No mis sa hädaga ära teed, nüüd eliit peabki Eestist ära kolima, sest mõttest minna poliitikasse sündiski plaan ja nüüd on nii, et täna käisin viskasin allkirjad alla. Olen väike jupikene Reformierakonnast ja sügisel saavad minu poolt hääletada kõik Nõmme linnaosas elavad inimesed. Mulle lihtsalt tundus, et Reformierakond on kuidagi minu vaadetega kõige rohkem klappiv värk. Just nemad tahavad läbi pressida lasteaeda kohatasu kaotamise ja üldse lasteaedasid korda klanida.

Ma nüüd kujutan ette, et see tekitab paljudes suure küsimärgi, sest ma olen ju korduvalt rõhutanud seda, et ma ei tea poliitikast mitte essugi ja isegi seda ei teadnud ma jupp aega tagasi, mis asi on koalitsioon (ps! kirjuta veel nalja pärast “kualitsioon” osadel eluaeg hämming põlvini :D). Olgem ausad, minu eesmärk ei olegi kuskile riigkokku ronida ja seal mitmeid tonne palka saada, vaid ma lihtsalt elan Nõmmel, ma kavatsen siia elama jääda ja oma lapsi siin üles kasvatada. Seetõttu tundub mulle adekvaatne mõte, et võiks siis siinset elu oma nõu ja jõuga natukene mugavamaks ja mõnusaks muuta. Mõtteid mul nagu on.

Mis mõtted mul siis ka on?

Esiteks on mul selline mõte, et tugiisikud võiksid olla natukene kättesaadavamad, kui hetkel. Ehk siis hetkel ei ole nad kohe üldse mitte kättesaadavad. Ja ma ei mõtle ainult sääraseid tugiisikuid, kes käivad lastega lasteaias kaasas (kuigi neid ka), vaid konkreetselt TUGE PAKKUVAID ISIKUID. Las ma seletan.

Hetkel on olukord selline, et näiteks minu Mari ei saa linnaosavalitsuse poolt lasteaeda tugiisikut. Ei üheks, ega viieks päevaks. Seda seetõttu, et mingi komitee on otsustanud, et tal on keskmine puue. Võib-olla mõni teine komitee otsustaks, et ta on kerge puudega, mõni ehk et raske puudega, aga fakt on see, et kohe kindlasti taandub selle puudeastme määramine konkreetsele ametnikule, kes too päev tööl on. Seega ei ole see üle Eestiliselt ühtne ega alati võrdne. Tugiisiku saab Nõmmel vaid raske puudega laps. See, et ka täitsa diagnoosita lapsel võib olla tugiisikut vaja, ei huvita hetkel kedagi.

Mina aga näeks seda asja nii, et mina lapsevanemana esitan taotluse, et soovin saada tugiiiskut oma lapsele ja lisan juurde mõne eksperdi, kes puutub lapsega pidevalt kokku (mitte teda ühe korra pooleks tunniks nägeva komitee) soovitused ja nõuanded, et miks ja kui tihti oleks lapsel abi vaja. Olenevalt siis probleemist ja seletustest, võiks siis lapsevanem saada lapsele aeda kasvõi korra nädalas tugiisiku taotleda.

Okei, see võib hetkel teile tunduda, et aga kui mu lapsel ei ole probleeme, et mis see siis mind üldse huvitama peaks, aga ma arvan, et võiks ikka ehk küll. Sest paratamatult on olukord selline, et kui natukene problemaatilisem laps panna gruppi, saab tema õpetajatelt vastavalt vajadusele kõige rohkem tähelepanu. Mis tähendab lihtsalt seda, et teistele jääb vähem, kui võiks.

No ja ütleme jällegi, et Sinu lapsel pole probleeme, räägib nagu vanem meesterahvas ja üldse ei huvita sind see, kas lasteaias tegeleb temaga üks või viis inimest. Aga äkki ei ole sul head tugivõrgustikku? Äkki elavad sinu vanemad teises eesti otsas ja seetõttu on sul väga raske oma käikusid ajastada, rääkimata sellest, et kord kuus sõbrannadega teatrisse minna või käia teises Eesti otsas tööasju ajamas. Siinkohal tuleks jälle seesama tugiisiku värk abiks. Et oleks võimalus anda linnaosavalitsusele teada, et mul oleks vaja natukene abi ja sulle saadetaksegi keegi, kes on loomulikult linnaosavalitsuse poolt kontrollitud isik, appi.

Mõni vajab ehk abi iga päev tunniks, et keegi tooks lapse lasteaiast ja mängiks temaga tunnikese, kuni vanemad jõuavad.

Mõni vajab seda teenust ehk kord aastas, kui on vaja minna kuskile, kuhu lapsi kaasa võtta ei saa.

Issand püha jeesus, ehk mõni ema tahab lihtsalt kord kuus maja ees seista ja tühja punkti vaadata, ilma, et keegi talle “Emme, tahan pissile/multikaid/voodil hüpata/koera võtta/endale herneid ninna toppida/batuudil hüpata!” ei karjuks. Ise samal ajal teades, et toas on keegi, kes neil silma peal hoiab.

Ja see teenus ei tohiks olla üldse seotud su sissetulekutega või su perekonnaseisu või üldse millegagi. Lihtsalt, et kui sul on vaja seoses lastega TUGE, siis keegi pakub sulle seda. Ja et see keegi oleks kvalifitseeritud ja kontrollitud inimene. Et sa saaksid selle inimese “profiiliga” enne tutvuda, kui ta sulle koju saadetakse. Lihtsalt, et keegi aitaks sind hädast välja, kui sul seda parajagu vaja on.

Ma ei tea täpselt, kuidas seda kõike korraldada, aga selle jaoks on erakonnas inimesed, kes mind selles aitavad ja ma tõesti loodan, et mingi säärane asi kunagi päriselt tehtud saab.

***

Nagu te aru saate, siis on sellised lasteteemad mulle kõige südamelähedased, aga noh, tegelikult on mul mõtteid veel, lihtsalt vaatan, et jube pikaks venib see postitus ja mis ma siin ikka korraga teile mingi mega infotulva peale valan. Lihtsalt tahtsin teada anda, et kandideerin Tallinna linnavolikokku, Nõmme valimisringkonnas. Riigikogusse pensioni püüdma minna ei kavatse, “kohtumisi valijatega” ei kavatse tuhandete euride eest teha ja üldse tahan lihtsalt, et minust ja mu kõlapinnast blogi näol oleks inimestele Nõmmel tolku.

Ei, ma ei kavatse kuskil poe ees pastakaid ja lutsukaid jagada, ei ma ei kavatse hakata lubama kokku maad ja ilmad, et jumala eest üks hääl kotti saada. Ma lihtsalt ütlen, et ma annan endast parima, et minust seal pasameres midagi tolku oleks ja noh, kui selgub, et ei ole, tulen ära. Ega poliitikasse astumine pole herpes, millest raske lahti saada.

Et tõestada seda, et ma pole maksumaksja raha kulutamise peal väljas, otsustasin ma ka kallite valimisplakatite asemel ise sellised pildid valmis teha. Kujutage lihtsalt ette, et näete neid bussipeatustes ja ongi paar sotti maksumaksja raha säästetud nagu naksti!

Ühesõnaga, selline värk siis minu elus toimumas, eks näis, ehk saan paar häält. Ma isegi ei tea, kas ja kui palju mu lugejatest üldse Nõmmel elab, aga no kui elate ja otsustate valimistel mulle hääle anda, siis võite teada anda. Vastutasuks pastakat kahjuks anda pole :D Ja kui on mingisuguseid küsimusi, siis võite küsida. Kui vastata oskan, siis vastan kah.

Jaga: