Teate kui tihti on nii, et ma lihtsalt EI VIITSI. Kui hädavajalik ei ole, siis ei teegi, miks peaks, kui ei viitsi. Aga kui on ikka vaja, siis võtan ennast kokku, teen ära ja pärast avastan, et polnud üldse häda midagi ja oleks võind ammu juba asjaga ühele poole saada. Täiskasvanud elu rõõmud, kui ei viitsi, siis tegelikult ju ei pea. Kes meid ikka käskida saab.

Sellegipoolest tulen täna mina ja nagu natsakene käsin, et VÕTKE KOKKU JA VIITSIGE! Ei, olge mureta naised, ma ei räägi siin sellest, et #meieviitsimetrenniteha ja #mikssaennastkokkueivõta #ilovelegday ja muu selline hirmus jutt. Ma räägin hoopis sellest, et ma korjan ikka veel Reinole raha, et nad saaks endale kotermajja lifti ehitada.

Kes eelmist postitust ei lugenud (saab lugeda siit), siis Reino on noormees, kes sai alles eelmise kuu lõpus 15-aastaseks. Ta sündis 26. rasedusnädalal ja kaalus ainult 750 grammi, olles ise vaid pisikesed 35 sentimeetrit pikk. Peale sündi viidi poiss kohe teise haiglasse, mistõttu sai ema Elke alles mõnda aega hiljem teada, et poisikest oli korduvalt elustatud ja peas suur verevalum, mis tekkis lootevee vähesusest. Selle kõige tulemusel kahjustus Reinol kesknärvisüsteem. Ta ei suuda süüa, juua ega liikuda. Käed liiguvad omatahtsi.

Elke on terve poja elu teinud kõik, mis tema võimuses, et lapsel oleks hea. Olenemata prognoosidest on Reino suutnud ära õppida isegi paar sõna ja on väga tubli ning rõõmsameelne poiss, kes emale ainult rõõmu toob. Kui Reino oli väike, ei olnud emal probleemi teda sülle võtta ja õue viia, aga aeg ja poisi kasvamine on teinud oma töö ja nüüd vajab ema selg hoopis operatsiooni ja tassida enam ei jõua.

Keila linn lubas Elket ja Reinot aidata lifti ehitada, kuid see pole üldse olnud lihtne taotlus. Kõige šokeerivam oli ema jaoks aga hoopis see, kui linnavalitsuse töötaja temalt küsis, aga milleks üldse lift, kui lapse nagunii ühel päeval ära annad. “Ma tahan teda enda kõrvale, mul ei ole plaaniski teda maha jätta. Ja siis öeldakse sellist asja,” ütleb Elke ja puhkeb nutma.”Elke ei annaks oma last mitte kunagi ära. Ta valas siis juba pisaraid, kui pidi Reino kooli saatma,” teab sõbranna Õhtulehele rääkida.

Reino käib nädala sees Sauel erivajadustega laste koolis, nädalavahetusteti on ta emaga kodus.

Kui Mina Reino lugu kuulsin, olid inimesed annetanud Reinole 700 eurot. Tänaseks päevaks on see summa just TEIE abiga 6180€! Lisaks kirjutasin ma IF kindlustusele, täitsa suvalt, ei tea sealt kedagi, aga küsisin, et kas nad ka aidata saaksid ja tahaksid. Kujutage ette, vähe sellest, et IF ütles, et loomulikult nad aitavad oma firma poolt (300€ga!), siis panustas turundusinimene Tambet ka omast taskust Reino abiks üht-teist. Kui lahke! Ja panuse tegi ka Yummikommidpalusin nimelt neil reklaamartikli raha minu asemel hoopis Reinole saata. Ka Fotoraadi tiim tuleb kampa ja lasevad ühe oma fotoshoodi tasu otse Reinole üle kanda :) Kui nunnu!

Ühesõnaga, paljud teist on aidanud ja ma ei saaks teid rohkem tänada, aga nii kaua kuni terve summa koos ei ole, pole meil veel midagi juubeldada. Ja ma tean, miks see summa veel koos pole. Asi pole selles, et te oleksite kadedad või te ei hooliks, ma usun, et te lihtsalt EI VIITSI näiteks paari euro pärast sinna netipanka ronida ja ülekannet teha. Mul endal on küll mõnikord niiimoodi olnud. Seega ma nüüd passisin kuupäevale peale ja mõtlesin, et nüüd on palgapäevad ära olnud, arved tahavad maksmist nagunii… Ehk siis viitsite teha selle lisaklikikese ja saadate Reinole eurokese teele, kui te juba nagunii netipanka sattunud olete? Pliis? Et isegi kui ei viitsi, no palun, minu nimel korraks ikka viitsige :(

Nii äge on lugeda, kuidas eestlased üheskoos saavad asju tehtud, näiteks see väike beebipoiss, kellele raha korjati, et ta Inglismaal abi saaks, tema raha korjati kokku 24 tunniga! Eks beebid on muidugi inimestele sellised abitud ja rohkem kaastunnet tekitavad nagunii, aga tegelikult on iga laps oma emale kõige armsam ja Reino on oma emale ka! Ja ta ema nii tahab oma pojale paremat elutingimust, aga raske on üksinda. Aitame siis teda ka, eks. Ma tean, et kõiki ei saagi alati aidata ja raha ei kasva kellelgi puu otsas, aga no eurokene meist kedagi vast vaesemaks ei tee, ega ju?

Reino Mänd
EE242200221064076752
Selgitus: Invalift
Kui tõesti pole sendikestki, millega aidata, siis palun jagage seda postitust Facebookis sõpradega. Ehk on teie sõbralistis toredaid inimesi, kelle jaoks pole palju aidata ühte poissi ja ta ema. Ma tõesti tahaks, et me saaksime sellele projektile kriipsu alla tõmmata ja teineteist õlale patsutada, et krt, tehtud saime! Me oleme juba nii palju kokku saanud, väike jupikene veel! Olge musid pliis! Tegelikult pöördusin ma oma palvega ka poliitikute poole ja Kristen Michael lubas pöörduda otse Keila linna poole. Reino emal ongi täna palutud linnaosavalitsusse minna, seega pöidlad pihku, et neil on talle ka häid uudiseid!
Meil endal on üks must hoiusiga, kuhu me aeg-ajalt münte viskame. Kuna meil selle seaga otsest plaani pole olnud, siis mõtlesingi, et notsu sisu võib vabalt ka Reinole minna, mis ta mul ikka siin riiulis tolmu kogub. Pole mõtet lasta rahal passida, kui kuskil oleks sellest rohkem abi. Ma muidugi ei tea, palju seal raha on, aga eks ma peksan selle põrssa puruks ja vaatan järele.

Otse notsust!

Kui me nüüd meie seast võetud summa ka sinna hulka arvestame, siis on meil puudu 3536 eurot. Kui nii palju juba kokku saadud on, siis see peaks ju köömes olema, eks :)!

Nii et veelkord. Ära mõtle, et pärast teen. Ära mõtle, et sinu eur ei loe. Ära mõtle, kohe kanna! Ma ise mõtlen alati niimoodi, et kui MINUL oleks vaja, siis oleks ju hea teada, et teised mind aitavad. Ja kui teil on vaja, siis ka teised aitavad. Praegu on Reinol vaja…Aitame siis koos :) Viimane lõpuspurt!

Jaga: