Sõbrannaga tuli jutuks oskus rahaga ümber käia. Tema on selline, et paneb iga kuu arvestatava summa kõrvale ja seetõttu on tal säästudena väga korralik summa kogutud. Et noh, kui midagi juhtub, siis on hea võtta. Sõbranna ise arvab, et tema raha säästmise oskus tuleb sellest, et tal lapsepõlves just palju raha ei olnud ja seetõttu õppis ta maast madalast rahaga ümber käima. Ma ei tea…Mul ka ei ole olnud raha jalaga segada, aga just vastupidiselt tekkis see, et kui mul ühel hetkel raha tekkis, tundsin ma kohe survet see ära kulutada, sest nüüd mul ju on!
Ma mäletan, et kunagi elasingi pmst nii, et sain palka, maksin oma maksud ära, käisin poes, ilma, et ma hindu vaataks (ma mõtlen siin ikka toidupoodi, mitte mingit riideshoppingut), okei, ehk ostsin paar hilpu ka ja elasin nädalakese nii, et raha ei lugenud. Ja tulenevalt säärasest laristamisest, oli mul üli tihti kuu keskel ammu raha otsas ja ma küsisin seda paarikümne euri kaupa emalt juurde ja elasin nagu viimne sant…Kuni oli jälle käes palgapäev ja mina täpselt samamoodi talitasin kui eelmisel kuul. Ise nagu tundsin, et krt, sai nüüd siin vireletud paar nädalat, miks ma siis ei või nüüd natukene ELADA ka.
Kuigi see oli aastaid ja aastaid tagasi (enne Mari), siis laias laastus elan ma ikkagi umbes nii. Ainult, et nüüd teenin ma nii palju, et päris otsa ei saa ja noh lisaks on meil nüüd Kardoga ju enivei kaks sissetulekut. Tahaks küll osata kõrvale panna, aga no ma lihtsalt EI OSKA. Parim, mis ma teha saan, on aeg-ajalt raha Kardole kanda, sest erinevalt minust, ei ole tema selline laristaja, nagu mina.
Raha kõrvale panemine on üks asi, tahaks proovida. Kunagi nägin mingit tabelit netis, et ala üks päev paned euri kõrvale ja teine päev kaks..Issand ma ei mäleta, või oli see kuudega? Kui kellelgi on häid ideid, kuidas ma võiksin vähemalt üritada raha koguda, siis olen üks suur kõrv.
Teine asi on seda lihtsalt mitte nii kulutada. Taksoga sõitmine on tegelikult nii kulukas värk, aga hoidku jumal, et daam nüüd bussiga sõidaks, eksole. Koju söögi tellimine on küll jube mugav, aga siiski teen ma seda vist liiga tihti, sest arve on alati üle 50 euri ja selle eest saab poest juba lausa väga mitme õhtusöögi jagu kraami. Restoranis meeldib ka käia, ma ei teagi, kas seda juhtub nüüd liiga tihti või mitte. Noh, kolm-neli korda kuus ikka. Spas meeldib ka käia… Okei, see list läheb selles suhtes mõttetuks, et muidugi mulle meeldivad need asjad, kõigile ju meeldivad, aga kas peaks siis endale neid lubama?
Üks osa minust mõtleb, et suva. Mida ma ikka kogun. Parem naudin elu, kui ma saan ja kui ma enam mingil põhjusel ei saa, küllap ma siis teisiti elama olen sunnitud või mingi lahenduse välja mõtlen. Et MILLE JAOKS ma kogun. Mis see mulle laias laastus annaks? Sõbranna ütles selle kohta nii naljakalt, et mul on säästud, et kui tahan randomilt restosse või spasse minna, et siis saangi rahumeeli minna. No ma ei tea, ma vist nii kallites restodes ei käi, et mul lausa sääste vaja oleks selle jaoks, saan niisamagi käidud 😀
Kuigi tegelikult arukas oleks ju mingit tagavara omada. Mul pole kunagi “tagavara” olnud, kindlasti oleks uhke tunne 😀 Nagu suur tüdruk, korjan raha ja oman sääste and shit.
Üldse ma tahaks öelda, et tegelikult see raha omamine ja mingite rikkuste kokku kraapimine ei ole mulle oluline. Teiselt küljest räägiks ma vast teist juttu, kui mul sentigi ei oleks. Ma just nägin selleteemalist naljakat pilti netis:
Kas teie oskate raha koguda ja kas te usute, et sellline asi on geenides/iseloomus, või võib inimene ka niiöelda muutuda ja oma käitumist muuta? (Ma ei mõtle siinkohal sunniviisilist muutumist, et ala oledki pankrotis, vaid lihtsalt, enda tahtejõuga).
Postitus on sündinud koostöös laen.ee’ga.
102 kommentaari
Mina olen ka nii saamatu kogumises, tahaks nii osata. Kuigi sissetulek on mul hea, üle Eesti keskmise 1300 euri kanti, siis mul ei jää mitte SENTIGI alles kuu lõpuks 😀
Samas mulle tundub, et asi on siiski natukene selles ka, kuidas mind on õpetatud elus elama. Mu vanemad on alati elanud jõukalt, et kõike lubanud endale, samas ka mulle. Millestki puudust pole, kui ma omasin 8-9 aastaselt oma isiklikku lauaarvutit, ja kõik trennid, riided, ilusad asjad sain ma alati. Siis muidugi olin ma harjunud ka suuremaks saades kõike saama, alati ja KOHE.
Tööl hakkasin ma käima noorelt 13 a esialgu suvel taskuraha jaoks, oma raha meeldis väga. Aga 14selt jäin juba kooli kõrvalt tööle, küll jätsijaamas jäätist müües õhtuti, aga see oli ideaalne võimalus, mul oli päris palju raha sellel ajal. Ja sellest eluaastast olen ma alati oma raha saanud kuigi vanemad on alati mind hoidnud ja teinud ka mulle kinke ja midagi vahel ostnud niisama..
Aga igasugused liisingud ja laenud võtavad sult võimaluse koguda üldse raha! Olgu see siis autolaen või mingi telefoni järelmaks, kui need kuhjuvad siis ei kogu sa enam midagi 😀
Samas, kui neid pole, siis sa raiskad niisama igasugu tilulilu peale.. See lihtsalt olen mina, mul alati vaja paari uut kleiti. Või OMG, siin poes on niiii ilusad pluusid, mida mul kapis mustmiljon, aga 1 on puudu kindlasti. Või mul komme isegi šhampoone osta erinevaid , kuigi vana pole kasutatud..
Õpetage mind ka koguma, ma lihtsalt ei oska kuskilt alustada 🙂
Kui saada 600 euri palka ja sellest maksta 200 üürile + söök ja transport…on päris raske midagi kõrvale panna
Mina jälle ei oska olla ilma raha kõrvale panemata. Ma muutun väga närviliseks, kui ma paar nädalat pole raha saanud kõrvale panna. Teenin nädalas ca 1000 dollarit, siis kindel laks on see, et 700 sellest läheb kõrvale. 300 jääb olmekuludeks. Isegi kui mul on juba arvestatav summa kõrvale pandud, ei suuda ma kõrvale panemist lõpetada 😀
Ma teen samamoodi! Umbes 85% palgast läheb iga nâdal lõrvale aga on ka mille jaoks koguda. Alates sellest ajast kui ülikoolis käisin ja nii vaene olin, et söögiraha ei olnud peale arvete maksmist, otsustasin, et ei taha enam kunagi nii tunda. Ei kujutaks ettegi enam olukorda, kus ei ole raha kõrvale pandud kui peaks vaja olema.
Ma alati mõtlen, et okei, kui järgmise palga kätte saan, siis võib vähem kõrvale panna, sest üks eesmärk täidetud (ütleme nt 8000 koos), siis aga mõtled, et ei, 10 000 pole ju ka enam kaugel. 😀 Ja nii see edasi läheb.
Mina ka ei oska hoida, mida rohkem on seda rohkem kulub ja.
Elan hetkes!Kunagi kuu lõpus rahatu pole aga siiski võiks palju rohkem alles olla.
Tahaks ju nii,et vajadusel olemas raha auto sissemaksu jaoks või uue külmiku või muude suuremate asjade jaoks.
Kunagi üks finantsinimene ütles,et igal perel peaks olema 3kuu sissetulekute jagu sääste, siia on tagala alati olemas, mis iganes juhtub.
Sul ilmselt mängib rolli ka see,et saad palju asju tasuta. Paljud tavapered ju ostavad kõik ise, ilutooted jne.
Mul on sama värk. Palgapäev tuleb, maksud maksan ära ja siis on nö “elamise aeg” kuigi peab ära elama TERVE kuu mitte 2 nädalat. Siis aga tuli motivatsioon, miks koguda raha : korter, hambaravi, uus auto, autokooli lõppastmekoolitused on need mille jaoks pisi-tasa oma põrsasse raha poetan. Sendid – sinna, münsid – sinna, paberaha mis tuleb kirparilt või boonusena vms – sinna.
Aga eks igaüks peab leidma enda viisi.
Sul on lapsed, ehk leiad mingi moti sealt 😉
Ma arvan, et raha kogumine on ei ole geenides, pigem harjumus. Teadlikkus..
Lapsena elasin pigem vaesemalt, ei pannud kunagi raha kõrvale. Läksin tööle teismelisena, töötasin ka välismaal, sain korralikke summasid, aga kõik kulutasin ära. Siis sain lapse(24aastaselt), siis panin kogu oma miinimum emapalga kõrvale. Mees mul ka kõrval. Ostsime selle raha eest auto. Elasime üürikas, rohkem ei pannud kõrvale. Aga siis käis mingisugune klikk ära ja mõtlesin,et mina ei taha enam üürikas elada, hakkan koguma. Sain 1000eur palka ning pool panin kõrvale, aasta aega ning siis sain teha sissemaksu ja korter sai ostetud. Mees ei ole mul eriline koguja, aga tema makasab enamus arveid. Mina olengi saanud nüüd sisse kogumispisiku, et enam ei raatsi laristada ´üldse. Enam ei saa muidugi panna kõrvale 500 kaupa, sest muu elu vajab ka elamist, aga siiski. Mul on digikassa(SEB), kogumishoius ja eraldi konto, kuhu kannan lapsetoetuse. Kogumishoiusele u 100-200eur iga kuu. Ümbrikusse koju panen ka, nüüd suveüritusteks olen kogunud(kontserdid, sõidud saaremaale, l-eesti, mängumaad).
Miks ma kogun? Et oleks oleks igajuhuks varu(hambaravi, ootamatu remont, reisiraha, kallim riideese).
Muidugi reisi jaoks olen hakanud koguma.
Ühesõnaga, mul tuli see kogumisharjumus ootamatult, et lihtsalt hakkasin koguma ja enam pidama ei saa. Ja hea on nii, et kogumine elu ei sega, ei tunne, et raha oleks hirmus vähe.
Eelnevalt tegutsesin samamoodi, sain palga kätte ja läksin kohe laristama, sest milleks seda hoida? :?Niikuinii tööl käin igal aastal vaid 3 kuud, suurt varandust ma selle ajaga ju niikuinii kokku ei kraabi ??? Aga vot sulle nalja, saan nüüd järgmine nädal 18 ja auto tuleb ära osta ehk siis sel suvel koonerdan iga asjaga, kõik rahad kogun kokku ja vaba raha ei jagu paariks tunnikski ? Kõik ütlevad, et kuidas sa suudad niimoodi raha koguda ja selle laristamisele isegi mitte mõelda ? Novot ma ei tea, ilmselt tahan nii väga bemmi, et ei tohi, isegi sünnipäev jääb selle arvelt pidamata?
Mul ka kunagi ei püsinud raha aga siis hakkasin jârsku seda tegema. Mul on pangas kaks arvet, ûhe peale kannan iga kuu mingi summa, kui vaja saan vôtta kuid üldiselt ei pea. Mul mees selline nagu sina. Väga jube. Kui auto katki siis ongi näpp suus ja ulub.
Eks ikka on asju kust kokku hoida samas miks peaks? Raha on koguaeg inflatsioonis, kui siis panustada aktsiatesse pappi
Täitsa huvitav teema. Säästmine on nagu eraldi hobi, ma seda iseloomuga ei seoks. Mina olen terve elu olnud säästliku meelega. Vanemad kah säästlikud, aga nende sõnul olen mina lausa ekstreemne. Kui hakkasin oma raha teenima, kasvasid säästud mühinal. Siis paar aastat eriti mitte, kuid selle aasta algul panin endale eesmärgiks panna aastaga kindel summa kõrvale. Olengi siis vastavalt võimalusele laveerinud ja kogunud. Hetkel püsin tempos 😀 väike plaan oli korteri sissemaksuks, aga ma tegelikult enam ei teagi, milleks. Mõtlesin just auto osta… Aga intertsist kogun ikka edasi, olen saanud reisimas käia ja uusi riideid osta, vahel nii-öelda “laristan” ka, aga väga harva ostan mõttetuid asju. Väljas meeldib ka vahel käia.. Ehk saad mingisuguse enda sissetulekute grupi kõrvale panna?
Mul sõbrannad ka mõned sellised, kes üldse ei oska koguda. Nippidena soovitangi tähtajalist hoiust või siis kogumishoiust. Mõnel jälle toimib ümbrikusse panemine. Enda puhul olen märganud, et ümbrikust jälle kipun laenama. Samas on hea, kui kodus mingi summa kohe võtta, teinekord kasvõi 50 euri vaja “laenata”, kui kuskile minek ja muidu sula pole. Siis kah mul kohe kipitab sees, et pean ruttu tagasi panema. See nagu iseendale tehtav arvelduslaen.
Olen lugenud, et sularahaga maksmine pidi panema vähem kulutama. Enamasti toimetangi sulas. Vahel ikka kaardiga ka, aga alati üritan pigem sula välja võtta ja sis teen katseid, nt kas saan nädalalõpuni selle rahaga hakkama (enamasti ei saa ja maksan ikka kaardiga, aga proovin ikka :D)
Kuna ma selline säästumutt, siis olen loomulikult investeerimise peale ka mõelnud, aga mingi hirm raha kaotada on sees, kardan nagu seda riski, seepärast pole proovinud.
Hea meel, et rahast kirjutad, minu arvates see on selline teema mida keegi eriti ei taha arutada, aga just võiks rääkida, saab ehk ise ja teised ka inspiratsiooni.
Hahahah ma olen samasugune 😀 😀 Ainult et mul on see sularaha ümbrik see, kus on enamasti sünnipäevaks saadud raha, ja mul on see just see koht, kust ma raatsin raha võtta. 😀 Kurb on küll, aga pigem võtan sealt, siis näen pangakontol ikka ilusat numbrit edasi haha. Ja see ümbrik on ka hea, siis mõtled “ooh pangakontol on juba hea summa, aga tegelikkuses on ju summa veel suurem, sest ümbrikus on ka veel!!!!” 😀 😀 😀
Mina oskan raha ainult siis koguda, kui mul on raha sularahana ja kuskile nö ära peidetud. Rahakotis ma sularaha ei hoia, et ei tekiks kiusatust raisata, kõik ostud ja maksud teen kaardiga. On olemas ka teine kinnine konto, aga sinna ei suutnud koguda, sest nii lihtne oli ikka netioste sooritada. Samas kui raha pole kodus silme all, ununeb see kogutud summa ära ja saab vaikselt koguneda kui ressursse rohkem on 😉
Mulle meelib kui mul on tagavara, mul selleks eraldi konto ilma kaardita. Mehega mõlemad paneme kuu lõpus sinna raha mis palgast üle jääb või preemiad. Aastaga koguneb korralik summa. See aasta näiteks tegime magamistoas remondi nii et valisime mis meeldib mitte mis odavam oleks ja käisime perega reisil. Muidu olen selline kokkuhoidlikum shoppan soodukate ajal ja no 2 väikse lapsega restosse väga ei kipu aga spad meeldivad meile ka ja neid lubame ka omale säästudest. Praegu üritan emapalgast kõrvale panna et saaks pärast lapsega kauem kodus olla. Aga tegelt on nii et see kogumine ongi raske jah sest millegi pärast kulub alati raha nii palju kui seda on. Vanasti kui palk väiksem sai kuu lõpuni hakkama ja järgipalju ei jäänud ja nüüd kui palk suurem sama lugu ?
Ku tahad kõrvale panna, tee näiteks püsikorraldus mingis summas, mis iga kuu näiteks Kardo arvele või spetsiaalselt selleks mõeldud kontole läheb.
Mina proovin koguda oma maja ja uue auto tarbeks. Mina, sest elukaaslane seda ei tee ja proovin, sest iga kord, kui on aeg see kindel summa kogumisse panna, hakkab mul sest summast kahju ja kuidagi vähendan seda. Some kogumine ikka 😀
Sellegipoolest on seda juba mingi osa kogunenud- eesmärgini on pikk tee, kuid noh osavõtt on pool võitu- ehk kehtib see ka raha kogumise puhul 🙂 Ootan suure hurraaga järgmist palgapäeva, et kogumiserahast natuke jälle ära nihverdada 😀
Su kirja lugedes jäi mulje et sa ei ole tõelist puudust tundnudki. Sellist kus sul pole võimalik mitte kuskilt ealeski raha lõppedes juurde küsida. Kus sa 100 % vastutad oma otsuste tagajärgede eest. Kui sul pole pääseteid, et keegi ikka süüa annab jne. Kui sa elad üksi võid ju enda kulul sellist elustiili rakendada aga pere puhul oleks see vastutustundetu. Ma arvan, et sa oled hinnanud valesti oma lapsepõlve taskuraha suurust, väärtust, suhet. Võibolla jäi vajaka ka õpetusest. Mina omadele õpetasin, et see on kuu aja taskuraha ja jaga see kuu päevadega, siis tead mis päevapeale tuleb. On sinu otsustada kas kulutad ühel päeval rohkem ja teisel siis vähem või ei saagi. Mingis vanuses ma suurendasin summat ja lasin neil endil oma telefoni arveid maksta , et tekiks harjumus kohustuste ja soovide , võimaluste arvestamiseks ja plaaneerimiseks. Võimalik, et siin tuleb ka karakter mängu. Minu omad teadsid oma kohustusi ja võimalusi. Meie peres polnud võimalik lisa saada – ei vanavanemailt ega muud moodi.
6-7 ndas klassist alates teenisid nad ise tööga lisa. Laste taskuraha suurus on omaette teema. Kord üks pedagoogist lahutatud ema väitis, et tema ei annagi oma lapsele taskuraha. Hiljem selgus et just see tüdruk oli kõigeparemini rahastatud. Kõigepealt ema andis iga jäätise, kinopileti , riietuse jne. ostuks kui laps küsis ja ei lugenud seda taskurahaks. 🙂 Teiseks sai see laps samaooodi küsida isalt ja mõlematelt vanavanematelt. Nii, et siit selgub mida me üldse taskurahaks loeme. Sel muidu väga tublil ja edukal lapsel pole siiani raha planeerimisega asjad paigas (vanus 24) Kas märkad miks ?
Muidugi tuleb su kiituseks öelda et oled tubli, et saad edukalt oma pere majandamisega ise hakkama ja aitad veel lahkesti teisigi. Head ajad ei pruugi igavesti kesta, kas siis tuled olukorraga toime ? Küllap tuled, tundud ettevõtlik , hakkaja ja julge.
Ei ole öelnudki, et oleks virelenud vms. Ema vanasti andis küll raha ja ütles, et see on kuuks ajaks, aga kui nädala pärast jälle küsisin, siis (vingudes) ikkagi midagi andis 😀
vot see oligi viga et andis. Süümekatega emad teevad seda enamasti. Polnud piisavalt lapsega või muu säärane asi, ise seda põhjust taipamata.
Ma olen kasvanud õega täpselt samasugustes tingimustes. Meil ei olnudki mingit taskuraha. Nö tulemuseks on kaks täiesti erinevat tulemust. Minul on alati tagavara ja seda oma poole väiksema sissetuleku juures, temal ei ole. Hakkama oleme alati mõlemad saanud. Me olemegi igatpidi täiesti erinevad inimesed.
See taskuraha asi ei ole ka päris must ja valge. Et sellel 24-aastasel, kes väiksena sai soovi järgi raha küsida, pole raha planeerimisega asjad korras. Meie peres oli täpselt samamoodi, vanemad ei andnud kunagi iga kuu kindlat taskuraha. Me olime õega isegi pettunud “miks meie iga nädal taskuraha ei saa, teised saavad”. Aga alati, kui me tahtsime kuhugi minna või midagi oli vaja, me saime. Nüüd olen 23-aastane ja ma olen raha juba väiksest saati kogunud. 😀 Ütleks, et ma olen üks suuremaid rahakogujaid, kes lausa armastab seda. 😀 Seega väga palju oleneb ikka inimese iseloomust. Ja meil õega ei olnud ka seda, et läheks niisama nuruks raha, ikka läksid küsisid ilusti põhjusega. Ja muidugi siis vanemad vahepeal isegi andsid, et “kas teil taskuraha polegi vaja või”. 😀 Kasvatus loeb ka kindlasti ja arusaam, et kas igast träni peale on vaja kulutada. Olen täheldanud, et just need, kes teenivad vähem, on need, kes kulutavad raha väga palju mõttetustele.
Mina arvan, et raha hoidmise oskus on seotud pigem sellega, millist elu oled näinud. 🙂 Mina olen kogu oma lühikese elu jooksul raha kogunud/hoidnud, sest pole just kõige rikkamast perekonnast. Ülimalt tore oleks, et see oskus püsiks ka siis, kui oma elu peale lähen. Nagu minu parima sõbranna isa ütleb, et alati peab sissetulekust 10% kõrvale panema, et iial ei tea, mis juhtuda võib.
Ma olen täpselt selline…ise juba 2 lapse ema, aga rahaga käin ringi nagu 10 aastane. Ja püüan, mis ma püüan, ei saa asja.
Ainus toimiv raha kõrvale panemise viis on SEB digikassa, mis ümardab iga kaardimakse täissummaks ja need kopikad tõstab kassasse. Kuna seda tähele ei pane ja selle olemasolu vahel ununeb, siis täitsa hea algus kogumisele. 6kuuga kogunes mul pea 200 euri juba.
peaks ka SEBi konto tegema siis 😀
Mina olen täitsa väiksest peale mingisuguseid sääste omanud. Nüüd on juba summad üpriski suureks kujunenud 😀 Aga mu probleem on hoopiski selles, et ma ei raatsi kulutada 😀 mõte umbes selline..Ma saaksin oma ainukese raha/säästude eest endale uue telefoni osta kui hädasti vaja. Aga ma saaksin sellise mõtlemisega juba 2tk korraga osta 😀 kohutav 😀 Peakski ennast kokku võtma ja tellimused tegema, alati on see mõtteks jäänud 😀
Ma olen suht sinu tüüpi. Raha tuleb-raha läheb, samas kui ma olengi kôik oma raha laiaks löönud, pole mul ka mingi probleem paar nädalat täieliku säästuelu elada ja makronidieeti pidada ? Senikaua kui raha on, ostan nii toidupoes kôike mida hing ihkab, kui riietepoes ja samuti lapsele (muidugi mitte kôike mida tema hing ihkab, sest ta tahab kôiki maailma asju ?). Koguda saaksin ma vist ainult püsikorralduse ja kinnise kontoga, ühelgi teisel viisil pole see senimaani ônnestunud. Ja geneetika vôi koduse kasvatusega siin ilmselt suurt pistmist pole…Mu isal on suurem osa elust palju raha olnud aga sellest hoolimata on ta maailma suurim koi! Säästab pea iga asja pealt kust vôimalik. Mu ema on veidi suurem laristaja aga ka üsna hea arveldaja, kes oli vahepeal kaks kuud töötu ja suutis selle juures oma ühe kuu palgaga pea 3 kuud ära elada, lihtsalt hoolega arveldades. Samas pole ta ka selline, kes vôimalusel asju mida ta sooviks, ostmata jätaks. Ta lihtsalt vôtab asju môistusega ? Ja siis olen mina…ei mingit säästmist ega arveldamist ? Elutingimusi olen oma peres näinud igasuguseid…kuidas mu üsna kehvas seisus olevad noored vanemad ennast üles töötasid ja endale keskmisest enam lubada said, samas firma pankrotistumise ja pea nullist alustamise üle elasid. Seega olen ma elanud nii üsna suures vaesuses kui väga heades tingimustes ?
No mina kogun nii ,et mul kogumiskonto kuhu automaatselt on pandud iga kuu kindel summa laekuma. Kuna see on kaardita konto ja kohe panka avades ette ei hüppa ,siis pole see mul meeles ja ntx nüüd kui puhkusele hakkan minema tuli meelde ja võtan selle laristamise rahaks 🙂
Aga see muidu laristamise teema. Mul eksi vanemad ainult nooremana kogusid ja panid kõrvale ja lastele miskit ei ostnud ,sest aina oli vaja säästa ja eks ei taha kuulda ka sõna säästmine. Kõik läheb kasutusse mis tuleb ja kohe ? Aga ma ei teagi kuidas ma endal. Pigem läheb mul rohkem raha toidu peale kui riiete. Väljas käin paar korda kuus vb ja alles nüüd kui emapalk hakkab läbi saama ,sain ma pere eelarve paika ,mis oleks palju rohkem raha säästnud kui oleks varem teinud ?Aga noh ,Oh Well ? Eks nüüd sügisel paistab kuidas säästma õigesti peab hakkama kui emapalk läbi ja laps lasteaias ? Ma võin siis oma nipid siia uuesti kirjutada 🙂 ahjaaa sinu seda scrappidest puljongit tegin ka säästu mõttes ja tõesti mega hea 🙂 aitäh selle idee eest
Tee teine konto, püsikanne iga kuu 15€’.
Kaarti ära sellele tee..
Pane iga kuu kõrvale, aga piisavalt väike summa, mille puhul ei pea enda elukvaliteeti tuntavalt langetama. Ei usu, et näiteks kui iga kuu 100 kõrvale panna, siis enam restorani ja spaasse ei saa vms.
Ega muidugi!
SEBl on selline kogumispakett kliendile pakkuda, et igakord kaardiga makstes, ümardatakse summa täiseuroni ja see vahe kantakse siis kogumisarvele. Nt arve 6.40€ siis 0.60€ senti kantakse sinna digimajanduse. Ise küll ei kasuta, aga tundub et sealt koguneks üpris hõlpsasti täitsa arvestatav summa.
Ma tean, kahju et swedil seda pole 🙁
Ma arvan, et kui sul pole otseselt neid sääste vaja olnud siis pole mõtet ka koguda. Vajadusel leiab ikka lahenduse. Aga kui koguda tahad siis vähemalt swedbankis saab seda teha, kannad n.ö oma kogumisele iga kuu teatud summa ja pead määrama aja mil see nagu lõppeb ja alles siis saadki selle raha sealt kätte.(kas ja kuidas see reaalselt välja näeb ei oska öelda)
Aga põhiküsimusest ma arvan, et ei sõltu geenidest. Mu emal on alati raha kuigi teenib vähe ja samalajal teenin ma rohkem ja kulutan kuidas juhtub või tahan, väga palju palgapäevaks järel pole aga nagu puudu ka ei jää.
Ma julgeks rahakogumisoskust nimetada lausa iseloomuomaduseks. See omadus kas on või ei ole. Ja noh, minigl määral elukogemus võib ka seda mõjutada, aga kui pole iseloomuomadust, kuhu see kogemus kinnituda saaks, siis pole sellest kogemusest ka väga kasu. V.a. siis, kui tekib mingi konkreetne mõte, mille jaoks koguda. Nii on küll igaühel võimalik veidi aega end kokku võtta ja sääste kõrvale panna. See on nagu see ühekordne kaalulangetus, millega ilmselt saavad hakkama kõik, kuid väga paljud söövad hiljem kõik või palju rohkemgi turjale tagasi.
Ise olen suur rahasäästja. Loomulikult meeldib mulle osta asju, kui mul neid vaja on, kuid üldjuhul ma ei salli rahalaristamist üldse. Enda peres siis. Teiste eluviisid ei häiri. Ja noh, olen suhteliselt teadlik kulutaja. St kui on tahtmine “pillata”, siis teen seda täie teadmisega, et nii, nüüd on see üks harv kord, kus ma veidi laristan. Aastaid tagasi polnud mul elus mingit erilist sihti ega eesmärki. Ma ei teadnud, mida tahan jne. Raha kulutasin ainult elamisele, st maksud, söök, hädapärased riided-jalatsid. Üle jäi iga kuu. Kogusin, et kui mul kunagi peaks tekkima mingi unistus, siis ei jää selle realiseerimine raha puudumise taha. Või kui ma kunagi tean, mida asjalikku sellega peale hakata, siis hea võtta. Emalt pole kunagi tahtnud küsida. Ta oma lapsed kõik üles kasvatanud, las naudib nüüd ka elu. Ja kõige parem tunne ikka, kui ise suudan ära majandada. Vahepeal tekkis idee, et kogun siis uue kinnisvara sissemaksuks, aga elukaaslane ei olnud kinnisvara ostust huvitatud ja üksi laenu ei saa. Siis otsustasin pere luua. Julgus oli olemas, sest noh.. päris hätta ikka ei tohiks jääda, ka siis kui emapalk läbi ja ei tea, kuhu edasi tööle jään. Vahepeal olen olemasolevat elamist kõpitsenud, saanud teha vannitoa kap.remondi jm nipet-näpet kodus. Ja endiselt pole näpud põhjas. Rahus aga laristada ikka ei saa, sest mees ei oska üldse oma rahaga ümber käia ja tema käes see kuidagi lihtsalt sulab. Mina jällegi ei saa rahus magadagi, kui üldse mingeid sääste pole. Nüüd on ideid palju, mida rahaga peale hakata, nii et võimaluse korral ikka kogun. Ikka kalkuleerin palju kuskile kulub jms, silmad kinni toidukorvi täis ei tuubi.
Mina arvan, et asi on geenides.
Sest mina olen olnud väiksest peale koguja ja suudan raha säästa, ning mõistlikult kulutada. Minu õed seevastu on risti vastupidised. Vanem õde ei suuda siiamaani enda elu rahaliselt korras hoida. Iga kuu on tal juba kuu keskel rahad otsas, olenevalt sellest palju ta teenid (see on olnud erinev, kool ja töökohtade vahetus). Noorem õde käib 5ndas klassis ja samamoodi, nii kui raha saab siis kulutab kõik korraga ära. Mõlemad on ema suguvõsasse, kus keegi eriti ei oska rahaga mõistlikult ümber käia ja hästi sarnased, nii kogumise suhtes kui ka üldiseloomult. Mina seevastu olen isa täielikult isa suguvõsasse, ja seal käiakse rahadega paremini ümber. Niiet minu arvamus on ikkagi geenid. Kuna kõik kolm oleme samade kasvatusviisidena ja põhimõttetega (raha ümberkäimiselt) üles kasvand. Aga ikkagi olen mina ainukesena, kes oskab raha koguda aga teised lapsed peres mitte.
Harjumus ja geenid. Mu tuttavas peres 2 tütart, täisealised. Vanem , kel väga väga korralik palk käib iga kuu emme käest lisa nuiamas. Emal selline 500 ne sissetulek ja noorem miinimum palgaga ei teki vajadust laenata. Arva ära kes neist väidab et Eesti on mõttetu koht kus ei maksta korralikult.
No ma olin korralik rott ja mu abikaasa lausa nälgis lapsena, aga tema tõmbaks kõik rahhi maailmas sirgeks ja mina paneks kõrvale 😀 Kahepeale oleme jõudnud selleni, et temasugusel on lihtsam natuke (nii 100-300.- kuus) kõrvale panna ja suuremaid asju järelmaksuga osta, sest ta muidu lihtsalt laristab raha kuskile umbluu kohta ära ja ei saagi midagi sellest, et tööl käib ning mina panen kõvasti suurema osa kõrvale, aga kui midagi suurt vaja, siis ostan ka selle kohe välja ja opereerin vabamalt olemasolevaga.
Mina hakkasingi koguma, et saaks reisida, sest head pakkumised tulevad alati nii suvaliselt, et võib juhtuda, et sellel hetkel lihtsalt ei ole sellist summat ja laenu mulle võtta ei meeldi. Ka sobib mulle, et ma saan maailma persse saata mõneks ajaks, et elangi juba olemasolevast miski aasta või kaks ja siis vaatan edasi, et kas ja kuhu ma tööle lähen. No ja ou shit fond teeb alati hea enesetunde, et juhtugu, mis tahes, mina rahahätta ei jää. Lõhun miskit kuskil, maksan kinni, kukun endal sahtli tühjaks, lähen panen kohe uued hambad suhu, otsustan endale uue arvuti/telefoni/teleka/… osta, siis lähen poodi ja olemas ta ongi.
Ma tegelikult ei mõista, kuhu inimesed kogu selle kola ja nänni topivad, mida poest koju veetakse? Ok, mingi osa sööd ära, see on selge, aga edasi? Need tohutud kiirmoe hunnikud, kosmeetika, mis ikkagi üldse ei sobi, 2000 pleedi ja padjakest, raamatud, mida keegi kunagi ei loe, sest istutakse ju nutikates, toatäis mänguasju, mis hakkavad pigem pärssima, kui arendama last, tekib tähelepanu defitsiit ja kõik muu ninn ja nänn, mis on odav ja kasutu, aga mida ei raatsita kodust nihhi saata, sest ikkagi sai ostetud ju.
Ühesõnaga on lihtsam maha istuda ja endale selgeks teha, mida ma saan selle raha eest, mida ma teenin, mida mul päriselt vaja on kõigest sellest, mis ma igakuiselt tarbin ja mis on mu unistus (minu puhul siis reisimine ja kunagi tulevikus korteri renoveerimine + veel ühe korteri ost, mis tulevikus oleks laste elluastumise kapitaliks).
ma üritan hetkel krediitkaarti tagasi täis saada, kolisin lahku ja ostsin vajalikke mööbliesemeid jne (küll kasutatult aga siiski – kõik ju maksab), nii et hetkel ei saa väga kogumisele panustada aga kuna ikkagi võib vahel olla vaja sularaha, siis tegin swedis endale lisaarve (netipangas) ning kannan sinna raha, mida vajadusel siis kuu lõpus tagasi saan võtta aga mõte ongi see, et ei oleks nii, et kuu lõpus on vaid krediitkaart, mida kasutada. krediidivõlga olen ka suutnud pisut suvega vähendada (sain preemiat ja küttearveid ju pole), eks ma olen mures, mis sügisel saab 🙁
aga ideaalis võiks tagavaraarvel olla min 1000€ ja krediitkaart seisus, et igal uuel palgapäeval on taas täidetud.
Kuidas swedi netipangas lisaarvet teha saab?
ma ka ei leia 😀
Hoiuse saab ka teha ja saab sealt igakell raha käte ilma et midagi pead maksma. Ainult intresse ei kogu kui pole aega täis. Aga intress on nii väike et sellel puudub nagunii point. Seal juures hea ikkagi see et saab automaatselt maha kande panna ja saad ns ka juurde kanda kui tahad. Mulle see swedis meeldib.
Lisaarve all on vist mõeldud lisakontot.
Avad lisaks ühe arvelduskonto: Swedis internetipanga koondväljavõttes esimeses sektsioonis arvelduskontode all on nupp “Avan uue konto”. Ei pea kuskile kontorisse minema selleks.
Mina arvan, et asi geenides ei ole. Isa on väga suur koguja, isegi peale töö kaotust elas mitu aastat suurepäraselt oma rahadega ära ning andis teistelegi laenu! Kuna ise olen veel suht noor, siis raiskan üsna palju. Mõtlen küll, et ah see nii väike summa, aga lõpuks avastad, kuidas jälle hunnik laristatud, aga alati on vanemad, kes kohe juurde annavad! (Kuigi võiksid vähem anda, siis ehk õpiks säästama)
Minul oli aastaid elu samamoodi, nagu Sul. Palgapäev ja sellele järgnev nädal oli pidu ja maasikamoos – hindu ei vaata, jala ei käi ja kraanivett ei joo.
Siis mingil hetkel saabus minu teadvusesse investeerimine ja passiivse sissetuleku pealt elamine. Ja tead, kui ahvatlev on mõte sellest, et 10 aasta pärast ei pea ma enam mitte midagi tegema raha pärast – ma ei pea käima nõmedas kontoris, kus pooli kolleege ei tea ja teise poolega ei taha rääkida, ma ei pea muretsema koondamiste ja hommikul vara ärkamise pärast. Lisame sinna veel selle, et tahaks oma lastele pakkuda muretumat elu, et nende iseseisva elu algus oleks rahulikum, kui mul ja mina, emana, ei peaks hinge valutama või süüd tundma, et ei saa lastele pakkuda parimat võimalikku. Nende mõtete pealt tekkis ülim motivatsioonilaks ja nüüd paneme iga kuu palgapäeval kõigepealt osa raha investeerimiskontodele ja alles siis maksame maksud, ostame süüa ja hakkame hetkes elama. Kokkuvõtlikult elan praegu pisut kitsamalt (mitte küll halvasti, puudu pole mitte millestki), selle nimel, et mõne aasta pärast kataks passiivsed sissetulekud meie kulutused ja oleksime jõudnud finantsvabaduse paradiisi!
Geenides pole midagi kinni. Kindlasti tulevad esimesed rahatarkuse(tuse)d kaasa kodust, aga iga inimene on lõppude lõpuks ikkagi iseenda eest vastutav. Muidugi on jube mugav käed-jalad laiali abitult lamada ja öelda, et ei, mina küll säästa ei suuda, mul ema ja vanaema ja vanavanaema juba ei suutnud, kuidas siis mina peaksin suutma, aga no kurat, if there’s a will, there’s a way! Ja kui seda võimalust säästa ei näe, siis järelikult pole tahe piisavalt suur.
Mega hästi öeldud!
Räägi lähemalt sellest investeerimise värgist! See tundub nagu tuumateadus 😀
Ausalt Mallu, ma arvasin ka, et on tuumateadus.
Aga siis hakkasin vaikselt uurima. Hetkel on meil põhirõhk Ühisrahastuses.
Näiteks Mintos.com – Läti sait, kus asi toimib niimoodi, et ettevõtted, kes annavad eraisikutele laenu, müüvad laenu osasid investoritele edasi. Investeerimist saab alustada 10 € eest. Mintoses veel selline tore asi ka, nagu tagasiostu garantii, et kui laenaja on võlas olnud 60 päeva, siis ostab Mintos laenu tagasi ja investor saab oma raha tagasi, ehk väga madala riskiga bisness. Intressid jäävad tagasiostugarantiiga laenudel umbes 10% juurde. Kui julged riskida ja garantiid ei taha, siis on võimalik ka suuremat summat teenida, kuid on võimalik ka kõigest ilma jääda. ja alustamine on megalihtne. Teed konto, kannad raha, paned auto-investi roboti käima endale sobivate tingimustega ja põhimõtteliselt ei ole edasi vaja muud teha, kui taha tiksumist vaadata. Ja kui eriti laisk oled, siis piisab aind korra aastas vaatamisest, et maksuametile tulumaks ära maksta.
See siis ülikiire ülevaade ühest portaalist. Neid portaale on sadu (isegi tuhandeid) ja ka eestis on täiesti toimivad toredad variandid olemas.
Mina olen nii hasardis oma investeerimistega, et vahin neid igapäev ja pean excelit, aga tegelikult ülilihtne alustada. Näiteks minu kingitus oma väikevennale oli 200 € Mintosesse tema kontole, et ta kunagi saaks rahulikult elada. Vaikselt tiksutab sinna nüüd juurde oma tööotsadega ja taskurahaks saadud euridega.
Investori parim sõber on aeg, sest tõeline teenimine algab siis, kui oled piisavalt intressi teeninud, et intress hakkab intressi teenima ja sealt hakkab lumepall veerema.
Kui tahad rohkem teada, küsi julgelt. 🙂 ma ei ole mingi eriline investeerimisguru või suur juht ja õpetaja, vaid lihtne inimene, kes ei viitsi elu lõpuni vaene olla 😀
Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik” annab samal teemal hea ülevaate, väga lihtsalt ja haaravalt kirjutatud.
Mulle väga meeldis, soovitan.
Geenides ma ei usu, et asi on, aga eks vanemate eeskuju mängib küll väga suurt rolli selles, kuidas ise täiskasvanuna rahasse suhtud. Lapsena tundus see mulle täiesti normaalne, aga täiskasvanuna olen küll mõelnud, et mu vanemad ei osanud (ega tegelikult ei oska siiani) rahaga absoluutselt ümber käia ja ei mõelnud peaaegu üldse ette. Ütleme nii, et arved olid küll alati makstud, aga see jutt, et ühte või teist asja ei saa, sest raha pole, oli mu lapsepõlves täiesti tavaline ja see oligi minu jaoks normaalne. Samas ostsid vanemad ATV, kodukino ja muud igasugust tehnikat, aga näiteks Eestist väljaspoole reisile ei läinud ma lapsena vanematega kunagi, sest raha ei olnud, koolis lõunat hakkasin saama ka alles siis kui see tasuta läks, tasulise jaoks raha polnud. Mäletan reaalselt, et näiteks JUUST oli suht delikatess meil, mida me harva ostsime 😀 Tavaline viilutatud võikujuust, mitte mingi uhkem juustuvariant.
Mul on kuu viimasel päeval sünnipäev ja ma olen vist ainult paar korda elus sünnipäevakingi õigel päeval vanematelt saanud, muidu alati ikka nädal hiljem, palgapäeval. Lapsena olin harjunud, aga nüüd mõtlen küll, et no pagan, lapsevanem ikka ju teab, et lapsel sünnipäev tuleb, pane siis veidi raha kõrvale või osta kuu alguses kink ära, et siis sünnipäeval ei peaks jälle “Kellyl on ikka nii tobedal päeval sünnipäev” juttu ajama 😀
Ma suhtusin pikka aega ise täpselt samamoodi rahasse, üsna hoolimatult ja kiirelt laristades, aga siis sain oma praeguse elukaaslasega tuttavaks. Tema on tõsine planeerija ja arvestaja ning kuigi ma päris selliseks siiski muutunud ei ole, siis aastate jooksul olen oma väärtused küll tugevalt ümber hinnanud ja enne mingi asja ostu võtnud endale natuke aega mõtlemiseks, et kas mul päriselt ka seda vaja on. Kuigi on teatud asjad, mille peale siiani mõttetult laristan (meigi- ja juuksetooted 😀 ), aga olen hakanud end selles osas ka veidi tagasi tõmbama. Olen nüüd isegi väikestviisi investeerimisega tegelema hakanud ja loodetavasti suudan endale mingi korralikuma säästu ka lõpuks koguda.
Ma igaks-juhuks ütleks, et mul on muidu oma vanematega väga hea läbisaamine, lihtsalt rahasse suhtumises ja asjade prioritiseerimises on viimaste aastate jooksul meie arusaamad väga erinevaks läinud. Juhul kui eelnev jutt liiga kibestunud tundus 😀
Nagu minu lapsepõlv 😀 raha kunagi polnud ja midagi selleks ei tehtud, et koguda, samas mingil suvahetkel tuli eiteamis tehnikat jne, lihtsalt olmeks ja hariduseks pole raha, eksole. eluaeg korrutatud, et koguda pole mõtet, saate suureks ja teete, mis tahate (ilma hariduse ja rahata, jaa, teeme, mis tahame, tänks vanemad :D)
Kunagi töötasin ka kohas kus sain peale igat tööpäeva raha sulas kätte ja vot siis kulus raha nii, et vähe polnud. Kuu lõpuks olid ikka tühjad pihud. Nüüd saan ca 400-500eurot vähem palka ja ühe korra kuus, midagi otseselt kõrvale ei pane aga kuu lõpuni elan alati ära. Kuu keskel on tihti tunne, et no nüüd on pekkis ja peab hakkama laenu võtma aga 100% ALATI põhja jõudes tuleb kusagilt x kohast raha ja elu on taas lill. Ei oska seda üldse kommenteerida :D. Muidu on koguda küll palju lihtsam kui on kindel eesmärk (nt reis, korteri sissemaks jne). Kas sa selle peale pole mõelnud, et teha otsekorraldus nii, et iga kuu läheb mingi summa su kontolt automaatselt hoiuse kontole? Siis sa ehk ei märkagi kuidas raha läheb ja lõpuks ongi suur summa koos.
Raha on mõistlik säästa ka nt SOS juhtudest, a la kui peaks juhtuma, et kaotad kodu vms. Või siis millegi suurema sissemaksuks, koheseks väljaostuks, et mitte laenuorjusesse langeda.
Mul ka kaks kontot, kus ühel puudub isegi kaart – säästu kontol peab alati raha, kasvõi seemneks olema 🙂 sealt sain oma maja sissemaksu raha ja hädaabi kordadeks, kui tavakonto tühi ( siis panen palgapäeval “laenatud” summa tagasi) Mul juba hingerahu jaoks seda tagavara vaja – ideaalis võiks seal suurem summa olla aga tegelen sellega :p
Ma arvan, et see oleneb ennekõike inimese iseloomust.
Ma ikka aeg-ajalt korjan. Kuna olen auto omanik, siis on see korjatud summa alati auto peale ootamatult ära kulunud. Ja kuna auto on mul tööl käimiseks vaja korras hoida, ei saa ma seda nurka seisma ka jätta. Kui ikka paarsada eurot tuleks kohe oma palgast miinustada ootamatult, ei jääks söögiraha ka enam. Kuna tänu säästudele nö suurt auku sisse ei tule, saan ilusti tavapärast elu edasi elada, ilma ei peaks toidu pealt kokku hoidma või arved maksmata jääks.
Minu prioriteet on arved, lapsele vajalik, söögi pealt ka kokku ei hoia(otseselt ei priiska ka) ja kui siis nädal enne palgapäeva tavapärasest rohkem raha on üle jäänud, luban hetke ajel tehtud ja vb mitte nii vajalikke oste 🙂
Mina kaldun arvama, et asi geenides ? sest ma 100% samasugune laristaja nagu mu emagi. Enamus emotsiooniostud. Ma selleks kuuks panin plaani paika, et kavatsen palgast 200 eurot kõrvale panna. Sest samaväärses summas jääb veel laristamiseks-peaks olema küll ja veel. Samas on see ka, et mida rohkem teenid, seda rohkem kulutad-sest sa ju ometi saad seda lubada.. Ja ei aitanud minu puhul ka see, kui mõned aastad tagasi täielikus vaesuses elasin. Niiet geenidest tulenev lollus?? ja abikaasa on mul täielik vastand.. lausa selline tunne, et mida aeg edasi-seda oma isa moodi läheb.. endal raha puuga seljas ja ikka pean mina talle elementaarseid asju ostma 😀 kavatseb vist hauda kaasa vedad…
Ei usu mina, et geenides! Ema mul laristaja ja mina koguja!
Viskasin ikka talle kunagi nalja, et kuu alguses suure hurraaga ostetud nahkkingad (kollase koti juurde on ju ilmtingimata vaja ka kollaseid kingi!) võid kuulõpus ära süüa, sest raha enam pole
Mina olen loomult koguja. Ma ei tunne ennast turvaliselt, kui mul pole sääste. Oma säästudega saangi ma praegu peaaegu rahuliku südamega kodus töötuna istuda. Jaksan oma koduga seotud makse maksta, süüa osta ja natuke meeltki lahutada.
Lisaks ei löö mind rivist välja ka muud üllatused, nt auto läheb katki, hambaarsti erakorraline külastus, arvuti annab saba jne.
Ja kui tahes morbiidsena see mõte ei tundu, siis ka vanemate matmiseks on tagavara olemas (sinna veel tükktükk pikki aastaid aega, aga u never know). Mulle meeldib omada kindlat tagalat.
Samas õde on mul risti vastupidi.. tal lihtsalt ei seisa raha käes ja pidevalt võtab võlgu (nii ametlike järelmaksude näol kui ka tuttavatelt). Ja kui palka saab, siis teeb (minu arust) selle kulutamiseks üsna ebaotstarbekad valikud (nt täiesti terve ja töökorras 2 aastat vana telefon vaja välja vahetada uuema ja ägedama vastu). Seega asi ilmselt ei ole ikka geenides 🙂
Ja mis puutub muutumisse, siis kindlasti on see võimalik. Teadlik ja suunatud töö selle nimel ning saab tehtud.
Loe seda raamatut:
https://www.apollo.ee/rikkaks-saamise-opik-teine-trukk.html
Kui see ka ei aita, siis polegi midagi teha! ?Mina sain ja saan sealt alati palju motivatsiooni.
Mina kogusin kui rahaliselt välja tulin omadega. Siis läks asi vastupidiseks ja säästud ka juba otsas. Nüüd aga ei saa omadega palgapäevanigi hakkama, kuigi suur laristaja just ei ole. Kuna ma ülekaaluline, siis süüa koju ostan vähem. Äkki mõjub kaalule ka!! 😀 rahakotile igaljuhil positiivses suunas mõjub, võiks ikka mulle siis ka. Pole seis miskit nii lootuset, tuleb asjas ikka head näha.
Seda tahaks isegi teada, kuidas mõnel raha asjad nii ladusalt lähevad.
No muidugi kunagi oli minulgi elu kui lill. Laristasin tohutult. Igadugused ehted, riided ja maiused ning muud träni. Sai kõigile kinke tehtud.külas käies alati sai külakosti viidud ja puha ning raha jäi ülegi. Ja kui lõpuks hakkkas alla mäge minema siis jäigi minema. Oli kunagi töö kaotus laenudest said võlad ning tulid ka kohtutäiturid kaela. Võlgu küll veits vähem aga ikka sellest jamast suht raske välja tulla. Never ever ma ei taha enam mingit laenu võtta. Siis on saaks natukenegi kergemalt hingata.
Vähemalt katus pea kohal, lapsed riides ja toidetud. Vähemalt eluks vajalik olemas 🙂
Ma olen täpselt samasugune :D. Mina ei arva, et kuna on võimalust, siis peaksid endale asju mitte lubama. Kui on võimalust siis miks sellep end halvasti tunda.
Geenides kindlasti ei ole, vähemalt loogiliselt võttes. Osaliselt loeb kindlasti lapsepõlv, kuid samas nagu kasvõi Sinu ja sõbranna näide näitab, siis see ei ole niivõrd oluline ja kui tahtejõudu on, siis inimene saab oma harjumusi muuta.
Mina ühelt poolt olen näiteks täielik kooner ja üritan odavamalt teatud asju läbi ajada, kuid samas toidupoes laristan ikka. Eriliselt suuri sissetulekuid meil ei ole, kuid minumeelest on see piisav, et ilusasti ära elada ja ka kõrvale panna. Kuid noh, kõrvale me eriti ei jõuagi panna, kuna nagu öeldud siis oleme toiduosas laristajad. Ei osta mingit uhket kraami aga no ikka korralikes kogustes nänni….
Toidu osas siis me oleme ühel nõul, et ilmselt meile meeldib seetõttu endale kõike lubada, et lastena ei saanud.
Kui ülikoolis käisin siis olin sunnitud võtma laenu ja selleks avasin nordeas konto. Pangakaarti ei olnud ainult netipank. Ühel hetkel kui tööl hakkasin käima, siis otsustasin esimese asjana laen tagasi maksta ja kui see sai tehtud tahtsin selle pangakonto kinni panna, kuid otsustasin selle jätta just raha hoiustamise kohaks. Hakkasingi iga kuu kandma sinna mingit summat. Esialgu 100 eurot ja hiljem juba mõni kuu isegi 500 eurot olenes palju vaba jääki oli. Tavaliselt kandsin palgapäeval kohe mingi summa sinna ning enne järgmist palgapäeva, kui oli jäänud arvele veel raha siis kandsin selle ülejäägi ka ära. Nii võiski mõni kuu 500 euri minna sinna ja teine kuu ainult see miinimum mispalgapäeval kandsin.
Ka täna veel tegelen kogumisega, kuid kohustusi ja iga kuiseid makse on juurde tulnud ja nüüd kannan enamasti vaid seda miinimumi.
aa jaa asjale aitas kaasa ka see, et oli mille nimel koguda. Kindel eesmärk ja see oli väga hea motivaator igal kuul.
Kusjuures see iseloomus kinni , mitte selles kas on olnud varem jõukam või mitte . Mina oskan säästa kui vaja on , aga meil vastupidi . Mees ei oska . Tegime siis kokkuleppe et iga kuu 50 e paneme kassasse ja kõik sendid mis saame poes käijes . Kuuga tuli 200 e ( elame Soomes ) . Eestis oleks see üpris suur raha . Saaks rahaga väga hästi hakkama kui jääks ära mõtetud kulutused ja ebavajalik jama 🙂 kogumine ka hea selleks et hiljem lastel mida kasutada , load , auto , elamine .
Nipp: iga kord, kui poes on miski allahinnatud, mida tahad enivei osta, siis pane see hinnavahe, mis tänu alele alles jääb, kõrvale. Olen selle nipiga kahe aastaga 20 000 kogunud.
See tundub hea nipp! Proovin 🙂 new month, new me ?
See teeb 833,3€ kuus säästudeks? Palju peab kuus teenima? Ostad 15€ pluusi allahindlusega 10€, 5€ paned säästudeks, aga selle 10€ kulutasid ju ka veel ära. Lisaks on kodulaen/üür, telefonid, internetid, kommunaalid, söök vaja ka veel maksta.
Kui juba toote alghinna ja allahinnatud hinna vahest suudas säästa 833,3€, siis palju sa nende asjade ostmiseks veel raha kulutasid? Üldjuhul Eestis ei ole allahindlused 70-90%, enamasti 50% allahindlus on juba väga hästi saadud. Üldjuhul on ikka sinna 10-30% kanti.
Ma saaksin aru, et oletame teenid 1400€ kuus, 800€ kõrvale ja ülejäänust elad. Ei raiska mõttetutele asjadele(riided, meik jms) nii palju siis saaks hästi hakkama (oleneb muidugi kui suured on püsikohustused). Aga kui juba hinnavahest on 800 kõrvale pandud, järelikult on kuus kulutatud sellest summast reaalselt asjadele veel rohkem raha. Ja sinna otsa veel püsikohustused. Siis tekib küsimus, et palju teenima peaks?
Oletame, et said kõik asjad 40% allahindlusega. Kokku oleks pidanud toodete alghind olema 2000€, aga kuna olid soodukad siis said need 1200€, ja siis saadki panna selle vahe 800€ kõrvale. Iga kuu raiskad sellise summa toidu, riiete, meigi ja mis iganes muude asjade peale?
Ma olen alati öelnud, et kui mul piisavalt raha oleks, siis ma paneks kõrvale küll. Aga see on üks suur enesepettus 😀
Ei oska koguda. Saan väheste vahenditega küll hakkama, aga kui pappi on, siis tuulutan seda korralikult ja läbimõtlematult.
Õde mul aga vastupidiselt oskab raha koguda. No võta siis näpust – ühe pere lapsed. Samad geenid, sama taust, aga samas täiesti erinevad…
Ja oleks see siis veel kõik! Ta on veel ilus, peenike ja tark, aga mina olen kole, paks ja loll ?
Ma olen vana kooner olnud juba iidamast aadamast. Raha ma pole vist kunagi laenanud kellelegi ega ka ise laenu võtnud. Säästud on ka olemas ja kui tekibki vajadus korraga suuremat summat ära kasutada, siis võtan oma säästudest ja panen endale miinuse sinna, et teaksin kohe tagasi maksta järgmisel palgapäeval. Mõned ütlevad küll, et see on täielik lollus, et võtan oma säästudest nö kriipsu peale, kuna olen alles 19 ka, siis inimesed arvavad, et ma peaksin just rämedalt raha tuulde laskma, aga mul on kergem elada nii, kui tagasi maksan ja tean, et säästudega on kõik korras 😀 Pealegist on need säästud ju üldsegi teiseks otstarbeks mõeldud, kui selleks, et söögiraha pole ja pean süüa ostma 😀 Mu mees seevastu on selline laristaja ja ma alati pahandan temaga, kui ta tuleb ja ütleb, et tal ei ole enam kuu lõpuni raha. Täiesti uskumatu, kuidas ta suudab niimoodi oma raha tuulde lasta, eriti veel kui arvestada, et meil on eraldi rahakotid ja tema palk on minu palgast kordades suurem.
Ma ei usu, et see geenides on. Pigem ikka iseloomus 😀 Sest vaesust pole ma oma elus kunagi tundnud, samuti mitte rikkust. Loomulikult käin ka mina igakuiselt garderoobi värskendamas ja tihti väljas söömas jne, aga näe, ikka leian 100€ et panna kõrvale ja see sinna ära unustada 😀
Minu pangaks on SEB ja seal ma mingi hetk tegin endale “kogumishoiuse”, mis ümardab iga sinu kaardiga makstud summast mingid sendid teisele kontole. Kuna 90% ma maksan kaardiga siis sinna kogub väga kiirsti ja väga korralik summa. Enda raha, aga märkamatult koguneb tagavara. Minule see süsteem hästi sobib!
“Digikassa” nime all on see 🙂
Kasutan seda ise ka ja olen samuti väga rahul 🙂
Lisaks teen iga kuu väikse sissemakse ka lisaks, ja nii kogub päris hästi 🙂
Samad sõnad!
kas keegi oskab öelda, äkki Swedbankis ka selline võimalus?
See raha kogumise nipp oli muidu nii, et iga nädal paned raha k6rvale: esimesel 1 euro, teisel 2 eurot, kolmandal 3 eurot jne, aasta l6puks on koos 1378 eurot, mis on juba päris hea summa. Ja see summa v6ikski ju olla nö “tagavarafond”, et jätadki hädaabiks. Kasv6i igaveseks, kui vaja. 😀 Hea aastane katsetus. Kui sealt juba eduelamus tuleb, siis v6id edasi m6elda, et mis veel k6ike v6imalik teha oleks, kui rohkem koguks. See “mustade päevade raha” ei ole küll mis maru ahvatlev eesmärk, aga ma usun, et kui ära teed, siis tunne on ikka megalt hea! Rohkem nagu mäng, et vaatad, kas suudad. Nii p6him6tte pärast.
Ma ei mõista, mis selles kogumises nii rasket on,et see paljudel nii ülejõu käib..eriti kui veel on, mida koguda. Oleks sissetulek nii väike, et hädavaevu ots-otsaga kokku tuled, siis veel oleks ehk mingi vabandus. Iga kuu kindlal kuupäeval kannad raha teisele arvele ja tehtud. Ma arvan, et ma olen seda teinud pool oma elu..alates ajast kui kooli kõrvalt 200€ kuus teenisin. Mingi pisku sai alati kõrvale pandud. Kogutud summa eest reisisin. Poleks mingi valemiga muidu reisi osta suutnud.
Olin ka samasugune suur laristaja. Ja tõesti, minupeal ka toimib samuti see teisele arvele kandmine. Swedbankis kaks eraldi arveldusarvet. Üks ongi see, kuhu laekub palk ja teine see kuhu siis teen kogumiseks ise igakuiselt ülekande. Igakuu küll ei õnnestu, aga siiski on sinna nelja aastaga kogunenud suurusjärgus 11 000 .- . Samas olemas on kõik ja millestki puudust ei tunne. Vaja midagi suuremat, siis võtan sealt küll raha, aga see ongi nagu minu enda väike laenukontor, kuhu pean kindlasti selle napsatud summa tagasi panema koos väikse lisaga. Nii see sinna kogunenud on.
Raha tuleb ikka natuke kõrvale panna, et oleks vajadusel võtta.
Sellisel juhul ei peaks pöörduma kiirlaenu kontorite poole, kes sul naha täiega üle kõrvade tõmbavad.
Nii kurb on, et neile reklaami tehakse, sest äkki keegi mõtlebki kiirlaenust kui mõistlikust lahendusest.
Kui raha on, siis kulutan. Kui pole, siis pole ja ei kuluta. Ühesõnaga – minu jaoks pole raha olnud asi, millest kümne küünega hoida, tuleb ja läheb. Ma pole lihtsalt koguja tüüpi. Lapsepõlves meil emaga raha eriti polnud, oli aegu, kus kitsikus oli väga suur ja süüa polnud muud, kui hallitanud saia (silmnähtavat hallitust muidugi ei söönud). Kohutav tagantjärele mõelda.. Õnneks oli seljatagune olemas lähedase sugulase näol, kes meid ikkagi toetas materiaalselt. Praegu on aga tõesti nii, et mul nagu kipitaks, kui raha on. Tahaks endale ja perele ja kodule midagi head ja ilusat pidevalt lubada. Nii palju on mul aastatega ikka oidu ja elukogemust kogunenud, et palgapäeva järgselt ostan ära suuremad ja tähtsamad asjad, maksan arved jms. Ikkagi on nii, et aastatega on minu kulutused ratsionaalsemaks ja läbimõeldumaks muutunud, nii et päriselt ma tuhka endale pähe ei raputaks. Abikaasa on see, kes asju tasakaalus hoiab, tal on see rahakogumise ja hoidmise soolikas olemas ja suurem palk ka, nii et hätta pole me jäänud.
Ilmselt sa teenid lihtsalt nii palju, et sul pole vajadust koguda.
Sest kui ma tahan näiteks midagi suuremat osta (külmkapp, telekas jne), siis ma ei saa seda prauhti kuupalgast osta, vaid ma pean ikkagi selleks koguma.
Samuti kui tahaks perega reisile minna, siis reisipakette kogu perele ei saa kuupalgast osta. Jällegi peab midagi hoiuselt võtma. Minu jaoks see on loomulik, et ma panen palgast paarsada eurot hoiusele.
No mingit tonni küll naksust pole võtta, aga mingi aja peale saaks vast kokku küll 😀
Milleks koguda:
puhuks kui lastega seoses tuleb korraga mingi suurem väljaminek
majaga seoses – renoveerimiseks, mingite detailide väljavahetamiseks vms.
partner jääb ajutiselt töövõimetuks ja peab elama haigusrahadest/töövõimetus on pikem kui haigushüvitiste (must stsenaarium, aga inimestel juhtub) kestus
Põhjuseid tegelikult leiab veel ja veel, aga neid peab tahtma leida. Mina suhteliselt suure laristajana hakkasin koguma just selleks, et suuremate väljaminekute korral oleks võimalik natuke säästudest näpsata ja vältida seda virelemist, kus kaheks nädalaks jääb pihku 200 eurot.
Kui me renoveerime (mida me ka teeme) siis võtsime laenu. Mingeid väiksemaid detaile kannataks niisamagi vahetada. Kui mu partner jääks töövõimetuks, siis ma teeks lihtsalt natsa rohkem tööd 😀
aga kui see partner, kes haigestub, oled sina?
Siis võite lugeda postitust, et andke raha, muidu surevad lapsed nälga 😀
(Kui mina haigestuks, siis ma ei saaks looma kombel laristada ka, nii et oleks jälle pohui:D)
Vot siin tulebki mängu see hetk “teen rohkem tööd”, mis tähendaks lisastressi jms. Samas väike tagavara annaks kriisihetkel võimaluse hetkeks aeg maha võtta ja rahulikumalt edasist planeerida.
Aga! See on kindlastu subjektiivne, kuna mulle lihtsalt ei meeldi stress ja ootamatus (enam). 😉
Mina pole terve elu koguda osanud. Nii kui rohkem teenima hakkasin, hakkasid kohe ka kulutused suurenema.
Mingil hetkel kui vanemaks sain siis hakkasin kuidagi vaikselt säästma. Iga kuu mingi summa (vahet pole) panen kõrvale.
Seda kõrvale panemist saan teha aga ainult sularahas ümbrikku peites. Ja usu või ära usu aga üldse ei ole meeles, et seal raha ja kiusatust võtta ka pole. Kui siis ainult reisiks ja suurteks ostudeks.
Teine variant, millele koguaeg vastu olin, oli digikassa SEB pangas. Nüüd oman ja koguneb ilusti.
Pangaarvele ma koguda ei oska, sest ikka vaatad, et ala varsti palgapäev ja raha nii palju alles, et ah lähen midagi ilusat (mitte vajalikku ) soetama.
Tegelikult on igaühel oma nipid, kuidas koguda, kuid need tuleb osata üles leida.
Soovitan sul selliseid variante proovida, kus raha koguaeg kätte saadaval pole. Kui summa juba suurem, tekib see kulutamise tunne raskemalt, sest oled ikkagi vaeva näinud.
Mul tõesti on nii, et vaatad kontot, et oh, päris korralikult on ju, miks mitte midagi ilusat osta 😀 Ja siis tahangi tavaliselt just koju osta igasuguseid patju ja tekke ja muud pudi-padi 😀
Ma pole ka kunagi raha koguja olnud aga ema soovitas teha nii, et on eraldi pangakonto (ilma kaardita), selle tegemine netipangas võtab maz 2min ja siis teed maksekorralduse et nt iga kuu 10. Kuupäeval automaatselt läheb 50€ teisele kontole. MULLE NII MEELDIB! Sest ma ise ei pea seda tegema, see on automaatne ja ma isegi ei pane seda tähele ja olen nö unustanud. Minu jaoks on kogumine kas selleks et kui nt tuleb ootamatult mingi mega reisipakkumine või soodsad lennupiletid Balile vms et ma saan need siis kohe osta.
Tegelikult unistan ka sellest et saaksin osta veel ühe väikese korteri mille üürile anda ja siis sealt raha tagasi teenida. Selleks oleks vaja laen võtta aga raha koguksin sissemakseks. Et siis üürnik maksab laenu tagasi niiöelda 😉 Kinnisvara omamine tundub eesmärk mu jaoks, eks selle väärtus ajas muutub aga samas on üsna kindel asi. Kas kunagi laps tahaks eraldi elama kolida vms siis on mida talle pakkuda.
Ma usun et leiad kindlasti ka mingi põhjuse milleks raha koguda, ilma eesmärgita ongi minumeelest pea võimatu.
Kuulasin ükspäev ühte podcasti selle kohta, oli päris põnev kuulata, otsin ehk leian.. mh ei leia praegu 😀
Kle see on sul küll hea mõte, sukeldun kohe netipanka ja vaatan, mis moodi see värk käib 😀
See on otsekorraldus teisele kontole on super. Kui lapsed sündisid siis tegi mõlemale kotod ja iga kuu 10.ndal läheb mõlema kontole 25 €.
Kui on vaja olnud siis võtan nn laenu ja pärast kannan tagasi.
Tegid ära?
Nüüd hakkan tööl käima ja plaanis iga kuu 20€ teisele kontole kanda. Mõne kuuga on juba päris suur summa ja selle 20€ kuus peaks ikka suutma säästa ehk. Mul peab alati olema mingi tagavararaha olemas, mis on olemas ja kui mingi hädaolukord või vajadus, saab sealt võtta. Raha ei larista ja olen väga kokkuhoidlik. Ilmselt seepärast, et pole kunagi raha olnud, mida raisata. See on õpetanud. Mul on peaaegu füüsiliselt valus, kui poes on arve näiteks ca 20€ ja üle, et mida ometi sai nii palju ostetud. Vahel on need möödapääsmatud suuremad asjad, à la raseerimisterad vms, siis saab aru, aga lihtsalt toidu-snäki peale ei suuda nii palju korraga raisata. Mees on suurem laristaja, tal tavaline poearve on ikka sinna 15-20€ kanti ja mul temaga siiani nii raske poes käia vahel, et no mida sa ostad nii kallist kraami kokku.
Imelik, et kui on kaks inimest, kellel pole kunagi olnud võimalik raisata, et siis üks hakkab säästma ja teine laristama, kui võimalus tekib. Huvitav, miks see nii on? Ma ei kujuta ette, et 20€ga üldse poes saab käidud 😀 Tavaliselt on 60€ kindlasti arve, aga noh, meil vaja osta mähkmeid ja muid selliseid asju, mis kallid.
Me vennaga pole samuti saanud raha kulutada, lapsepõlves polnud ka taskuraha. Ning nüüd kui oleme oma elude peal, siis mina kogun ning vend laristab. Kuigi ise olen juba pool aastat töötu ja elatun töötukassa rahadest, siis vend kellel on väga hea palk, küsib ikka kuulõppudel minu käest lisaraha. 😀
Mina kogun sedasi, et igast sissetulekust, mis mulle tuleb, panen 10% eraldi arvele ning enne uut palgapäeva oleva summa kannna ka sinna arvele.
Teisiti ma koguda ei oska. Ma olen ise ka suhteliselt suur laristaja, aga kuidagi peaks ju raha koguma.
Mul on see asi, et pole kindlalt sissetulekut. Ei ole nii, et iga kuu saan sama palju, seega ma ei tea ka ette, et mis see 10% on 😀
Seal ei ole vahet, mis su kuine sissetulek on. Igast sissetulekust (arvest) 10% kõrvale. Sul igasuguse fotoasjandusega on seda ilmselt tüütu korraldada, aga pane siis… iga kümnes fotopäev läheb säästudesse. Võimidagisellist.
Ja kuna sa rahaasjades veits tuulepea tundud (no offence, selle põhjal, mis sa ise öelnud oled), siis kannagi mõne suurema sissetuleku juurest mitu sotti säästuarvele ja hiljemalt ülehomme oled ära unustanud, et miks sul pangakontol vähem rahhi on. 😀
Jah, no offence taken 😀 Ma praegu vaatasin netipangas, et kas ma pean selle nn hoiusekonto avama siis?
Ei, teed lihtsalt tavalise uue arveldusarve. Oled saanud väga häid nõuandeid! Mul oli ka selline aeg kus raha ei suutnud alles hoida ja siis tegin ka teise konto panka ja ilma kaardita, et poleks kiusatust. siis mulle meeldivad ümmargused summad ja meeldib et igakuiselt kasvatan seda summat samas suuruses ja nüüd ma juba ei raatsi sealt niisama võttagi sest see on minu jaoks nagu mingi eriti suur saavutus kokku kogutud 🙂 Ise olen uhke ja mul on teadmine et võin ka aasta töötu olla ja ma saan hakkama. Kuidagi hea tunne on ja samuti olen mõelnud mingi korter välja üürimiseks soetada, kui see raha ikka edasi kasvab. Ma poleks ka arvanud et tagavara raha omamine sellise kindlustunde annab.
vot ei tea jah, pole olnud, vb meeldiks kah 😀