Kui palju teie oma asju ette planeerite ja suuremaid tulevikuplaane teete? Ja mis kõige täitsam, kui palju nendest ka tõepoolest täide läheb? Mina isiklikult olen jube kehva planeerija ja kuigi häid mõtteid aeg-ajalt tuleb, siis võib vabalt juhtuda, et poole peal kaotan ma huvi plaanidega jätkata.
Hetkel on tulevikuplaane nii palju, et lähme käime Tenerifel ära ja siis tahaks Fotoraadiga koos mingi stuudio leida, kus koos pildistada saame. Ma ei kujuta muidugi ette, millal see päriselt juhtuma saab, sest meil oleks vaja leida mingi hea koht, mis meile kõigile sobib ja vastaks meie miljonile nõudmisele.
Suurem küsimus on see, et kui Kardo isapuhkus läbi saab, mis siis juhtuma peaks? Mulle meeldib, et Kardo meiega kodus on ja kui mina hakkan rohkem stuudios asjatama, siis on nagunii vaja, et üks vähemalt last hoiaks. Kas see suurem stuudiotamine ka sama suure sissetuleku tooks kui Kardo palk, ma ei teagi. Vast ikka.
Ega ma ühest küljest väga muretseda ei viitsi, eks elu näitab, mis saama hakkab, aga vahepeal tekib küll mõte, et kas peaks kuidagi rohkem plaanima? Ja mis see rohkem plaanimine ikka tegelt annaks, öeldakse ju, et jumal naerab kui inimene plaane teeb. Kes üldse iial ette teab, mis elu kõik tuua võib.
Mõnikord mõtlen ma siiani, et kelleks ma küll suurena saan.
Kui suured planeerijad olete?
44 kommentaari
Mis kuupäeval teil lend väljuski? Ning mis hotellis olete? 😀
Endal minek 6 november. Äkki trehvab Tenerifel, kui Eestis mitte 😀 :S
8nov 😀
Ma vist olen see inimene kes ei suuda nii, et ta ei tea mis järgmine päev teeb. Olen planeerimis hull. Vahest eks ikka tuleb asju otsuseid mis tuleb ruttu teha ja kipuvad päeva kava sisse ilmuma aga üldiselt ei ole aega nii. Hetkel ka nii palju otsuseid vaja teha ja planeerida kodu, töö osas laieneda ja kolida jne. Ja ilmselgelt see eeldab jälle ränka planeerimist.
Peaaegu mitte midagi ei saa planeerida, kuna mees käib E-R tööl ning peale tööd on ta väsinud (ei ole enam 30). Ootan seda aega, kui ta koju saaks jääda, töötan selle nimel iga päev…iga kuu väljavaated on aina paremad, aga kuu lõpuks ikka raha otsas. No ei oska rahaga majandada, koguaeg võtan hoogu, et hakkan koguma ja mõne aasta pärast on mitukümmend tuhat kapis, aga see unistuseks jääbki. Meil on suured plaanid majaga, aga teostatud ei saa. Eks tulevik näitab, mis saab.
Mulle tundub, et sa veidi minu moodi algselt on ülimega head plaanid ja tahaks kohe ja nüüd selle ellu viia aga kui see saavutatuds siis see polegi see mida tahaks ja nii see unarusse jääb 😀
Mis melu tvst saanud on?
Loen ja imestan – plaanid aastateks, märkmikud ja to-do listid. Mul pole õrna aimugi, mis ma hommegi teen. ?
ma ei tea, mis ma täna õhtulgi teen! 😀
Varem planeerisin rohkem, panin lausa oma märkmikusse kirja, mida tahaks saavutada nt kõrgharidus, oma kodu, juhiload, meeldiv töökoht jne.. nüüd, kui enam vähem kõik sellised eluliselt tähtsad asjad olemas, ka perekond lastega, siis pigem keskendun enesearendamisele ja ikka laste kasvatamisse. Loomulikult on mingid plaanid tehtud,et a la 5 a jooksul tahaks suuremat maja või siis plaanime varakult mingit pikemat reisi, aga need vaid pisiasjad siiski. Ja alati ei saa mingeid ajalisi piiraguid jälgida. Ja tõesti, vahel on elul omad plaanid. Aga mingid eesmärgid võiksid vast ikka olla 🙂
Minust pole küll mingit planeerijat 😀 asjad lähevad ikka alati omasoodu. Eks ma seda siin ikka vaikselt planeerin, et kunagi tulevikus võiks siin Soomes korteri osta ja kooli ka minna aga et mida õppima, juudas seda ma ka ei tea 😀 ah ongi vist põnevam nii kui midagi ei tea ja siis elu toob üllatusi. Olen muidu ka hästi spontaanne inimene.
Viimasel ajal olen selline “oh well, I hope we’ll survive” ?
Või siis “kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab”
Siin Tenerifel on elu veidi hektiline hetkel. Mõne nädala pärast liigume Gran Canariale edasi ja ehk loksub elu veidikenegi paika. Eks näeb.
Hetke plaanid on Taani tagasi naasta u 2 a pärast kui vanemal lapsel kool hakkab aga jällegi, eks näis. Nagu sa ütlesid, “inime teeb plaanid, jumal naerab”
Isegi ma olen mõelnud vahepeal, et mõtle, kui elaks natsa veelgi kauem tenekal 😀
Lopulause oli hea ?
Minule meeldib väga planeerida ja neid ristikesi tehtud ülesannete taha on niii mõnus teha ? Alustasin hiljaaegu bullet journaliga ja see on nii palju motivatsiooni juurde andnud!
Planeerimine on tegelt iga inimese jaoks erinev, nagu ka siit rääkijatest välja tuleb. Mõne jaoks on see planeerimine, kui ühel päeval mitu kohustust ja siis ta planeerib päeva ära, teine aga teeb 6 aastaks plaanid. Ise olen rohkem selline nädala planeerija, puhkust meeldib ka ette planeerida aga rohkem ei mõtle ette, kuigi võiks!
Ma olen plaaninud, mida ma oma Eurojackpotiga teen.
Muid plaane teen ka vahel, aga praegu tundub mulle, et plaanid on seotud lastega. Kuidas ma neid motiveerin koolis, muusikakoolis ja trennis, kuidas ma oma päristöö saan niimoodi sätitud, et lapsed saaks koolist koju toodud, trennidesse viidud…
Plaanisin vanasti rohkem, nüüd rihm
maas isiklikus plaanis. Muidu on mul selline moto, et kõik alustatu tuleb ka lõpule viia….kui see ikka päris üle võlli pole.
Kardo saab ju Lende 3.a saamiseni ilusti kodus olla. 1.5 a. on minu meelest ikka titt sõime panemiseks.
3da aastani saab Kardo kodus olla küll, aga RAHA ta enam ei saa ju 😀
Seda ma tean. Aga kui teil peres 1 teeb tööd ja teeb nn peretööd, siis pole sellest ehk hullu.
Kui Kardo hakkab jälle tööl käima, siis on sul enda asju ju palju raskem plaanida ja läbi viia. Ehk kokkuvõttes liidetavate summa ju ei muutu…kas sina teed tööd või Kardo. Minu kogemus näitab, et esimesed 2-3. a lasteaias on nagunii lapsed rohkem haiged kui terved. Üks teist peaks nagunii peaaegu kogu aeg olemas olema…või muidugi töötate ja võtate lapsehoida.
Mu Mari pole aias pea kunagi haige olnud 🙂
Minul ripub ukse kohal silt “Life is what happens to us while we’re making other plans” ? Ja enam täpsemat lauset ei saaks olla kirjeldamqks minu elu ? Õnneks on kõik olnud pea alati positiivsed “üllatused” elus ?
Stuudio Flashback otsis kuu aega tagasi oma stuudiole uut rentnikku, Fahle majas asuvad.
Teame, sinna ei taha.
Aga hetkel Kardo vanemahüvitisest raha kõrvale ei kogu, et saaks siis kauem kodus olla? Ja no saab siis nt järgmine sügis Lende sõime/hoidu panna. Selleks ajaks ta juba küll päris suur ju.
Pole eriti midagi kunagi planeerinud. Enamus asju tulnud jookscvalt. Last planeerisime nii enam-vähem, ikka kulus pea 2 aastat.
Ei ole kogunud, pole nii palju ette mõelnud 😀
Planeerisin räigelt oma pulmi ette, no ikka sitaks noh, kuid lõpuks tuli sada errorit ja inimesed unustasid oma kohustused ja kõik läks ikka nii nagu läks. Paraku mõni inimene vedas täiega alt, nt pulmavalss keerati persse, kuigi käisime seda õppimas ja harjutasime täiega, kuid poolepealt jäi muusika vait kuna “dj” läks juhtme vastu ja laul läks pausi ja selleasemel, et ilusasti telost muusika edasi panna, peksis ta näpuga ekraani ja karjus, et aku sai tühjaks…no hui saigi…panime ise laulu edasi ja tants jätkus, kuid minujaoks oli siiski kõik rikutud sellega, no koheniimõnusalt, et kui laul läbi sai siis ma kõndisin mõisast välja ja hakkasin nutma, oma pulmapäeval, niiiitore!
Asju planeerin ka täiega, kuid vägapaljud asjad tõesti ei lähe plaanijärgi, seega olengi õppinud vähem plabama ja planeerima, elu kohe muretum.
Kaua isapuhkus üldse kestab? Ma olen kogu aeg teadnud, et mingi paar nädalat vaid.
10 päeva on üldiselt, aga kui isa võtab selle ema asemel, siis ikka poolteist aastat tasustatud ja veel poolteist aastat ilma tasustamata nagu emadelgi.
Pean ennast inimeseks, kes soovib püstitatud eesmärgid täita. 2012. aastal tegin endale kuusaastaku-plaani ja siiani on uskumatul kombel kõik minu eesmärgid ka täidetud. Kuue aasta jooksul pidin lõpetama keskkooli, lõpetama ülikooli, leidma erialase töö ja ainus, kes on veel puudu, on pisipere. Paar aastat tegin ka TO-DO listi 1. jaanuaril, mille panin külmkapi peale kas või kõigile vaatamiseks. Planeerida on põnev ja see tunne, kui eesmärgid saavad täidetud, oeh..IMELINE!! 🙂
Ma olen suur planeerija. Kõige lähem näide- eile 2. sept pidi laps osalema Pärnus kahe silla jooksul. Samal ajal oli härral plaanis minna Tallinnasse rattamaratonile. Lisaks kutsuti samal päeval ka veel sünnipäevale.
Ja lõpuks läksin hoopis vanaonu matustele- seekord naeris jumal vist eriti morbiidse naeruga …
So much for plans.
(Lotoga plaanin ikka jätkuvalt võita 😀 )
Kodu ja loomadega seotud plaanid on meil sellised mis peavad mingiks perioodiks tehtud saama, kuigi olenevad ka palju rahast ja võimalustest. Eks mingid kirjutamata tähtajad on ikka peas (a la, et lapse tahaks saada enne 35 eluaastat, abielluda ka jne) Aga konkreetselt, et nüüd järgmise aasta jooksul plaanis ei ole…
Mina olen terve elu suur planeerija olnud:D varasemalt planeerisin,kelleks õpin,millal lapsed saan jne,praegu on mul 2-aasta plaanis majal katus ära vahetada ja ülemine korrus välja ehitada.Oma tööd on mul edukas ajaplaneerimine aidanud palju efektiivsemalt ära teha,sest ma planeerin ette,mida ma oma kuu/nädala/päevaga ära teen ja panen kõik kellaajaliselt kalendrisse kirja.Samas ma pean ütlema et pooled plaanid,mis ma oma elus teinud olen ei lähe minust mittesõltuvatel asjaoludel nii nagu ma tahan,aga see ongi lahe.Teeb elust elu! Samas planeerin ma asju ikka edasi või muudan vastavalt olukorrale plaane,sest see tekitab tunde,et ma juhin mingisuguselgi määral oma elu:)
Huvitav, miks on iga jumala kord nii, et kui sinult miskit küsida siis vastust, ei saa või lased ilma vastuseta kommentaari läbi. Sa palud kellegi jaoks abi ikka ja jälle kannan ise kellgi heaks kuskile kümneka. Sa võiks vahepeal enda sisse ka vaadata!
Kas mul on mingi kohustus vastata igale küsimusele, mis mulle esitatakse? See, keda sina aitad on sinu asi, aga sinu kümnekas kolmanda inimese aitamiseks ei võrdu sellega, et mul on nüüd kohustus su küsimustele vastata 😀
Sa võiks Triinu Liisilt õppida, kuidas inimlikumalt vastata ka negatiivseid vastuseid.
Olgu, isand. Ega ma ju olengi alandlik ori teile, elan ja olen nagu teie soovite 😀
See ei puutu küll üldse minusse, aga Sinu lugejad on ju suures osas Sinu fännid ja Sinu sissetulek. Kahju lugeda sellist plärtsumist, inimene ju normaalselt kirjutas ja nagu näha, hoolib ka Sinu ettevõtmistest. Maailm pole ju must-valge, et on vaid head ja halvad kommentaatorid, vastata saab kas ainult viisakalt või salvavalt. On ka vahepealseid vorme.
Vaata, selle tooni (salvav) loed sa ise välja, ma ütlen niisama naljatledes, nii et võid moraalipidamise sedapuhku vahele jätta.
Ok, ma tõesti ei pea Su blogi lugema ( vastuseks Sinu vastusele), kuigi olen alati viisakas ja heatahtlik Sinu ja Su tekstide suhtes olnud.
Kordan veelkord, minu lausete tooni mõtled sa ise välja. See, kas sa kujutad neid ette õelana või niisama lõõbituna, on ju väga otseselt sinu teha, mitte minu.
Tegelt on aru saada, et sa lähed närvi ja vastad esimese ettejuhtuva ‘terava’ mõttega. Hiljem, kui meel on leebunud ja keegi ümber ka rääkinud, siis muidugi on hea öelda, et ma ei mõelnud selliselt, mul polnud selline toon jne 😀 Koguaeg sa ei mõtle tegelt seda, mida teised loevad, õpi ennast paremini väljendama siis 😀 Üks osa sellest on kirjalikult mitte plärtsumine, sest kirjalikult ja näost näkku suhtlemine on kaks väga erinevat asja.
Muideks plärtsutasin selle jutu ka praegu sõbralikult ja heasoovlikult sulle, aga seda lugeda ei ole ju nii vaimukas või sõbralik midagi 😀
Ma lugesingi seda sõbralikult, vb peaks ise ka rohkem smaile kasutama 😀
Mul enamus planeerimisest selle taga, et ma ikka vee lei tea, millega ma ses elus tegeleda tahan (töö & karjääri alaselt siis). Suudaks ma selles selgusele jõuda, ma juba tegutseks ja plaaniks palju rohkem oma elu. Aga selline pikk ja sihitu kulgemine hakkab ka juba närvidele käima, kui aus olla.
Mul on viisaastaku plaanid. Seni kõik täide viinud ka, suure tööga. Niiet väga plaaniinimene.
Ma otseselt väga suur planeerija ei ole, aga vihikusse panen eesmärgid kirja ning aeg-ajalt vaatan, et mis asjad on täide läinud. Kuidagi raske või imelik tundub asju pikalt planeerida, sest ma olen tegelikult selline inimene, kes tahab, et asjad kohe tehtud/valmis saavad.