Ma tunnen ennast praegu nagu Carrie Bradshaw, sest ma istun ja toksin siin vaikselt suhetest, nagu suur tüdruk. Ok, ok, ma tegelikult vaatan parasjagu seksi ja linna ja ma lihtsalt armastan seda imelist hobusenägu… Ühesõnaga, hakkasin mõtlema hea suhte saladusele. Kuigi suhteid on mitmeid: sõprade vahelised suhted, mehe-naise vahelised suhted, peresuhted, siis ma alustan sellest, mis mulle üldse selle suhteteema pähe pani – mis teeb mehe ja naise vahelise suhte heaks?
Mulle öeldi eile, et minust ei ole “õige” rääkida oma blogis oma heast suhtest Kardoga. Ok, ei öeldud otse, et pole õige, aga noh, et võib riivata teisi, kellel pole selline suhe. Sellegipoolest jään mina oma sõnadele kindlaks, et mitte miski siin ilmas ei pea raske olema, eriti veel suhted. See on minu meelest nii tüüpiline eestlaste mentaliteet, et kui on raske, siis on järelikult kuidagi rohkem väärt. Et oo, me oleme nii rasketest aegadest läbi tulnud, hambad ristis, kuidagi üle elanud, seega see vist ongi true love.
Suhtes on olnud rasked ajad, tülitsetakse palju, kembeldakse, kakeldakse, solvatakse – rasked ajad. Ja need tuleb ju ära kannatada, sest… armastus? Pheeeh, ütlen mina. Muidugi on elu selline, et igaühele oma. Mõnele meeldibki pingutada, nagu ma olen siin mõndade eelmiste teemade kommentaaridest aru saanud. Mõne jaoks on need asjad väärtuslikumad, mille nimel rohkem pingutatakse. Ala, et kui korjad oma uhke käekella jaoks kaks aastat raha, siis hoiad seda nagu sitta pilpal, aga kui sa selle niisama saad, siis ei hoiaks? Ei tea, pole elusees millegi nimel väga pingutanud ja ei kavatse lähiaastatel ka alustada. Mulle heidetakse seda pidevalt kuskil kommentaariumis ette, aga no mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi vaeva näha. Ma ei suuda isegi arvutis või telefonis mänge mängida, sest kui ma kaotan, siis ma lähen närvi ja panen selle lolli mängu kinni. Las olla, ei tahagi vot! Lepin siis nende “kergelt tulnud” asjadega elus.
Igale inimese meeldib erinev suhe. Sõbranna just rääkis, et talle oli tema tuttav naine öelnud, et kui ta kaks nädalat tutti ei sheiviks, siis mees jätaks arvatavasti maha. Nagu… MIKS keegi tahab sellise mehega olla? Aga noh, pole minu asi. Mõnele meeldibki olla raskes suhtes. Teate ju küll neid draamakunne, kellele meeldib pidevalt kakelda ja tülitseda ja siis kirglikult leppida (ok, ma PÄRISELT ei tea selliseid, aga filmides alati tehakse nii :D). Sellised naised ei suudaks arvatavasti näiteks Kardoga koos olla, sest peale kolmandat “Jah, kallis!” vastust pussitaks ta teda kööginoaga näkku ja veedaks ülejäänud elu Harku vanglas.
Üldse on Kardo MULLE ideaalne mees, aga samas mulle just ükspäev öeldi, et issand, kuidas sa suudad temaga koos olla, kui tal kõigest nii suva on? Et ma küll ei suudaks. Jeerum, aga mul on ju ka! See vist ongi asi, mis meid ühendab. Ma tahan öelda, et mis ühele on ideaalne, on teisele täiesti vastuvõetamatu. Nii palju, kui on naisi, kes mõtlevad, et uuh jeerum, mitte never ma ei suudaks Kardoga koos olla, siis sama paljude naiste meeste peale võdistan mina õlgu. “Alati on kuskil keegi, kes su mehe peale õlgu võdistab!” – leiutasin just uue Eesti vanasõna 😀
Et te ikka korralikult võdistaksite ja mu mehest kaarega eemale hoiaksite, siis täna juhtus meil poes selline seik, et trippisime mööda Prismat ja küsisin Kardolt: “Mida ma õhtul sarja kõrvale näksida võiksin?”, ise ringi vahtides. Kardo vastas muretult: “Peeru!”.
That’s right, ladies and gentlemen – minu abikaasa ja laste isa. Olen ikka uhke naine 😀
Rääkisin täna teise sõbrannaga ka hea suhte saladusest ja tema teooria on selline, et esiteks on suhe kõige parem siis, kui mees armastab naist rohkem, kui naine meest. Ma ei tea küll, kuidas seda armastusevärki mõõta saab, aga mõneti on sellel ehk tõetera sees. Siis pakkus ta ka välja, et omavahel saavad täiuslikult õnnelikus suhtes olla need, kes ei armasta oma partneris neid omadusi, mis tal endal ka on. Et sellised asjad lähevad lõpuks persse ära. Meil Kardoga pole väga sarnaseid iseloomujooni, peale selle, et me mõlemad suht pohuivennad ja naljamehed. Aga TEGELIKULT on Kardo lihtsalt väga leplik, mistõttu ta ei teegi midagi, millega ma “leppima” peaks.
Tegelt on lihtsalt nii, et õige suhe ongi see suhe, mis sulle meeldib. Kui sulle meeldib olla see pingutaja jne, pohh, pinguta kui tahad. Aga siis ära tule ka halama, et nii pole õige, et ei pingutata. Eks vastupidi võiks ka olla 😀 Kõik suhted tegelt laias laastus okid, kuni just kedagi ei peksta.
Raske teema see suhtevärk. Ma kohe tahaks, et mul oleks ROHKEM suhteid, mille najalt näiteid tuua, aga no need kaks ehk on ka piisavalt mulle näidanud järgmiseid asju:
- Inimesed ei muutu oluliselt. Mees kas on mingisugune või ei ole. Sa ei saa kinnisest inimesest armastuskirju kirjutavat poeeti, sa ei saa räpakollist teha puhtusefriiki ja sa ei saa panna meest rohkem hoolima, armastama ja sundima õnnelikum olla. Inimesed lihtsalt on nagu nad on. Sinu asi on vaadata, kas see inimene sulle sobib. Muidugi nipet-näpet võib teise jaoks kohandada, aga minu arust üldiselt ei ole vaja. Igaühele on see keegi täiuslik. Pheeh, ma usun, et igaühele on SITAKS neid, kes meile ideaalselt sobivad.
- Üks peab olema see, kes rohkem lepib. St, üks peab olema see, kes on rahul rohkem leppima. Kardo raudselt lepib palju rohkem minu emotsiooonide ja asjadega, kui mina tema miinustega. St tal ongi kaks viga, üks on see tutikarvade moodi kogum ta lõua otsas, mida ta habemeks kutsub ja teine on see, kui aeglane ta on. Kuna ta aga selle “habeme” üle nii uhke on, siis minu poolest kasvatagu see poolde põlve ja hakaku seal pääsukesekasvandust pidama kui tahab. Ma armastan teda sellegipoolest. Aga kui sind muudkui pannakse leppima asjadega, millega sa ei taha leppida, siis see pole õige.
- Pingutamine ei muuda kusist suhet kunagi heaks. See viidab ainult su aega, kuni sa enam ei suuda ja lahku lähed. Mis häda sellel maarjamaarahval selle pingutamisega on? Miks see neile nii meeldib? Ma ka oma esimeses suhtes muudkui pingutasin, nii et veri ninast väljas. Proovisin hea ja halvaga teha kinnisest inimesest sedasama, kes Kardo on. Kedagi, kes tooks mulle kogu aeg lilli ja kes mind iga päev komplimenteeriks ja teeks minu jaoks armsaid väikseid asju. Kedagi, kes tahaks minuga abielluda ja lapsi saada. Aga nagu näha, ei saa sellist asja juhtma, kui teine inimene seda ei taha. Järelikult polnud mina talle see õige ja tema mullegi mitte. Lõpeta pingutamine ja lase asjadel kulgeda, see õige inimene kulgeb ise su juurde ja kunagi sa vaatad tagasi aega, kus sa pingutasid räigelt oma suhte nimel ja “olid nii õnnelik” ja mõtled, et huvitav, kellele ma seda kinnitada üritasin?
- Teineteisega tuleb aus olla. Oma emotsioone väljendada. Iga tüli ja kraaklemist on võimalik ennetada ja vältida sellega, et kui sa saad pahaseks, tunned ennast solvatuna vms, siis lihtsalt ausalt välja öelda, et kle, ma tundsin, et see kuidas sa enne ütlesid/käitusid, pani mind pahasti tundma. Kardo muidugi vastab mulle selle peale alati samamoodi, et siis ma peaks juba ise ka aru saama, et ma olen valesti aru saanud, sest miks jumala eest, peaks ta tahtma mulle pahasti öelda 😀
- Tunnustage väikseid asju. Ma ise ka vahepeal unustan, aga kui näen, et Kardo on köögi korda teinud, või meie täiskustud voodi pesud ära vahetanud, või mu tühja telefoni laadima pannud, siis tänan teda kohe südamest ja siiralt, sest see on nii armas, kui keegi märkab väikseid (ja kusiseid) asju su elus ja teeb need paremaks.
Kuna see post läks juba nii pikaks, siis ma täna ei hakka rääkima sõprussuhetest, sõbrannadest ja enda juurdlusest selle üle, et kas minuga on raske või kerge suhelda sõbrana. Nii kaua rääkige parem kaasa, et mis on teie meelest hea suhte saladus?
86 kommentaari
Tänk gaad selle postituse eest 🙂 Need viis nippi on hea kokkuvõte. Mulle kohe seostus nendega sõna vabadus. Ole ise kes sa oled ja lase teisel ka olla (ilmselt siis see teema, et ela ise ja lase teistel ka elada). Ei ole vaja tõmmelda. Eks need filmid suuresti seda arusaama kujundavadki, et milline üks suhe peaks olema või ei peaks. Js siis käibki üks suur katsetamine, sest kuskil kuklas on mingi arusaam, aga kuidas seda nüüd päris elus rakendada, see on tihti hull punnitamine.
See õnn ja harmoonia tulevadki siis kui ajad oma asja ja ei sõida oma eluga partneri elule sisse. Meil 10aastat koos oldud ja toimib see vabadus. Aga eks igaühel oma tõde.
Ja sellega ziljon % nõus, et mehed on suht selged olevused, neile pole mingeid asju vaja külge pookida nagu viljapuudele. Kui naine sellest aru saab, siis elu nagu lilleõis.
Üks tark inimene ütles kunagi, et hea suhe on see, kus mõlemal osapoolel on suhtes parasjagu võimu..ja parasjagu ei tähenda 50/50. Isegi 30/70 protsenti võib olla väga hästi toimiv suhe juhul, kui mõlemad on sellega rahul. See pidi muidugi kehima normaalse enesehinnanguga inimeste puhul ainult.
Sellega on noi, et suures plaanis peaks suhe ikkagi olema selline kus mõlemad olla tahavad ja siis sellist suurt pingutamist olla ei tohiks. Teiasalt jälle kui majanduslik olukord on nigel v juhtub mõni suurem kriis toob see teravust ka suhtesse ning sellisel juhul vajab see, et suhe toimiks ka mingil määral pingutust. Suhet heana hoida on alati siis lihtsam kui ka kõik sinu ümber korras on.
Mõni paar aga teisiti vb koos olla ei saakski – on ju tüüp inimesi kesvajavadki igapäeva ellu särtsu jadraamat neil jälle suhe eo toimiks kui poleks pingutamist jms…
Mul sama, ei pea pingutama väga, et mehega suhe toimiks.
Pole armukade, ei korralda draamasid, kuna tean, et see on niii mõttetu. Parem mõnusas harmoonias olla.
Muhahahabhahahah hea tekst.. ??
Tuleb inimest õppida tundma ja võtta teda sellisena nagu ta on. Või minema kõndida, kui sobi.
Mina ka ei eelda teisest seda, et ta mind vägisi muuta tahaks. Mulle ju ka meeldib, et ta võtab mind sellisena nagu ma olen. Jah, ma tean, et talle ei meeldi minu juures mõnigi asi, aga pole mulle küll seda kunagi ette heidetud.
Ja kui juba mõlemad teineteist nii austavad, siis tulevad need muutused vahel iseenesest.
ma olin 20a mehega koos ja ei pingutanud, st suhte nimel ei pingutanud… metsa läks kõik 🙁
peab pingutama, peab õppima endasse vaatama, tagasisidet andma, enda suhtes aus olema… see sinu aususe punkt kõnetas.
leppimise kohta – see peab olema vaba valik, leppida… mitte sundseis. sinna nahka see suhe läkski, mõtlesin et pole hullu ja vaatan mööda aga midagi ikka kogunes ja kogunes ja kogunes
Hia suhte saladus on lissalt koos elada, issandjumal. Mitte nimodi kogusaeg ust prõmmida ja minema jalutada, ku midagist ei meeldi. Üks minu kunagine sõbranne algkoolist, Meeta, paugutas nii kõvasti uksi ja lõugas iga väikse asja pärast oma tillukese mehe peale, kes ühel etkel võttis kätte, sai infarkti ja läks meie seast minema. Matusel oli Meeta aga hoopis vait. Ei tänitanud ega midagi…
Meie oleme just nüüd, kõrges vanaduses, leidnud, et see väga hää on, kui inimesed on õudselt erinevad. Ühele meeldib, teisele mitte – sellele positiivse ja mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmine on nii põnev!
Hihi, olen 100% kindel, et mu mees ütleks mulle sama, kui teada annaksin, et soovin miskit näksida ?
Ma lugesin seda ja muudkui mõtlesin, et kui kõik võtaks kuulda su soovitust mitte suhtes pingutada, siis sul ei oleks seda “ideaalset suhet”, sest nagu ma välja loen, siis Kardo on just see, kes teie suhtes rohkem pingutab: “Üks peab olema see, kes rohkem lepib. Kardo raudselt lepib palju rohkem minu emotsioonide ja asjadega, kui mina tema miinustega,” “/…/ sedasama, kes Kardo on. Kedagi, kes tooks mulle kogu aeg lilli ja kes mind iga päev komplimenteeriks ja teeks minu jaoks armsaid väikseid asju. ” jne jne.
Üldjoontes on sul muidugi paljudes punktides õigus ja ma olen ise samal arvamusel ja suht sarnases suhtes, aga ma pakun, et ei tasu nüüd nii üleolevalt ka neid vaadata, kes sinu meelest rohkem pingutavad kui sina, sest… noh, su suhe ei saaks olla selline, kui selliseid ei oleks.
Aga ta ju ei PINGUTA 😀 Kui talle see vastumeelne oleks, siis ta jah pingutaks, aga nii ei ole.
Mina ütlen alati oma mehe kohta, et teist sellist ei ole. Sellega peaks kõik öeldud olema. 🙂
+10 ja keegi nagu ei märganud, jälle inetu kriitika, aga M-l lubatud? See “hobu…” nii muidu kui gala-üritustel veel kenam.
Minu meelest on Sarah Jessica Parker IMEILUS, mina ei tea, miks teda hobusenäoks kutsutakse 😀
Minumeelest ka Parker ilus, mina samamoodi ei saa aru miks ta teistele ei meeldi 😀
Sama, ta on sitaks ilus
Täiesti õige jutt!
5+
Jutt on tore ja hea, mind näiteks absoluutselt ei huvita mis suhtes keegi on, peaasi, et õnnelikud ollakse.
Mind jäi häirima täiesti teemaväline lause: “Lihtsalt armastan seda imelist hobusenägu”. Mis-mis? Kergelt nõme, kui ise aeg-ajalt “nutad”, et miks inimesed kritiseerivad sinu välimust. See lausekõlks ei jäta sinust endast ka eriti paremat muljet. No hate, lihtsalt jäi silma. 😀
See hobusenägu on selle pärast öeldud, et tavaliselt kõik ütlevad, et ta hobuse näoga 😀 minu meelest on ta megaaa ilus!
Aga miks hobusenägu peaks olema solvang? Hobused on ju väga ilusad loomad 😀 Ma ei saa aru, miks inimesed võtavad seda, kui keegi neid loomadeks nimetab solvanguna, loomad on ju täiega toredad ja pole (tavaliselt) midagi halba teinud..
Mulle meeldib kuidas sa suhetest räägid. Ma selles osas nõustun küll, et see inimese muutmine ja igasugune pingutamine millegi nimel on täiesti mõtetu. On kaks varianti-kas inimene tahab või ta ei taha. Nt olles ise vaba 27 aastasena ja ma võin öelda, et mul meestega suht palju kogemusi ja kui ma üldse midagi nendest kogemustest õppinud olen siis on see, et mitte kedagi pole mitte millekski mõtet sundida. Mis ma nüüd öelda tahan, toon näite, nt internet on täis artikleid kuidas mees endasse armuma panna ja mida teha, milline olla ja mis trikke kasutada. Ma võin selle peale öelda, et see pingutamine kellegi püüdmiseks on ka täiesti pullshit ja mõtetu. See inimene kas armub sinusse või mitte, ole milline tahad. Ma võin seda enda pealt ka öelda, et mul on olnud austajaid kes minusse on armunud, aga mina neisse mitte ja ma mõtlen, et kui see mees üritaks teha mida iganes minu jaoks et “panna” mind armuma temasse siis seda ikkagi juhtuks. Kui ei tunne seda sädet siis siis lihtsalt ei tunne ja kogu moos. Mina rääkisin praegu vallalise inimese perspektiivist seda pingutamise asja, aga sinu oma on siis suhtes inimese oma ja täiesti õige on tegelt, et inimene lihtsalt on mingit tüüpi ja sellega peab leppima. Mul on ka olnud suhe kus ma üritasin anda endast kõik et see toimiks, aga ei, vaimselt vägivaldest inimest ei paranda miski ja hea et sellele suhtele lõpu tegin.
Ma olen Sinuga täitsa nõus. Ja kui keegi hakkab pingutama, et ma temasse ka armuks, siis see mõjub nii eemalepeletavalt. Väga ruttu tekib tunne, et ei taha yldse selle inimese seltskonnas viibida.
Hea suhe? On see suhe kus te saate koos peeru lasta 😀 😀 päris ausalt, mul oli 4 aastat suhe, kus mul koguaeg kõht valutas, sest ma lihtsalt ei julenid gaase välja lasta, päris tervist kahjustav tegelikult. Lisaks selles eelmises suhtes me riidu minnes ei rääkinud kunagi oma probleeme selgeks, ma alati nutsin end magama ja tema südame rahuga magas ja hommikul oli tema jaoks kõik korras. Tal oli kõigest jumala suva. Ükskord kui reisil olin, siis ütles, et tal poleks selle vastu midagi kui kellegi teisega suudleksin, nagu what, ma oleks jumala närvis selle peale! See suhe oli ammu juba hukule määratud(ei mingeid armsaid žeste, lilli, mitte midagi, aga kuidagi venitas 4 aastat välja. Nüüd uus suhe pole eelmisega üldse sarnane. Oleme ka 4 aastat koos olnud. Võiks öelda, et mees kannab mind kätel, ta ütleb mulle igapäevaselt kui ilus ja hea ma olen. Kiusab mind ja teeb ka lolluseid, aga see on kuidagi nii vaba suhe. Esimesel aastal me kaklesime. Ja palju. Aga nüüd kui on kakeldud, siis me vaidleme küll, aga enam nn suuri tülisid pole ja me ei lähe kunagi enne magama kui tüli on lahendatud. Kui mingi probleem on, siis ta alati käib mulle seni pinda kui ära räägin(ma pigem vaikin, sest muidu hakkan nutma). Aga paremat meest ja lapsele isa ei oskaks tahtagi. Minujaoks on siis parim suhe see kui on vabadus-peeretada, rääkida, olla. Ei mingit valehäbi.
Ju siis mina olen see “koll”… 😀
No algust lugedes tundus et ma pole kindel kas selle lõpuni isegi tahan lugeda… Kuid jätkasin ja kui jõudsin nende suhte nippide juurde siis tuli välja et olin 4 neist täielikult nõus. Üks punktidest ehk siis teine tundub et kuulub esimese alla. Tuleb leida inimene kellega sobid siis miks peaks keegi üldse enam lepima ja kuidas või miks see nagu eraldi üldse välja tuua. Kuid see minu arvamus.
Mis ma lisaks vb on see et anda endast rohkem või nii palju kui võimalik ilma nn vastu tasu või teene ootamatta(vb see kehtib rohkem meeste suhtes muidugi :D).
Kuid ausus on kõige alus. Olla aus kohe algusest, et teaks kes oled ja mis ootused on siis ei teki ka valesi kujutisi ja ootusi teisest.
Mina olen ka olnud suhtes, kus tuli meeletult pingutada igas mõttes. Olid suured ootused ja eeldused üksteisega seoses (mingid ikka peavad olema, aga mõistuse piires). See suhe oli vist tagantjärgi mõeldes täielik teesklus. Me polnud kumbki me ise. Ja mis see pingutus siis aitas.. Muud midagi, ikka sai laiali mindud lõpuks, kuigi sai ju ka jubedalt pingutatud, et kokku jääda. ? 4 aastat vast tuli ära. Ja siis otsustasin, et ei iial enam ei hakka ma end muutma. Ma ei jõudnud mõned kuudki vabadust nautida, kui lambist juhtusin kuskil peol kokku ühe inimesega. Mul polnud mingeid mõtteid, lootusi ega ootusi. Nautisime lihtsalt koosoldud aega ja nüüd on sellest saanud pingutusteta 3 aastat. Rääkisime vabalt kõigest ja teeme seda siiani. Ta on minu inimene, kuigi me mõtleme enamasti erinevalt. Põhiline on olla alati sina ise, mitte oma mõtteid alla suruda, aga tuleb osata ka mõista, et sinu teine pool ei pruugi alati sinu arvamust jagada. See on täiesti ok.
Kes see koll tuli sulle ütlema. Et sa ei tohi oma suhet kiita ja sellest rääkida 😀
Mingit kolli pole olnud ja otseselt keelatud ka pole 😀
Aga parem kui sa ei priiskaks oma hea suhtega eks 🙂 heh naljakas
Mis on saanud melu.tv-st? :/ Pingsalt piilun iga päev aga miskit uut pole…
olen miljon korda öeldnud – suvepuhkus on 🙂
Et ei peaks veel miljon korda ütlema, oleks viisakas selleteemaline postitus ka melu.tv lehele ja facebooki üles panna. Kõik ei käi Malluka kommentaariume lugemas. 😀
Oo, ma olen ka iga päev vaadanud ja paar korda siin küsinud, aga vastust ei saanud. Pole näinud, et küsitud oleks, aga no ei loe ka kõiki kommentaare ju. Tore, et nüüd tean. Oskad ehk öelda, Mallu, millal midagi uut võib oodata, siis teaks, millal uuesti jälgima hakata. 🙂
“Miljon korda” tõesti 😀 Olen näinud kümneid küsimusi ja praegu näen esimest korda vastust.
Haha,just eile mees seisis külmkapi juures ja m
Tles kõvasti,et “hmmmmm tahaks midagi näksida” ma pakkusin sama varianti mis Kardo Sulle ?Ma ei tes,meie peres on see normaalne ? Oleme ausad,räägime kõigest,kasvatame last ja noh,polegi midagi keerulist.
ma ei saa, ma vist nii labase huumoriga, et “näksi peeru” paneb nii hirmsasti naerma 😀 Mida väljendit üldse? 😀
Olen olnud keerulises suhtes, kus pingutasin nagu segane ja see läks ikka aia taha. Nüüd olen abielus mehega, kellega on nii lihtne koos olla. Ma tunnen end turvaliselt ja hästi. Mina ütlen ka seda, kui suhe on liiga keeruline, siis pole mõtet seal olla.
Õhhh kuidas mind hämmastab see, et inimesed muudkui vihjavad sulle, et sa sellest või teisest rääkima ei peaks, sest äkki keegi ostab kõik asjad kokku/solvub/tunneb ennast halvasti. See on sinu blogi, kus on minu arvatest täiesti õige ja sobiv rääkida kõigest, millest sina ise tahad. Lugeja peab ise otsustama, millise postituse avab ja milline talle pole. Lihtne. Pealegi, siis ei tohiks mitte keegi, kellel hea suhe sellest rääkida, sest äkki keeeegi tunneb ennast halvasti. No sellel inimesed on probleem. Kui sul on ikka nii s*tt suhe, et teiste head suhted sind halvasti tundma panevad, siis muuda midagi. Keegi teine ei pea enda suhet varjama sellepärast. Niiet, Mallu, palun kirjuta kõigest, mis tahad. Igaüks valib selle, mida loeb ise ja jumala eest, enamusele meeldib suhetest ja kõigest muust lugeda.
Jessas ma olen siiralt hämmastunud, milliseid teemasid inimesed tundlikuks tembeldavad?
Need inimesed kes arvavad, et suhtes peab meeletult pingutama ei olegi ilmselt olnud normaalses suhtes kus kaks inimest täiesti loomulikult ja iseenesestmõistetavalt klapivad üksteisega, mõistavad üksteist, lepivad üksteise pisikeste veidrustega, ei pea ennast maha suruma et teisega sobida jne…
Väikesed vastutulekud oma kaasale on normaalsed, aga kui üritatakse vormida teisest inimesest kedagi kes ta ei ole on suhe algusest peale hukule määratud. Tülil ja tülil on suur vahe. On tülisid mis lõhuvad suhet, kus öeldakse üksteisele halvasti ja tehakse üksteist maha ja on tülisid mis arendavad suhet paremuse poole, tülisid mille lõpptulemus on parem üksteise mõistmine, arusaamine ja suurem lähedus. Tuleb osata vahet teha ja mitte ennast raisata kellelegi kes sind ei väärtusta sellena kes sa oled.
Mul on suhte puhul ainult 1 reegel- selle puhul ei peaks pingutama ja punnitama. Kui oled koos inimesega, keda sina armastad ja kes sind vastu armastab, peaks asjad ise laabuma, ei peaks olema igapäevast stressi või närvipinget. Leppimiste puhul on tõesti nii, et vali, millega lepid.
Ma poleks elu sees ette kujutanud, mille kõigega ma leppinud selle 6 aasta jooksul olen. Kas siis fakt, et need haisvad ja sitased sokid ei jõua pesukorvi või nõud jäävad istuma kraanikausi kõrvale või need lõputud tunnid, mida on vaja auto peale kulutada või jalgratas, mis maksab 700 eurot!? Ja kõige selle juures olen ma ikka temaga koos, käime terve perega igasugustel rattamaratonidel, sest see on ta hobi ja ma olen sellise eluviisiga leppinud. Samamoodi on ta leppinud sellega, et jah, igaks magamamineku ajaks pole seda seksiisu või nõud ei ole puhtad ja söök valmis või et ma lähen kodust minema ja jätan lapsed ta hoolde, sest mul on plaanid, kuhu lapsed ei mahu.
Kui keegi pole endale sellist ideaalset või ideaalilähedast suhet leidnud, siis ei tasu teisi sellepärast maha teha- otsi edasi lihtsalt.
Olen sama meelt, et õige suhe ei tohi olla keeruline. Mul on olnud kaks suhet, millest esimene oli abielu. Kõik need neli aastat ma siis pingutasin nii, et tatt oli varvasteni. Lõpuks jooksis kuul kokku ja lasin asjadel minna. Mina tõsimeeli armastasin seda meest, aga no mis sa teed, kui isiksused ei sobi.
Tutvusin uuesti. Armastusest ma siin ei räägi. Vägemalt enda mõistes, aga kutt hoidis mind nii nagu romantikafilmides. Mõnus eks! Aga.. laps oli tal jalus. Kõige suurem viga oligi survele järele anda ning “pingutama” hakata. Kõik see “anna talle aega”, “pinguta” tegi mu pimedaks. Ei näinud ma seda, kuidas ta mu pojasse suhtus. Silmad avanesid siis, kui sain temalt nähvaka vaimset vägivalda. Siit sai ka mu kannatus otsa ja kutt sai jalaga.
Olin leppinud, et head mehed on otsas ning edasi läheme kahekesi, oma pojaga. Tutvusin elukaga. Ei mingit pingutamist ja sundimist. Kõik tuleb loomulikult. Me kulgeme sõna otseses mõttes teineteises. Ma isegi ei tea, kas see on sõna, aga tundub õige niimoodi öelda ??. Armastus tingimusteta.
me oleme pea 13 ja pool aastat koos olnud ning suhte tõusud, mõõnad. eks üritan paremini koristada, kokata jms. oma vaba aeg, koos olemise aeg ja lihtsalt nii elu veereb.
Olen oma mehega koos olnud peaegu 14 aastat ja sellest 2 abielus. Hakkasime 18aastaselt koos elama. Selle 14 aasta sisse on mahtunud väga palju erinevaid etappe – isegi lahkuminek pärast 10 koosoldud aastat ja ühte last. Oleme väga erinevate iseloomudega inimesed – mina nagu tulehark ja mees selline kahe-jalaga-maa -peal-realist. Alguses ikka püüdsime teineteist muuta endasuguseks ja see tekitas palju probleeme ja tülisid, kuid pärast lahkuminekut ja uuesti kokkusaamist muutus meie suhe just selliseks vabaks ja mõnusaks – oleme need, kes oleme ja sobime tegelikult väga hästi. Viimasel ajal mõtleme nii ühte moodi, et varsti vist ei pea enam omavahel üldse rääkima 😀 Kui lõpetad meeleheitliku pingutamise, siis ei olegi enam vajadust pingutada.
Haha, mul Kardoga sama tunne olnud, et mis mõttega me üldse räägime, kui ülitihti juttu alustades teine ütleb, et ma jusssst tahtsin seda öelda 😀
Ise olen koos olnud oma elukaaslasega/kihlatu/tulevase laste isa/abikaasaga 8 aastat. Alguse sai see juba viiendas klassis, tatikatena ei teadnud asjast midagi ning lõpuks sattusime taas kokku kui ma olin gümnaasiumis 10nda klassi lõpul. Nüüd olemegi koos olnud 8 aastat. Ja selle aja jooksul on välja kujunenud minu jaoks teatud arusaamad, mis on minu arvates hea suhte aluseks. Kohati võivad tunduda võib-olla läilad või liiga klišee, kuid minu suhe toimib ja tean, et veedan ka ülejäänud oma elu vaid koos temaga.
Toon mõned siin välja.
1. A l a t i toeta oma meest ükskõik, mis olukorras. Ala isegi siis, kui näiteks sõbrad tema kallal norivad, ütle lihtsalt: “Ei mölise temaga!” ja sellest juba piisab. Mees tunneb, et oled tema poolt alati ja ta on ka sinu poolt igas olukorras- usu mind.
2. Ole a u s! Ükskõik, kui sitt teema on või kui oled midagi valesti teinud või pole asja temaga eelnevalt läbi arutanud ja oled midagi “halba” teinud, ütle talle ja rääkige asi omavahel selgeks. Üllatav on pigem see, et ta ei ole selle pärast pahane, et sa mingi “sitaga” hakkama said, vaid ta on pigem vihane, et sa talle midagi ei rääkinud.
3. Usalda teda! Räägi talle kõigest. Jah, ma mõtlen kõigest. Olgugi, et see võib sulle tunduda, et see on vabsee mõttetu pläma või et teda raudselt ei huvita see. Muidugi huvitab! Kui ta sind väga palju ja siiralt armastab, huvitab teda absoluutselt kõik sinuga seonduv.
4. Tunne end vabalt ja ära püüa olla koguaeg piltilus või keegi, kes huvitub rohkem teiste arvamusest. Lase lõdvaks ja seda temaga olles. Käi ilma meigita jne, ta tunneb end ka siis palju mugavamalt. Sest lõppude lõpuks peaks teil omavahel väga hea olla olema.
5. Kui teil on mingi arusaamatus või probleem, ära aruta seda teiste ees! Vaid leppige juba eelnevalt omavahel kokku, et “küla” peal oma probleeme ei lahenda või ei lahka! Nii ei ole piinlik teie sõpradel, kes peaksid seda tülitsemist pealt vaatama ja no endal peaks ka imelik olema, kui kõik teie probleemidest kuulavad.
6. Voodielu! Usalda teda ja ütle talle, kuidas sul hea ja mõnus on! Teda väga huvitab ka sinu heaolu ja ta tahab, et sa saaksid ka parima naudingu.
7. Pinguta ise ka! Pea meeles ka tema “tähtpäevi” või olulisi päevi, mis tema jaoks on. Miks peab vaid mees pingutama ja sulle muljet avaldama?! Ei peagi, suhte nimel peavad ikka mõlemad pooled pingutama. Kui temal on raske, aitad sa ja kui sul on raske, aitab ta. Lihtne.
8. Ühine rahakott! Ei ole mõtet sente lugeda, et kes mille ostis ja kui palju keegi raha pani. See pole oluline. Kuid oluline on see, et rasketel aegadel saate teineteisele toetuda ja teineteise n-ö sitast välja aidata. Leian, et vaid mees ei pea raha koju tooma, vaid naine võiks ka oma perset liigutada ja vaeva näha, et pere saaks lubada endale head paremat.
9. Vabanda! Kui raske see ka ei ole, palu vabandust, kui saad lõpuks peale tüli aru, et see oli kõik mõttetu ja et sa ise võib-olla eksisid. Eksimine on inimlik ning kui sa ka vabandad selle eest, on see veelgi parem. Suhtes ei peaks olema vaid ühel õigus ja ei pea alati üks kompromisse leidma või pika vaidlemise peale loobuma ja lihtsalt nõustuma sinuga, vaid kui sa eksid ja sa ajad ikka korralikku paska, siis vabanda hiljem!!!
10. Ära keela! Keegi ei ole kellegi omand ja mingid piiangud ei tee asja paremaks. Kui tahad sõbrannadega peole minna, mine, kuid kui su mees tahab oma sõpradega saunas olla veidi kauem ja joob ka näiteks õlut, ära palun hakka kohe näägutama. Mõtle pigem nii, et kui sina tahad midagi, siis miks sa solvud, kui mehele see ei meeldi? Sest kui sina näägutad, näägutab ka tema! Think about it.
11. Ära kritiseeri! Ei omavahel ega ka teiste ees ära kritiseeri oma meest, ära tee teda teiste ees maha või kui ta sulle voodis ei meeldi või kui ta on rahaga kitsi, ära mine küla peale sõbrannadele seda kurtma, et mees tegi nii ja mees tegi naa.. See on kõige labasem asi üldse. Mõtle pigem kas sulle meeldiks, kui ta sind nii kritiseeriks oma sõpradega koos olles?
12. Pange paika oma suhte reeglid! Näiteks ei lähe kunagi magama nii, et olete tülis või pahased teineteise peale. Lahendage enne magamajäämist asi ja võtke teineteist kaissu. Veelkord leppige kokku, et teiste ees probleeme ei lahenda, ei tülitse, vaid teete seda oma kodus või siis autos.
See minu nägemus/kogemus/teadmised/arusaamad heast suhtest. Keegi ei pea nõustuma või ka neid kritiseerima, sest minul igatahes asi toimib ja olen väga õnnelik 😉
Nõustun iga su punktiga!! 🙂
Mina ka nõustun vägagi kõigega 🙂
+
Esimene punkt on kõige õigem! Aga tundub, et ikka veel väga paljud ei saa sellest aru! Pidevalt kuulen sõbrannadelt, et kuidas uus kutt on nii nunnu ja lahe ja armas ja täpselt õige, aga no see tegevus ajab nii närvi, aga ta lubas end muuta. Ja läheb kuu või kaks mööda ja nad on selle sama tegevuse või asja pärast lahku läinud 😀
Ise pea 10 aastat suhtes olles võin öelda, et nüüdseks on mu elukaaslane ühe häiriva tegevuse peaaegu lõpetanud, aga see on läinud tibusammudel läbi aastate.
Ja ka teine punkt leppliku suhtes on väga õige! Meie suhtes ole kindlasti mina see ja ma lihtsalt ei näe põhjust draamadeks vms paljude asjade kohapeal, kus teised juba hulluksid. See draama ei anna mitte midagi peale kulunud närvirakkude!
Ja olen ka nõus, et suhet tuleb lihtsalt võtta vabalt. Pingutamine on oluline, kui ollakse mõnes kriisis, mis suhtesse tekib vb mõndade teiste raskuste pärast elus (nt majanduslikud või kellegi surm), aga üldiselt peaks suhe olema toimiv ka ilma pingutuseta 🙂
PS! Ja kui su mees ei ole lillede ja kingituse tooja iga päev, siis on need kord aastas (mitte tähtpäeval) saadud kingitus ja lilled ikka kordades suurema tähendusega 😉
Viimase punkti kohta on see ka, et paljudele polegi need kingitused ja lilled olulised. Minu jaoks on juba armas, kui Kardo mulle poest purgi cocat toob ja lilli toob ta tõesti tihemini (kord nädalas) sest mulle lihtsalt meeldib, kui meil on laual lilled 😀 ostab see, kes enne jaole saab, ise ka ostan.
“Ei tea, pole elusees millegi nimel väga pingutanud ja ei kavatse lähiaastatel ka alustada. Mulle heidetakse seda pidevalt kuskil kommentaariumis ette, aga no mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi vaeva näha.”
Sul on 2 väikest last. Usun, et oled ikka millegi (nende arengu ja niisama mõnusa olemise) nimel natukene rohkem pingutanud ja vaeva näinud. 🙂
Ma räägin siin sellistest pingutustest, nagu ma postis välja tõin. Ma isegi mõtlesin kirjutades korra, et kas ma hakkan laste teemat eraldi välja tooma, aga nulle tundus, et see pole õige koht. Ühesõnaga jah, lapsed vajavad pidevat pingutust, eriti mul, kelle olemus ei ole kuigi järjekindel ja selline, laste pärast pean ennast sundima olema iga päev järjepidev, kannatlik, üldiselt head eeskuju näitav jne. Alati küll välja ei tule, aga oh well 😀
Seda lugedes oli mul peaaegu selline tunne nagu sa kirjutaksid minust, minu mehest ja meie suhtest 😀 Isegi iseloomud on meil suht samad…mina selline easy living tulesäde, tema vaiksem ja kannatlikum. Mu mees pole ilmselgelt enamike naiste tüüp aga ma tunnen päris tõsiselt, et ta on teistest siiski peajagu üle! Tihti tundub, et keskmine “hea” mees on lõppkokkuvõttes kodu mitte väärtustav ülbe ja edev kukk, kellega ma ei suudaks elusees koos olla. Ja kes pole kukk, see on mingi imelik bakterifoob või mis iganes muude kohutavalt häirivate kiiksude ja põhimõtetega. Mulle meeldib, et mu mees on tasakaalukas, arukas, rebib aegajalt rõvedat nalja, veidi pohhuist ja mis peamine armastab mind tõesti kogu südamest…minu silmis on ta kena ka ? Aga noh ta on kergelt ülekaaluline, mida paljud naised ilmselt välja ei kannataks. Minule minu suur mees meeldib ja see ongi see koht kus igaüks teeb oma kompromissid! Ma tõesti tunnen ennast oma standartitele mitte vastava mehe seltsis õnnelikult ? Kurb on vaadata neid, kes oma meestest kümne küünega kinni hoiavad, pidevalt tülitsevad ning nurki üritavad lihvida ja siis kui korra kolme kuu jooksul midagi hästi on, öeldakse, et me oleme igasugustest raskustest üle saanud ja oleme praegu niiiii õnnelikud. Missiis, et nädal aega hiljem jälle asju pakitakse ja lahku hakatakse minema…
Igas suhtes tülitsetakse ja me mehega oleme ka ikka ragistanud…ja oiiii kui palju! Ja see on minu silmis normaalne…eriarvamusi on kõigil ja need tuleb lihtsalt selgeks rääkida. Aga mingi pidev võitlus selle nimel, kellel on õigus ning pidev punnitamine ja hirm selle ees, et kas ma ütlen või teen midagi valesti, mis mu kaaslasele ei meeldi. No ma
ei tea…..ma tahaks sellises suhtes olevaid inimesi lihtsalt raputada ja öelda, et see ei toimi ja ei hakkagi toimima!
Mina olen hetkel üsna sarnases suhtes, nagu sinul on. No lihtsalt on selline mõnus ja lihtne ja mitte mingisugust pinget ei passi peakohal. Ja tõesti, see punkt, et üks peab olema suhtes see, kes rohkem lepib – kuld. Meie suhtes olen samamoodi mina see, kellel võibolla üks või teine emotsioonipuhang peale tuleb, aga enamasti saab see üsna lihtsa lahenduse – võtab mind kaissu ja ütleb, et mis sa torised 😀 ja no sellest piisab, et üles sulada jälle. Ei ole nende aastate jooksul kordagi tundnud, et ta mind kuidagi alavääristaks või üritaks end maksma panna – ma olin eile terve päev otsa hommikumantlis, juuksed kammimata ja kodused toimetused kõik tegemata ja ainus, mis ta mulle ütles – sa oled imetabaselt seksikas. No hellõu, seksikuse raasugi polnud, aga ta kiidab sellest olenemata. Ühesõnaga ma tean, mismoodi on sul Kardoga vedanud. Ja ma leian, et see nö “pingutamine” sellises suhtes peakski aset leidma läbi selliste pisiasjade, teed mõne üllatuse või maitsva õhtusöögi või misiganes, et teine pool ennast ka mõnusalt tunneks (mitte, et see reaalselt pingutust nõuaks või tükki küljest võtaks, aga saad aru küll noh :D)
Nõustun, et kui me loeme pingutuse alla mõnusa õhtusöögi kahele, üllatuskingitusi, kasvõi sedasama tänamist ilusate hetkede eest, siis see juhtub loomulikult. Ma lihtsalt ei taha pingutada, et teineteisele sobida, see peaks juba eos olemas olema.
No Jansa, kuidas sa siis ei tea, et mehed ütlevad selliseid “komplimente” selleks, et õhtul keppi saada 😀
Mehe ja naise suhted on enamalt jaolt juba eos loodud sellisteks, et erimeelsused tõuseksid, et me hakkasime rääkima ja ei kohanduks suhtes võimukama ja teise allaheitlikuma vahel, mis. on üks oluline mitterahulolu allikas. Keegi ei taha olla eluaeg otsustaja ja intsiatiivikas ja keegi ei taha olla valdavalt kohanduja ja kaasakõikuja. See tõõtab mõnda aega, aga see pole kindlasti jätkusuutlik. Ja kui siis romantiline armastus saab läbi ja algab päris elu ja inimesed õpivad üksteist päriselt tundma, ilma et keegi peaks juhtima ja keegi alluma, et võitlusesse ei jääda kinni (kellel õigus ja kellel mitte), et võrdsetel alustel saaks läbi rääkida pere ja suhtega seonduv, siis saab inimene olla suhtes rahulolev. Ja et selline seis saaks tekkida on vaja tõsiselt tööd teha suhtega ja sellesse panustada ja teineteist tundma õppida. Seega need paarid kel ei paista imelist harmooniat suhtes , te ei ole valel teel, te alustate teineteise tundmaõppimise protsessi ja oma armastuse keele leidmist ja see ei ole kerge tee, kuid kes selle julgeb ette võtta…., see võidab väga palju. Alati on lihtsam alla anda ja lahku minna või kohanduda suhtes allaheitlikku rolli või otsustaja ja korraldaja rolli.
The person who is best suited to us is not the person who shares our every taste (he or she doesn’t exist), but the person who can negotiate differences in taste intelligently — the person who is good at disagreement.
https://www.nytimes.com/2016/05/29/opinion/sunday/why-you-will-marry-the-wrong-person.html?_r=2
Ma vaidlen vastu, me tunneme teineteist, meile meeldib kogu pakett sellisena nagu see on, mida me siis enam “heitlema” peaks? Sorri, aga sa kõlad nagu mõni nendest, kes oma musiga iga reede teraapias käib, sest hea suhe vajab pingutamist ja kinnitad seda endale iga õhtu enne nuttes magama jäämist 😀 Ei saaks öelda, et meie suhtes “päris elu” ei oleks alanud. Me oleme elanud üle kaks rasedust, kihluse, maja remondi, kaks sünnitust, kaks last, abielu, elu ämmaga ja mida kõike veel. Casual igapäev. Tore igapäev. Keegi ei juhi, keegi ei allu, lihtsalt elame. Panustame oma suhtesse suht KÕIK, aga ilma nägelemiseta.
EDIT: Sorri, mul tõesti on väga keeruline ennast normaalselt väljendada. Minu point on see, et see postitus saab olla vaid minu arvamus, minu kogemustel põhinev. Minu eelistusest suhtele põhinev. Kui ma olen olnud pingutavas suhtes ja see ei viinud kuhugile, siis praegune nagu viib.
Nagu postituses öeldud – igaühele oma. Kui sa tahad pingutada ja teineteist niimoodi tundma õppida, siis sul on selleks ju õigus 🙂 Muuseas, ka mina tõin postituses välja, et liigne sarnasus ei ole paaride vahel ilmtingimata üldse hea.
Mariann, Sul on absoluutselt õigus, et igaühel on oma tõde ja iga suhe on isemoodi ja mul on siiralt hea meel, et oled õnnelik ja suhe on tasakaalus ja olete teineteise jaoks need kõige kõigemad. Nii ongi, et kõik inimesed on omamoodi ja nende suhted on omamoodi. Ja loomulikult sain ma aru sinu tekstist, et see on ainult sinu arvamus:). Mind ajendas kommenteerima teemakäsitluses aga see väide, et kui peab pingutama, et siis pole õige suhe. Reaalsuses enamik paare peavad pingutama ja üksteist tundma õppima, sest vastasel korral ei lahutaks pooled abiellunutest ja ei otsiks aina uusi ja uusi kaasalasi ja väga paljud avastavad suhtest suhtesse, et pmt on sama reha otsa astud, ehk siis, et jälle on kuidagi vale inimene sattunud. Mitte inimene pole vale, vaid inimesed ei vaevu teineteist “päriselt” tundma õppida. Ja niimoodi ongi nõnda, et mõni inimene leiab iga 5 kuni 10 aasta pärast, et uus suhe on vajalik, sest eelmine ei olnud õige . Või siis ei oldaks kiretus ja kauges suhtes või vastupidi konfliktses suhtes, kuni surm neid lahutab:) (no need on need paarid, kes elu lõpuni ei vevugi teineteise hinge vaadata, vaid tõmbuvad parem eemale või kaklevad ).
Ikka on nõnda, et me tuleme suhtesse oma pagasiga oma perekonnast ja ka teine inimene teeb sedasama ja , kui tasahilju üksteist mõistma hakatakse, et kuidas sai naisest see naine kes ta on ja mehest see mees kes ta on, et mis meid nn käima lükkab ja mis meid maha surub, siis hakkad nägema suhtes ka seda, et see on alati 50/50.
Ja selle nimel pingutada on alati mõttekas, sest lahutada jõuab ju alati. Tihtilugu mees ja naine karvupidi koos olles või suhtes olles üksildased ja kauged olles…..muud ei eigatsegi alateadlikult , kui teineteist.
Minu mõte on see, et pingutus on alati väärt ja see, kui suhe pole see kõige kõigem igas aspektis, siis võiks proovida. You never know, mida kõike võita võib. Ja need paarid, kes parasjagu pole selles harmoonilises õnnefaasis, siis teadke, et see on täiesti normaalne, enamik ei ole reaalses elus ja pingutada on ok :), iga suhe areneb omamoodi.
HAHAHAA :’D mina olengi üks nendest, kes enne nuttes magama jäämist endale kinnitavad, et hea suhe vajab tööd. Aga see postitus räägib täpselt sellest, milline ka minu arvates ideaal(iläheda)ne suhe olema peaks. Aitäh meelde tuletamast!
(kommentaar blogipostituse kohta, mitte Merilinile. Ma olen kommenteerimises koba vm)
“Keegi ei juhi, keegi ei allu, lihtsalt elame”? Sorri, ma ei ürita su suhtes surkida (lihtsalt tahaks, et sa teist vaatenurka ka näeks), aga sa, Mariann, oled siin blogis küll ja küll rääkinud, et enamik asju toimub teil siiski sinu eestvedamisel ja K läheb asjaga kaasa.
Okei, selles suhtes jah, et mina olen rohkem tegija tüüp, aga keegi peab ju tegema 😀 ma võiks oodata, lõpuks teeks karts ka, aga ma ei jõua oodata 😀
Elukogenud inimese kommentaar, saab vaid nõustuda. Merilini oma mõtlen.
Ah please, taielik jama, mul on nii korini nendest sadisti masohisti, piina mind, ei piina suhetest.
Liiga paljud naised arvavad, et kes loob see armastab.
Hea suhe on loomulik, ei mingit pingutamist ja nutmist hambad ristis.
Eriti elukogenud inimene peaks teadma, et ara puutu Sitta, hakkab haisema.
See tahendab, et toesti kui suhe ei klapi, siis ta ei hakkagi klappima, need kes hambad ristis 30 aastat koos ara kannatavad, mul nii kahju nendest inimestest ja nende lastest.
Selliseid suhteid, kus pole ühtegi nurka lihvida on siiski vähe. Ja pingutamine ei pea alati tähendama aastaid kuskil nurgas nutvat väärkoheldud naist, kes meeleheitlikult endale korrutab, et küll mees muutub etc. Paljudes suhetes tuleb ette ka raskemaid aegu, ka õnnelikes. Eelpool räägiti näiteks vähist. Selline asi paratamatult paneb suhte proovile ja see ei pea tähendama kohe seda, et üks või teine osapool oleks tropp või et inimesed kohe omavahel ei sobi. Kui sellisel raskel ajal üks partneritest leiaks, et sorri vaan, mai viitsi pingutada ja saba rullis nelja tuule poole jookseks, siis ikka päris nukker. Niiet päris üheülbaliselt öelda, et suhtes ei peaks üldse pingutama, on minu jaoks natuke liiga üldistav. Elu pole must-valge.
No mina voin raakida sellest aspektist, sest kasvasin ules sellises peres kus ema/isa nii oelda “nurki lihvisid”, naha oli, et 2 inimest kokku ei sobinud ja olles laps, elades ule nende touse ja moone oli taielik oudus, kunagi palusin jumalat iga oo, et nad lopuks lahutaksid.
Nuud on nad ule 30 aasta koos elanud ja nurgad on ikka lihvimata, lihtsalt on nuud nii vanad, et enam ei jaksa kembelda, aga molemad ikka rahutud ja onnetud. Mis puutub raskesse haigusesse, siis oma kaasa eest hoolitsemine on loomulik, ara laheb see kes oma kaasat ei armasta.
Vot, mulle meeldib su kommentaar. Ja õigus on sul ka selles, et vähe sellest, et keegi ei taha eluaeg olla allaheitlik, siis ei taha keegi ka eluaeg olla otsustaja ja korraldaja. See on see, millega ma oma suhtes pisut strugglin praegu.
Üks eluterve kommentaar ja ikka suudavad “Mallukas & Inimplankton Co” siit miskitpidi välja lugeda, kuidas terve suhe tähendab seda, et peab olema peksu, patja nutmist ja hulganisti teraapiat.
Ausalt, enam kui kohati tundub, et üks aju, 40 000 inimest.
Leian samuti, et suhtes ei pea pingutama ning samuti leian seda, et isegi kui olen abielus 13 aastat ja avastan üks päev, et ohh fuck see tüüp mulle üldsegi enam ei sobi, siis jätangi need 13 ilusat aastat ja äkki leian kellegi kellega tulevad veelgi ilusamad 13 ilusat aastat. Jah okei saan aru mul on ju ilmselt siis lapsed ja kui lõhun oma perekonna ja mõtle lastele olen kohe hoobilt rongaema aga noh eks see ongi see Eesti moodne kärgpere 😀 Ehk siis võin pingutada kõige muu nimel aga mitte suhte ja mehe.
Tõsi! Õiged suhted ei ole kunagi keerulised!
Kunagi arvasin ka, et see ongi normaalne kui suhtes muudkui tülitsed, nutad, lepid, pingutad elu eest.
Alates ajast kui leidsin oma kõrvale praeguse inimese. Tema kõrval on nii lihtne olla, teda on nii lihtne armastada. Kõik tuleb iseenesest. Loomulikult peab ka igas suhtes pingutama. Aga pingutamisel ja pingutamisel on ka vahe.
Ma olen Sinuga niiii nõus. Nüüd on mu kõrval aastaid keegi, kellega on nii hea koos olla ja lapsi kasvatada. Loomulikult on ka päevi, kus on tüli, aga seda üliharva ühel teatud teemal, aga laias laastus see on tühiasi. Ma üritan ka teda tunnustada selle eest, et vajadusel ta võtab tolmuimeja ja tegeleb kogu aeg lastega ja üldse on igatpidi olemas. Siis tahad ka ise tubli olla ja vahepeal tema elu kergemaks teha jne. Igatahes, see, kes mu eelmise suhtekaaslasega koos on, edu talle, sest see oli kole ja alavääristav suhe mulle.
Mul on hea meel, et sa selliseid postitusi teed, psneb mõtlema, mis elus on hästi ja tuleb sellest rõõmu tunda 🙂
Mina usun ka, et on olemas õigemaid ja mitte nii õigeid inimesi. Aga ka selle “õige” inimesega on võimalik asju untsu keerata. Usun, et hea suhe põhineb ühistel väärtustel, ausal kommunikatsioonil ja nö ühel lehel olemises. Selleks, et asi oleks hea, tuleb ka ise head teha. Ehk suhe on alati kahesuunaline. Kui üks pool tunneb kogu aeg, et asi on tasakaalust väljas, tekib lõpuks rahulolematus. Aga kui mõlemad osapooled saavad aru, et mõlemad vastutavad võrdselt oma suhte toimimise või mittetoimimise eest, on kõik okei. Suhe on minu arvates siiski meeskonna töö.
Ning samuti usun, et suhe toimib siis, kui mõlemad osapooled saavad ise indiviidina kasvada, kuid kasvatakse ka suhtena koos (mille aluseks on kommunikatsioon), vastasel juhul võib asi lõppeda sellega, et kas kasvatakse lahku või avastab üks pool, et on iseenda kusagil tee peal ära kaotanud.
Samuti teeb suhte paremini toimivaks see, kui inimesed teavad ja saavad aru, et mehed ja naised on erinevad ning arvestava nende eripäradega. Nt mehed vajavad intiimsust, et tunda lähedust. Naised aga peavad enne tundma lähedust, et tahta intiimsust. Eks alati on erandeid, aga reeglina kipub selliselt olema.
Aga ennekõike usun ma, et kõik saab alguse inimese enda seest. See, kes ei armasta end, ei oska ka armastust vastu võtta. Või kes ei usalda end, ei oska ka teisi usaldada. Kui inimene pole veel oma isiklikus arengus sealmaal, et ta ennast endana hästi tunneks ja õnnelik oleks, on tal väga raske suhet hoida. Minu arvates panevad üleüldse liiga paljud inimesed vastutuse oma õnne eest teiste õlule. Jah, kellegagi koos olemine võib sind panna hästi/halvasti tundma, aga õnnelikkus per se, on ikka midagi, mis tuleb inimese enda seest. Kui sa ei oska üksi õnnelik olla, siis sa ei oska ka suhtes õnnelik olla.
Igatahes jah, rohkem vastutuse võtmist ja oma rolli nägemist suhetes võiks olla ka see, mis teoorias edasi viib 🙂
Mina olen suhtes olnud 13a neist abielus 11a.
Olime suhtesse astudes mõlemad väga noored 17a ja 18a.
Pingutamist on ikka ette tulnud, on olnud nii ja naapidi. Alguses olin vist mina rohkem sees, mõned aastad hiljem jällegi mees. Nüüd tundub olevat suhteliselt võrdne see asi.
On olnud aegu nii ja naasuguseid, nurkade lihvimisi, suuri tervisemuresid, mujalt lohutuse otsimist(mõlemal) aga mitte füüsilist petmist. Rahamuresid, töötust, ootamatud elumuutusi(kasulapse üleöö saabumine kui olime 20 ja 21 nt) jnejnejne.
Õiged oleme me teineteisele vaatamata kõigele, koos on olla kerge, kumbki ei pea olema keegi teine, peerunaljad ja väikesed asjad on omal kohal.
Hetkel ootan meie teist ja väga kaua oodatud last, kasulaps lõpetab gümnaasiumi, esimene laps läheb sügisel kooli. On oma kodu, kolm autot ja mõned võlad 😀
Kindlasti tuleb veel ette raskemaid aegu aga kindlasti on just tema see kellega ma tahan veeta vanaduspõlve ja tema kõrvale tahan saada maetud 🙂
Mina olen sinu jutuga nõus. Olen oma mehega koos olnud 4 aastat, sellest 4 kuud abielus.
Me ka mõlemad võtame elu vabalt ja laseme kõigel kulgeda. Aga mis puutub pingutamisesse siis seda ei ole meil ka. Kui inimestel on koos hea siis ei ole vaja mängida kedagi teist. Jah enda välimusel hoian muidugi joont peal, päris mowgli ka olla ei taha ( noh see pigem elementaarne viisakus kui pingutus)
Rohkem ei oskagi lisada.
Ma usun et sa ei saa sellistest asjadest aru seetõttu et sa oled noor ja liiga noores suhtes veel ,pealekauba on lapsed veel väikesed. sinu vanuses ei olegi vaja veel pingutada . Mina olen oma mehega koos olnud 13 a ,lapsi kaks vanuses 10 ja 5 ,ei kujutaks ette mismoodi ma mõtleks et “tema pärast küll pingutada ei viitsi”. Kas ma viskaks 13 ilusat aastat minema ja lõhuks pere lihtsalt sp et mina küll ei pingutaks ? Ja usu mind ,mingi 5 a suhte sisse tõesti vb oluliselt probleeme ei mahu aga no 13 a sisse ikka mahub. Mind ei ole ei petetud ega reedetud aga pingutanud olen küll ja usun et andestaks vajaduse korral isegi petmist ,olnevalt olukorrast muidugi.Fakt on see et kui inimene kedagi armastab ja ta on seda meelt et just selle inimesega soovin elada lõpuni siis pingutamist tuleb ette ja seda tuleb vahel teha. Meil on palju sõpru ja tuttavaid ja neid peresid kes veel koos on samade partneritega nagu meie algusaastatel on vähe.Mõtle nüüd mariann loogiliselt. See kui elus on enamus asju kergelt kätte tulnud (nagu sa oma postituses väidad) on tegelikult natuke halb sest siis tekibki inimesel suhtumine et ah milleks peaks pingutama kui kõike niikuinii saab ja siis kui ùkskord tuleb aeg mil on vaja kellegi või millegi nimel pingutada siis tundub see ületamatult raske sest kõik on ju pingutamata ellu tulnud. Toon sulle näiteid . On pere ja lapsed ,kes soovivad oma maja.Laenu jaoks abi ei saa väljastpoolt ,pead kuidagi hakkama saama ise selle maja soetamisega-pingutad . Või näiteks lapsel tuleb periood kus ta käitub kodus nagu puberteedik, sööv kõigi närve ja vanemad murest lõhkemas -pingutad . Tööl on koondamine ,terve pere eelarve on paigas ja järsku enam pole ,otsid tööd ,muretsed pere pärast sest lastel on trennid ,omad soovid ,majalaenud jne -pingutad . või näiteks see et tunnete mehega et teil on vaja puhata ilma lasteta ,kasvõi nädalavahetus aga no ei ole neid vanaemasid ja vanaisasid ,tädisid ja onusid ja ei saagi omaette eriti puhata -pingutad . Petmised,haigused ,kellegi surm jne jne .No neid näiteid on ikka palju ,mis pikkade suhete jooksul võiks olla kohad kus peab pingutama ja reegline tuleb pikas suhtes ikka pingutamist ette ja ausalt öeldes minulgi on tulnud aga tead mis ? Kui elus kõik ei ole lihtsalt kätte tulnud siis tegelikult oma kalli pere nimel pingutamine ei ole sugugi
Midagi negatiivset ja ületamatut vaid see on elu loomulik osa . Pingutad vahel veidi rohkem ja tunned siis hiljem et Issand kui hea et ma saan olla kindel nii enda kui enda pere peale ,me saame kindlad olla ,et kui elu veeretab teele ette ka suuremaid kive siis me saame üle ja jätkame oma õnnelikku eluteed ja naudime elu.
Ma olen ka mehega 12 aastat koos olnud ja kahe lapsega ja pole su kommentaariga üldse nõus. See on sinu suhe ja sinu valikud, aga sa ei saa üldistada. Seisukohad suhete osas sõltuvad ikka inimesest, mitte suhte pikkusest.
Enamik sinu näidetest ei käi ka suhte nimel pingutamise alla, selleks kvalifitseerub vaid mehega vaba aja leidmise punkt. Maja ja turtsuv teismeline ei ole osa romantilisest suhtest, nii et sa räägid ses osas teemast kaarega mööda.
Pingutamine, millest Mallukas räägib, on ju hoopis midagi muud. Loe nüüd uuesti ja mõttega seda punkti.
Ka meil saab mehega koos oldud 12aastat ning meil 2 last.
Alguses pingutasin ka, et meie suhe oleks kestev. Aga kaua sa ikka jõuad üksi suhet hoida? Lõpuks lõin käega ja mõtlesin-kui lõppeb, siis lõppeb.
Nüüd ongi meie suhe üks suur chill. Eks meil vaidlemisi ja kraaksumisi on, aga need on ainult minupoolt ?
Mees kuulab ära ja kui vaja, siis noogutab või mõistab, mis mind pahandas.
Minu jutu mõte on, et kui suhe ei toimi, siis miks pingutada üksi? Milleks hoida seda, kui sa iga sekund kardad, et see puruneb?
Võtke asja rahulikult ning chill out?
Nagu ma ka alguses ütlesin, saangi ma ju vaid enda (2aastase abielukogemusega) mätta otsast rääkida. Kuskilt ma neid lisa 9 aastat kogemust välja ei võlu. Küll on aga mul selja taga umbes 5 aastane suhe ja no, abiks ikka…
Sinu näited pingutamisest on lihtsalt elulised värgid, mis pole suhtega seotud. Maja ost, tiinekas laps (ka kolmeaastane sööb närve ja siis pead pingutama, et teda mitte orbudekodusse saata :D), eelarve muutused jne. Tavaline elu. Mina räägin sellsest pingutusest, et ala mees dikteerib sulle, et kellega sa võid ja ei või väljas käia, mismoodi sa pead maja koristama ja muud olmet ja siis sina elu eest pingutad, et teha just nii nagu mees tahab, kuigi see pole sinu jaoks oluline.
Muidugi vajab iga suhe tööd, vahel rohkem, vahel vähem. See on elu loomulik osa. Samas ma usun, et harmoonilises suhtes tuleb see loomulikult, sest mõlemad pooled panustavad, vahel üks rohkem, siis teine.
Ma usun, et suhte puhul kehtib ütlus ‘Kui hakkad tegema seda, mida tõeliselt armastad, ei tee sa enam kunagi oma elus tööd.’ sama palju kui töö. Kui see teeb sinu ja sinu kaaslase õnnelikuks, siis sa ei tunne kordagi, et sa pingutad või, et see pole seda väärt.
Ja jah, ma läheks ka peale 13 aastat pigem lahku kui kannataks ja sunniks oma kaaslast ka kannatama. Mida on need 13 õnnelikku aastat väärt kui järgmised 30 on õnnetud?!
Haha, hea snäkk küll, peer ei anna ju kaloreid.
Suhe seisneb minu jaoks just neis väikestes ja kusistes:D asjades! Minu viimane suhe just seetõttu lõppeski, et mees on nö missioonimees, kel suured asjad teha, aga pisiasju ei märkagi. Ning tema korrutatud lause mulle: ma teen sinu jaoks kõik, mis ma suudan- ilma ühegi nähtava tulemuseta- ajab mind juba lihtsalt oksele. Nüüd kulgen ja loodan seda õiget ka kunagi kohata 😉
Ise olen selles niiöelda “läbi tule ja vee paremuse poole” suhtes vist? Sesmõttes, et me oleme ideaalsed üksteise jaoks ja õnnelikud ja tülitseme minimaalselt (oleme koos olnud pea 6.a.), aga samas oleme oma suhte jooksul suht palju üle elanud (nt. mul diagnoositi vähk aasta tagasi, praeguseks kõik OK!) ja tunneme mõlemad kuidas see raske aasta on meie suhet 100x paremaks teinud ja “nothing can stop us!”. Samas vaatan/kuulan/loen alati suht cringeworthy’lt paaride kohta, kes nagu peaks kogu aeg tervele maailmale tõestama kui õnnelikud nad on.. kui sa sellest üle päeva sotsiaalmeediasse postitama pead, siis ilmselt tegelikult on ju kuskil miskit vajaka, eks?!
No haigus ja sellega kaasnev raskus tuleb muidugi üle elada! Vot see oleks ju hoopis emm, kes sellisel hetkel ütleks, et kle ma pingutada ei viitsi.
Muidugi kindlasti on ka neid paare, kes aastaid tülitsenud ja siis lõpuks rahu teinud ja edaspidi õnnelikult elanud? Olen kuulnud, et olla ka selliseid.
Selle muudkui sotsmeedias õnne kinnitamine on jah kahe otsaga asi. Mõnes mõttes ju tore, kui keegi nii avalikult oma kaasat luwwib, ega see ju teistele liiga tee 🙂 tagamaad jäävad nagunii alati vaid nende kahe inimese teada ja teisi see ju ei mõjuta.
Pingutamine ei vii tõesti mitte kuhugi. Ise tulen sellisest suhtest, kus mina tõenäoliselt rohkem sees olin ja pingutasin (ehk siis naine armastas rohkem kui mees) ja no Jumal tänatud, et see möödas on. Õppetund kogu eluks kuidas ei tohi iial lasta end kohelda. Ma mingil vaimsel ja energiate tasandil usun, et igaühe jaoks on omal ajal õige pusletükk kuskil olemas, aga kui see teekond sinna reaalsuses nii pikaks venib, siis hakkab lihtsalt kurb :/
Kui ma hakkan mõtlema, siis kõik need untsuläinud suhted ja suhtehakatised, mis mul olnud on enne Kardot, seal olin ka mina rohkem sees. Kui mees rohkem sees on, siis on naine nagunii juba rahul vist 😀 Samas… kui mees nagu kutsikas üritab, siis mõne naise peletab see sootuks minema…
Igatahes võib kurb küll hakata “oodata”, aga no selle pärast ei tasu sitaga ka leppida!
Mul täpselt samasugune kogemus selja taga. Taaskohtusin oma ammuse tuttavaga ning just tema poolt hakkas suhe võtma hoopis teisi tuure. Tema oligi asjas rohkem sees alguses ning läksin siis samuti kaasa. Kui aga mul juba pea täiesti sassis ning ilmselgelt armunud olin, siis olid temal juba tunded jahtunud. Pidime sõpradeks hakkama aga no täna seda küll öelda ei saa. Õnneks kestis see kõik oma viis kuud ning sama palju sellest möödas ka ning nüüd tahan uuesti ringi vaadata.
Enne seda viimast suhet oli mul aga kümne aastane kooselu, kus ka pingutasin elueest, kuid see ei viinud kuhugi. Mallukal on õigus, suhted ei pea rasked ja keerulised olema ?