Keegi just siin hiljaaegu kommenteeris, et õuduste tipp, kodustel inimestel on lapsehoidjat vaja nüüd. Midagi oli seal, et “ja sa tõesti imestad, et sinu kohta arvatakse, et sa oma lastest ei hooli!”. Teate, ma olen niiiii kaugel sellest, et ma viitsiks ennast üldse õigustada või seletada, aga kogu aeg heidetakse ette, et ma oma arvamust enam üldse ei avalda, eks ma siis vahelduse mõttes avaldan ka.

  • Mu laps ei saa käia lasteaias kuni uue aastani.
  • Mina pean tegema tööd random hetkedel, Kardo hoiab beebit, hoiab aeda korras, koristab, käib poes, tahab oma aega ka.
  • Maril on igav, kui temaga kogu aeg ei tegeleta. Tahab ringi käia, mängutubades mängida, aga mina töö kõrvalt nii palju iga päev ei jõua, Kardo ei saa jälle beebiga kaasa minnes Mariga möllata.
  • Kui Maril on igav, siis ta iniseb, teeb pahandusi ja tahab aina mingit ekraani vaadata. Mina ei taha, et ta iniseks, teeks pahandusi või vahiks ekraani.
  • Kui ma oma lapsest ei hooliks, siis oleks mu elu vabsjee lihtne. Siis peaksin ma lastetuppa paigaldama teleka, panema sinna iga kolme päeva tagant külmkastitäie jäätist ja paar pakki viinereid/friikaid/lihapalle, andma talle telefoni/tabi mille aku iial tühjaks ei saaks, ja ma saaks elada rahulikku ja Marivaba elu kuni selle päevani, kui ta kodust välja kolib. Kuna mul ikka natikene emalikke tundeid on, siis tahan ma miskipärast, et tal oleks tore, lõbus ja kellegi sajaprotsendiline tähelepanu.
  • Seega võtsime me endale paganama lapsehoidja. It feels great.

Jaga: