LAPSED

ema ja isa vs mees ja naine

4. juuli 2017

Eilsele teemale jätkuks – see lihtsalt ei mahtunud mu postitusse, sest sai teine niigi pikk jutt. Eile sattusin ma ühes imetamisgrupis peale arutelule, kus 8 kuud imetanud naine küsis nõu, kuidas teha nii, et laps öösiti kogu aeg rinna otsas ei ripuks. Tõi välja selliseid loogilisi põhjendusi, et tahaks nagu öösel mugavamalt magada, kui nibupidi terve öö kellegi suus olla ja et mõnikord tahaks mehega ükskord koos deidile ka minna ja koos aega veeta. Tunduvad sellised väiksed asjad, mis ei tohiks just patt tahta olla, onju?

Vale! Selle asemel, et inimesele nõu anda, karati vaesele inimesele kohe kaela, et mis häda tal on oma mehega välja ronida, ise on see laps saadud ja emapiim on talle kõige olulisem ja ema võiks ennast nüüd viisakalt lapse nimel ohverdada. Mõneti on ju õigus kah, et kui oled lapse saanud, siis tuleks tema vajadused seada esikohale. Samas arvan ma, et kui naine on 8 kuud maganud nii, et on sundasendis ja niplitpidi imiku suus, ilma, et ta saaks normaalset ööund, siis on see ehk juba päris ohvrimeelne olnud ja ei ole vaja inimesele peale lennata süüdistusega, et ta nüüd nagu oma lapsest ei hooli. Pealegi ei öelnud naine, et ta sooviks imetamist lõpetada, lihtsalt et ta ei sooviks seda hea meelega teha TERVE ÖÖ.

Ma suudan selle vaese naisega üsnagi palju suhestuda, sest ka minu puugil on komme minu küljes rippuda. Tänu jumalale olen mina lihtsalt nii sügava unega, et minu unekvaliteeti see oluliselt ei häiri, aga mõnikord jään küll nii kehvas asends magama, et hommikul on selg päris valus. Ja mina olen ka mõni hommik mõelnud, et issand kui lihtne oleks, kui Lende pudelit võtaks. Seda ta aga endiselt ei tee, seega saan talle piima anda ainult tassist. See ei ole öösiti aga kuigi mugav lahendus, seega ongi meil nii olnud, et ma pole siiani Lendest ühtegi ööd eemal olnud. Ma tean, et mõni ema ei ole kuni kooliminekuni oma lapsest ühtegi ööd eemal, aga näiteks Mari oli esimest korda öösel meieta kui ta oli nelja-viie kuune, täpselt ei mäleta, aga kaks ööd. Vist ikka neljakuune?

Ühesõnaga, ei ole ma sellest probleemi teinud, sest mul polegi probleemi. Jah, oleks olnud mõned korrad, kus oleks LIHTSAM olnud, kui oleks saanud ta ööseks maha jätta (näiteks kui pulmas käisime), aga no ta on juba nii suur, et kaua ta seda rinda ikka veel tahab. Aasta? Ma tõesti ei tea, sest Mari imetasin ma vaid neli kuud, seega ma pole kunagi üldse nii kaua kedagi imetanud. Mulle on juba lausa öeldud, et kuule aeg oleks lõpetada, sest “vaata kui suur ta juba on!”. Ma seda siiski adekvaatseks nõuandeks ei pea ja lähikuudel sellele veel kindlasti ei mõtle. Eks näis, mis tulevik toob.

Kuhu ma aga jõuda tahtsin oma jutuga on see, et mulle ei mahu pähe, miks halvustatakse naist selle eest, et ta tahab paar tundi õhtul oma mehega kahekesti veeta. Jah, kodus saab ka aega veeta, kui laps(ed) magavad, aga minu elukogemus näitab seda, et enamasti kui lapsed magama saame, siis teeme mõlemad omi asju arvutite taga, või heal juhul vaatame koos telekat, mis ka erilist vestlust ei soodusta. Välja minek on ikka teine tere. Lähed koos. Naudid head sööki. Räägite omavahel juttu. Oletegi lihtsalt need mees ja naine, kes kunagi teineteisele meeldima hakkasid ja räägite maailmaasju. Mitte emme ja issi, kes omavahel arutavad, et kas ajab täna selle piimatilgaga päeva läbi, või peaks poodi minema. Ja kui poodi minna, siis mis sealt veel vaja oleks? Nii lihtne on avastada ühel hetkel, et ainsad vestlused päeva jooksul on sellised olmeteemad ja sellisest kirglikust ja romantilisest suhtest on alles see elevus, kui sa abikaasale koridori vastu jooksed, et näidata talle poti sees tite esimest sitta :D

Tavaline elu tahab elamist ja sinna pole midagi teha, aga minu meelest on ema-isa digimuutumine meheks-naiseks mitte vaid soovituslik, pigem lausa kohustuslik! Kas siis tõesti teised emad ei arva nii, et kohe nii kurjaks lähevad sellise jutu peale? Naine pole kohe peale laste saamist AINULT ema, või on?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

97 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kerlin 10. juuli 2017 at 12:02

    Jep mina olen ka siis halb ema :D 7 kuuse harjutasin öisest imetamisest ära- üldse ei saanud midagi, peale nädalat magas ilusti ca 10 h. Lihtsalt ei andudnud, võtsin kaissu veidi jorises aga siis jäi magama ilusti. Pealekauba läksin 8 kuuse kõrvalt tööle , esimesed kuud pumpasi 1 toidukorra välja siis hakkas asendajat saama 1 korra eest. ( ei saanud eriti pumbaga kätte enam) Tegelikkuses ei peagi enam üle poole aastats imetama öösel tegu pole füsioloogilise vajadusega vaid suures osas harjumusega ( muidugi iga laps maga 10 h aga ca 6-8 h saab küll ilusti hakkama, esimese lapsega andsin viimast korda enne kui ise magama läksin ( 23:00 ajal ning teist korda u 6:00)
    Mina arvan, et tegelikkuses selleks, et lapsel oleks hea peab ka emal olema hea. Sest pisikesed saavad palju oma energoast ja käitumisest just emalt – kui ema on väsinud ning kurnatud ja kurvameelne siis see mõjub ka lapsele.

  • Reply Ema 9. juuli 2017 at 13:55

    Mina usun, et ei lähe ükski tugev liit lahku, kui naine pühendab võib-olla tõesti märksa rohkem aega mingil perioodil lapsele/lastele. Kui enne lapsi ollakse juba koos aastaid, aastaid. Elust, tulevikust on ühised eesmärgid, siis miks peaks mehe-naise suhe lagunema kui vundament on niivõrd tugev tehtud? Kas Teie siis ei tea selliseid suhteid, kus lapsed tulevad vara, emmed on ülisotsiaalsed kohe pärast sünnitust, ent ka suhted lagunevad? Teisalt on ju ka neid, kes on ühist elu jaganud aastakümneid, kuid suhe puruneb siiski? Mina arvan, et suhte hoidmine sõltub ikka IGA indiviidi mõttemaailmast, eesmärkidest jne. Kas Sina hindad seda, et Sul on vanemad/vanavanemad koos olnud ja kas Sina soovid ka olla selline pere?
    Kindlasti on raskeid hetki kõigil. See, kas Sa TAHAD KOOS lõpuni minna, on iseasi. Uus suhe pole alati mitte parem. Jah, need liblikad ja peata oleks võib ju olla mõnus, kuid ELU on midagi hoopis teistsugust ;).
    Ps. Mina ei arva, et olen superema ja -naine. Analüüsin pidevalt, kas ma olen piisavalt hea ema/naine. Kas olen heaks eeskujuks tütrele, kes on tulevane ema? Kas olen piisavalt hea naine, kelle järg poeg võiks kaaslae leida? Jne. Kui minu lapsed oskavad luua ilusa suhte, siis võin ma öelda, et olin HEA ema. Enne seda on mul õigus vaid püüda olla piisavalt heaks eeskujuks.

    • Reply L 13. juuli 2017 at 16:15

      Nõustun iga sõnaga! :)

  • Reply K 6. juuli 2017 at 12:10

    Siinseid kommentaare lugedes jääb mulje et mehega kohtingule saab minna ainult hilisõhtul/öösel. Meie käime päeval ja õhtul ja tuleme lapse uneajaks tagasi. Restoranid on ka päeval lahti, seksida saab ka valges ja jalutada ning jutustada on sama tore ka valgel ajal :)
    Paarisuhtele tuleb ka aega leida, see on väga oluline, aga seda saab teha last kahjustamata!

  • Reply Kk 6. juuli 2017 at 00:21

    Vaadates mõningaid kommentaare tekib mulje, et mees võeti vaid lapse saamise eesmärgil. Nii kui laps käes, muutub mees mingiks suvakaks tüütuks tüübiks, kellest pole ei sooja ega külma. Ja jumal hoidku, et laps isaga aega veeta saaks või mees oma naisega.. Kahju tegelikult.

  • Reply Liina 5. juuli 2017 at 18:34

    Ma küll ei arva, et 8- kuuse imiku kõrval on paslik rääkida liigsest emmetamisest. Saan aru kui laps 2 aastane oleks! Olen nõus, et mehe- naise suhe on primaarne ja esmatähtis, siis on pere õnnelik. Aga vot selle erandiga, et alla paari aastased uued pereliikmed on sel perioodil siiski nr1! Kui satub selline imik või väikeses kes laseb emmel omi asju ka ajada – siis miks mitte väljas käia ja vaba aega mehega veeta? Aga kui su laps on ilmselgelt tissisõltlane või Muudmoodi vajab väga emmelt turvatundekinnitust ( mis iganes põhjusel), siis minu isiklik arvamus on, et nii pisikest last tuleks enda ja paarisuhetes eelistada. Mul endal ka selline ja tean hästi mis see tähendab ja kerge see pole! Ja seepärast ei mõista ka hukka emmed kes ei suuda oma lastele seda pakkuda piisaval määral. Aga pole mõtet rääkida ja takka kiita et nii peakski ja oled loll kanaema, kui väljas ei käi. Kordan, et osade laste juurest saab väljas käia, osade juurest mitte. Ja ilma last kahjustamata nii suurt tissisõltlast 8 kuu vanuses ilma emmeta magama panna pole võimalik. Seal oli ju põhiprobleem, et laps uinub vaid tissiga. Seega, Mulluses, seekord sinuga nõustuda ei saa. Lapse kasvatamine ongi raske ja mõnikord peab ka midagi ohverdama, eriti esimestel eluaastatel. Suuremate lastega teised lood ja issi emmed saavad peagi jälle meheks ja naiseks tagasi. Ja see juhtub kiiremini kui arvata võiks…

    • Reply Merilin 5. juuli 2017 at 19:45

      Kohe üldse ei nõustu. 8 kuuse imiku kõrvalt on täiesti ok välja minna mehega ja peakski minema, sest siis, kui see kauaoodatud iseseisvus lõpuks lapsel käes on ja tissi enam ei vaja (mõni imetab kolmanda eluaastani lapse magama), siis on pahatihti suhe niivõrd lagunenud ja teineteist on keeruline taas leida ja vot siis kooki moosiga. Aga laps saab õnnelik olla just sellisel juhul, kui tema ema ja isa üksteist armastavad, aga kui armastust ei toida, siis see hääbub. Kõige tähtsam peaks inimesele olema tema ise, seejärel tema partner ja alles siis tulevad lapsed ja töö ja muu. See ei tähenda, et lapse jäetakse ilma eelnevalt hoidjaga harjutamata või ilma söömata koju. Muide ka enne väljaminekut saab tissi anda. 8 kuune laps ei vaja enam emapiima nonstop, sest ilmselt sööb ka lisatoitu juba .

  • Reply Elsa 5. juuli 2017 at 15:20

    UK’s ei tohigi lapsega ühes voodis magada just sellepärast et kardetakse, et madades keerad lapsele peale ja lõmastad ta. Ja siis on health visitor’id, kes käivad sul kodus kontrollimas et sa lapsega ühes voodis ei maga.

    • Reply Maiu 5. juuli 2017 at 20:10

      Öösel tulevad v??
      Seal vaadatakse rinnaga toitmisele ka imelikult..keegi ei propageeri seda eriti. Mu sealne tuttav sünnitas äsja ja laps ei saanud korralikult rinda imeda, sest tal oli keelekida. Mille peale talle öeldi “ja mis siis? Sa tahad ise toita vä?” Ja tehti suured silmad. Esiteks ei lõigata seal seda kida ka ära..nad mehega jooksid nädal aega, et see korda ajada. Siis oli piimaga juba niru seis, sest nädal aega ei saanud laps ju süüa korralikult ja pumpamisega ei saanud vajalikku kogust kätte. Ja üle aastaste laste imetamine on mingi ebardite teema nende arvates..lausa seksuaalne ahistamine.

      • Reply Elsa 6. juuli 2017 at 11:26

        ei, rinnaga imetamisele ei vaadata imelikult. See on mingi täielik müüt, just vastupidi seda täiega propageeritakse. Isegi nii palju, et kui sul mingil põhjusel ei ole võimalik rinnaga toita, siis on üldine arvamus, et sa oled halb ema. Aga kui tahad rinnaga toita siis pakutakse väga palju resursse et sind toetada alates juba haiglast, lisaks sellele on igasugused tugigrupid. Ma ei tea tõesti kus su tuttav sünnitas.

      • Reply Elsa 6. juuli 2017 at 11:30

        tegelikult selle keelekidaga on see, et kontrollitakse. Mulle on ka õeldud, et kui sünnib siis las ämmaemand vaatab. Aga see et seda opereerida, selleks läheb jah aega, sest siinse tervisehoiu süsteemi ressursid on suht piiratud.

  • Reply Maiu 5. juuli 2017 at 15:16

    Jälle see teema. Nii räägivad inimesed, kellele lapsed on kogu elu mõte. Ainult lapsed ja muud midagi. Lapsed ei ole meie omand ju. Inimesel peaks rohkem elu olema ka peale laste..paarisuhe, hobid, töö jne.. Minu meelest on lapsed väga tähtis osa elust, nad annavad meile nii palju õnne, me armastame lapsi ja saame tunda nende armastust vastu, me suuname neid nende eluteel, mitte ei otsusta kõike ise jne..ja lapsed on õnnelikud, kui ema-isa on seda sama. Seega tuleb ikka suhtesse küll suts rohkem panustada ka beebi kõrvalt, selles pole midagi kriminaalset. Keegi ei jäta väikest nädalaks kuhugi ripakile. No ja need emad, kes taovad endale rusikaga rindu ja larjuvad, et lapsed on nende elumõte..mis siis saab kui see elumõte kord suureks kasvab ja kodust minema läheb? Kas siis saab elu otsa v?
    P.S mul on kaks imearmsat last, aga sellega elu ei piirdu)).

    • Reply Merilin 5. juuli 2017 at 19:48

      Väga nõus.

  • Reply Mammu 5. juuli 2017 at 12:31

    Ma olen kunagi enda ühe väga hea sõbrannaga sellepärast tülli läinud. Tema arvates on õige, et vanemad käivad vaid koos lastega puhkamas. Olles kahe väikse nunnu ema (1,8a kaksikud), siis hindan väga neid aegu, mil on võimalik mehega koos kahekesi olla ning ei arva, et seetõttu enda lapsi vähem armastaksin :) Just vastupidi, kui emme saab puhata on ka lapsed pikemas perspektiivis õnnelikumad – emal on rohkem jaksu lastega tegeleda :) Tunnen, et vajan vahepeal üksi olemiseaega ning aega olla koos elukaaslasega. Kaksikute sünd ei lähendanud meid ning kindlasti ei muutnud meie suhet tugevamaks, pigem vastupidi. Ning suhte/ perekonna toimimise pärast on äärmiselt oluline vahepeal nö käia ära :)

    PS! Mis Melu TV-st saanud on?

    • Reply Mirr 8. juuli 2017 at 18:38

      Suvepuhkusel on

  • Reply Karin 5. juuli 2017 at 10:33

    Kas tegelikult naise ja mehe roll looduse poolt mitte emaks ja isaks samuti määratud pole. Ma ei arva, et ühed rollid teised välistaks.

    Andke andeks, aga ma ei saa sellest jutust küll aru, kuidas kaisus magamine lapse ära rikub. Mu teada ikka vastupidi. Mul väga enneaegne laps ja arsti sõnul vägagi õige ja kasulik, et magab kaisus.

    • Reply Laura 5. juuli 2017 at 11:01

      Kusjuures, ma olen ise ka tegelikult kunagi lugenud, et elu eesmärk on laste saamine ja nende kasvatamine. Muidugi on erandeid, paaaaaaaaalju erandeid, ja lõpuks defineeribikkagi igaüks ise oma elu mõtte.

      Teiseks, las ma seletan sulle mis selle ärarikkumise all on minu arust mõeldud. See tähendabki seda, et kui laps kasvab üks hetk suureks ning ema ja isa tahavad uuesti rohkem mees ja naine olla, oma voodis oma kunnid olla, siis on raske hakata last harjutama oma toas ja voodis magama, sest ta on nö ära rikutud. Ja siis hakkab see harjutamise periood, lapse öised ärkamised ja nutmised, öösiti mööda korterit jooksmised ja lapse rahustamised.

      • Reply K 5. juuli 2017 at 15:06

        Palju parem kui see beebi 1i oma toas nutab, sest ta hiljem ei mäleta seda eks!
        Ükski teine imetaja siin planeedil ei maga oma lastest eraldi.. samas ükski teine imetaja ei maksa la et sellel planeedil elada, eks..

    • Reply SP 5. juuli 2017 at 12:09

      Nu näiteks mu tuttava laps on 8 aastane aga keeldub siiani oma voodisse magama minemast,sest on sünnist saati emme-issi kaisus maganud :-D Andke andeks aga minu meelest ei ole see väga normaalne :-D

      • Reply Mallukas 5. juuli 2017 at 12:47

        ma magasin 9 aastani ema kõrval :D

  • Reply Kati 5. juuli 2017 at 10:10

    Ulme. Mina olen vist lihtsalt maailma kõige halvem ema sel juhul. Laps sai rinda vaid 1,5 kuud ja seda ka ikka väga vaevaliselt. Meie voodis poole laps üldse magada tahtnud. Alguses kohe mees ütles ka, et tema ei kavatse koos lapsega magada, sest lihtsalt kardab ta ära lömastada. Nii siis on meil läinud, et nüüd kui laps suurem, siis ta ei taha üldse meie kaisus olla. Vahel tahaks küll rahulikult kaisutada, aga ta ei jää nii magama ja hullab ringi ainult. Oma voodi on tema jaoks püha ja kindlus ja meil on meie voodi ja meie tugev suhe. Selle õppisin varakult ära, et emme-issi peavad olema, aga naine ja mees on kõige olulisemad. Esimest korda olime mõlemad ära kui laps oli 7 kuuseks saamas. Korraga olime ära 5 ööd. Polnud mingit probleemi ja ilmselt tänu varakult harjumisele pole ka nüüd mingit probleemi. Ta harjub kiirelt kõigi ja kõigega.

    • Reply Sip 5. juuli 2017 at 10:15

      Minu laps on ka tänu sellele iseseisev ja probleeme mul temaga polnud. Praegugi ütleb, et on väsinud ja läheb ise magama. Laps saab 5.

  • Reply LAURA 5. juuli 2017 at 09:55

    Naised, kõik te teete siin pmst kanaemandust maha ja kinnitate yhest suust, et naise-mehe suhe on number yks! Aga öelge nyyd ausalt – kui paljudel teil see ka õnnestunud on?
    Ise arvan samamoodi, et naine on eelkõige naine ja mees on mees, aga elu on näidanud, et väikeste laste kõrvalt kipuvad need rollid hääbuma, suuremalt jaolt ollakse ikka ema ja isa. Kadestan neid, kes oskavad teistmoodi elada. Yhe lapse kõrvalt on see jah vb voimalik, kui sul on abi sugulaste/sõprade näol olemas, aga kahe pisikesega (mul molemad alla 3 a) ja samal ajal veel ona kodu luues… raske. Suhe on kui sinusiod.

    • Reply LAURA 5. juuli 2017 at 09:57

      Sinusoid*

    • Reply Sip 5. juuli 2017 at 10:13

      Ei tee otseselt kanaemadust maha, lihtsalt mina ei tahtnud minna seda teed, tahtsin jääda iseendaks ja jäin ka. Oleme mehega koos pea 6 aastat juba. Esimene laps varsti 5 ja teine sügisel sünnib. Teisega jätkan sama teed nagu ka esimese puhul. Mehega on suhe endiselt hea, magame kaisus, musitame ja kallistame igal võimalusel. Suhe ja seks on tähtis. Laps on õnnelik ja iseseisev. Mul laps ei maganud ühtegi ööd minuga, mul ei olnud probleeme tulevikus lapse magamapanekuga ja nt kas või lasteaeda minekuga. Kõik järgnev on seotud sellega kuidas last on harjutatud beebieas. Saime ise hakkama, ei olnud meil vanemaid, sugulasi või kedagi teist aitamas. ?

      • Reply Laura 5. juuli 2017 at 11:06

        Siis sa oled järjekindel, tubli! :)
        Aga las ma küsin veel (vaja ikka nokkida onja :D), et kas laste pea 5 aastane vanusevahe oli teie tealik valik? Osad paarid otsustavadki suurema vanusevahe kasuks, et saaks esimese lapse suuremaks kasvatada, iseseisvamaks inimeseks. Siis on uue beebi jaoks jälle rohkem jaksu. See on minu arvamus.
        Meie otsustasime väikese vanusevahe kasuks, et lastel oleks toredam koos kasvada (ei ütle, et sinu lastel seda tulevikus pole, toon näite enda elust, kus mul oli õega vahe 6a ja no karvupidi kogu aeg koos). Jah, on raske. Esimesega olin ma sama tubli ja järjepidev kui sina- temast on kasvanud küllaltki iseseisev laps. Teine laps on aga hoopis suurema lähedusevajadusega ning temaga magan mina koos. No ei ole mul hetkel seda jõudu ja jaksu, et temaga öösel jaurata. Oleks esimene laps vanem, siis ehk veel. Lohutangi end sellega, et beebiiga on küllaltki lühike ja varsti on ka tema suur laps!

        • Reply Sip 5. juuli 2017 at 11:26

          Laste vanusevahe juhtus selline olema. Rasestumine võttis paraku omajagu aega. Küll aga jh ei tahtnud ma väikest vanusevahet just sellel põhjusel, et saan lapsega aega veeta ja teda tundma õppida. Mitte ei pea end mitme lapse vahel ribadeks pingutama, lisaks veel mees,kodu ja töö. Ma olen õnnelik, et tegin sellised otsused. Närvid korras ja suhe ka korras. Ma polnud mingi närtsinud lill, suutsin olla naine ja ema oma lapsele. Ma ise olen kasvanud ka peres, kus lastevanusevaheks oli ka 5 aastat ja seda kõigi laste vahel. Olin ja olen siiani nendega väga lähedane. Lapsena mängisime alati koos ja tegime lollusi ka koos.

  • Reply Marleen 5. juuli 2017 at 09:43

    Olen ka nõus! “Ema ja Isa” vajavad kõik omaenda aega kahekesti ja just seda sel viisil et lapsed mitte ei maga teises toas vaid minnakse eemale päevaks kaheks. Kes seda teinud veel pole ei teagi miks küll siis nii parem on,või siis nendel vingujatel pole selleks võimalust (lapsehoidjate näöl). Mina endast tean et see lööb kohe nii suure armastuse ja kire minus lahti kui ma olen eemal mehega kahekesti,tunnengi ennast nagu noore armununa taas. Kõik muutub kui lapsed taas seltskonnas on olnud natukese aja :D siis suundume rutiini tagasi :)

  • Reply Tsein 5. juuli 2017 at 00:31

    Mulle õpetati kunagi, et partnerlussuhe on esmatähtis, siis alles laps! See, kuidas suhtlevad ja käituvad teineteisega mees ja naine, õpetabki lapsele, milline on elu. Ja kui mehe – naise suhtega on kõik korras, siis on ka laps õnnelik.
    Lööge mind nüüd risti!
    Hirmutav lugeda, et mõni ela 4 lapsega ühes voodis, mees on kolinud teise tuppa. Milleks siis üldse enam perekonda mängida? Mingu kohe laiali.

    • Reply L 5. juuli 2017 at 07:15

      Nõustun. Ma saan aru, et laps on tähtis, aga ka lapse tegija ehk mees on tähtis ja ma ei suudaks lihtsalt oma meest meie voodist minema saata, sest laps peab meie voodis magama.

    • Reply Liina 5. juuli 2017 at 18:46

      Oleneb ikka lapse vanusest! Imik on ikka esmatähtis! Kui jalad all saavad vanemad jälle üksteisele keskenduda. Kui naine eelistaks imikule meest, oleksime ammu välja surnud.

  • Reply S 5. juuli 2017 at 00:07

    Vanemate terve suhe on õnneliku perekonna alus. Kumb on õnnelikum, kas hellitatud laps, kelle ema on end laste heaks ohverdanud ja isa lõpuks ahastusest töönarkomaan/peab armukest (kuna nii ta naine kui ka lapsed on ta vaimselt hüljamud) või perekond, kus lapse tahtmisi (ei räägi vajadustest) ei seata igal sammul esikohale ja vanemad suudavad leida aega iseendale ja oma suhtele.

  • Reply Kristel 4. juuli 2017 at 19:01

    Lugesin ka antud teemat, aga seal sõna sekka ei öelnud.
    Teemaalgataja esialgne probleem just nimelt oligi, et andke nõu, kuidas laps kunstpiima jooma saada, et ta öösel kauem magaks, kuna tahaks mehega deitima minna. Pole ime, et IMETAMISE tugigrupis mõned kirglikumad inimesed sellise “mure” peale talle meeldivat nõu ei andnud.
    Põhjendused, milles põhiprobleem on – et laps magabki öö otsa nibu suus juba kaheksa kuud jne tuli seal alles hiljem välja, ning siis sai ta juba minu meelest väga palju adekvaatset ja informatiivset nõu ja abi, kuidas antud olukorras võimalikult lapsest lähtudes ka naise-mehe aega leida.
    Nii, et selle põhjal küll pole mõtet gruppi maha teha, et seal kanaemad koos ja mida iganes veel :)

    • Reply Mallu 4. juuli 2017 at 21:38

      Kus ma gruppi maha tegin ja kedagi kanaemaks kutsusin?

      • Reply Kristel 4. juuli 2017 at 22:36

        See pigem suunatud erinevatele kommentaaridele, kuidas “seal grupis ei tohi midagi küsida” jne, kui enda jaoks sobivat vastust ei saa.
        Sinu tekstiga olen üldiselt nõus :)

    • Reply SM 4. juuli 2017 at 22:38

      Inimene postitas kohe alguses, et laps magabki ainult tissiga, terve öö, muud moodi mitte ja soovis ka teada, kuidas ta saaks RPA proovida 1 õhtu ära käia lapse juurest. Sealsed emad ei lugenud täpselt neid kommentaare läbi, kus ta kõike mainis, mis on põhjused ja muu. Seepärast ei pea ikkagi teisele Emale kaela lendama ja halvustama.

  • Reply Maria 4. juuli 2017 at 18:44

    Mina isiklikult olengi puhendanud ennast oma lastele, koik 4 on minuga uhes voodis, minu toas, ma tunnen, et nad on siis turvalises kohas ja saan ise ka rahulikult magada. Koige noorem on 9 kuud ikka veel tissi otsas, lutti ega pudelit pole neist mitte ukski tunnistanud. Lopetan imetamise kusagil 2 aastaseks saamisest, siis enamasti oleme molemad valmis.
    Mees elab eraldi oma toas ja parast 7ja poolt aastat kooselu, on meie suhe usna haabunud ja ma ei tunne puudust ka.
    Tunnen, et mul polegi elus vaja muud kui ennast ja lapsi ja see on koik.
    Kui mu lapsed on kunagi suured, siis on mul aega elada ise teha mis tahan. Laste kulge ei klammerdu ja ette ei heida, et mis ma ohverdanud olen, sest see on minu oma vaba valik nii elada.
    Iga uks teeb nii kuidas on parim, mina olen just nii onnelik.

    • Reply Nimi 4. juuli 2017 at 20:48

      Vau..
      Seda ei mõtle, et niimoodi koguaeg ainult lastele elades on selline elu ükspäev otsas, kui lapsed saavad suureks ja oma elu peale lähevad?
      Mõlemad äärmused ei paista kuigi eluterved.

      • Reply Maria 4. juuli 2017 at 21:26

        Ma tean, et nad kunagi lahevad oma teed ja mul pole sellega mingit probleemi, siis ongi mul aega ennast avastada ja moelda, et mida ma ise elult tahan. Mitte kunagi pole ma moelnud, et lapsed peavad mu kuljes olema ja mingit auku taitma.

    • Reply Katrin 4. juuli 2017 at 23:19

      Vaesed lapsed ausalt öeldes. Sellist pereelu vaadates jääb neile mehe ja naise suhtest veidike väär arusaam.

      • Reply Kadri 4. juuli 2017 at 23:50

        Seda oli küll natuke kurb lugeda… muidugi on laps nr 1 kuna ta ei saa mingi eani ilma emata hakkama aga… aga sina? Su mees? Su huvid/hobid? Lase lapsel turvalises aga normaalses keskkonnas kasvada…

      • Reply Maria 4. juuli 2017 at 23:57

        No vaga paljud suhted purunevad, me votame oma aja, et minna lahku viisakalt ja austusega, mitte vihaga.
        Elu tahab elamist ja varsti kolime eraldi, lapsed jaavad minuga.
        Miks peab olema kahju minu lastest, keegi ei tea kui kaua meie suhted kestavad, vahesed on eluks ajaks. Me lihtsalt kasvasime uksteisest eraldi, aga julgeme molemad tunnistada ja saame siiski viisakalt labi.
        Vaga paljudes peredes kus minnakse lahku on vanemad uksteisega vaenujalal ja siis toesti lapsed kannatavad.
        Uut meest ma kindlasti praegu ei vaja ja ei vaja minu lapsed kasuisa, sest enda isa on olemas. Kui mu mees tunneb, et soovib uut pere luua, pole mul selle vastu midagi. Koik inimesed pole uhesugused, kibestunud ka ei ole.

        • Reply Merilin 5. juuli 2017 at 19:59

          Oma laste õnne nimel tasub mehega suhe korda teha või uus kaaslane võimalikult ruttu leida. Laste jaoks ei ole keerulisemat olukorda, kui ainult nende jaoks elav ema, kel oma elu pole. Psühholoogiliselt täiesti ebaterve olukord lastele. Soovitan pöörduda kogenud pereterapeudi poole. Kui lapsed on nii olulised, siis võib olla see paneb ka liigutama, et laste tervise huvides tuleks oma elu ka taas jalgadele saada, ka armuelu.

          • Maria 6. juuli 2017 at 01:07

            Issand moni elabki ainult meestele ja armuelule, see, et ma pisikeste laste korvalt ruttu uut meest ei otsi on naruvaarne. Minu lapsed kasvavad onnelikus peres ja koik mida vaja voi soovivad on olemas.
            Mina ei kavatse elada uhegi mehe kontrolliall ja kui mu kaaslane minuga sammu pidada ei jaksa, siis lahen uksi edasi, mul ei ole vaja meest, et olla onnelik. Olen piisavalt iseseisev ja suudan anda oma lastele koik materiaalse ise, ka Annan neile oma armastus ja ka on neil nende isa armastus.
            Iga uks kasvatab oma lapsi nii nagu meeldib, nii kaua kui lapsi ei peksta ja kuritarvitata on minu meelest koik OK.

    • Reply R.V 5. juuli 2017 at 16:12

      Kuskohas või kuidas nagu… sa need lapsed valmis tegid? Magavate laste keskel???
      Ma olen hetkel nii hämmingus lihtsalt. Minul on kahju su mehest.

      • Reply Maria 5. juuli 2017 at 19:30

        Majas on 5 magamistuba, monel on Jah ainult 1, siis on raskem. :D
        Pealegi kes see ainult abieluvoodis seksib?

        • Reply R.V. 6. juuli 2017 at 23:01

          Ehk 4 kepituba ja üks magala ??? :D :D :D

    • Reply Birx 5. juuli 2017 at 20:58

      Oh jeesus! Päris ausalt ütlen kohe, et seda kuidagi masendav lugeda. Liigne kanaemandus on kõike muud kui hea. Ma tean seda omast kogemusest ja minul on selleks kanaemaks olnud vanaema. Ei ole ta olnud ainult vanaduses vaid ka mu emale väiksest peale ja ma ütlen, et see pole normaalne. Mu vanaema korrutabki kuidas lapsed on ta elu ja üleüldse vist ainuke elumõte, lapselapsed veelgi enam. Sellega ei tee inimene ei endale ega ka enda lastele teenete, pigem karuteene. Mul on su mehest lihtsalt kahju!

      • Reply Maria 5. juuli 2017 at 23:13

        Kallis inimene ega ma pole mingi memm, et lihtsalt ratik peas kodus istun, ma kain ka valjas linnapeal ja vahel vaatab mees laste jargi ja annab vaba paeva.
        Mehe enda suu, et meil asjad jahedaks jaid ja monda asja enam ei paranda.
        Ma ise enam ei armasta oma meest, sest ta ise vedas mind alt esimesena, tema tahaks kull edasi proovida, aga mina enam ei taha.
        Kasi sudamel olen ma temast kui abikaasast nuud loplikult lahti lasta otsutanud, aga mul on praegu lapsed kes on pisikesed ja vajavad minu hoolt ja praegu olengi puhendanud ennast oma lastele.
        Kunagi kui lapsed on suured vaatab seda asja, et Kas tahan uut suhet luua.
        Vahepealsed aastad on mul aega ka valjas datidel kaia ja iseennast nautida. Ma ei tunne, et olles 9 kuuse beebiga koos 24/7 on imelik, sest ta on veel nii vaike, kui ta on kusagil 3-4, saan nad jatta siis nende isaga ja minna valja ega lastele puhendumine ei tahenda 24/7 kuni nad 20 on. Iga aastaga saavad lapsed vanemaks ja tuleb minu ellu rohkem Vabandust.
        Praegu lapsed ise tahavad olla minu voodis ja ma ei nae selles midagi halba kui nad ennast nii turvaliselt tunnevad, majas on piisavalt ruumi ja ukskord nad ise otsustavad millal on aeg oma tuppa ja oma privaatsusele.
        Kui paljudel on mehed nii, et nemad kull mingi titega uhes voodis ei maga, kuigi emad tahaksid, kui paljud naised uldse, ilma mehe surveta tahaks ohtralt seksuaalelu nii pisikese korvalt elada.
        Mina ei suudaks uhtegi mehe surve all elada, olen piisavalt iseseisev ja tahan olla koheldud vordsena.
        Mul ei ole probleemi kasvatada ules 4last uksinda, lapsed olengi teinud alati selle mottega, et nii palju kui suudan uksinda ules kasvatada.

        • Reply Muhv 6. juuli 2017 at 11:15

          Pigem tundub, et lapsed peavad sulle nüüd pakkuma seda armastust ja lähedustunnet, mida muidu partnerilt saadakse. See kohe kindlasti ei ole terve ega normaalne peremudel, kui naine oma lastega sedasi ühes voodis magab ja nende nimel vaid elab. Sa ise oled nii selle asja sees ja ei saa kindlasti enam arugi, et see kuidagi väär ja vildakas oleks, aga paraku see on. Ja kes ütleb, et paarisuhe on tingimata mehe taktikepi all elamine? Õiges paarisuhtes on naine ja mees võrdsed partnerid.

          • Merilin 6. juuli 2017 at 22:20

            Jaa, siinjuhul on emotsionaalsed vajadused läbi laste ka emal rahuldatud. Muidugi ei vaja see naine meest, sest läheduse saab ta lastelt, aga laste suhtes see ok ei ole. Kõik siin elus käib armastuse …aka läheduse pärast (oleme sotsiaalsed olendid) ja seda saab olla kas liiga palju või liiga vähe. Nii suhetes partnerite vahel, kui ka laste vahel. Tasakaal on võtmesõna. Kui ema paneb kogu oma armastuse energia laste peale, siis neile on seda liiast , emal muidugi on mõnus elu ja ka sotsiaalselt on see igati aktsepteeritav. ´Tore, tubli, hoolitsev üliema, kes annab endast kõik laste nimel. Reaalsus on aga see, et lapsed ei ole sellises olukorras teps mitte psühholoogiliselt terves olukorras.

  • Reply Sip 4. juuli 2017 at 16:58

    Minu laps magas samuti meist eraldi. Mitte ühtegi ööd pole laps minuga samas voodis maganud. Öösiti sai tissitamised tehtud ja laps enda voodisse tagasi. Meie voodi oli meie oma mitte mitte terve pere oma. Meie suhe klappis rohkem sedasi edasi. Samuti puhkasin ma end paremini välja kuna ei pidanud muretsema, et äkki ma lömastan lapse. Sai ka vanainimeste asju rahulikult ajada. Me saime küll lapsevanemateks kuid me olime siiski edasi mees- naine. ?

    • Reply SP 4. juuli 2017 at 18:15

      Ma olengi alati mõelnud, et mismoodi see seksuaalelu toimib, kui lapsed samas voodis on. Saan aru, et on ka muid kohti,kus võimalik asju ajada aga mina küll ei taha mingeid kähkukaid koguaeg teha. Mina tahan rohkem lähedust ja mehe kaisus olla :-)

    • Reply Kadri 4. juuli 2017 at 23:52

      Väga eluterve suhtumine ma leian :)

  • Reply Merle 4. juuli 2017 at 16:51

    Mis tänapäeva ühiskond see on..lapse koht on oma voodis.Söödad öösel ära ja tagasi oma voodi, vajadusel lutt suhu ja head ööd.Algusest saati nii teha järele andmata siis pole mingit probleeme. Aga paljud nunnutavad ja pärast hädaldavad et ei maga oma voodis ja ainult tissitavad.Samas 8 kuused võiks seda rinnapiima ka lutipudelist siis saada kui ei suudeta muud süüa juba pakkuda. Miks teete oma elu nii keeruliseks. Teie lapsed näevadki et nii ongi normaalne et aasta aega titt tissid küljes ja emme külje all.

    • Reply Mallukas 4. juuli 2017 at 17:57

      Minule näiteks meeldib, et mu lapsed mu kõrval magavad, ei tee midagi raskeks :)

    • Reply meow 4. juuli 2017 at 19:35

      Meil magad laps oma voodis 5. elukuuni ja siis käis mingi plõks ja kolis meie voodisse. Tükkaega see nagu ei seganudki, aga nüüd, kui laps on poolteist, tunnen ma küll, et aitab. AGA see oma voodisse harjutamine tundub mission impossible. Proovisime seda juba sügisel ja siisni tulutult. Tunnistan muidugi, et viimasel ajal oleme olnud laisad ja pole viitsinud teda meie voodist välja harjutadagi. Aga üks päev tuleb see samm ju siiski ette vótta, kuid millest alustada?

      • Reply meow 4. juuli 2017 at 19:36

        Lisan veel, et laps sai rinda 5.elukuuni ning sel hetkel käiski see plõks ja enam vórekaga ei leppinud

        • Reply Elo 4. juuli 2017 at 22:22

          Minul toimis lapse oma voodisse harjutamisel Jo Frosti ‘meetod’. Idee oli selline, et paned lapse voodisse ja välja ei võta no mather what. Reisivoodiga me harjutasime siis. Kindlasti googelda ja vast saab täpsemad juhised

          • M 5. juuli 2017 at 22:29

            Mis sellel lapsel muud üle jääb kui leppida, kui ema juba sellise suhtumisega on…ma ei laseks iial oma lapsel karjuda ainult sellepärast, et ta PEAB oma voodis magama :(

    • Reply Mirjam 4. juuli 2017 at 20:19

      Mõnes mõttes täitsa nõus, et ise “rikutakse” laps ära aga ilmselt ikkagi oleneb väga palju ka lapsest. Minul teine laps magas väga hästi, lasi ennast peale söötmist tagasi oma voodisse panna ja nii ma ka alati tegin alguses, kui uni oli õrnem, ise vb ettevaatlikum v ärevam ka. Aga siis harjusin beebiga ära ja enam ei saa mitte midagi aru mis öösel teen. Mõistus ütleb, et peale tissitamist võiks ta ju voodisse tagasi tõsta aga reaalsus on see, et ma ei mäleta isegi seda, et millal ja kuidas ta sealt võtan. Hommikuks on igatahes titt kaisus ja ilmselt mitu korda ja koos lapsega külgegi vahetatud. Ja ilmselt ongi juba harjunud rohkem kaisus magama ka. Laps 8kuune ja pudelist/lutist keeldub.
      AGA mul ei ole sellest absoluutselt mitte midagi. Vanem laps käib lisaks ka kaisus magamas ja vot olengi väga õnnelik. Minu arust elu parim aeg kui nublud kaisus on. Nkn kasvavad nii ruttu suureks ja varsti ei taha enam süllegi.

    • Reply Carry 5. juuli 2017 at 20:20

      No päris nii lihtsalt see ei käi, et tissitad ära, lutt suhu ja head ööd! Eriti veel esimesel kolmel-neljal elukuul, mil mõnel on gaasivalud/koolikud ja muu jama. Olen nõus, et laps peab oma voodis magama..aga ei ole see nii lihtne alati. Ja mõni beebi vajab palju rohkem vanemate lähedustunnet kui teine ja sa ei saa ju röökivat last niisama jätta.

  • Reply Yutulind 4. juuli 2017 at 16:24

    Mina kolisin teise lapse sündides üldse oma tuppa. Magan laias voodis beebiga. Tunnen, et see säästab närve. Mul on alati vaba st minu voodipool ja ei pea arvestama kellegi kolmandaga kui beebiga isegi vaja arvestada… seks on surnd, aga suva, küll taastub. Uni on tähtsam.

    • Reply Kaja 4. juuli 2017 at 20:51

      Mina magan ka lapsega teises toas. Abikaasa käib vahel minu voodiserval “istumas” :)

      • Reply Kadri 4. juuli 2017 at 23:55

        Kellegi kolmandaga? See on ju su laste isa… Sama palju lapsevanem kui sa ise.

  • Reply Karin 4. juuli 2017 at 16:24

    Aga enamik kommentaare siin on ju täpselt samamoodi vaenulikud nende pihta, kes nö kanaemmed on.

  • Reply Yutulind 4. juuli 2017 at 16:20

    Mina treenin algusest peale imikut sellega, et võtan nibu ära, kui ta just unne kustub. Vahel tahab tagasi, aga vahel ta enam ei viitsi haarata. Kui tahab uuesti nibu siis lähen lihtsalt teisele katsele veidikese aja pärast. Sikutan lihtsalt õrnalt ja laseb lahti viimaks. Sõrmega võib ka aidata. Osa naisi jätabki nibu suhu, aga miks?

    • Reply Mirjam 4. juuli 2017 at 20:25

      Minul esimene laps magas ka tiss suus pm terve esimese eluaasta kui rinda andsin. Teisel lapselhakkasin ka nibu välja tõmbama, no polnud ka tegelikult aega 2 aaatase kõrvalt vedeleda diivanil ja tissitada päev otsa :D
      Nüüd 8 kuune, tahab küllkaissu ja lähedust ja mitu korda öösel rinda aga laseb ise kenasti lahti kui söödud. Suur vahe on küll, kas laps magab niisama külje all või magab rind suus.

  • Reply SP 4. juuli 2017 at 14:57

    Loodan, et siin mind selle eest risti ei lööda, mida ma nüüd ütlen aga….mul on kaks last,kuid kumbagi ei ole oma kaissu magama võtnud ööseks. Miks? Just sellepärast, et voodi on meil mehega nagu meie territoorium või nii :-D Seal on meil võimalus kahekesi üksteise seltsi nautida. Ja nüüd kui mõni tibuemme seda lugema juhtub….oioi kui halb ja külm ema ma olen!

    • Reply A4 4. juuli 2017 at 15:07

      Sama..minu kakz last ka ööd oma voodis veetnud. Meie voodi on ikka meie voodi. Ja igal pool seda enne ka kirjutanud et kui lapse saad siis eelkõige oled sa ikkagi naine oma mehele ja siis tulevad laps/lapsed..meest ei tohi ära unustada sest tema oli nö esimesena olemas ja laps tuleb teisena..

      • Reply Mona 4. juuli 2017 at 21:24

        Sry, nendest naistest ma aru ei saa, kelle jaoks mees tuleb esimesena kui lapsed tähtsuselt. Mida f*kki põhjendust, et ta oli esimesena olemas? Loomuvastane ju. Emale ei tohiks siin elus miski kallim olla kui lapsed :)
        Mehe ja naise suhet ei tohi loomulikult ära unustada, Malluka tekstiga nõus.

        • Reply Elo 4. juuli 2017 at 22:29

          Monaga nõus 100%. Need kelle jaoks laps pole esimesel kohal tunduvad nagu koletistena. Loomulikult ma armastan oma meest ja tahan talle ainult head aga no kui on valida kumb, siis pohh see tüüp minu tibupojake on nr 1. :) ?

          • Mallukas 4. juuli 2017 at 22:34

            ma arvan, et kui ala maja põleks ja saaks päästa kas mehe või lapse, siis valiks peaaaegu kõik naised ikka lapse. see mees esikohal värk on vist rohkem see, et ala kui valida, et kas õhtul jään lapse kõrvale magama, sest ta tahab vs lähen veedan mehega aega, et siis valid mehe.

          • hjk 5. juuli 2017 at 21:00

            Minu jaoks on näiteks veidi imelik, et nii lähedasi ja tähtsaid inimesi pingeritta pannakse. Nii mu lapse isa kui ka laps on mulle ääretult kallid. Jah, armastus mida ma kummagi vastu tunnen avaldub erinevalt, aga ei ütleks et üks tähtsam kui teine oleks. Öelda armastatud mehe kohta pohh tüüp paneb kukalt kratsima. Aga see muidugi on puhtalt minu isiklik arvamus.

  • Reply t. 4. juuli 2017 at 13:54

    100% nõus. Mul endal küll lapsi pole, aga oma väga heade lapsepõlvesõbrannade hulgas näen küll seda trendi, et kui laps sünnnib, siis naine ise nagu… sureb ära? Naist kui isiksust enam polegi. Ongi ainult ema ja lapse-eest-hoolt-kandja ja ei ühtki muud rolli siin maamunal. Rääkimata siis jututeemadest, vaba-aja tegevustest vms, kõik keerleb ainult ühes suunas. Ma ei tea, kuidas nende meestele see asi istub, nendega ma sellistel teemadel ei lävi, aga tõesti – mees&naine oma suhtega peavad olema kõigepealt mäel, et sinna ümber kodu ja lapsed ehitada.

    • Reply Anni 4. juuli 2017 at 21:15

      Novot. Saad lapsed, siis saad aru. Ma käisin rasedana just äsja emaks saanud tuttaval külas. Jummel, ta tääkis oksendamiseni oma lapsest, paari tunniga oli koll ees. Aga kui endal laps sündis, sain aru küll, et räägin lapsest palju, aga ta oli lihtsalt NII Võrratu ? Mina arvan, et selles pole midagi halba, kui laste kaisus magatakse, aga saan ka aru neist, kes enda voodisse lapsi ei võta. Samamoodi saan aru nendest, kes elavadki laste nimel. See on teema, millest lastetud ei saagi aru. Teine asi, millest lastetud aru ei saa, on “kasvatamatud lapsed”. Ma olin ka enne laste saamist teoorias jube tark ja andsin teistele nõu- suur suur viga ? Nüüd üks paras jonnipurikas kodus, kellega iga päev võitlen ja mitte alati edukalt ?

      • Reply t. 5. juuli 2017 at 21:48

        Ma ei mõelnud siin ainult seda, millest värske ema räägib, vaid inimest, isiksust, naist. Mul on üks sõbranna, kes lapse saades reaalselt justkui sulgus oma koduseinte vahele, sest ta oli nüüd ema ja ei saanud enam mitte mingit muud elu elada. “Ei saanud”. Ma ei tea, kas vahel ei tule tahtmist end natuke üles lüüa, söömas või kinos käia või ükskõik mida üks naine teha armastaks peale lapse eest hoolitsemise. Või ongi see nii nauditav kodus lukus, makaronid seina mööda kleepunud ja juuksed pulstis olla. Temaga saigi ainult niimoodi kokku saada, et “sa tule siia!”. Vot sellistest ei saa aru.

        • Reply hjk 6. juuli 2017 at 07:44

          Ega sina ei peagi aru saama. Üldiselt peale lapsesaamist võtab igal emal aega enne kui ollakse valmis lapse kõrvalt ära käima. Mõni varem, mõni hiljem. Kui su sõbranna pole selleks veel valmis, siis jumala eest, lase tal olla ja toeta. Ja ole valmis kui ta mingil hetkel on valmis ka lapse kõrvalt ära käimiseks. Emaks saamine on nii ülisuur muutus elus, et sellega harjumine võtab paljudel korralikult energiat ja harjumist. Hooliv sõbranna võiks sellest aru saada.

          • Mallukas 6. juuli 2017 at 07:47

            Mina olen ka 90% ajast see “tule ise siia” sõbranna :D Ma nõustun hjk’ga, et igal inimesel on õigus väljas käia täpselt nii vähe või palju kui tahab :)

  • Reply Tups 4. juuli 2017 at 13:02

    Suhte- ja perenõustajad ütlevad, et peale lapsi sündi on järjekord: nr1 sina ise, nr2 mees ja paarisuhe ning nr3 laps. Muidugi tuleb nüüd kisa, et kuidas nii, aga pärast lapse saamist oled sa endiselt naine, isiksus. Sul on nagu ka lastel ja mehel omad soovid ning vajadused. Emaks saades ei ole sinu eesmärk kõigi teiste vajadusi rahuldada ja iseenda vajadustest loobuda. Muidugi tuleb teha kompromisse ja kõike seda, mida varem sai teha igal ajahetkel ei saa.
    See on justkui elementaarne, et ma ju pean lapsele täielikult pühenduma. Tegelikult imikul pole suurt erilisi vajadusi. Imikul on vaja esmavajaduste rahuldamist ja turvalist kasvukeskkonda. Ka imik tajub, kui vanemate vahel on pinge. Ja nii laps kasvabki selles pinges üles. See ei ole hea ei lapsele ega ka vanematele. Kindlasti ei ole lapsele hea, kui vanemad tülitsevad ja lahku lähevad. Seetõttu on lapsele oluline, et sina ema ja naisena oled rahul ning õnnelik. Üheltpoolt on vaja võtta aega iseendale (laps on isa või mõne teise sugulasega) ja aega mehega kahekesi. See on suhte puhul ülioluline, et ema ja isa oleksid endiselt ka mees ja naine.
    Lisaks suhte lagunemisele võib täielik tähelepanu lapsele suunamine viia selleni, et lapse kasvades klammerdutakse üha rohkem tema külge. Kõige hullem, mida lapsevanem teha saab, on lapsele hilisemas elus, ka täiskasvanuna öelda:”Kui paljust ma sinu pärast loobusin ja ohverdasin!” Tuleb meeles pidada, et laps ei palunud neid ohvreid teha, selle otsuse tegid sa ise. Laps ei vaja neid ohvreid, et elada hiljem süütundega ja kuidagi lunastada neid vanemate tehtud ohvreid. Laps vajab vanemaid, kes näitavad oma eeskujuga, kuidas elada täisväärtuslikku elu: teistega arvestavalt, hoolivalt, samas oma unistusi taga ajades. Teistele head tehes ei tohi kunagi iseennast ära unustada.

    • Reply Liia 4. juuli 2017 at 14:05

      Nii hästi kirjutatud. 100% nõus. Kuigi aegajalt kipun ikka lapsi esimesele kohale seadma.

    • Reply A4 4. juuli 2017 at 15:09

      100% nõus

    • Reply Merilin 5. juuli 2017 at 20:08

      Ja nii ongi. Lisan veel juurde, et lapsed kes ei saa nn hingata tänu ühe lapsevanema ülehoolituselele (ta ju saab sealt selle emotsionaalse laengu, mida ta peaks partnerilt saama ja see on alateadlik sulaselge omakasu lapse psühholoogilise tervise arvelt). See on ema või isa kes pühendab end ainult lapsele. Need lapsed on haigemad kas psühholoogiliselt või füüsiliselt. Konfliktne paarisuhe või distantne paarisuhe toodavad lastes suurt pinget ja nad haigestuvad või ei suuda täiskasvanuna olla õnnelikud. Kogevad tihedamini depressiivseid häireid ja luhtuvad suhetes.

      • Reply Merilin 5. juuli 2017 at 20:18

        Ja et siin ei jääks muljet, et kõige eest kannavad vastutsust naised, siis kindlasti mitte. suhtes on alati kaks poolt ja see on pooleks, kui suhe hakkab tuksi minema. Seega naine ei saa eemalduda lapse kaissu , kui mees seda ei luba nii-öelda. Mees võtku rohkem vastutust lapse kasvatamisel, et naine saaks koguda jõudu naiseks olemiseks, sest muidu lihtsalt paratamatult tekib see kanaemadus, kuna naine lihtsalt on sellisesse rolli surutud. Lapse sünd on ime ja väga armas ja suur sündmus, kuid lapsed on loodud pesast välja lendama ja, et tiivad kannaks on neil tarvis kõva tagalat õnnelike lapsevanemate näol kes üksteist armastavad. Seega mehed naistele appi ja kohe, kui vähegi võimalik tuleks tööle asuda suhte taastamisega. Esimene aasta on see nagunii keeruline, aga ka harvad omavahel olemise hetked on abiks. Oluline on teadvustada, et laps on kõige õnnelikum, kui tema vanemad on õnnelikud teineteisega. Lahutuse teema on teine teema, siis tuleb õnn leida uue kaaslasega ja ema isa rolli see ei muuda. Kasuisast ei saa kunagi isa ja kasuemast kunagi ema. Selleks jäävad elu lõpuni ikka õiged ema ja isa:). Aga laps tahab, et tema ema ja isa on õnnelikud, olgugi, et elu on teinud nõnda, et lahku on mindud. Kuid seda saab kenasti läbi viia ja edasi suhelda okilt lapsevanematena.

  • Reply Liisa 4. juuli 2017 at 12:55

    Mul on nii kahju nendest meestest, kelle naised pärast lapse sündi ennast ainult emana näevad. Üks tuttav naine sai u aasta tagasi poja ja nüüd ainukesed postitused on tema lapsest ja pealkiri on peaaegu alati sama: kogu minu maailm! minu ELU! vms. Nagu abikaasat enam ei eksisteerigi. Ma saan aru, et armastad oma last siin maailmas üle kõige, aga vaene mees, mis ta tundma peab, kui naisel enam muu, kui lapse jaoks tähelepanu ei jagu :(

  • Reply Liisu 4. juuli 2017 at 12:53

    Ah naised lähevad igas grupis tülli kui neid liiga palju on ?
    Jälgin ise ka seda imetamise ja kärusõltlaste gruppi..alguses olid väga toredad grupid, aga kuskilt ikka kargavad need tülinorijad kohale mingi aeg ?
    Üldiselt imetamise grupp on pigem nendele, kes soovivad oma last imetada ja seal vastavad SIEti spetsialistid, ma ei saagi aru mis need teised emad seal üldse kaagutavad ? on ju nõme kui kellelgi on imetamisega probleeme ja kohe tulevad teatud emmed kaagutama, et anna RPAt..see ikka pigem grupp, kus propageeritakse imetamist ja otsitakse labendusi koos, et kuidas laps tissi otsa saada ?
    See on umbes sama kui kärusõltlaste gruppi ikka aeg ajalt sattuvad need, kes ei saa aru, et milleks su lapsele 3 käru vaja on??? Oled peast soe et 2000 euri eest kärusi oled ostnud??
    ?

  • Reply Aire 4. juuli 2017 at 12:42

    Ma ütlesin seal teemas juba, et pere tähtsaim suhe on mehe-naise suhe ikkagi. Üldse oli ikka imelik lugeda vastuseid seal, kohe lennati peale kui halb ema jne. Et lapsel on õigused.
    Nii need pered vist lagunevadki, kui peale sünnitust on kodus ainult ema ja lapse õigused, naine on kadunud kuhugi.

    • Reply Muhv 6. juuli 2017 at 11:37

      Täpselt nii. Pole ime, et meil on nii palju lahutusi ja üksikemasid, sest tundub, et meie ühiskonnas pole veel inimesed nii teadlikud sellest õigest peredünaamikast. Peale lapse sübdi muutub paari elus nii palju ja lihtne on naisel minna kaasa vaid selle eufooriaga, mida ta oma lapse vastu tunneb. Teadupärast kogu imetamine ja pidev lähedus lapsega asendabki naise jaoks seda lähedust, mida muidu mehelt saadi ja kui seda mitte teadlikult ära tunda, siis ongi lihtne tulema see mehest võõrandumine ja tunne, et elu ongi täiuslik koos lapsega ja meest polegi nagu enam vaja. Tegelikult on vaja väga teadlikult lapse kõrvalt oma suhtega tööd teha, et see ei hääbuks. Lisaks on üsna tavapärane, et naised võtavad üsna vabatahtlikult mehe õlukt enda peale kogu laste eest hoolitsemise poole. Ah, ta ei oska nii kiiresti ja hästi mähkmeid vahetada, teen ise. Ah, ta ei oska teda õigesti magama kussutada, teen ise jne jne. Andke meestele aega oma suhet lapsega arendada. Naisel on see suhe lapsega juba enne sündi ja teatavad oskused nukkude ja väikelastega tegelemisesr kuidagi emapiimaga kaasa antud, meestel tuleb seda arendada. Ja nad teevadki vahel asju omamoodi- las teevad siis. Kui te lükkate mehe eemale nii endast, kui lapsest, siis ongi peagi lahkuminek platsis ja naine jääb arusaamatult käsi laiutama ja meest kiruma.

  • Reply Jane 4. juuli 2017 at 12:31

    Minul oli sama seis. Kaheksa kuud olin inimlutt. Öösel ja päeval, päeval ja öösel. Pidin alustama AB ravi, mis nüüdseks kestab juba teist kuud ning võõrutasin lapse rinnast. Lõpuks on energiat nii mehe kui enda jaoks. Mõne jaoks vist võrdub rinnast võõrutamine sellega, et jätad oma beebi kusagile nurka vedelema. Ega ma sellepärast tema eest hoolitsemist ei lõpeta ju. Kuidas on lapsed õnnelikud? Kui vanemad on õnnelikud. Tibumammadele teadmiseks, et terves peres on esikohal suhe, seejärel kodu ja alles siis lapsed.

  • Reply SP 4. juuli 2017 at 12:29

    Issand kui nõus ma Sinu jutuga olen!! Ma lähen ka alati niiii närrrrvi kui omast arust mingid ideaalsed emmed tulevad teisi emmesid halvustama selle eest, et tahavad ka lapse kõrvalt veel normaalset elu elada ja ennast naisena tunda. Kas mitte lapse heaolu pole ka see, kui emme ja issi vahelised suhted on rahumeelsed ja terved. Mina olen seda meelt, et laps(ed) on number üks, kuid ei tohi ära unustada ka oma suhet ja meest. Ja seda kõike kirjutades olen ma ikka veel närvis ja tahaks veel pikalt oma arvamust avaldada aga….olgu peale. Veel parem,kui saaks neile kiskjatest emmedele seda näkku karjuda :@

  • Reply Päevalilleke 4. juuli 2017 at 12:22

    Kusjuures olen näinud dokfilmi, kus räägiti ka sellest, et ilmselt paljud paarid kasvavad lahku ja lähevadki lahku seetõttu, et ei suudeta eraldada vanemateks olemist ja meheks-naiseks olemist. Seega on väga õige soovida ka oma mehega kahekesi aega veeta, justkui paar, mitte lapsevanemad. Ja kaheksa kuune ei ole enam niivõrd beebi ka, et paar tundi emmest-issist eemal ei saaks olla :)

  • Reply Keili 4. juuli 2017 at 12:20

    Jaa see peaks olema elementaarne et mees ja naine jäävad ikka nendeks ka peale lapse sündi,
    Aa eriti haige on see kui ûksteist hakatakse kutsuma emmeks ja issiks… no appi

    • Reply Kats 4. juuli 2017 at 12:24

      Miks see eriti haige on? Meie kutsume üksteist lapse juuresolekul emmeks ja issiks. Omavahel oleme musid ;)

      Me just hindame üksteist veelgi rohkem pärast lapse saamist. No krt, see mees andis mulle ju beebi! Ja mina andsin mehele esimese lapse!

      Oma aega peab olema, meil õnneks paar lähikondset võimaldavad neid omi tunde… Lausa iga kolmapäeval on meil kohtinguõhtu!

      Aga meest kutsun ikkagi issiks. Pärast lapse saamist näen teda nagu uues valguses. Lisaks sellele, et ta on suurepärane mees, on ta ka suurepärane isa. See teeb teda minu silmis veelgi seksikamaks.

      Jajah, tean küll, me alles 3 aastat koos olnud, mesinädalad peal ;)
      Ps. Muidugi me ka nähvame väsinult, vajame aegajalt üksiolemise aega, vaidleme mööbli tõstmise üle jms. Kallis on ta ikkagi!

      • Reply Kats 4. juuli 2017 at 12:31

        Muide.
        Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga tänulikud me oma kolmapäevade eest oleme!
        Jah, mõnikord on hambad tulemas, või meie haiged… siis jääb ära.

        Aga teate, mis tegime eelmisel kolmapäeval?
        Lihtsalt magasime. Kahekesi, diivani peal. Ajasime natuke juttu, nagu algusaegadelgi, kui kaisus sai telekat vaadata. Telekat me ei pannud töölegi, tukkusime niisama.

        Laps oli sel ajal vanaemal külas. Vanaema rõõmus, laps rõõmus, emme-issi puhanud!

        PS. Tavaliselt käime ikka kinos või söömas.

        • Reply Keili 4. juuli 2017 at 18:27

          Valgus valguseks- su mees ei ole ju sinu issi. Las
          Issi ja emme olla lapsel. Sorry kui riivas.

  • Reply Triin 4. juuli 2017 at 12:17

    Mina arvan,et sellised naised üsna tõenäoliselt lõpetavadki varem või hiljem lahutusega. St kui naine ka veel peaaegu aasta peale lapse sündi ei pea vajalikuks meie jaoks kvaliteetaega leida siis millest me räägime.
    Kui on täisväärtuslik suhe siis peaks olema esikohal ikkagi mehe ja naise suhe, st mees ei tohiks muutuda ISSIks.

    Laps, eriti beebi, on oluline ja peab saama hoolitsetud kuid mitte selle hinnaga, et mees tahaplanaile jääb.

  • Reply Maiu 4. juuli 2017 at 12:13

    See on kohati sürr grupp küll. Teavitused võtsin maha, olen seal seitsmekuuse kõrvalt veel vaid sp, et u kolme-nelja kuu pärast tissist võõrutama hakata. Tuleb need sajad sa-vihkad-oma-last-kui-ei-lase-tal-endal-tissist-lahti-öelda kommentaarid läbi lapata ning leida informatiivsed.