Ma juba jupp aega tagasi tahtsin kirjutada, et mul on Lents viimasel ajal selline kaisukas olnud, et hoia ja keela. Kogu aeg tahab ainult süles olla ja nõnda ma siin enamuse ajast nii ringi käin, et Lende on kandelinas. Muidugi kohemaid kui keegi teine teda sülle võtab või hoiab, siis pole nagu häda midagi ja pole juttugi sellest klammerdumisest. Variant on muidugi see, et ta lihtsalt ei taha teiste külge klammerduda :D

Tegelikult ma nii kaua olen seda kirjutada tahtnud, et olukord on juba paremaks läinud. Ja üldse olen ma aru saanud, et minu maailma “ma ei saanud üldse magada” ja “issand, laps tahab AINA süles olla” ei ole vist samad, mis päris maailma mured lastega, kes päriselt ei maga ja üldse süles ei ole. Aga eks see nii ole, et oma perse on ikka kõige armsam ja nõnda olen ma harjunud lastega, kellega pole üldiselt mingisuguseid igapäevaseid probleeme. Seega on minu jaoks päris suur vahe, et kas laps ärkab öösel ühe korra asemel neli ja kas ta siis ärgates korra tihub või mitte. On see issand mulle armuline olnud, seega ei tohiks vist üldse viriseda ja… vot ei virise siis kah!

Mille üle ma kavatsen vinguda on see, et me oleme nagu mingi perekond vigased. Küll on kellelgi nohu, siis köha, siis palavik, siis kõhujamad, siis pea valutab, kõht valutab. Takkatipuks kukkus Kardo oma sünnal nii, et liipab nüüd ringi nagu puujalaga vanamees.

Ma ei mäleta, kas ma rääkisin, et Lents siin oli tõbine. Alguses arvasin, et hammastest, siis tekkis ikka mure, et äkki midagi muud. Käisime arstil, kõik oli ilus-kena. Nüüd eile nohu + köha. Nii Lendel, Maril kui ka mul. Maril vist kõige vähem, aga vahepeal köhatab siin küll. Nüüd on mul ka selline tunne, et vaikselt on vanadus kätte saanud. Pea valutab, süda on paha, külm on kogu aeg ja selline üldine väss on peal. Kardol on samad sümptomid, aga tema omad ajan ma selle kaela, et ta üleeile oma sünnal sõpradega liiga hoogsalt klaasi tõstis ja järgmine päev otse oma venna poissmeesteõhtule läks. No vaadake ise…

Okei ühesõnaga olen ma nagu vanamutt, kes muud ei tee, kui oma tervise üle kurdab. Muidu poleks hullu, aga see on pildistamise suhtes väga kehva, sest kohe kui mul mingi tõvekartus majas, ei julge ma beebisid pildistada. Aga mul on tekkinud juba harjumus iga päev beebide pehmeid juukseid paitada ja nende piimalõhna nuusutada ja nüüd hakkavad vaikselt juba võõrutusnähud tekkima:D  (jeesus, ma ei imesta, kui nüüd keegi enam kunagi mu juurde pildistama ei tule, kui ma sellist juttu ajan :D)

Ma ei oskagi enam midagi rääkida… Jalg valutab, aga see läheb ka sinna penskarikategooriasse.

Homme tuleb mu armas-kallis Petra Eestisse külla, ma ei jõua teda ära oodata ja järgnevad 10 päeva kavatsen ma ta külge klammerduda nagu puuk. Okei, mitte päris 10 päeva, sest me lähme uuel nädalal jälle Aqva Spasse. Mulle nii meeldis Rakvere ja Aqkva, seega tahan sedapuhku terve perekonnaga koos minna. Loodame, et me siis selleks ajaks kõik elu ja tervise juures oleme. Muidu on küll mingi traditsioon, et kohe kui me kodust lahkume, jääb keegi haigeks.

Ok, annan endale nüüd maailma kõige randomima blogipostituse eest medali ja helbin oma sibulasuppi edasi. Peace!

Jaga: