pühapäevane niisama jutt ja telefonipildid

Ma nägin öösel unes, et mul oli mingi neli üli head teemat, millest blogida. Kahjuks olid nad selleks ajaks unustatud, kui ma ärkasin, seega “pean” täna blogima üldse mitte hea ideega. Igatahes leppisin ma sellega, et suvi on läbi. Sügis on käes. Lastele oleks mingeid sügisriideid vaja. Joped, fliisid, värgid on olemas, aga just pigem tahaks selliseid veste ja sügisjalanõusid. Kas keegi Tallinnas Georgest tahaks koos tellimust teha, muidu on see 20€ saatekulu päris tobe üksi maksta (mida ma iga kord lolli peaga varem teinud olen :D).

Ei tea, mis teie pühapäevased traditsioonid on, aga mulle meeldib üldiselt pühapäeviti kokata. Täna on mul plaanis teha mõnusalt kleepuvaid ja krõbedaid ribisid. See tähendab küll seda, et ma peaks ribid külmakirstust välja võtma, aga kuna ma ise keldrisse minna ei taha (ämblikud!), siis tuleb oodata, kuni pere kõige suurem ja väiksem kargu alla ajavad.

Eile käisime katsikul ja ma pean vist Beritit tänama, kes kogu aeg lapsekandmist nii kõvasti promob, et ma taipasin ka meie lina kaasa võtta ja nii mugav oli Lents nii magama panna. Ei mingit vankriga sebimist, lihtsalt beebi kotti ja magas nagu… kott. Nagu näha, siis väike Ruben magab ka rahumeeli, aga hoopis kiigus.

Samal ajal kui mehed õues meestekambas õlut rüüpasid, istus Kardo terve peo väikeste tüdrukutega ja rääkis nendega juttu, et “mõista, mida tänapäeva väiksed tüdrukud elust arvavad”. Nad arutasid seal, et kes kelleks saada tahab, kes kuhu augustusi tahab (üks tahtis nabaneeti). Parim oli see, kui üks tüdruk küsis Kardolt: “Mis su suurim soov on?” ja Kardo vastas: “Et meile enam kunagi ühtegi lapsevankrit majja ei tuleks…”. Ahjaa, nagu näha, siis Mari jaoks oli pidu liiga intensiivne ja ta pidi vahepeal väikse iluune tegema.

Ahjaa, ma sain Mari ja Lende lõpuks nende matchivatesse kleitidesse. Esimest ja viimast korda, sest Lende, kes muidu on suuruses 80, pidi selga venitama 68 suuruses kleidi ja Marile on see 104 ka nii täpselt paras, et vaevalt, et enam selga saab. Hea, et ma nüüd üldse taipasin neid proovida, sest ma ostsin need mingi… talvel 😀

Eile tuli ka jutuks see, et kas mõni laps ongi “marakratim” kui teine? Et mul on näiteks sõbranna, kes ütles, et tema laps pole kunagi mingeid selliseid lollusi teinud. Minu oma on pidevalt ennast ja õde täis joonistanud, seintest ma isegi ei räägi. Lisaks on tal komme vetsu lõkse ehitada (toppida terve rull WC paberit potti ja siis vett lasta) ja no paar päeva tagasi määris ta ennast üleni Sudocremiga kokku. Täiesti casual. Huvitav, kas Lentsust tuleb ka selline kratitar? Ma kardan, et isegi, kui ta ise ei oleks, siis küllap Mari ta välja treenib. Nagu Mari näost näha on, siis pättust teha on super tore.

Kuna ma juba telefonist pilte võtsin, siis näitan oma alist tellitud eurist roosat putukavõrku. Võrku rohkem kui küll! Taustaks meie väga sassis terrass.

Lende viimase aja parimad abimehed. GoBabyGo põlvekaitsmed. Ma pean Lillit tänama, et ta kunagi sellest brändist kirjutas, sest nende sukakad ja retukad ja need põlvekaitsmed on kõige paremad, mis üldse poes saada on. Kvaliteetsed ja ilusad ja aitavad täiega just käputama õppivat last. 

Rohkem mul pole midagi öelda, ma pean täna veel Ülemistesse jõduma. Mul oli ükspäev selline flashback, et vaatasin elutoas rulood ja mõtlesin, et krt, selle ruloo asemel võiks siin kardin olla, et peaks kardinapuu ostma. Ja siis meenus, et eee, kui ma 2 kuud tagasi Ülemiste Jyskis olin, siis ma ju ostsin kardinapuu. Aga kuna mul oli palju asju too päev ostetud ja tahtsin veel toidupoodi minna, siis jätsin kotid nii kauaks Jyski kassasse ja kuna kardinapuu pandi vast maha, siis ma unustasingi selle ja kahmasin ainult kotid kaasa. Eriti random oli helistada kaks kuud hiljem, et tere, ma mitu kuud tagasi unustasin sinna ühe kardinapuu. Nad vastasid, et tavai, tulge ja valige endale uus välja 😀 Tsekki ega midagi mul nagunii ei olnud, aga samas ju vist oleks see üli imelik vale, mida keegi niisama välja mõtlema hakkaks. Seega lähen toon endale selle paganama kardinapuu ära.

Kellel veel õhtusöögiplaanid paigas pole, siis soovitan teha maailma parimat lõhepastat! Esiteks on vaja Peetri Lõheärist ühte mõnusat luudeta lõhefileed, mille viskad 40ks mintaks ahju. Kala on valmis, kui ta on veel pehme ja ülihõrk, suussulav! Samal ajal viskad potti pasta keema ja pannile paned sibulat-küüslauku-beebispinatit-vahukoort ja seeni. Siis segad pannil oleva pläusti pastaga kokku, pudistad peale ahjust lõhet ja kõige peale veel parmesani. Lihtsalt PARIM! Mulle meeldib valmis pastale ka värsket tomatit lisada.