Eilsele teemale jätkuks – see lihtsalt ei mahtunud mu postitusse, sest sai teine niigi pikk jutt. Eile sattusin ma ühes imetamisgrupis peale arutelule, kus 8 kuud imetanud naine küsis nõu, kuidas teha nii, et laps öösiti kogu aeg rinna otsas ei ripuks. Tõi välja selliseid loogilisi põhjendusi, et tahaks nagu öösel mugavamalt magada, kui nibupidi terve öö kellegi suus olla ja et mõnikord tahaks mehega ükskord koos deidile ka minna ja koos aega veeta. Tunduvad sellised väiksed asjad, mis ei tohiks just patt tahta olla, onju?

Vale! Selle asemel, et inimesele nõu anda, karati vaesele inimesele kohe kaela, et mis häda tal on oma mehega välja ronida, ise on see laps saadud ja emapiim on talle kõige olulisem ja ema võiks ennast nüüd viisakalt lapse nimel ohverdada. Mõneti on ju õigus kah, et kui oled lapse saanud, siis tuleks tema vajadused seada esikohale. Samas arvan ma, et kui naine on 8 kuud maganud nii, et on sundasendis ja niplitpidi imiku suus, ilma, et ta saaks normaalset ööund, siis on see ehk juba päris ohvrimeelne olnud ja ei ole vaja inimesele peale lennata süüdistusega, et ta nüüd nagu oma lapsest ei hooli. Pealegi ei öelnud naine, et ta sooviks imetamist lõpetada, lihtsalt et ta ei sooviks seda hea meelega teha TERVE ÖÖ.

Ma suudan selle vaese naisega üsnagi palju suhestuda, sest ka minu puugil on komme minu küljes rippuda. Tänu jumalale olen mina lihtsalt nii sügava unega, et minu unekvaliteeti see oluliselt ei häiri, aga mõnikord jään küll nii kehvas asends magama, et hommikul on selg päris valus. Ja mina olen ka mõni hommik mõelnud, et issand kui lihtne oleks, kui Lende pudelit võtaks. Seda ta aga endiselt ei tee, seega saan talle piima anda ainult tassist. See ei ole öösiti aga kuigi mugav lahendus, seega ongi meil nii olnud, et ma pole siiani Lendest ühtegi ööd eemal olnud. Ma tean, et mõni ema ei ole kuni kooliminekuni oma lapsest ühtegi ööd eemal, aga näiteks Mari oli esimest korda öösel meieta kui ta oli nelja-viie kuune, täpselt ei mäleta, aga kaks ööd. Vist ikka neljakuune?

Ühesõnaga, ei ole ma sellest probleemi teinud, sest mul polegi probleemi. Jah, oleks olnud mõned korrad, kus oleks LIHTSAM olnud, kui oleks saanud ta ööseks maha jätta (näiteks kui pulmas käisime), aga no ta on juba nii suur, et kaua ta seda rinda ikka veel tahab. Aasta? Ma tõesti ei tea, sest Mari imetasin ma vaid neli kuud, seega ma pole kunagi üldse nii kaua kedagi imetanud. Mulle on juba lausa öeldud, et kuule aeg oleks lõpetada, sest “vaata kui suur ta juba on!”. Ma seda siiski adekvaatseks nõuandeks ei pea ja lähikuudel sellele veel kindlasti ei mõtle. Eks näis, mis tulevik toob.

Kuhu ma aga jõuda tahtsin oma jutuga on see, et mulle ei mahu pähe, miks halvustatakse naist selle eest, et ta tahab paar tundi õhtul oma mehega kahekesti veeta. Jah, kodus saab ka aega veeta, kui laps(ed) magavad, aga minu elukogemus näitab seda, et enamasti kui lapsed magama saame, siis teeme mõlemad omi asju arvutite taga, või heal juhul vaatame koos telekat, mis ka erilist vestlust ei soodusta. Välja minek on ikka teine tere. Lähed koos. Naudid head sööki. Räägite omavahel juttu. Oletegi lihtsalt need mees ja naine, kes kunagi teineteisele meeldima hakkasid ja räägite maailmaasju. Mitte emme ja issi, kes omavahel arutavad, et kas ajab täna selle piimatilgaga päeva läbi, või peaks poodi minema. Ja kui poodi minna, siis mis sealt veel vaja oleks? Nii lihtne on avastada ühel hetkel, et ainsad vestlused päeva jooksul on sellised olmeteemad ja sellisest kirglikust ja romantilisest suhtest on alles see elevus, kui sa abikaasale koridori vastu jooksed, et näidata talle poti sees tite esimest sitta :D

Tavaline elu tahab elamist ja sinna pole midagi teha, aga minu meelest on ema-isa digimuutumine meheks-naiseks mitte vaid soovituslik, pigem lausa kohustuslik! Kas siis tõesti teised emad ei arva nii, et kohe nii kurjaks lähevad sellise jutu peale? Naine pole kohe peale laste saamist AINULT ema, või on?

Jaga: