Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis palus üks lugeja hiljaaegu, et teeksin oma laste lemmikmänguasjadest pilte. Kuna meil oli täna selline vihmase ilma päev, siis enamasti mängisimegi toas ja ma klõpsutasin siis juba paar pilti kah, kui niimoodi lubatud sai. Ega neid lemmikuid mänguasju raske pildile saada polnud, sest loomulikult just lemmikud ju kätte kahmati, kui niimoodi emme-issiga mängida sai.
Ps! Päris paljusid asju olen ennegi blogis maininud, aga ega midagi teha pole, kui lemmikud lemmikuteks jäävad.
Veega värvimise raamatud on tõesti juba üle aasta vaieldamatud lemmikud olnud. Vahepeal jäävad need natukene unustuste hõlma, või retsitakse need ära, aga iga paari kuu takka soetan mõne uue ja siis on jälle pikaks ajaks tegevust. Hea on see, et kuna meil on neid raamatuid niiii palju olnud, siis need pliiatsid enam naljalt ära ei kao. Ja kui ikka kaovad, siis saab ikka edasi värvida, kasutades pitsitäit vett ja tavalist pintslit.
Saab: Lelunurk.ee (LINK). Neid müüakse tegelikult mujal ka (nt Apollos) aga kallima hinnaga. Tigeris oli vahepeal mingi taoline asi viiekaga saada, aga sellel oli nii halb kvaliteet, et ei pidanud kuigi kaua veega kokkupuutumisel vastu.
Hind: 7.95€
Selle nuku ostsin ma tegelikult päris jupp aega tagasi Marile, aga temal ei olnud sellest ausalt ei sooja ega külma. Ma ise mõtlesin küll, et ohhoo, räägib lausa eesti keeles ja puha, aga Marile ei pakkunud see huvi ikkagi. Nõnda istus see kurvalt lastetoas, kuni see täna Lendele pihku sattus ja talle seevastu meeldis see täiega. Sai juukseid kiskuda ja kui kogemata kõhule vajutama sattus, siis hakkas nukk laulma ja rääkima, nii et lõbu kui palju.
Saab: Mina ostsin vist Juku poest, aga esimene link suunab mind SIIA.
Hind: 39.95€
Viimane kord, kui Marile paar uut asja tellisin, mõtlesin ma, et Lende on juba ka peaaegu täiskasvanud inimene ja ta võib ka ehk juba millegagi mängida osata. Jumal teab, alles inimene õppis käpuliasendist istuma minema ja natukene käputama ka. Isegi plaksutamine hakkab vaikselt välja tulema, seega miks ta ei võiks osata rõngaid torni laduda või puslet kokku panna? Etteruttavalt ütlen, et jah… ei oska veel. Aga ehk varsti juba saab asja.
Pusle (LINK) 8.97€ (ma ise arvasin, et see on väiksem, aga see on tegelikult ikka väga suur)
Torniladumise linnupuu (LINK) 19.95€
See mängukeskus on meil ka päris ammu olnud, aga alles nüüd avastab ka Lents selle võlusid. Selle najal on hea ennast püsti vinnata ja sellega tema turnimised sellel ka lõppevad. Mari seevastu armastab seda keskust ja ma võin raudselt väita, et seda kasutatakse iga jumala päev. Ronib, turnib, ripub, kiigub, laseb liugu, kukub, hängib ja teeb kõike, mida lapsed ikka teevad.
Jeerum, kui imelik on Lendet SEISMAS näha 😀
Mari igapäevases olekus
Mari suur lemmik “mänguasi” on Lotte. Kahjuks ei saa alati vastupidist väita, sest Lotte on ise veel paras titt, kes tahab ise minu süles istuda ja on mõnikord Mari peale päris armukade. Samas kui Mari talle palli viskab või on valmis temaga köit sikutama, siis kaob see vastumeelsus ära ja on kohe suur sõber valmis. Lende suhtes on ta siiski ettevaatlik, sest see imelik kuju kipub teda kõrvadest ja mokkadest kiskuma, kui käe alla jääb.
Kust saab? Happysport.ee (LINK)
Hind: 339€
Need klotsid on Mari suured lemmikud jõuludest saadik olnud. Kus alles viitsib teine oma torne laduda ja siis ümber lükata ja siis jälle üks korralik torn üles ehitada. Lisaks saab neid ju värvide kaupa sorteerida! Värvidest rääkides on ta vist nii palju mingit juutuubi videot vaadanud, et ise laob ja räägib “see on bluu! see on (r)ed! see on giin! see on jello! see on orins!” Mina ise üritan kõrvale susata, et jaa, see on punane, kollane, roheline. Selle peale vaatab mulle otsa ja ütleb: “no okei”. 😀
Kust saab: Lastenurk.ee (LINK)
Hind: 97.80€
Lentsule meeldivad klotsid ka. Neid siis hea omavahel kokku taguda ja GÄGÄGÄGÄGÄ kisada. Marile aga eriti ei meeldi, kui Lents “mani oma!!!” asju võtab, siis ta üritab talle mingeid muid alternatiive pakkuda, et enda asju omale jätta.
Siin nurgas on veel mõned lemmikud. Lukumaja (link). Sellel saab iga ukse juures erinevat uksekella lasta, võtmega luku avada ja iga ukse taga on erinevat värvi nukk (mis meil ammu kadunud on). Siis on meil veel tore autogaraaž (link) ja lukumäng, see on garaaži taga peidus (link). Kõik väga vahvad ja arendavad asjad lastele vanuses 2-4? Midagi sellist. Garaažiga muidugi mängitakse raudselt pikemalt.
Nagu ma ka eelmises postituses mainisin, siis on praegu eriti popid veemängud. Ehk siis igasugused valamised ja kallamised ja solberdamised. Seega saigi paar liivakastimänguasja tellitud, aga no liivakastis neid ei kasutata, sest meil preili kardab elueest putukaid ja liivakast on nagu mingi putukaparadiis, seega ei tõsta ta sinna jalgagi. Ei tea, mis valget liiva ma sinna tellima pean, et laps julgeks sinna uuesti istuda. Eelmine aasta mängis veel hea meelega, aga enam mitte.
See vee ja liivaratas (LINK) on ikka tõesti “vana leiutis”. Isegi mul oli selline, aga lapsel lusti ja rõõmu kui palju! Lisaks sellele tellisin kastekannu (LINK), ämbri (LINK) ja kühvli (LINK). Saate aru, nendele kehtib 5 aastat garantiid, et no nii tugevast ja kvaliteetsest plastikust on need tehtud. Meil küll Lotte näris esimese asjana seda kühvlit ja veeratast, aga jagu ei saanud, seega tõesti vist kvaliteetne 😀 eelmised ämbrid ja kühvlid on ammu ära söödud. Eks nad vist natukene kallimad on, kui suvalised eurosed plastikjurakad Prismast, aga kui ma juba nagunii plastikkraami ostan, siis pigem sellise, mis kaua vastu peab, mitte esimese suvega puruks ei lähe.
Tänagi käis Mari vihma sees vahepeal ikka solberdamas.
Ajakiri Nunnu (LINK) on ka küllaldaselt nuputamist ja tegemist. Iga ajakirjaga avastan, et Mari oskab jälle uusi asju teha. Näiteks nägusid joonistada ja ülesandeid täita (et noh tõmba joon läbi punktiiri). Muidugi on suur lemmik ka kleepsude panemine, neid on iga numbriga päris palju kaasas. Ma kunagi kirjutasin sellest ajakirjast pikemalt (link siin) ja siis tegin ka aastatellimuse ära. No pagan, just vaatan, et olengi eelmise postituse aasta tagasi teinud. Ilmselgelt tuleks tellimust uuendada.
Vot, sellised mänguasjad siis meie majas hinnas on. Mis teie mugulate lemmikud on? Või leidsite ehk oma lapsele siit mõne hea idee? Ma tahaks öelda, et soovitage meile ka ägedaid asju, aga meil vist on hetkel piisavalt. Ainult uut torniladumise asja oleks vist Lendele vaja, sest 10 kuune laps peab oskama torni laduda, aga meil oleks vist suuremate aukudega kergemat torni vaja, sest see on Lendele veel liiga suur tükk 😀
Muuseas, naljakas mõte tuli mul eile pähe. Et öeldakse vaata, et lapsele ei tasu palju asju osta, et pigem mõni üksik, aga et vanemad peavad ikka ise lapsega koos mämgima ja tegelema. Mina oma lapsepõlvest mäletan, et oh kuidas ma unistasin erinevatest mänguasjadest ja üldse ASJADEST. See ei tulnud mulle pähegi, et oh, tahaks, et mu ema või vanaema ka minuga koos seda mängu mängiks. Isegi nagu ÜLDSE ei tulnud selline mõte pähe. Et no mängud olid ikka teiste lastega ja nii oligi. Samas on mul üks mälestus, kuidas mu ema minuga mingit värviraamatut värvis ja seda mõtet mäletan küll, et oooo niii äge, emme värvib ka minuga koos. Ja siis ma veel imestasin, et kuidas ta nii kiiresti ja hästi värvida oskab 😀
Kas teie lapsepõlves vanemad mängisid teiega? Või on see mingi uuema aja värk, see enda lastega tegelemine? Selles suhtes, et mu ema tassis mind küll igale poole kaasa, vanaisa ka, et võiks seda ka ju tegelemiseks lugeda, aga ma mõtlen konkreetselt mängude mängimist jne. Kuidas teie peres oli?
Ps! Kasutades sooduskoodi “Mallulemmik” See annab siis tavahinnaga toodetele -15% ning püsiklientidele -20% hinnasoodustust. Kehtivusperiood nädala lõpuni ehk kuni 13.08.
48 kommentaari
Oi… minu vanemad minu ja mu õega eriti mängida ei viitsinud/jaksanud. Eks isa tööpäev lõppes alati hilja ja mu ema töötas 1.8 kohaga eesti keele õpetajana. Võite ettekujutada, kuidas lastest ja sunnitud tegemistest on kopp ees.
Aga me õega mängisime tihti koos või üksi ja hästi palju sai õues “elatud” ja sõpradega mängitud/kakeldud.
KÜLL AGA, kui juhtus, et ema või isa otsustasid meiega mängima tulla, siis ausalt.. juba 2 aastasest saadik ma mõtlesin “mis neil viga on, et nad meiega mängida tahavad?! Nad pole kunagi meiega mängimise vastu huvi üles näidanud!” 😀 Ja peab tõdema.. siiani, kui vanemad rohkem huvi üles näitavad tegevuste vastu, mis ka täiskasvanuna ennast huvitavad.. jätkuvalt sama mõte peas “Mis on sul viga?” 😀
Mäletan kùll,et minuga mängiti palju,sest lasteaias ma ei käinud.Vanaema oli peaaegu kodune,mängisime
palju koos..Emaga mängisime loomaarste,tal ajab see sõna siiani oksele.Ma vist tüütasin teda jubedalt oma pehmete ja haigete kaisukatega.Isaga mängisime jalgpalli ja sulgpalli.Vanaemaga mängisin raamatupidajat,mul olid kohe omad bilansi ja deebeti paberid?vanaema oli ja on siiani raamatupidaja,tegi läbi mängu asja päris hästi selgeks.
Meie mängisime perega lauamänge ja kaarte.
Tuleb tunnistada, et mingist vanusest ma oma esimese lapsega enam väga mängida ei soovinud. No just selline aeg kus ta lõpuks ometi saab aru ise mida mõne asjaga teha saab, kuskil ehk aasta / poolteist. Seega lasen rahus toimetada. Nüüd kui kaks last, noorem 1a7k, mängivad nad nii ilusti koos. Loomulikult on kisa ka, et üks või teine kiusab, aga muidu ikka toimetavad koos ja pigem omaette. Ma samal ajal koristan / teen süüa / teen tööd / tõmban hinge. Loomulikult kui nad tulevad midagi näitama, siis teen paar sammu nende taktis… Aga see “ülevalvamine, pidev hoolitsus ette -taha, kas kõik ok, mis teed tibu ” vanemluse stiil pole minu stiil.
Mul sama. Ma nii naudin, et laps ise mängib (2a8k). Vahepeal lausa hiilim teadlikult teise tuppa, et saaksin telefoni näppida ja laps ei näeks ?. Eks me koos tegeleme palju ja sõidame just ringi näiteks, aga kõhuli maas lapsega püherdaja ma pole kunagi olnud.
Mul vanemad mängisid meiega harva, aga kui mängisid, siis oli väga lõbus. Samas mängima otseselt ei kutsund ema ja isa..mängisime rohkem teiste lastega ja oma toas mänguasjadega.
Praegu mul 5.aastane tütar kutsub mind mängima IGA sekund.. ilmselt sellepärast, et lasteaias nii harva käia saab ja linnas sõpru veel pole..
Kõige lahedamad mängud olid just need kus isa ja ema ka kampa tulid. Muidugi me ise ei läinud neid segama ja kutsuma, kuid kui tulid siis oli nalja nabani. Mängisid nad meiega mädamuna, heeringas-heeringas-üks-kaks-kolm, kivikuju jne mänge õues. Toas mängisime kaarte, erinevaid lauamänge, kooli, poodi ja kohvikut. Ma olen peres kõige vanem ning vend on minust 5 aastat noorem aga kuna meiega koos oli veel kaks sugulast, siis sai neljakesi õues nii nukkude, autode kui ka pudelite ja pannidega mängitud. Emaga mängisime suvel õues pikniku ning isa aitas meil kuuri poodi ehitada. Seal siis käisid kõik meil klientideks, ka vanaema ja vanaisa. Vanaisaga mängisin kabet ning kaarte. Kuna elasime maal, siis tuli tööd ka teha ja sedagi tegime kõik koos ühiselt. Ujumas käisime kambakesi 2km kaugusel suvel. Talvel käisime isaga kelgutamas, daamiga sõitmas. Nad meiega nüüd iga päev ei mänginud aga kui aega oli, siis olid ikka kambas. Lendavat taldrikut lennutasime, sulgpalli mängisime. Isegi rahvastepalli mängisime.
Saaniga sõitmas, mitte daamiga ???
ma ausalt pikalt mõtlesin, et mis daamiga te sõitsite 😀
Kas klotsid maksavad 97,80€? :O
Mhm, need on tegelikult enamasti lasteaedade poolt ostetud:)
Hehe, sul on turnika ostukoht pandud pärast Lottet puudutavat lõiku nagu teda saaks 339 euri eest happysport.ee’st 😀
Mina mängisin isa ja vennaga sõda ja tulistamist. Isa kukil mängisime hobust. Terve perega mängisime lauamänge vahel ja emaga õmblesime barbiedele riideid 🙂
Meil ka see veega värviraamat,väärt asi,mille sõbranna mu pojale jõuludeks kinkis.Poisile kohaselt mängib ta väga palju autodega,kopade ja traktoritega.Liivakastis ka,sõidab jooksurattaga,raamatuid ka vaatab ja loeme neid.
Meie kasvasime õega oma majas, seega olime need õnnelikud, kelle lapsepõlv mõõdus õues mängides. Ja kodutänava lastega hullates.Mäletan, kuidas joonistasime ja lugemist õppisime emaga. Ja kuidas isaga käisime kalal ning mootorrattaga sõitmas?Nüüd kui maale läheme, siis ema unustab kõik kodused tööd ja pühendub täielikult oma lastelastele. Mängib nendega nii kuis jaksab ja nunnutab täiega?Ema kohutavalt jumaldab oma lapselapsi. Ma ise ikka ka enamus päevast mängin oma1a6k ning 3a6k. Abikaasa käib tööl.Muidugi annan võimaluse ka omaette mängida. Meil suurema lemmikud on ka veemängud, vesivärvid, näpuvärvid, voolimisvaha, pliiatsid, vildikad. Pisem ka tasakesi proovib kõrval. Duplod, klotsid ja tornid väga teemas. Raamatuid loen nii ette kui uurivad ka ise. Puzzlesid mõlemad õpivad vastavalt vanusele. Autod, rongid poisi lemmikud, tütar mässab nukkudega juba tasakesi. Mänguköök läheb mõlemale peale. Meil on ka meeletult mänguasju, aga ei ütleks et niisama seisavad. Mängivad kõigega vaheldumisu. Veame ka neid mängumaale, mänguväljakule ja igale poole silmaringi laiendama. Nad nii pisikesed lühikest aega, peabki nunnutama?
Mäletan ka ainult ühte seika, kui ema minu ja õega mängis ( ehitasime klotsidest maja) ja siis imestasin, kuidas ta küll nii hästi seda oskab. Aga enamasti leiutasime õega välja erinevaid mänge. Kui ma nüüd sellele ajale tagasi vaatan, siis tulevad meelde head ajad, kui me ei jooksnud arvuti taha kohe, kui igav hakkas. Lapsepõlv on ikka ilus aeg, kui liigselt arvutis ei istu. 😀
Hakkasin seda Nunnu ajakirja tellimust vaatama apollo lehelt ja seal kirjas, et: Ühe eksemplari hind: 2.89 €
Ilmumissagedus: 6 x aastas. Aga saab ka aasta tellimust teha 15,61€ . Küsimus kui teha aasta tellimus ja 12 ajakirja asemel saab ainult 6 ? 😀 mis point sellel aasta tellimusel on ? 😀 Mis siis ülejäänud 6 kuud saab ? 😀 😀
See ajakiri ilmubi 6 x aastas. Aastetellimust tehes tuleb hind lihtsalt soodasm kui üksikult osta.
Mu 3 aastane poeg mängib tpalju Duplotega. Kõige lemmikumad on autod ka üldse masinad. Viimasel meeldivad ajal ka erinevad kleepsuraamatud. 8 kuune vend uurib niisama asju aga kõige rohkem meeldiks närida juhtmeid 🙂
Ei mäleta küll, et ema isa mänginud väga oleks. Suved olin kõik maal vanaemanjuures ja sealgi polnud kellegil.aega mängida. 6a vanem tädi oli see kes tegeles. Aga samas enamus aega ikka omaealiste sugulastega olnud, mööda metsi kolanud jne. Pealgi maal pidi ka alati tööd tegema, rohima loomi karjatama jne. Preaguse aja lastest tehakse pehmod, tööd ometi ei tohi käskida teha. Ja üleüldse kahjuks ühiskond soosib memmekate põlvkonda. Lapsed peaks rohkem iseseisvamad olema. Oma lapsele ikka ütlen et mängi nüüd üksi ka vähe, ei saa koguaeg sabas joosta ja ninnu nännutada.
Ei olnud meil samuti sellist nö mängimist. Ikka ise leidsime vennaga tegevust endale. Mitte kunagi ei olnud igav. Vanaisaga käisin kalal ja ehitasin ise nukumööblit endale. Vanaema kaasas köögis ja talutöödesse. Ainuke sai, millega onu sai piinatud oli ujuma minemine. Sinna üksi ei tohtinud.
Minu meelest ongi tänapäeva lapsed ära rikutud selle pideva tegelemisega. Ei nad oska ise olla vaid käib pidev virin, kui igav ikka on.
Laste tuba on nii mõnus ja hubane. 😛
minu ja venna lemmikmäng oli hobune, ehk siis ema oli neljakäpukil (mul on eredalt meeles kord, kus tal samal ajal lapp käes põrnadat pesi :D) ja me mõlemad vennaga elasime tal seljas 😀
Veega värvimise raamatuid saab Alist 3-4 euroga. Poodides on need ikka kolekallid
Mina mäletan seda, et üldiselt pidime ise ikka vendadega hakkama saama ja omaette mängima küll legode, puslede, autode või nukkudega, aga õhtuti, kui vanemad kodus olid, siis mängisime kõik koos erinevaid lauamänge ja kaarte, ma olin muidugi kõige noorem ja sain alati pähe, aga ajapikku hakkasin ka teistele pähe tegema. Isaga käisime lapsena palju koos ratastega sõitmas, ujumas, kelgutamas ja suusatamas ning kõik koos ka igalpool Eestis telkimas ja avastamas või mõned korrad välismaal reisimaski. Kodus tegeles meiega enamasti ema. Arvan, et lastele on mõlemat vaja, nii omaette olemise õppimist kui ka vanematega või teiste lastega koos mängimist ja tegutsemist, mõlemad arendavad erinevaid asju 😉
ei tule meelde küll,et oleks mängitud minuga.mul muidugi kaksikõde ka,nii et mängisime arvatavasti omavahel.mäletan,et ema öpetas meid karuaabitsa järgi lugema kui olime 6aastaseks saanud sest tal sai villand,et kaks plikat käisid taga :emme loe raamatut,emme loe ; 😀 ja siis pigem istusimegi õega ninapidi raamatus edaspidi kui mängisime ja maal vanaema juures olime pidevalt kus pidi talutöödes aitama ja süüa teha maast madalast.samas ei ütle,et ma millestki väga ilma oleks jäänud,ei osanudki tahta arvatavasti et meiega mängitaks.hetkel ise emana on mul kahju et minu lapsel pole vanaema kes elab maal talus koos loomakarjaga 😀 mõnus oli maal olla
Mallukas, sul on yhe pildi peal roosa puur kus pehmed mänguasjad sees. Kust see pärit on? Ma arvan, et mu lapsele oleks ka sellist vaja☺
http://molamistuudio.ee – siit 🙂
Mina tahtsin väiksena pigem üksi mängida (olen alati hästi introvertse loomuga olnud) ja ei tahtnud neid salamaailmu, mille olin oma peas mänguasjade jaoks välja mõelnud, kellegagi jagada ega vanemate jaoks lahti hakata seletama. Nagunii oleks nad “valesti” hakanud mängima 😀 Mäletan seda tunnet, et tahtsin alati kuskil omaette nurgas salaja olla. Samas vanuses õde-vendi mul polnud ja emal olid pikad tööpäevad, nii et see väga keeruliseks ei osutunud. Lauamänge mängisime küll koos ja mõnikord ema joonistas mulle ise mingeid pilte mille ma sain ära värvida või siis koostas mulle miniristsõnu. Kuna meil oli koer ka, siis tema pakkus tihti head seltsi, sest temaga sai rääkida, aga ta õnneks ei rääkinud vastu ja ei seganud mu mängimist 😀
Samas seda oleks ma küll väga tahtnud, et mu vanemad mind rohkem igale poole kodust välja oleks viinud ja lasknud mul varem hakata maailma avastama, aga meil polnud siis väga selliste asjade jaoks raha ja tol ajal polnud niikuinii Eestis selliseid lahedaid mängukeskuseid ja teisi lastele mõeldud kohti (a la Lottemaa, loomapargid jms) kus käia. Põhilised kohad kus sai käidud olid maja lähedal olevad Nõukaaegsed mänguväljakud, muuseumid ja ka loomaaed.
Ei mäleta, et vanemad oleksid minuga mänginud:D Mängud olid ikka koos teiste lastega. Vanaisa õpetas kaarte ja kabet mängima ja sellega kogu täiskasvanute ja lastevaheline mängimine piirdus. Pean tunnistama, et ka ma ise emana ei ole eriti hea lastega mängija, õnneks laste isa on teisest puust:D Kuid siiski vahel leian endas lapsemeelsuse üles ja tanstime nt kogu perekonnaga nagu segased. Arvan, et kui keegi meid sel hetkel kõrvalt näeks oleks ta naerukrampides:D:D
Ma ise tunnen ka vahest, et ma ei ole nii hea mängimises kui Kardo, aga tegelikult on meil erinev mängustiil. Kardo viitsib füüsiliselt mürada, ma võin meisterdada ja kleepida jne.
Ausalt ega ei mänginud ema meiega, ega ka isa. Meil muidugi oli vennaga nii väike vanuse vähe et omavahel oli nii huvitav et ei tulnud pähegi et ema võiks ka meiega mängida. Aga nüüd vaatan väikest õde siis tema lemmik mängud on pood ja kohvik siis ema ja isa mängivad kliente 😀 aga üldiselt on tal enamus mängud mida mängib sellised et kellegil teisel polekski seal midagi teha. Niiet ma arvan et seni kuni laps ise ei kutsu sind mängima siis las toimetab omaette 🙂
Mis mängud on sellised, kus teistel midagi teha pole :D? Poes ja kohvikus ikka ju seltsilist vaja 😀
Mul lapse lemmikud on legod. Mees mul tegeleb temaga igapäevaselt, aitab sedasama lego kokku panna(kuigi aina vähem on vaja, sest juba oskab ise juhendi järgi vaadata aga kui abi vaja, siis issi aitab:) ) ja käib temaga metsas rattaga sõitmas. Eile-üleeile õpetas lapse ka jalgrattaga sõitma. Mina olen rohkem kaisutamiseks ja riiete-soengumängude jaoks 🙂 Muidu käisime ikka koos ka rattaga sõitmas ja mänguväljakutel aga kuna praegu olen viimast kuud rase, siis laps väga arvestab minu piiratud liikuvusega 🙂 Oma lapsepõlvest ei mäleta kordagi, kui vanemad minuga mänginud oleks :/ aga no me õega väikse vanusevahega ja ei osanud sellest puudust tunda, kuna mängukaaslane oli kogu aeg olemas 🙂
Maril on lego perioodid, aga praegu miskipärast ei huvita 😀
Minu vanemad meiega ei mänginud, mängisime ise õues teiste lastega. Hea oli,kui ema meiega suvel randagi jõudis. Maal käies käisime kambaga 3kildi kaugusel ujumas ja keegi ei kanaematanud. Lapsed peavad oskama ise mängida ja kui ei oska,siis õpivad igavust tundma. Mänguasjadest on vanemal poisil transformerid lemmikud,noorem poiss võib lõpmatult tolmuimejaga kõndimist harjutada-tal on mänguasjadest suva.
Kus kohast sellise mängukeskuse leiaks? 🙂
Link tekstis olemas 🙂
Teil on nii ilus laste mängutuba! Head mängud on ka lastele. Lendele ma soovitaks sellist puzzlet kus peab panema selle nö auku ja siis kui õige tyki paneb siis hakkab laul laulma, mu lapsele nii meeldis see. Ja meie lapse lemmik oli úks helokpter,kus mehike istus peal ja kui mehe pähe vajutasin siis helokpter tegi mõnnat musa ja sõitis mooda maad edasi. Laps tegeles ka kaua selel kastiga(ajas teda jubedalt närvi ka) see kus pane õige jupp õigest august sisse.
Lapsepõlvest mäletan, et ema mängis minuga reis ümbermaailma, aga muidu mängisin yksi. Yksi raamaturiiuli ees “raamatupoodi” siis kooli nukkudega jne. Enda lapsega olen yritanud mängida , aga hakkab õpetama, et ei see ei kai nii ja naa. Ma arvan, et laps peaks ise mängima asiis tuleb ka fantaasia. Lende juba seisab, varsti läheb juba tööle?
Ma ei mäleta mitte ühte ainust korda, kus meie ema oleks meiega midagi mänginud. Vanaema see vastu õpetas suht noorelt kaarte mängima ja suviti tema juures sai vahest varavalgeni mängitud. Üldiselt kehtis ikkagi reegel, et laps räägib, kui kana pissib ja suurt inimest ei tülita tühiste asjadega. Toimetasin omaette ja ei tulnud pähegi, et keegi minuga tegelema peaks.
Mulle tundub, et tänapäeval on see lapsega tegelemine nagu mingi imeaasi.
Mu laps on 14. Kui ta sündis, ei käinud mina temaga mööda beebikoole ja muid selliseid kohti. Jeerum! Ma olin nagu rongaema. Kuidas sa ei käi lapsega kusagil ringis, kuidas ta areneb, kuidas sa nii saad, ta vajab sotsiaalset suhtlemist, ta jääb sul arengus maha, ujumas sa ei käigi, beebikoolis ei käi, lauluringis ei käi??? Ohjeldamatult küsimusi ja minu eitavad vastused! Issand, miks ma peaks minema kuhugi ja seal lapsega patsutama ja nännutama, kui ma võin seda ka kodus teha!!
Praegu 14.aastat hiljem, ei näe ma mingit vahet, kas mu laps on nännutatud-ninnutaud või mitte. Iga laps areneb omasoodu. Jah, ma mängisin temaga, mõnikord. Ta on üksiklaps, seega tal on vaja, et keegi mängiks. Mina olin ise suure pere laps, õed vennad mängisime koos.
Seega, kui laps tahab, et temaga tegeletakse, annab ta ise märku. Kui ei taha, mängib ise. Tuleb osata oma last lugeda ja mõista, millised on tema soovid ja vajadused.
Seda küll, oma lapse pealt näen ka, et mõnikord see lausa häirib teda, kui ma pressin ennast tema mängu, aga mõnikord tuleb ise, et emme vaata, emme aita 😀
Ema mängis meiega erinevaid pallimänge, sõnamänge, äraarvamis mänge, klotsidega, lauamänge, kabet jnejne. ?
Oi, sul läks siis lausa eriti hästi ju 😀
Olen 19 ja ei mäleta küll, et väiksena ema minuga mänginud oleks. Mängisin üksi, kuna elasime maal ja minuvanuseid lapsi seal polnud. Vanem olin (mingi 9-10) siis isaga mängisime kaarte ja kabet ning erinevaid lauamänge. Eks see mitte mängimine tulenes ka sellest et ema oli õmbleja ja töötas kodus. 9 aastaselt pidin oskama juba perele õhtusööki valmistada ( kuna teistel pereliikmetel polnud aega). Aga ma arvan et see õpetas mulle iseseisvust , kuna 10 aastaselt olid kõik kodutööd ja söögi valmistamine selge ?
Mõneti tore, kui laps on iseseisev, aga natukene kahju ka, sest lapsepõlv võiks ju ikka võimalikult kohustustevaba, terve elu aega kohusetundlik olla.
Kui mina veel titt olin, siis mängisin ma põhiliselt vennaga, sest me olime (ja oleme siiani) ühevanused ning seega oli emal hea meid kuhugi koos mängima suunata. Ema ja vanemate õdedega mängisime pigem kaarte ja lauamänge, mingit koos klotsidega mängimist või rollimänge ei mäleta. Praegu on mu laps kahene ja temaga koos mängime me nt autodega (sõidutame edasi-tagasi), paneme tähepuslet kokku või joonistame (tema ütleb mulle, mida ma joonistama pean).
Ma vaatan praegu kadedusega seda ronimiskeskust ja mõtlen, et jube hea, kui meil ka selline oleks, sest mu laps tsipa pelgab igal pool turnimist, aga mina tahan, et ta ikka rohkem roniks ja tasakaalu harjutaks 🙂 Mänguväljakute atraktsioonid on alati suuremaid lapsi täis, nii et selline väike oleks kodus jube mõnus, AGA … see ei mahuks mulle mitte kuhugi. Ainult siis mahuks, kui ma ise välja koliks.
Mul vist vanaisa kaarte mängis küll minuga jah, aga sellist lauamängutamist meil ei olnud ja mul vend sündis alles siis, kui ma ise paras pubekas olin, seega meie ka koos ei mänginud, mängimiseks olid teised lapsed 😀
Ronimiskeskus on tõesti mega äge ja saab vatti nii meie väänikult, kui ka kõikidelt külalistelt. Ainukene miinus ongi see, et jube kobakas on teine!
Mängin lastega, nad küll suured (7 ja 14), aga ikka kaarte, lauamänge, pallimänge, vahel väiksemal käin ” kohvikus ostmas” vôi ” poest läbi”. Legosid paneb noorem ise kokku, vahel kõik koos puzzlesid kokku…
Minuga küll ei mängitud, olin ainuke laps:)