mida päeva

Ma olen nii kohutavalt väsinud, et see on lausa hullumeelne. Täna on olnud viis pildistamist, millest kaks suutsin ma kogemata samale kellajale panna. Õnneks saime kõik pildid kenasti tehtud ja värki, aga see pidev suhtlemine ja toimetamine ja tegelemine tekitab mulle alati sellise kiire pildistamisepäeva lõpuks jube kurnatud tunde. Mõneti on see imelik, sest mulle meeldib inimestega väga suhelda ja keeruline see mulle ka pole. Minu juurde satuvadki ainult eriti vahvad inimesed ka. Täna tuli näiteks üks oma poega pildistama, aga tõi Marile oma ema tehtud tegelusraamatu. Kui lahe! Ma teeks pilti, aga no nagu öeldud, ma olen nii väsinud, et lihtsalt ei suuda noh.

Kuidagi suutsin ma veel Nõmme turule ronida, õhtusöögiks asju osta, hunniku lilli juurde soetada ja koju tagasi roomata. Ma miskipärast arvasin, et mul on veel jaksu täna peenraid tegema hakata, hehe. Seda ma muidugi teha ei jõudnud. Hakkasin hoopis kuumsuitsulõhesalatit tegema õhtusöögiks. See oli lihtsalt nagu NII HEA. On ikka vahe sees, kas osta oma kala kuskilt Selveri soodukast, või korralikust kalapoest. Ma käisin Nõmme turul Peetri lõheärist läbi. Naljakal kombel on mul väga sobiv “reklaamfoto”, mille Kerli ükskord ammu turul minust tegi.

Reaalselt mingi paar nädalat tagasi just ostsin Selkust lõhet ja see kala haises nii räigelt…kalaselt. Ma kunagi nägin ühte Gordon Ramsey saadet, kus ta rääkis, et kalal ei tohi olla absull mingit kalalõhna. Igatahes oli see lõhe mega imelik ja mulle ei maitsenud see toona ikka üldse. Proovi veel raha säästa eksole 😀 Nüüd ostsin normaalsest kalapoest korraliku tüki kuumsuitsulõhet (luudeta) salati tegemiseks ja suure käraka fileed grilli peale viskamiseks, et seda siis homme süüa ja see maitseb kõik nii hea! Krdi never ei osta enam seda Selku limast lõhet. Võib ju paar euri odavam olla, aga no pole seda lõpuks väärt.

valmis salat

see sõbrake läks grillile

Meil olid kõik aias, Mari jooksis oma uute tiibadega ringi (link) ja mina kokkasin, kui ühel hetkel vaatan, et Mari ei ole tagaaias. Ees ka ei olnud. Toas ka ei olnud. Täitsa parakas tuli lausa peale, värv oli ju kinni, kus ta siis on? Vaatasime igaks juhuks tänavale ja tõepoolest, seal ta oligi. Oli näinud, et mingi mees kõndis kahe tütrega maja eest mööda, suunaga tiigi poole ja Mari otsustas värava lukust lahti teha ja nendega kaasa minna. Ta pole elu sees midagi sellist teinud!

Õnneks see mees jäi seisma ja üritas aru saada, et kust see haldjatiibadega tüdruk välja kargas, kui meie juba tänavale jooksime. No täitsa lõpp noh! Mida värki?! Samal ajal tuli naabritüdruk sõbrannaga koju ja Mari otsustas, et hakkab siis hoopis nendega sõbraks. Alguses mindi koos naabritüdruku aeda, siis tulid nad meile aeda (ja tuppa) ringi silkama.

Ehk siis selline imeline päev, kus Mari iseseisvus nii väga, et leidis endale esimest korda iseseisvalt sõbrad ja esimest korda lahkus  kodust, et võõrast meest jälitades metsa joosta. Püha jeeesus.