LAPSED

väiksed rõõmud igas päevas

22. mai 2017

Täna oli mul taaskord tore võimalus pildistada enda projekti (link) raames ühte perekonda. Sellesse ägedasse neljaliikmelisse perekonda kuulusid ema-isa ja kaks vahvat poisiklutti, kellest vanem sündinud raske geenirikkega. Ma ei hakka siin nii detailidesse laskuma, sest keda see huvitab, leiab haiguse kohta ise ka netist infot, selle nimeks on spinaalne lihasatroofia II. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et lapse lihased ei arene õigesti ja ajaga mitte ei saa tugevamaks, vaid vastupidi, see haigus ainult süveneb.

Ragnar ja Liis said pisipoja Ranari haigusest teada alles siis, kui poja oli 11 kuune ja haiguse esimene märk oligi see, et laps ei hakanud eakohaselt roomama ega ka kõndima. Algus oli raske – haigusega tuli leppida, kuid Liisil polnud aega nutma ja norutama jääda, sest ta nägi, kuidas see lapsele mõjus. Seega on vanemad südameasjaks võtnud, et pojal oleks nii hea ja tore elu, kui võimalik. Ja just niimoodi, lõbusalt mänguväljakul ja mööda metsa jalutades, me tänase pildistamise ära tegimegi.

Mul oli ausalt selle perekonnaga nii tore. Väike Romek ja Ranar olid nii lahedad väiksed kutid ja Ranar lobises nii palju ja muudkui kamandas oma vanemaid. Küll liivakasti, küll tahtis liblikat näha, siis liugu lasta ja maast käbi. Muuseas täna kiikus Ranar ka esimest korda selle kiiguga. Issand, ma ei tea selle kiigu nime? Mis kiik see on?!

Mul oli nii äge näha, kuidas ta vanemad lihtsalt teevad temaga absoluutselt kõike, just nagu täitsa hariliku väikse poisiklutiga. Mis siis, et natukene teistmoodi. Ema Liis ütles, et siis teeb küll kurvaks, kui poeg ütleb, et ta tahaks ka joosta, aga tegelikult on lahendus ju kerge – kahmad krati sülle ja jooksed koos temaga.

Mulle meeldib mõelda, et kõik asjad meie elus õpetavad meile midagi. Iga pere, kellega ma selle projekti raames kohtunud olen, on õpetanud mulle väikestest asjadest rõõmu tundmist, raskete olukordadega tegelemist ja leppimist, piiritut armastust ja lihtsalt elurõõmu. Ma ei taha üldse kõlada nagu mingi klišee-mutt, aga päris ausalt nii on.

Mina soovin igatahes nende perele ainult kõike paremat, et ikka igas päevas oleks neid väikseid rõõme ja no ma usun, et kindlasti ongi, sest nende kahe vahva marakratiga muud moodi ei saagi. Lihtsalt hea meel on, et nendega tutvuda sain ja selle toreda perega natukene juttu puhuda, ringi jalutada ja nalja visata. Okei-okei, pilte tegime ju ka :)

Ootan ikka uusi peresid oma projekti raames perepilte tegema. Sel nädalal enam aega pole, aga uuel nädalal on plaan isegi Tartusse tulla, seega kui Tartus mõnda sellist erilise lapsega perekonda teate, siis las nad kirjutavad mulle aadressil marianntreimann@gmail.com.

Ma räägin seda sajandat korda, aga olge kõik nunnud ja hinnake kõike ilusat, mis teil on :) Head ööd, sõbrakesed! Ma lähen oma lapsekarja sisse magama (eile öösel magasin näiteks voodijalutsis, sest ma ei mahtunud kuskile paremasse kohta :D).

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

9 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Nimi 24. mai 2017 at 15:13

    See Sinu projekt on Malluka nutunurk, iga kord lugedes silmad märjad, ei ole kurb, hoopiski õnnelik, nähes nii toredaid ja tugevaid perekondi. Palju lusti neile!

  • Reply Kätz 23. mai 2017 at 22:22

    Kui Tartu tuled, siis ma tahan sind nähaaaaaa! ? Lähme sööma või midagi ?

  • Reply Ülle 23. mai 2017 at 09:21

    Nii armsad pildid on tehtud :) Ja Ragnari ning Liisi kohta on mul ainult kiitvaid sõnu – nad on väga, väga tublid!

  • Reply Liina 23. mai 2017 at 09:05

    Kui ema nt ei taha lapse pilti avalikult jagada kas siis ikka pildistad ? :)

    • Reply Mallukas 23. mai 2017 at 09:11

      Kuna selle projekti eesmärgiks on kokku panna lõpuks näitus, siis peab siiski ema olema nõus vähemalt ühte pilti jagama :)

  • Reply Katri 22. mai 2017 at 23:21

    Mina magan pidevalt voodijalutsis sest üks kahene piiga, seitsmene piiga ja aastane kassinoormees arvavad, et meie voodi on see kõige parem…?Üks öö oli nii et andsin alla ja hiilisin suurema piiga voodisse mis oli hüljatud ja kui ärkasin, oli pisem preili ikka mulle kaissu pugenud…USKUMATU!!!

  • Reply Margitta 22. mai 2017 at 22:52

    Tundub, et tegu on kaalukiiguga?

    • Reply Mallukas 22. mai 2017 at 22:56

      Issand, ma pole sellist nime kuulnudki, aga ehk tõesti :)

      • Reply Lily 23. mai 2017 at 14:50

        *kiigega!