SKANDAAL: Buduaari töötaja sõi ära Malluka tuttava parema jala!!*

Kes Facebookis ringi tuulab, on kindlasti näinud, et Buduaar ei olnud kuigi rahul minu kirjutatud arvamusega nende ajakirjast ja otsustasid solvunult kirjutada valesid täis artikli, mille ma juba loomulikult pressinõukogusse andnud olen. Ma seda artiklit neile ei lingi, kes tahab, leiab ise, aga mina neile küll klikke ei anna ja kirjutan ka nendest viimast korda, et mitte seda saiti kuidagi toetada.

Ühesõnaga, kokkuvõtvalt nad solvusid nagu väiksed eided ja mõtlesid, et vot nii, NÜÜD me sellele Mallule alles näitame!

Ega ma kade pole, ma võin vabalt tõestada nende valesid 🙂

EKSKLUSIIV: BLOGIJA MALLUKAS VÕTTIS BUDUAARILT RAHA JA KADUS!

Võttis raha kõlab nagu ma oleks mingi Buduaari töötaja rahakoti kuskilt piistu pannud. Tegelikult oli nii, et nemad soovisid, et ma nende ajakirja loeks ja kirjutaks, mis ma sealt leidsin. Miskipärast on nende artiklis kirjas lause: “Kui värske Buduaar poelettidele jõudis, tekkis meil mõte paluda ka Mallukal seda lugeda ja temale meeldinud teemasid oma blogis kajastada.” Otsene vale – kui mul oleks palutud kajastada ainult positiivset, siis poleks ma nende koostööd üldse vastu võtnud. Miks ma üldse vastu võtsin nende pakkumise, oli päris ausalt selle pärast, et üle päeva panevad nad oma lehele lollakate pealkirjadega artikleid, mis on nopitud inimeste instadest, blogidest, facebookist – ei mingit kommentaari küsimist, ainult üks loll ja eksitav pealkiri teise otsa. Kuna ma EOS teadsin, et see ajakiri on sitt, siis ma mõtlesin, et asi mul siis seda öelda. Eriti kuna nad ise seda tahavad ja veel raha ka pakuvad. Tahavad ju, et kirjutaksin “mis ma seest leidsin”. Hunniku sitta läikivatel lehtedel leidsin!

Kuna ma tegelikult ei taha sellist jama lugeda, aga raha eest ikka võib, siis mõtlesin esiti, et ok, võtan selle reisule kaasa, et suure igavusega lennukis võib ju läbi lugeda. Paraku läks meie lennuk nii vara, et ma unustasin ajakirja osta. Seetõttu kirjutasingi naasedes, et kannan raha tagasi, sest noh… unustasin osta, mis seal ikka. Marget kinnitas, et ajakiri on veel kuu aega müügil ja tehku ma ikka see ära. Noooo faiiin, ostsin siis paar päeva hiljem ajakirja ja tegin ära, nagu te mäletate.

Buduaar on andnud ka Delfile kommentaari, kus ütlevad nii: “Meil ei olnud kokkulepitud sisu, ostsime raha eest sisuturunduse loo ja eeldasime, et kuulus ja edukas blogija teab, mis asi on oma olemuselt sisuturundus. Mitte ühtegi hea tava kohaselt ei peaks see olema üdini negatiivne.”.

Vot, näete – selle pärast ongi nende ajakirjas reklaamartikkel mingist (eeldatavasti) pimedast püsimeigitegijast, keda kahe lehe vältel kiidetakse, sest nad on ju tellinud reklaamartikli. Minult soovisid nad siiski arvamust, mitte reklaamartiklit, aga no nende suhtumine on küll näha, et kui raha antakse, siis tuleb kiita. Ajakirjanduses tavaline, aga blogimaailmas need asjad nii ei käi (vähemalt nende blogijate seas, keda mina loen).

“Kõige rohkem häiris staarblogijat rohke ajakirja reklaam, samal ajal kui ta ise võtab vastu iga sendi, mida talle reklaamtekstide ja promo eest pakutakse.” kirjutab Buduaar. Ei, ei, sõbrakesed Buduaaritädikesed, mis häiris see, et ajakiri on täis igavat jama. Reklaam on ka igav jama, jah. Ma ei võta kaugeltki vastu iga senti, mida mulle pakutakse, palun selle kohta faktipõhist tõestust. Kui seda ei ole, siis on tegemist jällegi ühe suure karvase valega.

Mulle meeldib ka see lõiguke Delfi artiklist:

Kas Buduaar.ee oma olemuselt ka ajakirjanduslikke väärtuseid esindab, Marge Tava üheselt ei vastanud. “Buduaar on meelelahutusportaal. Me ei kuulu ajalehtede liitu,” sõnas ta Publikule.

Huvitav, mina omast arust ka ei kuulu ajalehtede liitu, miks nad siis minult eeldasid mingisuguse ajakirjanduse hea tava reegli jälgimist. Ja üldse, kas päriselt on ajakirjanuduse hea tava valetada? Et kui keegi maksab, siis igati viisakas on siis valetada nii et suu suitseb?

Nende artikkel jätkus aina lamedamalt, tuues välja mingisuguse anonüümsust paluva ja “Malluka kättemaksu” pelgava koostööpartneri, kelle nime nad ei avalda, aga kelle väga kalli toote ma ka sain ja seda kiitmast keeldusin. Ma alguses ei suutnud välja mõelda, et kes see olla võiks, aga siis meenus ÜKS firma, kes tõesti oli väga vihane, et ma nende toodet ei kiitnud ja see oli eelmisel aastal mu EBA auhinnakotist saadud fotoepilaator, mille ma Miiule andsin (kes just kirjutas blogis, et see on täis sitt). Nad ka kirjutasid mulle, et mis õigusega ma seda ei kiida ja ma vastasin ka, et klge noup, mina sain selle auhinnaks, mitte mingi kohustusena seda kasutada ja üldse ei soovi ma nende firmaga koostööd teha, sest ma nägin ühe teise blogija pealt, kuidas nad oma koostööpartnereid piinasid nõuetega kogu-freaking-aeg nende epilaatorist söögi alla ja söögi peale kirjutada.

Ma muidugi ei tea, kas see oli see firma või mitte, aga nii kaua kuni seal nime välja toodud pole, siis on tegemist suvalise külajutuga ja selle loogika järgi võiksin mina ka kirjutada, et teate, buduaari töötaja sõi mu tuttava parema jala ära, aga ma ei saa öelda, kelle jala ja miks, sest ta kardab oma järelejäänud vasema jala üle.

Tõestage faktidega või olge vait, nah! 😀

 “Kusjuures, mind hoiatati, et see naine pole päris normaalne. Kui ta on nõus isegi oma meest laimama, et klikke saada, siis pole talle ükski muu kokkulepe püha,” ütleb pettunud klient.

Palun mulle näiteid, kus ma oma meest laiman, et klikke saada? No kasvõi üks näide? Ei ole? Nooo.. ole vait siis 😀

Ausalt, Buduaari töötajad on kas a) purulollid, et arvasid, et ma üldse nende läikivate lehtedega riidepiltide bukletist midagi head arvata saan, b) kavalad, sest said aru, et keegi nende lehte nagunii ei kliki ja siis on kaval minuga “intriigi” minna. Kummad nad on, seda ma ei tea, eks nad ise teavad paremini.

Mina andsin nad igatahes pressinõukogusse, sest mul on olemas meie kirjavahetus Buduaariga tõestamaks minu väiteid ja kõiki nende konkreetseid valesid. Vot tak.

*Tegemist ei ole loomulikult faktiga, vaid lihtsalt väike stiilinäide Buduaari pealkirjadest.