Reaalselt ma ei hakka isegi eitama, et ma usun kummitusi. Selles suhtes, et ma üldiselt usun ka üldse kõike, mida mulle räägitakse, seega oleks imelik, kui ma nüüd kummituste suhtes erandi teeks. Haha, see “usun kummitusi” kõlab nagu kummitused mulle mingit udujuttu ajaks ja näkku valetaks ja mina neid täie rauaga usuks.
Aga no üldiselt olen ma juba jupp aega veendunud, et siin majas natukene kummitab. Mind see oluliselt ei häiri, sest ma ei tunne tavaliselt, et ma jubedalt kardaksin. ÜLDISELT. Aga mõnikord on ikka päris rõve, näiteks eile. Kardo jäi Mari magama pannes tema tuppa magama, mina passisin veel üleval ja läksin seejärel meie voodisse magama. Ma tean, et ma PEAKS Kardo ka üles ajama, sest kitsas narivoodis pole just kuigi mugav magada, aga Lotte nägi, et Kartsi pole ja kohe tuli mulle täiega kaissu. Nõnda ma siis voodis lebasin koos Lotte ja Lentsuga, ise scrollisin 9gagis.
Ma lausa hakkasin fbi lehele sissekannet tegema, et hea naisena ma lihtsalt ignon seda, et Karts seal väikses voodis piinleb ja kaisutan siin Lottega, aga enne kui ma selle valmis kirjutatud sain, kuulsin, kuidas Kardo ennast kõrvaltoas püsti ajab ja toas kõnnib. Lotte ehmatas täiega ja hüppas kohe maha, sest ta teab väga hästi, et Kardo, va Hitler, teda voodisse ei luba. Sammud-sammud-vaikus. Päris pikk vaikus. Siis jälle paar sammu, jälle vaikus. Ma mõtlesin, et Kardo on hulluks läinud ja siiberdab seal edasi-tagasi. Tõusin püsti, astusin Mari tuppa ja Kardo ja Mari magavad mega õndsat und.
Kohemaid peksin ma Kardo üles ja sundisin meie tuppa tulema, et ma selle uitava kummitusega üksi olema ei peaks. Öeldakse küll, et koerad nn näevad kummitusi, aga kui nad neid näevad, siis seda enam ju ta ei kardaks. Lottele meeldivad peaaegu kõik inimesed (miinus paar vanameest), seega isegi kui ta näeks kummitust, siis ta lihtsalt mõtleks arvatavasti, et nojah, on mingi uus külaline siin, las ta olla. Ühesõnaga on Lotte jumala kasutu kummitustemärkamise teemadel.
Kui Kardo juba voodis oli, siis vahepeal kääksus uks. Siis läks aken pauguga kinni. Ma olin juba ataki äärel, aga õnneks jäin enne rabandust magama, sest no ma olin juba nii viimse vinna peal ja kuulatasin iga kääksu ja kiiksu. Kardo muudkui rehmas käega, ütles, et ma magama jääks ja iga hääle kohta ütles, et see on tuul.
Krt, ema on sul tuul!!!!
Lõpetuseks mega naljakas video, kus väike tüduk peeru laseb videos ja siis väidab, et see on kummitus 😀
56 kommentaari
Mallukas, sa võiksid kirjutada nt teemal: selgeltnägijad vms, et kas usud ennustajatesse ja selgeltnägemisse ja kas on kokkupuuteid olnud ning kas oled lasknud endale kaarte panna jne… oleks huvitav teada, mis sa arvad kas usud. 🙂
Mäletan paar aastat tagasi istusin üksi all korrusel vaatasin telekat. Kedagi kodus ei viibinud. Järsku kuulsin kuidas üleval korrusel käis kõva pauk vastu maad nagu oleks midagi suurt maha kukkunud. Jooksin ruttu üles ja mitte midagi ei olnud maha kukkunud eriti veel kui tubades puudusid riiulid ja muud. Hakkasin alla korrusele tagasi minema ja järsku muutus hingamine raskeks ja pidin ennast seina vastu toetama,et püsti saaksin seista. Läksin ruttu alla korrusele paar minutit hingeldasin ja siis läks olukord paremaks. Seletust sellisele olukorrale ei oska siiamaani leida.
Püüan alati igasugu helidele ja nähtustele selgitust leida. Üksindust ei pelga, pimedust ei karda, ent kui on selline olukord, kus tunned ruumis veel kedagi ja asjad hakkavad liikuma ei saa enam hirmutuks jääda.
Elu jooksul olen kogenud erinevaid rünnakuid, nähtusi.
Esimene olin 24a kus kogesin une ajal, et miski laskus mu peale, olin täielikult teadvusel, ent ei saanud end millimeetritki liigutada, samuti ei saanud karjuda, häält teha. Õudus kuubis! Püüdsin kõigest väest, aju töötas mega kiirelt, otsis ideid- ei midagi. Ja siis see läks ise üle. Kestis see võibolla mingi 10 sek aga tundus see igavikuna. Süda peksles ja jubeeee vastik oli. Hirm, et tuleb jälle. olin kolinud äsja vanasse üüri majja, kus vanakesed olid lahkunud. Ses majas oli üldse kuidagi kõle ja külm. Ehkki pean end kodusoojuse ja hubasuse loojaks, ei õnnestunud seal seda kunagi tekitada. Polnud veel neti ajastu ja sellistel asjadele vastust leida tundus võimatu. Mõni ütles et see on luupainaja. Nüüd loen unehalvatusest. Hea seletus siin : http://www.telegram.ee/maavaline/mis-on-unehalvatus
Teine kogemus siis oma 14 aastat hiljem aga teistmoodi ja erinev. Olin oma sugulastel üle paljude aastet järel külas. Tore oli, lobisesime kaua. Lõpuks läksime tuttu ja mind pandi endisesse vanaisa tuppa. (teda polnud siis juba 20 aastat) Tuba oli tilluke, kena ja voodi mõnus ja pehme aga mina tunnen, ebamugavust nagu keegi oleks veel toas. See tunne oli väga tugev ja ebatavaline ega tahtnud üle minna. Kuna see oli vanaisa tuba, nüüd küll kabinet, siis oma mõtetes hakkasin temaga vestlema. Küsisin kas, see on tema ja luba tema toas olla jne. EI mingit muutust. Siis hakkasin silmadega riiulitest otsima Piiblit- sest vanaisa oli usumees ja siin peaks ju ometi olema üks Piibel. Kummaline aga ei leidnudki. Kustutasin tule ja ütlesin, et mina jään nüüd magama. Ootasin oma und päris tükk-aega ja nagu ikka sa seda uinumishetke ei tea, ent järsku tunnen sellist minu peale laskumise tunnet ja terve mu keha vappus rämedalt nagu õudusfilmis. Taaskord ei allunud mu keha mu oma tahtele. Ma ei saanud end ise liigutada, selles vappumises ega häält teha. Võtsin kokku kogu oma tahte ja jõu Jeesust appi hüüda, pressisin läbi hammaste -välja tuli ainult ssssssus! Keha rappumine lõppes kohe. Kargasin püsti ja läksin suurde tuppa oma lapse kõrvale. Sugulastele juhtunust rääkida ei tahtnud.
Nüüd on mul töökoht kus kummitab. Naersin, et mina nendega ei suhtle, tegemist ei tee. 6 kuud ei juhtunudki midagi ja siis läks lahti. Absoluutselt selgelt tuleb keegi trepist. See ei ole trepikägin , see on selline sammu raskus mida kuuled ja ma tean et olen majas üksi, uksed lukus. Seda on olnud 2x ja kolmas oli õhtul 11/12 ajal kuulen taga ukse juurest kobinat, lähen vaatama – kedagi pole. Meil klaasuks ja suured aknad-tervesein. Seisan ja mõtlen, et välja ka ei taha minna vaatama, siis märkan teine uks seal ruumis , mis viib abiruumidesse, selle võti lukuaugus pendeldab metsikult ja taipasin see enne kuuldud kobin meenutaski ukselingi lõginat. Tean, et panin kõik uksed enne lukku. Hirm ja õud tuli. Tormasin telefoni võtma, valisin välja nr 112 ja jäin näpp helista klahvil ootele. Hirm ei kadunud ja raske öö oli. Alles hommiku vahetuse saabudes, kontrollisin üle abiruumi ukse taga asuvad teised õueuksed – kõik olid lukus.
Püüdsin selgitusi leida, ei osanud. Õnneks kedagi silmaga pole näinud.
Huvitav et mu jagatud kogemus kadunud siit on :/
Never mind, mu tel ei tee lihtsalt koostööd ka ei näita kõike :D. My bad
Kui ma 11-12a. olin siis ööbisin tihti õe pere juures.Ühel öösel magasin põrandal elutoas (madrats all) koos õelapsega (vanus 8kuune). Ärkasin selle peale, õelaps rahmeldas ja siples kõvasti.Karjusin õde ja ta tuli jooksuga ning pani tule põlema.See oli kohutav vaatepilt, kuna lapsel oli pesunöör kaks korda ümber kaela ja ühe korra ümber kõhu.Sel öösel me ei maganud ja õde rääkis kuidas poltergeist ühe vana raamatuga kaasa tuli.Õemees aga ei lubanud seda raamatut ära põletada.
Eks neid juhtumeid oli seal korteris palju.Näiteks hoidsin õelast samal ajal kui õde ja õemees välja läksid.Kui wc läksin ja tuppa tagasi tahtsin minna,siis ei saanud kuna keegi nagu oleks hoidnud ust kinni.5 minuti pärast nagu poleksgi midagi olnud. Õde sai isegi ühe korra tassiga vastu pead kui läks pimedas wc.
Minu lugu…..poeg oli umbes 2 ~3 kuune…abikaasa oli tihti öösel töôl…kuulsin alati magama minnes krabinat, kellukese häält…iga öô peaaegu….ja voodi alused sahtlid olid tihti lahti. Olin hullumas…iga öö oli paanika…pôletasin karpide viisi kloostrist ostetud kuunlaid…pritsisin tube pühaveega..puistasin soola iga toa nurka..
Aga ikka need hääled olid….ja siis ühel ôhtul panin toas tule pôlema..läbi pisarate…ja nägin midagi ….KASS RAIBE TÔMBAS VOODISAHTLI LAHTI JA LÄKS LAPSE MÄNGUKAARELE MAGAMA, SEE OLI VOODISAHTLIS:)
Hahhaha, väga hea 😀
Siiani naeran oma kummitust:) krt kuidas ma kartsin
HAHAHAHAHAHA appi kui hea sain korralikult naera
Pole need vaimud midagi ainult hea tahtjad, kui une pealt kägistavad mitme asjaga
Mul on lapse pilt kõrgel riiulil, raamatute ees. Mõni aeg tagasi, kogemata, vaatasin, et pilt oli riiuli asemel selle all asuval aknalaual. Mina pole seda seal alla tõstnud, sest mul pole vajadust olnud. Kedagi teist kodus pole ja laps ei ulatu ka sinnani. Katsetasin, sest riiuli all on kirst. Tõstsin lapse sinna peale ja no ta lihtsalt ei ulatu selleni. Niiet…Ma ei tea 😀
Mu mehe sõber otsis mitu mitu aastat tagasi üürikohta. Sai jutule ühe pisikese nunnu maja omanikuga ja kolis sisse. Kahe päeva pärast oli ta mu mehe ukse taga ja küsis ööseks peavarju, ise värises ülekere ja oli näost valge. Mainin, et tegemist on muidu elu rahulikuma mehega, kes ei karda mitte midagi ja ei lähe närvi mitte millestki, aga seal ta värises ja selgitas. Nimelt kisti tal öösel tekki pealt ära, peksti köögis potte ja panne, mängiti tulega ja telekaga, tõsteti väiksemaid asju ära. Ta otsis pidevalt oma rahakotti taga. Kui ta toast tahtis välja minna, siis seisis kuju lihtsalt ukse peal ees. Kui majas rahvast rohkem oli, siis ei toimunud midagi, nii kui ta üksi jäi, siis oli poltergeist platsis. Kui sõber omaniku käest küsis, mis värk on, siis eitati. Pika pinnimise peale lõpuks tunnistas omanik üles, et seal tõesti kummitab ja päris korralikult. Minu arust on see maja nüüd lastud maha mädaneda ja võssa kasvada. Peakski mingi hetk mööda sõitma, kas seal on midagi säilinud või ei.
Päris õudne lugeda.Minul suri 26juuni papa ära.Vähk avastati juba neli aastat tagasi,siiani oli kõik korras,siirded polnud edasi läinud,aga kuskil kaks kuud tagasi läks haiglasse,kõik kopsud olid ja juba täis.See juhtus nii kiiresti ja valusalt,kõigile tegelikult suure shokina.Mamma jäi täitsa üksinda,ta nii õnnetu ja kurb,õnnneks ema ja onu elavad sealsamas lähedal ja tädi käib ka tihti seal,mul hing rahul selles suhtes.Ikkagi helistan talle peaaegu iga päev,ütleb,et ei taha üksi olla.Nutab ära ja siis jälle parem olla.Aga ta rääkis,et kui papa haigeks jäi hakkas keegi kogu aeg ukse peale koputama.Tegi lahti,kedagi polnud.Ja nüüd ka koputab veel.Lasi mu emal kirikust küünlad tuua ja pani risti ukse ette.Kas see võib tõsi olla?Mina küll usun ntx seda,et keha sureb,aga hing jääb kindlasti alles.See pink,kus papa istus maja ees kogu aeg,mul on ikka tunne,et ta veel ootab seal.Ja enne matust,olime öösel mamma pool ja magasime papa endises toas,seal,lus ta minul alati meeles on,kui magas oma voodis.Mul oli terve öö ärev tunne,nagu ta oleks ikka sealsamas toas.Kuidagi tundsin tema kohalolekut.See oli hirmus,kuid samas rahustav.Ütlesin mammale ka,et kui tunned,et oled üksi,siis nii pole.Usun,et papa alati tema kõrval ja tema hing ikka sealsamas kus istus ja astus ? Vb ma ise imelik,aga nii on kuidagi hea tunda ja mõelda ? Üldse peale papa surma olen hakanud mõtlema selliste asjade peale ja mind väga huvitavad sellised müstilised asjad.
Tean, et koputuse peale ukse avades lased kutsumata külalise ise sisse. Poltergeistid näiteks pidavat niimoodi elamisse sisse saama. Surm samamoodi..
Jaa, meil on kahtlasi asju, põhiliselt maja ümber, toimunud just siis, kui mõni pereliige on suremas… nagu vikatimees käiks ringi ja varitseks. Muul ajal on kõik rahulik.
Lugege Herta Laipaik “maarjakask” voi. “hauakaevaja lood”
Parimad raamatud kus on just nimelt selline mustika sees.
Ema rääkis kuidas ta kunagi oma väikese õega kahekesi kodus oli. Ema oli siis 10-aastane ja väike õde kahene. Äkki kuulsid kuidas keegi keldris ahju kütab. Tegu oli siis ikka sellise raudahjuga, mis kriuksus ja terve maja radikat kolisesid. Väike õde läks siis keldritrepile ja hõikas, et nad ära läheks. Ja siis tuli vaikus.
Minu lapsepõlvest on meeles juhtum, kus ma maal seal samas ema lapsepõlvekodus üleval korrusel olin. Oli aastavahetus ja kõik olid läinud alevipeale ilutulestikke vaatama. Mind jäeti koju magama. Olin siis 5-6-aastane vast. Järsku hakkasid kõrvaltoas sahtlid kinni-lahti käima. Õhh jube sellele praegugi mõelda. Siuksed nõukaaegsed kummutid olid kõrvaltoas, millel sahtlid kriuksudes käisid. Istusin seal oma tunnikese kabuhirmus, kuni teised tagasi jõudsid.
Kolmas juhtum oli jälle seal samas majas, aga olin juba vanem. Pakun, et äkki 10 või nii. Olin all toas teleka ees ja haige. Istusin tekisees. Siis hakkas mingi sagimine pihta. Kogu sugulased hakkasid mul diivani eest mööda jooksma?!?! Kellel oli madrats käes ja kellel padjad ja mida kõike veel. Võimalik, et ma nägin hallukaid, aga siiski. Ükshetk sain aru, et oot-oot kõik magavad ju veel ja ainult mul ema oli ärkvel. Oli varahommik, pakun et kell oli 7 vn.
Mõned aastad tagasi sain vanavanematelt päranduseks talu vana majaga. Kõik oli ilus ja tore, kuni ma seal majas koristama hakkasin ja tagatoas enda VANAVANAISA nägin. Ei no kõik oleks tore, kui ta juba 20 aastat surnud poleks! Nüüd on sinna vana hobusetalli asemele ehitatud juba uus palkmaja. Kuid siiski, tunne on nagu vanavanaisa ja loomad ei oleks rahu andnud. Mul vanaisa lasi vanavanaema surres seal 1991. aastal vanavanaema hagija jahipüssiga maha. Don’t even ask, I don’t know why. Olen suhteliselt kindel, et vanavanaisa kummitab seal ja on surnud hobused kampa võtnud. Vahest seal öösel olles olen kuulnud hobuste puristamist? no teate küll seda häält mis hobused teevad. Ja vanast majast mööda kõndides on tunne kuidas keegi vaataks aknast. Mul koer keeldub ka sinna vanasse majja sisenemast ja lasi kutsikana püksi kui ma ta sinna süles sisse viisin.
Kokkuvõttes ei tea ma millega ma selle ära olen teeninud, et surnud hinged mind tüüdata tahavad, aga vaikselt pole see enam naljakas ka.
Mul pole, taevale tänu, kogemusi teistpoolsusega olnud, aga eile õhtul siin lugedes võttis ikka korralikult kõhedaks küll. Vaimudesse ja teistpoolsusesse ei usu, aga pimedust ja öösel üksi kodus olemist kardan ikka 😀 Kui all korrusel tule kustu panen õhtul, siis pean ruttu-ruttu trepist üles valgesse “turvalisusesse” jooksma. Ükskord pidin õhtul maakohta sünnipäevale minema, visati autoga lähedale ära, aga veidi pidi pimedas metsateed mööda edasi kõndima ja siis hakkas küll pimedas telefoniga valgust näidates kujutlusvõime tööle ja hakkasin mõtlema, kes või mis sealt puude vahelt nüüd välja karata võib 😀
Hmm mul tekkis küsimus, et kui sa ei usu vaimudesse ja teispoolsusesse siis mida sa õigupoolest kardad pimedas? Aga miks sa ei usu? Inimesed ju räägivad imelikke kogemusi vaimudega ja sina ei usu.
Pimedust kardan lapsest saati. Ega ma seal midagi konkreetset ei kardagi (nt vaime), aga ei meeldi olla nii, et midagi ei näe. Abitu tunne tekib ja ärev on olla. Täpselt samamoodi on mul sügava veega. Ma ei karda, et sealt mingisugune mereelukas tuleb või keegi mul vee all jalast kinni võtab. Ma kardan seda abitust jällegi.
Aga teispoolsusesse lihtsalt ei usu. Võib-olla on endal nii kergem.
Peale isa surma läksid meie kodus asjad käest ära. Ema “võeti kaissu”. Ta oli kusjuures täiesti ärkvel. Ühel korral olime vennaga kahekesi kodus. Magama minnes jätsin öölambi põlema ja raadio mängima. Ärkasin keset ööd selle peale, et keegi sikutas tekki pealt ära. Tõmbasin teki peale tagasi ja sikutati jälle ära. Nii paar korda. Vihastasin ja käratasin vennale, et lõpetagu kohe ära. Alles siis ärkasin päriselt ja nägin, et elamine pime ning muusika vaikis. Kangestusin hirmust ja vahtisin pimedusse. Tuli läks põlema ja raadiost hakkas kõlama mu isa lemmik laul. Ajapikku füüsilised kokkupuuted kadusid, kuid sammud, muusika jms jäi. Nimelt vend tuli kord öösel koju ja kuulis terrassil muusikat. Mõtles, et keegi on sauna muusika keskuse mängima jätnud. Läks kontrollima, kuid ei midagi. Keegi tark rääkis, et surnute pilte ei tohi väljas hoida. Korjasin isa fotod ja panin albumisse ära. Peale seda jäi meil ema kodus rahulikuks.
Üürikas sain eriti rõveda kogemuse võrra rikkamaks. Ärkasin ühel ööl selle peale, et kõrval trepikojas hakkasid koerad hirmsat moodi lõugama. Järgmine päev kuulsime, et keegi olla end üles poonud. Õhtul suundumine magama. Nagu tavaliselt jäi lapse isa telekat vaatama ja me pojaga läksime magama. Hakkasin uinuma, kui tundsin, et keegi seisab minu ja lapse voodi vahel. Küsisin veel, et mis sa seisad siin, tule kaissu ära. Eeldasin, et tegemist on mu mehega. Järsku käis mats ja poiss hakkas täiega nutma. Kargasin püsti ja laps oli voodis teist pidi, kui ma ta tavaliselt sinna panin. Lisainfoks veel seda, et poja ei liikunud toona veel ise. Nii pisi oli. Haarasin lapse ja palusin seda/teda, et ta lahkuks. See jäi ka õnneks viimaseks.
Viimane kokkupuude oli mul eriti kummaline. Nägin unes, et olin vanaema juures ja suundusin kööki. Lae all rippus inimene. Ma ei näinud nägu ega midagi. Järgmine päev helistati, et mu klassivend on end üles poonud. Peale seda ma lausa kartsin mõnda aega magama jääda.
Appii!!! Mul tulid rämedad külmavärinad seda lugedes peale. Niii õudne! :S
Mina olen reaalselt näinud midagi seletamatut.
Elasime yyrikas. Mees oli tòöl ja mina imikuga kodus. Hakkasin õhtul viie aeg vanemale lapsele lasteaeda järgi minema. Oli talvine aeg, 30 kraadi kylma ja õhtul viie aeg oli juba pime. Panen siis last riidesse ja lähen läbi elutoa. Maas on lasteraamat mida hetk tagasi lehitsesin, paksude kaantega. Silm jäi pidama raamatul. Raamatu lehed lehitsesid nagu keegi loeks seda ja sirviks. Vaatasin lihtsalt juhmi näoga ja syda peksis. Panin lapse riidesse ja kadusin. Peale seda ootasin meest oues kui toolt tuleb, et koos tuppa minna. See oli yks jubedamaid hetki kyll elus. Aknad olid kinni ja miski seda pohjustada ei saanud…
Meil oli kunagi enne kui isa toolt tuli, tuli keegi koju, kuulsime emaga molemad kuidas keegi tegi ukse lahti, klohmis lume saabastelt ja sammud tulid toa ukseni ja siis oli vaikus. Lopuks laksime vaatama ja ei kedagi.
Mina kuulsin emaga sama asja. Ennem käis õue uks, keegi astus koridori, kohmis seal ning lõpuks lykkas siis toa ukse lahti. Läksin siis vastu ja vaatasin lolli näoga. Kedagi polnud.
Mul oli ka selline lugu, ootasime emaga isa koju. Keegi tegi nagu ukse esikus lahti, pandi poekotid sahinaga maha ja siis mõned sammud.. ja MITTE KEDAGI-helistasin veel isale ja isa oli alles poes.. Aga see alles jäemäetipp millega mina olen kokku puutunud. Kui kellegile räägiks, lõpetaks ilmselt hullaris.
Ma kah pigem usun vaimudesse, eriti peale seda kui lapsena perega 5 aastat ühes vanas eestiaegses majas elasime. Põhimõtteliselt kõik inimesed, kes seal veidi pikemat aega viibinud on, on mingil hetkel midagi näinud-kuulnud, üks tädi mul lõpuks keeldus aastaid üldse sinna majja tulemast 😀 Ma tunnetasin selle maja köögis pidevalt kellegi kohalolu ja see oli kohutavalt häiriv. Kedagi ei näinud, teadsin et olen üksinda, aga ometigi oli alati mingi sisetunne nagu keegi oleks seal veel. Üsna sageli vaatasin näiteks köögis olles üle õla, sest tundus nagu keegi oleks kööki tulnud.
Mu tädi (mitte see, kes keeldus sinna majja tulemast) elas meil kõrvalmajas ja käisime suht tihti külas üksteisel. Ühel ööl siis umbes kella 1 paiku istusime emaga köögis ja ajasime juttu kui kuulsime, et välisuks tehti lahti. Sel majal oli eriti vildakas ja raskesti käiv välisuks, nii et kinni sai seda panna ainult panna ja väga hästi oli häälest aru saada kui uks lahti tehti. Mõtlesime, et tädi tuli külla, rääkisime omavahel lihtsalt edasi. Läheb natuke aega mööda ja läksime lõpuks vaatama, miks tädi tuppa ei tule. Esikust läks meil verandauks ja verandalt läks siis välisuks. Läksime emaga esikusse, verandauks oli kinni ja verandal tuli põles. Ukse all olevast avast nägime, et mingi vari liikus verandal, naersime veel, et misasja see tädi kell 1 öösel meie verandal teeb 😀 Tegime verandaukse lahti ja tühjus- verandal polnud kedagi ja välisuks oli tihkelt kinni (uks, mida ei olnud võimalik vaikselt kinni panna). Siis kukkus küll kogu sisikond kandadesse 😀
Aga äkki Kardo kõndis unes?
ta ei oleks elusees jõudnud kahe sekundiga sinna narisse tagasi pugeda 😀
Kunagi oli mul selline lugu ühes üürikas, et laps oli kuskil poole aastane ja mehe õde ja vend olid külas. Nemad olid ala kümne kanti ehk siis? Mul oli vaja korraks väljas käia ja kui tagasi tulin siis lapsed rääkisid, et kui ma ära läksin hakkas telekas sahisema ja hetk enne, kui tagasi jõudsin tuli pilt tagasi. Endalgi oli pidevalt imelik tunne, et miskit seal toimub. Üksi olla seal oli väga kriipi, pidevalt oli ärevus sees, et keegi on seal veel, eriti öösel. Kolmetoaline oli ja igas toas oli halb olla, isegi wc oli kriipi kuigi korter iseenesest oli väga heas seisus. Magasime vaheldumisi eri tubades, aga ikka oli halb. Lõpuks olime suures toas ja seal 2 ust, 1 läks kööki, teine klaasuks koridori. Need pidid olema kinni öösel, muidu oli väljakannatamatu, keegi nagu jälgiks uste vahelt või klaasi tagant. Üks öö kuulsin kuidas keegi või miski vajutas teleka peal kõva häälega nuppe ja mitte ühe korra. Mees arvas, et kujutan ette, aga kui järgmine päev järgi proovisin, tegid need nupud sama häält. Õnneks me ei jäänud sinna eriti kauaks.
Mul hakkas see pull pihta mõned kuud tagasi peale remonti. Tee v tina, magamistoas ei suuda magada. Üks õhtu istun siis teleka ees ja vaatan, kass on imelik. Terve õhtu istus ta kahe toa vahel ja vahib tühjusesse. Kutsun, ajan ära, ei midagi, vaatab üle minu ikka samasse kohta ja teise tuppa ei tule. Lõpuks kui ta siis minu juurde tuli, vaatan minust mööda selja taha mulle. Freaky. Get the freakin salt 😀 Sellest jamast saime lahti, meil käis üks inimese siin ja peale seda läksin ka vabatahtlikult magamistuppa jälle magama. Nüüdseks oskan juba ise tubasi puhastada. Paar päeva tagasi, kass jälle, kõnnib perse maas ja vahib meie voodi alla ja kõndis mööda seina ääri, just siis kui hakkasime magama minema, Fun. Järgmisel päeval terve tuba valgeid küünlaid täis. Kontrolliks kutsusin kassi ka magamistuppa, kass hakkas otsima seda eilset midagi. Well, thats gone for this time 😀
Ma usun, et kummitused on olemas, aga ma ei usu, et nad inimestele halba tahavad. Kuigi kunagi ikka kartsin neid. Kui lugesin “Hinge saatust”, siis seal seletas ära ka miks osad hinged jäävad uitama ja mis nendega siis juhtub. Peale selle lugemist ei karda neid enam üldse 😀
Miks siis jäävad ja mis nendega siis juhtub ;O?
Pmst mingi lõpetamata teema ikka. Seal tõi näitena kuidas inimene oli ühes eelmises elus olnud naine ning neil mehega oli mingi farm. Aga meest selline elu ei rahuldanud ja ta tahtis näha maailma ning jättis naise julmalt maha ja läks maailma avastama. Naine oli sellest nii löödud, et ootas aastakümneid meest tagasi. Isegi kui ta lõpuks suri, siis keeldus ta sellest lahti laskmast ning tema hing jäi sinna ringi hulkuma ja mehe tagasitulekut ootama. Lõpuks sai ta aru, et see on mõttetu ning läks nö valgusesse. Ja siis hingede maailmas kohtas ta lõpuks oma mehe hinge, kes oli teda seal ammu oodanud. See oli ka huvitav, et naise hinge jaoks läks mööda ainult paar nädalat kui ta seal peale surma meest ootas, aga meie ajas läks mööda aastaid.
See raamat on üldse põnev, soovitan lugeda 😀 Seal kirjeldab ka, et hingede ilmas ei ole negatiivseid emotsioone nagu meie neid tunneme elavatena. Et pmst seal on kõikehõlmav armastuse ja rõõmu tunne. Ma ei tea, minul kadus igasugune hirm peale selle lugemist. Sealt jäigi mulje, et need hulkuvad hinged, kes ei suuda/ei taha veel Maalt lahkuda on lihtsalt segaduses ja õnnetud ning nad ei ole elavate suhtes halvasti meelestatud või agressiivsed.
Kas see on muinasjutu raamat? Tekib kusimus, kuidas author nii tapselt teab?
Autor omab doktorikraadi nõustavas psühholoogias, on litsentseeritud hüpnoterapeut ja Ameerika Nõustajate ühingu liige. Ta on õpetanud kõrghariduslikes õppeasutustes ja tegeleb Los Angeleses erapraksisega. Dr Newton on välja töötanud aegregressiooni tehnika, mille abil saab hüpnoosis inimese viia tagasi eelmistesse eludesse ja veelgi kaugemale eludevahelisse ellu vaimuilmas. Copy pasteisin rahvaraamatust 😀
Millisest ülikoolist ta doktorikraadi saanud on ning millistes õppeasutustes ta õpetanud on?
Kim Jong-Un’il on ka doktorikraad, aga mingist litsentseerimata Indoneesia “ülikoolist” 😀
Me ostsime maja, mis on 23ndal aastal ehitatud ja mille omanik praeguseks surnud. Nii pool aastat oleme sees elanud, aga täiega rahulik on olnud. hästi kodune ja soe tunne tuli juba siis kui seda maja esimest korda vaatamas käisime. Pööning on üleval, aga isegi see on vaikne olnud. vahel ikka veab ka)
Suitsuta salveid igas toas, puhasta energiat. Parast pane pisikesed soolakotikesed igasse maja nurka.
See peaks aitama hasti.
Kord lastelaagris olime rumalad nagu ikka ja püüdsime vaime välja kutsuda. See ei õnnestunud loomulikult. Öösel ärkasin lihysalt lampi üles ja jäin otse enda ette vahtima. Silmad tahtsid peast välja karata kuna mu ees oli mingi suuur valge kogu. Jõllitasin kogu unesegasena vist umbes 10 minutit enne kui aju ärkama hakkas ja silmad harjusid vist ka. Tuli meelde, et mu ees voodi otsas peaks asuma nagi ja selle otsa riputas keegi õhtul oma heleda rannalina. Facepalm ja magama tagasi. Ei tegelikult ma täitsa usun, et miskid energad võivad mingit jama tekitada. Kas need just surnute hinged on…? Aga miks mitte 🙂
Igatahes oma kodu kõrval asuvasse tühja vanasse majja ma pimedas ei lähe. Tunne on ebameeldiv.
Hahah…vabandust aga nüüd ma küll ehmusin. Postitasin telefoniga ja hetk enne kui postitus üles läheb vilksatab ees selle kolli nägu,kelle pilt sul sissekande alguses on. Nice 😛
Üürisn 2 aastat tagasi ühte väikesesse alevikku 2he toalise korteri. Milles kummitab. Reaalselt. Sain teada ,et ennem meid elas siin vanatädi üksinda.(nüüdseks enam teda meie seas pole) Päris tihti juhtub ,et keeran õhtul magama minnes ukse lukku hommikul ärgates uks lahti. Suvisel ajal magan magamistoa aken lahti ,et vähegi õhku saaks mida hingata ,aga mõni hommik ärkan aken kinni pandud. Vaevalt seda kass teeb ?
Oli isegi juhus kus pidin kauemaks tööle jääma ja minu 10 aastane laps oli õhtul üksinda kodus ja keeras ukse lukku. Jõudsin maja ette nii 9 ajal vaatasin ,et tuled põlevad ja telekas toas käib . Elame esimesel korrusel kus väga madalad aknad sp.ongi kõike nii hästi näha. Kõndisin siis ukseni ,et tuppa tulla uks lukkus,koputasin ,et laps tuleks ja teeks ukse lahti. Ei midagi. Ta muidu väga kõva unega ka. Läksin siis välja koputasin aknale ka Ikka ei midagi. Ehmatasin juba ,et ehk juhtunud midagi. Tuled põlevad ja telekas käib ,aga last pole kuulda ega näha. Läksin siis uuesti uksele koputama käisin nii 15-20 minutit ukse ja akna vahel,kui lõpuks kuulsin ,et uks tehti lahti seestpoolt tegin ukse lahti astusin tuppa ja hõiskasin omateada lapsele aitähh ,et ukse lõpuks lahti tegi ja kuidas on võimalik ,et nii tugev uni on ,et sellist kolistamist ei kuule ? Vaikus. Astusin elutuppa ja mida ma näen . Telekas kinni tuled kustus ja laps magab sügavalt ültse minu toas uks kinni. Uks oli ka vahepealt kinni pandud ja ei imestagi ,et koputamist ei kuulnud. Mõtlesin ,et teeskleb magamist ja äratasin oma lapse ülesse . Tema esimene küsimus oli emme kuidas sa tuppa said ,kui ma magama minnes ukse lukku panin ? Meil ainult 1 võti.
Küsisin siis vastu kas ta minut tagasi just ei vaadanud telekat ?
Tema vastu ,et ta juba ammu magab ja pole telekat vaadanud ja kui magama läks võttis ültse telefoni ,et sealt omi asju vaadata ja teleka ning tuled pani kustu/kinni.
Siis sain aru ,et see vanatädi on vist külastamas meid käinud.
Teine juhus oli meil veel . Elutoa kapi peal on minust endast lapsepõlve pilt. Õhtul koju tulles avastasin ,et see vedeleb köögipõrandal,aga hommikul kui koos lapsega välja läksime oli endiselt raamis ja kapi peal.(sellel hetkel polnud isegi kassi meil ). See võttis küll väga kõhedaks juba.
Olin suht kindel ,et hakkan omale uut kodu otsima ja ma tõesti ei taha koos “nähtamatuga” enam elada aga hakkasin küünlaid põletama ja vahetasin tapeedid ära ning viskasin kõik vana mööbli välja peale seda on vaiksemaks jäänud.
Appiiii :O
Ega see alevik ei asu Raplamaal? Kõlab kangesti nagu elu minu üürikorteris, kus ma lõpuks, talvesaapad näpu otsas, laps kaenlas ja jope järgi lohisemas leegid tegin. ?
Ohh jaa…
Õnneks oleme meie saanud enda kummitusest lahti.
Nimelt 4a. tagasi kolides majja mis ei ole teps mitte uuemat sorti käis ka meid keegi kiusamas.
Ise kuulsin kõndimist ja alati oli selline tunne,et keegi vaataks mind.Laps olles siis 4 kuud noor jäi ka päris tihti tühjusesse vaatama ja päris pikalt. Suuremaks saades rääkis koguaeg,et mingi onu on seal ja vaatab.
Paar aastat tagasi siis mees võttis viina ja kaks pitsi,läks keldrikorrusel asuvasse sauna siis selle onuga “rääkima”.
Peale seda pole enam täheldanud midagi sellist mis hirmu nahka ajaks.
Ahh jaa mees mul nägi ka seda onu.Vana mees…arvame ise,et maja endine omanik.
Meil beebi vahib ka kodus koguaeg ühte nurka magamistoas.. panen mähkimisalusele, pöörab ruttu pea sinna nurka ja muudkui naeratab.. creepy.
Mõni aeg tagasi, sügisene ja sombune aeg. Sõitsime mehega Tartust kodu poole – tema sõbra autoga ees ja mina meie omaga järel. Silmanurgast piilusin tahavaatepeeglisse aegajalt, sest tundus, nagu keegi sõidaks minuga kaasa. “Silmade” asukoha järgi võis oletada, et tegu oli kas väga pikka kasvu meesterahvaga või siis asetses see kahe esiistme vahel.
Ignoreerisin seda.
Tegin tankls peatuse, siritasin jalga ja ostsin porgandeid, et neid mõtete hajutamiseks viimase teejupi peal krõbiatada.
“Pilgud” kohtusid jätkuvalt. Lõpuks keerasin peegli lakke ning käratasin valjult: “Ära vahi mind!”
Mõne hetke pärast tundsin, kuidas käed roolil kangeks jäid ning sõrmedest alates jooksis üle keha kangus ja külm. Mu keha ei allunud hetkeks mulle. Maanteekiirusel. Kui toibusin, käratasin uuesti: “Jäta rahule!”
Pidasin hiljem nõu ühe ka veidi tundlikuma inimesega – tema väitis, et “sell” istus mulle peale, sest ignoreerisin teda – ometi oli tal mulle midagi öelda.
Herr jäi mu juurde pikemaks, äratas minus ärevust ja hirmu. Eriti öösiti. Koputas, sikutas, vaatas.
Kord sai nii villand ning karjusin:”Kas sa ometi jätad mind rahule, mine sinna kust sa tulid!”
Ja see kadus.
Ma arvan, et keegi kuskil ikka on. Ma ei karda neid, ometi tekitavad nad ärevust.
Ma kunagi ütlesin hingel:”Kas saab siin magada juba ükskord või mitte,” ja sain rahus edasi magada ilma, et keegi kõnniks ja mind vaatama jääks… lisaks see külm õhk, mis mulle näkku puhus…
Oi jaaa.. Neid lugusid on. Vanaema majas, mis on ikka aastast 1960 juba, juhtus igasugu lugusid.
Olin ise umbes 12a. Vanaema magas ööund juba alates kaheksast õhtul ning istusin köögis ja mängisin koeraga kaarte. Elekter oli seal kehva ning tuba oli küllaltki pime.
Järsku hakkas koer urisema, vaadates otse mu selja taha, kus oli aken. Keerasin end ümber ning samal hetkel avanes akna kõrval asetsev välisuks ning tuba muutus hoolimata suveõhtu leitsakust mega jahedaks. Jacky (vanaema koer) keeras ära, hakkas ringi jooksma ja urises ning niutsus vaheldumisi. Nutsin täiest kõrist ja surusin end diivani nurka. Kõik seintel olevad pildid kukkusid ühekorraga maha ning vanaema toa ukse snepper lukustus.
Selleks hetkeks olin ma paanikast halvatud ning kokutasin koera nime. Miski siiski ûtles mu sees, et Jacky ei jäta mind hätta.
Ja nii oligi- Jacky lõrises nagu hunt ning liikus aeglaselt välisukse poole. Siis pani ta jooksu ning naases u 10minuti pärast maru rahulikuna.
Korjasin pilte üles, avastades, et ainsad pildid, mis katki olid, olid minu ja mu ema pildid. Ülejäänud olid perfektses korras hoolimata kõrgest kukkumisest.
Peale seda magasin vanaema toas! ??
Koeraga kaarte???
???
Turtsatasin sama koha peal naerma
Ma olin ainus laps tollles asulas? Üksindus andis tunda
Mu mehel on maal maja,mis on ehitatud 20ndatel.Sõja ajal kasutati maja alust keldrit naiste ja laste pelgupaigana.Majast 10 meetrit eemal on suur puu,kus lasti inimesed maha.Kui metalliotsijaga puu üle tõmmata,on piikse kuulda,sest kuulid veel sees.
Ja seal majas kummitab.Õnneks ei ole nad kurjad.Ühel aastavahetusel olime seal,mina olin kaine,kustutasin toas oleva küünla ära,veidi aja pärast läksin magama.Hommikul küünal põles!Sõbrad seda teha ei saanud,sest magasin üleval korrusel ja alla nad ei saanud,uks oli mul lukus.Mees norskas ka kõrval 😀 Samal ööl käisin ma wc-s,see on tal väliskoridoris.Välisuksest lähevad suuuuured jalajäljed selle puuni,kus inimesed maha lasti ja kõik,sammud kadunud.Ühelgi meesterahval ei ole nii suur jalg…Ükskord üleval olles hakkas uksel võti edasi tagasi pendeldama.Muusika neile ei meeldi,siis on alati samme üleval kuulda.Keegi põrgatab vahel ülal korrusel palli..algul pidin hirmust nutma hakkama,aga nüüd olen harjunud.Õnneks nad kurja ei taha,aga vanadesse peeglitesse,mis seal majas on,ei julge ma vaadata.Alati on hirm,et keegi vaatab vastu 😉
Ojaa Mallukas mul ka selline väga elav ettekujutus:DPäris tihti istun üleval sellep või ronin mehele küljealla.Igast jutte saaks rääkida.
Minagi olen lapsest saadik pidanud nende vendadega kokku puutuma. Aasta tagasi uude korterisse kolides käis ikka korralik trall mõnda aega. Sõber, kes kord ööseks jäi, ütles, et mingi vanamutt oli lausa tal voodi serval istunud (tema näeb ka, mina ainult kuulen).
Mingi hetk viskas nii üle, siis lendasid aknad kõik pärani lahti, pesin meresoola veega põrandad üle, ise mölisesin selle vaimuga, et tõmmaku nüüd minema ja pärast seda oli vaikus majas. Teadjamad soovitavad ka kõvasti plaksutamist, pidi energiat puhastama kodus.