Ma ei tea, kuidas mujal olukord on, aga meil siin männikul sajab paduvihma ja toas on nii pime, et peaksin vist laetule põlema panema. Kuna ma aga vihkan miskipärast laetule valgust, siis jääb see nali ära ja istun siin pimedas toas. Lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida põnevat me Mariga tegema peaks, inimesel on nii igav, et ta on juba üritanud WCs uputust korraldada ja märatseb hetkel ülakorrusel oma hiiglaslike klotsidega.

Üldse on mul tunne, et viimase aja elu koosneb 90% sellest, et me otsime Marile tegevust. Heaks lahenduseks oli muidugi lapsehoidja leidmine, sest need paar tundi, mis ta hoidjaga on, saan ma rahus näiteks tööd teha ja ei pea ennast kehvasti tundma, sest Mari jälle kuskilt telefoni leidnud on, või tühja pilguga telekat vahib. Marile meeldib hoidja Elen väga. Pole vist ime ka, sest neli päeva jutti tuli hoidja siia, võttis Mari kaasa ja läks temaga paariks tunniks mängutuppa mängima ja siis kuskile sööma. Juba kolmandal päeval, kui Elen sisse astus, jooksis Mari teda kallistama ja oli hea meelega nõus tädiga seiklema minema.

Mul tuli isegi natukene kade meel peale, sest nagu te ju teate, tahan mina ise olla see, kes lubab kõike ja kes teeb ainult lõbusaid ja ägedaid asju. Õnneks ma nüüd ajaga olen õppinud ka vähe rangem olema ja keelan, kui tarvis. Sellegi poolest on väga palju asju lubatud ja ikka saan ma rahumeeli endast hea emana mõelda, sest olgu mis on, aga seda võin ma vähemalt öelda, et ma ei lähe peaaegu kunagi lapse peale närvi, ega kisa ta peale. Muidugi on mul omad vead, mida ma lapsevanemana teen (nagu igal vanemal on), aga eks igal inimesel on mingid asjad, mis on talle olulisemad, kui teised.

Minul lihtsalt on nii, et enda lapsepõlvest lähtuvalt, ei suudaks ma mõelda midagi ebameeldivamat ja vastikumat, kui oma lapse peale karjumine (ja muidugi löömine ka). Ma ei tea, kas ma olen siin seda maininud, aga ma ükskord elus andsin Marile laksu. Või oleks õigem öelda, üritasin laksu anda. See oli nüüd muidugi pea aasta tagasi, et ma isegi ei mäleta, mida ta tegi, et see lõpuks mind nii endast välja viisin, et ma mõtlesin, et nüüd ainukene lahendus on üks pepulaks. Kahjuks või õnneks on mu oskused inimestele laksu anda tasakaalus sellega, mida ma sellistest asjadest arvan. Seega andsin ma oma haleda laksu ära, mille peale hakkas Mari naerma. Edasi ei osanud ma midagi teha, sest noh, kõvemini lüüa tundus juba enam kui naeruväärne ja no üldse, mida ma nüpeldan sellest lapsest. Endalgi oli häbi, et nii madalale langesin. Tõesti, üritan meenutada, et mida üks kolmeaastane võiks teha, et minul, täiskasvanud inimesel, tuleks mõte teda selle eest lüüa. Õhhh.

Tegime ükspäev kunstitundi, püha jumal, kui must kõik peale seda oli. Põrand oli värvine, Lende oli värvine, Mari oli värvine, mina olin värvine. Loomulikult kaasnes ka kisa “Eiiii, ei tahaaa Lendele anda, eiiiii tahaaaa!”. Lents on nimelt vaikselt avastamas edasi liikumise rõõme, mistõttu ta saab kätte palju rohkem asju, kui Marile meeldiks.

Igatahes jah, mingit löömist siin majas enne ja pärast seda ebameeldivat intsidenti olnud ei ole. Karjumist tegelikult küll, sest koggu aeg keegi pidevalt karjub. Mari kilkab, Lende möriseb, Lotte haugub. “KARDOOOOOOO!” karjun mina, kui Karts teisel korrusel on ja mul midagi vaja on. “LOTTE, FUU!” võib keegi veel kisendada, kui Loteerium Kurele väga pinda käib. Üldse väga lärmakas kodu on meil siin.

Aga tagasi tulles nende tegevuste leidmise peale, siis tegelikult olen ma isegi meeldivat üllatunud, kui palju asju ma Mariga koos teha saan. Näiteks hiljuti käisime kahekesti kinos. Ma ise olin eeldanud, et küllap ta mingi pool filmi vaatab ära, aga tegelikult läksime me kinost välja ainult 10 minutit enne filmi lõppu ja siis ka ei läinud selle peale, et Mari enam üldse käituda ei oleks osanud, vaid ta tahtis lihtsalt pissile minna ja pärast ei tahtnud enam saali tagasi tulla, vaid eskalaatoriga sõita. Ega see kinos käimine karistus pole, nii et kui laps tahab selle asemel eskalaatoriga sõita, siis las sõidab.

Kohvikutes oleme käinud, aga kuna Marile süüa nagunii väga ei meeldi (mitte midagi peale jäätise) ja enamikes kohvikutes pole väga põnevat mängutuba, siis laias laastus tähendab see ikka vana head “Emme, anna Mani telepu. Annnnaaaaaaa….Annnnnnaaaaaaaaa. Annnnaaa telepuuuuuuuuuuun!” Väga tüütu inin, mistõttu kohvikus käimine meil just esimeste valikute seas ei ole.

Praegu on suureks hitiks koduses mänguarsenalis igasugused veevalamise mängud, aga sellest peaksin ma juba rääkima mõnes teises postituses, kus räägingi oma laste lemmikmängudest ja mänguasjadest, nagu üks lugeja palus. Kuna aga Lents ärkas praegu üles (kell on 12! kus alles põõnas), siis peaks natukene muid toimetusi tegema ja pärast vaatan, kas mul õnnestub nendest pagana väänikutest mängides ka pilte teha või üldse mitte. Enne tuleb välja mõelda, et mis need tegevused üldse olema peaksid. Oeh, Lentsuga on lihtne. Anna talle tühi pudel ja on tund aega mureta. Mari tahab aga kogu aeg midagi uut teha, muidu tuleb igavus peale ja röövlinäpud pöörduvad telefoniotsingutele. Mitte, et ma üldse ei lubaks telefonis olla, aga ma ei oska seal mingisuguseid piiranguid peale panna ja ta teeb seal igasugu mõttetusi, mis mingil määral kasulikud pole. Huvitav, kas selline äpp on olemas, mis telefoni kindla aja tagant lihtsalt lukku paneb või välja lülitab. Et kui ma panen ajalimiidiks 20 min, et siis lülitubki peale seda ise välja, ilma, et ma peaksin siin hakkama mingisugust tsirkust korraldama pealkirjaga “anna emme telefon kohemaid siia!” :D Peaks uurima.

Lende esimene maalimistund

Ps! Hakkasin just postitust lõpetama, kui keegi uksele koputas. Kuller. Tõi SADA ROOSI. Ma küll siin ükspäev kirjutasin sellest, et kui lamp on üles panna pilte “omg musi kinkis lilli” stiilis, aga kui sada roosi saad, siis võib ju erandi teha küll :D

Tänks, Karts

Jaga: