Sõbrannaga tuli jutuks oskus rahaga ümber käia. Tema on selline, et paneb iga kuu arvestatava summa kõrvale ja seetõttu on tal säästudena väga korralik summa kogutud. Et noh, kui midagi juhtub, siis on hea võtta. Sõbranna ise arvab, et tema raha säästmise oskus tuleb sellest, et tal lapsepõlves just palju raha ei olnud ja seetõttu õppis ta maast madalast rahaga ümber käima. Ma ei tea…Mul ka ei ole olnud raha jalaga segada, aga just vastupidiselt tekkis see, et kui mul ühel hetkel raha tekkis, tundsin ma kohe survet see ära kulutada, sest nüüd mul ju on!

Ma mäletan, et kunagi elasingi pmst nii, et sain palka, maksin oma maksud ära, käisin poes, ilma, et ma hindu vaataks (ma mõtlen siin ikka toidupoodi, mitte mingit riideshoppingut), okei, ehk ostsin paar hilpu ka ja elasin nädalakese nii, et raha ei lugenud. Ja tulenevalt säärasest laristamisest, oli mul üli tihti kuu keskel ammu raha otsas ja ma küsisin seda paarikümne euri kaupa emalt juurde ja elasin nagu viimne sant…Kuni oli jälle käes palgapäev ja mina täpselt samamoodi talitasin kui eelmisel kuul. Ise nagu tundsin, et krt, sai nüüd siin vireletud paar nädalat, miks ma siis ei või nüüd natukene ELADA ka.

Kuigi see oli aastaid ja aastaid tagasi (enne Mari), siis laias laastus elan ma ikkagi umbes nii. Ainult, et nüüd teenin ma nii palju, et päris otsa ei saa ja noh lisaks on meil nüüd Kardoga ju enivei kaks sissetulekut. Tahaks küll osata kõrvale panna, aga no ma lihtsalt EI OSKA. Parim, mis ma teha saan, on aeg-ajalt raha Kardole kanda, sest erinevalt minust, ei ole tema selline laristaja, nagu mina.

Raha kõrvale panemine on üks asi, tahaks proovida. Kunagi nägin mingit tabelit netis, et ala üks päev paned euri kõrvale ja teine päev kaks..Issand ma ei mäleta, või oli see kuudega? Kui kellelgi on häid ideid, kuidas ma võiksin vähemalt üritada raha koguda, siis olen üks suur kõrv.

Teine asi on seda lihtsalt mitte nii kulutada. Taksoga sõitmine on tegelikult nii kulukas värk, aga hoidku jumal, et daam nüüd bussiga sõidaks, eksole. Koju söögi tellimine on küll jube mugav, aga siiski teen ma seda vist liiga tihti, sest arve on alati üle 50 euri ja selle eest saab poest juba lausa väga mitme õhtusöögi jagu kraami. Restoranis meeldib ka käia, ma ei teagi, kas seda juhtub nüüd liiga tihti või mitte. Noh, kolm-neli korda kuus ikka. Spas meeldib ka käia… Okei, see list läheb selles suhtes mõttetuks, et muidugi mulle meeldivad need asjad, kõigile ju meeldivad, aga kas peaks siis endale neid lubama?

Üks osa minust mõtleb, et suva. Mida ma ikka kogun. Parem naudin elu, kui ma saan ja kui ma enam mingil põhjusel ei saa, küllap ma siis teisiti elama olen sunnitud või mingi lahenduse välja mõtlen. Et MILLE JAOKS ma kogun. Mis see mulle laias laastus annaks? Sõbranna ütles selle kohta nii naljakalt, et mul on säästud, et kui tahan randomilt restosse või spasse minna, et siis saangi rahumeeli minna. No ma ei tea, ma vist nii kallites restodes ei käi, et mul lausa sääste vaja oleks selle jaoks, saan niisamagi käidud :D

Kuigi tegelikult arukas oleks ju mingit tagavara omada. Mul pole kunagi “tagavara” olnud, kindlasti oleks uhke tunne :D Nagu suur tüdruk, korjan raha ja oman sääste and shit.

Üldse ma tahaks öelda, et tegelikult see raha omamine ja mingite rikkuste kokku kraapimine ei ole mulle oluline. Teiselt küljest räägiks ma vast teist juttu, kui mul sentigi ei oleks. Ma just nägin selleteemalist naljakat pilti netis:

Kas teie oskate raha koguda ja kas te usute, et sellline asi on geenides/iseloomus, või võib inimene ka niiöelda muutuda ja oma käitumist muuta? (Ma ei mõtle siinkohal sunniviisilist muutumist, et ala oledki pankrotis, vaid lihtsalt, enda tahtejõuga).

Postitus on sündinud koostöös laen.ee’ga. 

Jaga: