Ma nägin täna öösel unes, et ma olin kuskil reisil koos mingite blogijate ja sõbrannadega. Helevalguse Katrel vedas ja ta sai osta 50 euroga komplekti, kus sees oli puidust jalgratas suurtele ja teine lastele, puidust häll, lastele võrevoodi ja söögilaud toolidega. Ma olin unenäos nii kade, et jooksin mööda tänavat, et ehk on kuskil veel selliseid häid diile. Lõpuks jõudsin ma mingisugusesse keldrisse, kus olid imelikud tunnelid. Ma jalutasin seal ringi, et väljapääsu leida, kui ma hakkasin kuulma imelikku kähinat, mis mind hirmutas. Otsisin veel paanilisemalt väljapääsu, kui ühel hetkel mõistsin, et see käin tuli ühe mu tuttava seest, kes kuskil nurgas vereloigus lebas, sest teda oli koer rünnanud.
See oli nii haige, sest ma hakkasin üle keha värisema ja tahtsin appi karjuda ja ukseni jõuda, aga verest tilkudes hakkas mu sõbranna appi karjudes minu poole roomama ja ma lihtsalt tardusin ja ei suutnud enam liigutada, ega joosta, ega miskit. Täiesti halvatud.
Ühesõnaga kuidagi sain sealt välja ja ühel hetkel ma nägin, kuidas mingi üüratu laine tuli üle linna ja kõik uputas ja ujus. Mulle tundus, et ma olen lihtsalt lõputus ookeanis ja see oli nii õudne, et… Ma üldse olen tihti vett unes näinud ja kardan küll vett ja uppumist (kuigi ma oskan tegelikult väga hästi ujuda, kuradima 9 aastat ujumistunde), aga seekord oli mu paanika, et kus mu lapsed on? See oli lihtsalt niiiii õudne, et ma tegin silmad kell 7 hommikul lahti ja enam ei läinudki voodisse tagasi.
Selle segase sissejuhatuse juurest päris teemani – ma hakkasin hommikul mõtlema, et mida ma kardan. Kõrgust nagu kardaks, aga ometi mitte väga paaniliselt ja kui vaja on, siis elan üle kõik kõrgused. Keegi kirjutas kuskil blogis, et kardab, et teeb midagi lihtsalt kogemata ja lolli peaga. No ala, et ronid kõrgustes ja äkki korraks paned silmad kinni ja tasakaal kaob ära ja kukud surnuks. Seda ma kardan ka!
Aga mingisugused ämblikud.. Pheeh, no ei ole mega õnnelik neid nähes, aga ära ka ei sure. Mida veel kardetakse? Ma isegi ei tea, ma vist ainult ära surra kardangi 😀
Ei, eksin! Kui ma olen vees ja mingi kala mind puudutab, siis see on super räme! Ja öösiti jalga voodi kõrvale maha ei pane, vaid hüppan eemale, et koll mind puudutada ei saa#kahelapseadekvaatneema.
Mida teie kardate?
59 kommentaari
Ma ei julge enam veepargis torust alla lasta. Lapsena lasin nagu Miki, aga nüüd on nii jube. Hiljuti neelasin hirmu alla ja läksin oma kolmesega torust alla laskma ja röökisin terve aja nagu piinataks ?
Ma kardan madusid. Ämblikule võin kasvõi musi teha, aga madusid kardan isegi telekast vaadata. Kõrgust kardan ka veidi. Lõbustusparkide ees on vanusega tekkinud hirm, et kui ma ripun kuskil kõrgustes ja mingi polt tuleb aktraktsioonil lahti, siis ma kukun alla surnuks. Olen oma loksumised ilmselt nooremana ära loksunud, enam ei kipu 😀 Kunagi oli mul hirm panna varbaid teki alt välja, et keegi äkki hammustab ära. 😀
Ja öösiti jalga voodi kõrvale maha ei pane, vaid hüppan eemale, et koll mind puudutada ei saa#
Mul sama probleem, kuigi 25 aastat elatud juba, et peaks üle minema see 😀 kaasaarvatud see et pimeduses hakkan igasuguseid asju ette kujutama, eriti kui magamistoa uks lahti 😀
Mina samaa ?? Ja juba 27 aastat ?? Appiii, ma öösel pimades koju jalutades laulan ka kõva häälega ja viisist mööda, et hirmus ei oleks ??
Öisel vōi pimedal ajal kuskil metsas, surnuaial, kuskil eraldatus kohas olemist. Ma ei tea miks, kas kardan kummitusi, seda et mingi debiil vôib kuskilt välja karata ja mind killida…
Aga see on vastik ja segab elu.
Mul kõik hirmud ületatavad,peale ühe. Magades ma jalgu ega käsi üle voodi ääre ei pane. Isegi varbaotsa mitte. Kunagi unes(v reaalselt..ma ei tea) öösel tundsin et keegi võttis mu käest kinni. Silmi lahti teha ei julgenud ja peale seda see foobia jäänud on.
Muidugi on mul ka hirmud uppumise,kollid voodi all, ämblikud, et minuga juhtub midagi, varaste,et lastega juhtub miskit jne. Aga need ei häiri niiväga elu ja tihti need ikka nö meelde ei tule. Kui ise hakkan nende peale mõtlema,siis on nad jälle olemas 😀
Ma kardan madusid, kohe väga. See aasta käisime Lätis ja nägin vaskussi. Ta lihtsalt oli liikumatult teerajal ning ära ka ei läinud. Ma keeldusin edasi liikumast ning mehel ei jäänud muud üle kui mind sülle võtta ja nö ohutusse kaugusesse viia. Kardan ka kõrgust. Üks aasta käisime Soomes Linnanmäkis Kingis atraktsiooni peal ning ma nägin nädal aega sellest õudusunenägusid, et kuidas ma seal tooli küljes ripun jms. Lisaks kardan ma väikseid auke mis teepinnal on või kuskil asja sees (need mis hästi tihedalt koos on) ja nõudepesusvammid mulle ka ei meeldi, eriti need mis uued ja krudisevad on.
Appi, kui naerma ajas see lõpp. Olen ühe lapse adekvaatne ema -no ei pane jalga voodi kõrvale 😀 Ja tekil ka ei lase voodist alla rippuda – see voodialune koll on võib-olla ahnepäits.
Aga no päriselt – viskasid ainult nalja sellega eksole? Ei saa ju ometi olla, et siin maailmas veel üks selline inimene elab 😀
Ma muidu paaniliselt seda ei karda, aga no on selline mõte end lapsepõlvest mulle kaasa haakinud.
Minu suured hirmud on kitsad kohad. Juba vaadata kedagi kusagil koopas roomamas või end läbi pressimas…juba mõte ajab paanikasse! Hiljuti läbisin aju mrt ja see oli kohutav katsumus. Hoolimata heast ventilatsioonist tundus mulle,et ma ei saa hingata. Nagu keegi istuks mu rinnal. Olin üleni higine ja metsiku pulsiga. Väga raske oli end sundida mitte sealt välja rabelems. Võehh. Pärast oleks nagu trammi alla jäänud…
Teine ja märksa keerulisem hirm on hambaarst. Nagu päriselt ikka. Pisarad voolavad, värisrn, higistan ja süda taob metsikult juba enne minekut. Arstid on hädas, sest ma lihtsalt kogu aeg nutan. Rahusteid olen proovinud, need pisut aitavad. Aga selle kõige pärast pole ma juba aastaid käinud kusagil. Viimane kord üks arst nähvas, et kuidas ma niimoodi sünnitada mõtlen, kui teda juba kardan. Ütlesin, et olen seda juba 2 korda teinud ja see ausalt hambaarsti hirmu vastu ei aita! Noh, nüüd, olles üksikema, pole mul nagunii enam raha ka selleks, varsti olen hambutu lihtsalt…
Mulle ei meeldi ämblikud, eriti toas. Õues ma võin veel neid tolereerida aga toas ma neid näha ei taha. See hirm on kuidagi süvenenud vanusega. 😀
Aga kõige “huvitavam” hirm on mul rihma otsas olevad väiksed koerad. Üldiselt ma koeri ei karda, vastupidi mulle koerad väga meeldivad. Aga kaks korda on olnud juhus, et ükskord tuli üks tädike vastu oma koeraga, koer oli rihma otsas ja siis kui jõudsin rihmaulatusse siis järsku koer kargas ette lõrisedes ja oleks peaaegu jalast naksanud aga õnnestus eemale hüpata. Ehmatas ära, kuna muidu tundus sõbralik ja rahulik koer. Ja teinekord oli koer seotud ühe poe ette, keset kõnniteed posti külge. Arvasin ka, et kui sellisesse kohta seotud, siis sõbralik koer. Hakkasin mööda minema kui kah koer kurjaks sai. Nüüd ongi selline väike hirm, kui koer lahtiselt vastu tuleb siis pole midagi. Vist mõtlen, et kui tahab kallale tulla siis oleks juba tulnud. Aga kui kõnniteel tuleb vastu inimene koos koeraga rihma otsas, siis ma alati mõtlen, et raudselt ründab kui möödun neist. 😀
Mul on tõsine ussikeste/tõukude foobia. Kohe selline, et kui neid näen, siis on paaniline kiljumine ja halvimal juhul nutmine lahti. Vihmaussi ei karda, õuna- või leheussi nähes suudan end veel kontrollida, aga mädanemise protsessiga kaasnevad tõugud…Mai gaad, sellest rääkiminegi on rõve.
Ilmselt on asi saanud alguse saanud lapsepõlves, kui suvel aiamaale minnes nägime teeääres auto alla jäänud kassi laipa. Ķõndisime emaga küll sellest kaarega mööda, aga osa tõuke oli juba tee keskele roomanud. ?
Leebem kartus on avatud kanalisatsiooniaukudega seoses (ikka sellised paari meetri sügavused) ja nt veehoidlate basseinid.
Ja minu irratsionaalne salahirm – zombid. Teinekord võin omaette mõelda, et kui zombiviirus peaks maad laastama, siis kuidas ennast kõige paremini korterisse barrikadeerida. Jah, olen 30-ndates abielus naine ja ühe lapse ema, aga zombidega ma kokku ei tahaks sattuda.
Aga see ei takista mind ikka ja jälle vanakooli zombifilme ja Walking Deadi vaadata. ?
Ma kardan elada/üksi olla maamajades, või üldse kuskil eraldatud kohas. Just seepärast, et mis siis saab, kui keegi mind röövima tuleb nt. Kuigi unistan talumajast aga see tähendaks, et mees peaks minuga 24/7 olema. 😀
Lahtise kapiuksega kardan magada, kuigi muidu ma kolle/kummitusi ei karda. Kõrgust kardan mingi kõrguseni, benji hüppe tegin 120m pealt ära aga langevarjuga ei hüppaks, see on liiga kõrge juba. 😀
Vaalasid kardan ka…. Mitte, et ma mõnega kohtunud oleksin aga jah. 😀
Kardan vett. Sügavat, kus pole põhja näha, kuna väikesena peaaegu uppusin Männiku rabas soosse. Kardan igasugu veega seotud elukaid, mulle alati tundub, et Atlantis on reaalne, aga seal elavad mingisugused monstrumid, kes on verejanulised ja väga kurjad 😀 #rikasfantaasia
Kardan ämblikuid nii palju, et see pole enam hirm, vaid foobia. Mõte ämblikust tekitab iivelduse ja pea hakkab ringi käima 😀
Kardan oma unenägusid ka. Olen terve elu olnud kimpus hirmsate unenägudega, ma ei oska enam midagi peale hakata, et neid leevendada või et neid üldse poleks 😀
Kõrgust ja herilasi kardan normaalse inimese kombel. Pimedas toas/õues/autos/liftis vms kohas lähen täiesti paanikasse. Senikaua kui kasvõi kuuvalguski paistab on kõik hästi.
Mulle ei meeldi ujuda veekogudes, kus ma ei näe põhja, jalad lähevad põhja või mingid veetaimed ulbivad ringi, aga noh, ma teen seda ikka, sest… ma ei tea, mõtetud hirmud ju 😀
Mind hirmutavad täiesti arusaamatul põhjusel vees olevate laevade põhjad. Ma vist upuks hirmust ära, kui peaksin vette kukkuma.
appi, naljakas. mul sama hirm. eriti veel kui mōtlen, et ulbin seal vees ja need laeva tiivikud mingi keerise tekitavad ja ma vee alla vajun ja need mu surnuks peaks seal lömastama kuidagi :/ jumala ulme hirm.
aa ja see ka veel kui nt õhtul lähen toa ust kontrollima, kas ikka on lukus. nagu ALATI tuleb silme ette pilt kui uks lahti, et mingi pätt krabab lingist ja ei lase ust kinni tōmmata ja tahab sisse pääseda. ma ei tea, et oleks kunagi mõnd filmi vm näind ja ei kujuta ette kuskohast sellised hirmud 😀
See on ka üks minu suurimaid hirme. Suur kivi vees annab pmst sama efekti. Huvitav, arvasin, et olen ainus selline:)
Mingil määral karda kõrgust, mitte otseelt alla kukkumist, kui kõrgust ennast. Palju oleneb ka tornist/trepist, nt lahtised astmed/tornid on hullemad. Enamasti kõrgusesse ei roni. Totaalne foobia on aga ilma jalgadeta loomade ees, no need vihmaussist suuremad ikka. Kõige hullem on pilt ajalehes vms, hetkega täielik paanikahoog. See foobia lapsest saadik, ajaga läks hullemaks nooremana. Õnneks kunagi looduses pole kohanud, ei taha isegi mõelda enda reaktsiooni peale siis.
Mina kardan vist kõige rohkem õudusunenägusid. Ükskõik, mis õudust. Ja natuke kõrgust ka. 😀
Ma kardan kõrgust, see mul täielik foobia. Nii kui olen kuskil kõrgemal siis tõmbab jalust nõrgaks ja kuigi mõistusega tean, et ei ole võimalik kukkuda alla, siis ikka on hirm et äkki kuidagimoodi libisen või komistan ja kukun. Samuti kardan paaniliselt sügavat vett, niimoodi, et kui nad näitavad kuskil sarjas/filmis ookeani (eriti kui see on tormine), siis ma ei saa vaadata 😀 Nt see koht Titanicus kus see laev pooleks murdub ja langeb ookeanipõhja, seda ei saa ma vaadata.
Samuti kardan vägistamist. Kuna sellest räägitakse aina rohkem st naised räägivad oma kogemustest, mis on väga hea, sest selliseid asju ei peaks maha vaikima, aga aina rohkem vaatan või jõuab kohale, et nagu holy shit, peaaegu igal naisel on mingi õõvastav kogemus seoses selle teemaga ja see suurendab veel rohkem mu hirmu.
Ma kardan baktereid ja mustust. Pesen peale iga asja puudutamist käsi, linke avan salfakatega jne (kuigi pesen käsi ka pärast). Mul on muidugi OCD ka (millega kaasneb veel palju muid asju: sammude lugemine, asjade mitmekordne üle tegemine, kontrollimine, paarisarvudes lugemine jne – ma võin end vahel täiesti hulluks ajada). Kardan teadmatust (näiteks eksamitulemusi oodates oli mul OCD mitu korda hullem kui tavaliselt) ja ootamatuid olukordi.
Väiksena ma keeldusin ujumast tiigis või järves, kui oli konnakulleste hooaeg. Ükskord ma sattusin ikkagi ujuma, sest ma ei näinud, et kullesed olid ja ühel hetkel avastasin, et ma olin neist ümbritsetud! Need olid mu keha vastas, tahtsid isegi mu trikoosse tungida. See oli nii rõve, et ma karjusin tükk aega kuni ma sealt minema sain. Ma ei lähe ujuma ka vette, kus on vetikad või muda või on vesi nii sogane, et ma ei näe, mis seal on. Lisaks sellele kardan haikalasid, kuigi nendega kokku sattunud veel pole. 😀 Sellegipoolest meeldib mulle ujuda, lihtsalt selges liivapõhjaga veekogus (või veel parem – spaas).
Ei midagi.
/endaga rahul
Koeri..ikka nii väga, et ei suuda enam adekvaatseks jääda. Ei suuda liikuda, mõelda..tunnen ainult, kuidas üle keha kuumaks läheb, tekib paanika, kurgus pitsitab, nagu hakkaks lämbuma. Kui koer tuleb minu poole, siis satun hüsteeriasse, hakkan karjuma ja nutma. Vaid mõte sellest ajab hulluks. Ja no praeguses maailmas ikka sõda ja terrorismi ka. Mul kaks last ja tahaksin neid kogu aeg kaitsta. Hirm tekib, et mis siis saab, kui mind enam ei ole ja ma ei saa neid valvata enam
Ja kõige haigem asi EVER on see, kui koera peremees ütleb, et ohh ära karda, ta on sõbralik ja ei hammusta. KÄI….kuskile
Mina ütlen alati, et ära karda, sest mu koer ongi sõbralik ja ei hammusta. Või mida ma ütlema peaks siis, kui see tõsi on :D?
Mina isiklikult ei lähegi kellegi juurde, kui tean, et koer on. Võiks ju paluda koer kinni panna. Kui on selline hirm, n
Kui ma teaksin, et kellelgi paaniline hirm on, siis paneks muidugi koera kinni, aga lihtsalt ma ei saand aru, et mis paha selles on, kui ütled, et ta tegelt ka pole hammustand kedagi 😀
Mina isiklikult ei lähegi kellegi juurde, kui tean, et koer on. Minul on hirm ja koer on minu jaoks koer. Ei aita seda hirmu vähendada, kui korrutada, et koer on sõbralik. Kes ei krda, sel peale seletust jah kergem. Kui aga ma ütlen tõsiselt, et ma tõesti tõesti kardan, siis jumala eest võta oma krants ära palun…see siis juhul, kui avalikus kohas olla. Kellegi koduhoovis just nõudma ei hakka, hoian ise eemale
Jalutasime läbi metsa ämma poole. Järsku ilmus ei tea kust hundipeni. Lõrises ja liikus aeglaselt meie poole. Sada mõtet käis peast läbi. Kusagilt tuli lõpuks omanik ka välja. “Oi ärge kartke, ta ei ole üldse kuri.”? WTF? Ma lausa jälestan koeri. Lalaa ma niisama kõnnin siin.. oo läheme hammustame seda ratturit eksole. Ma absoluutne kassi inimene.
Kardan koeri, kõike veega seonduvat ja ämblike.
Minu koer on ka saanud aiast välja ja tal on mega haige komme haukudes inimeseni joosta TÄIEL TEMPOL ja siis peale hõpata ja lakkuma hakata 😀 Ma olen siis ka see tropp, kes järele jookseb ja hüüab, et ärge kartke, lihtsalt selle pärast, et äkki muidu keegi hirmuga annab jalaga esimese laksuga.
Mina kardan hääli mille tekitajat ei tea/näe, näiteks mingi krigin, raksatus, sammud jne. Ja ämblikuid 🙁
Mul on mingi paaniline hirm tekkinud, et äkki kui ma kuskil rahvarohkes kohas olen, siis tuleb mingi terrorist ja hakkab kõiki maha laskma või paneb mingi pommi. Tööl, kui üksi jään (õhtuti vahel paar tundi, sest töötan lastepoes), siis on ka alatasa elavad pildid silme ees, kuidas mõni inimene relvaga astub sisse ja lihtsalt laseb mu maha.
Mina kardan autoga sõita. Paaniliselt. Kõrvalistujana. Taga istujana… Loadki jäid seepärast tegemata.
Mul sama teema. Ise roolis siis ei karda, mōni räägib, et sōidan lausa nagu hulljulge ralliäss vms ?? Aga kui keegi teine roolis, siis kardan. Mitte küll nii paaniliselt, et üldse autosse ei istu, aga paremal juhul olen ise roolis. Kusjuures see hirm tekkis peale sünnitust. Imelik ?
Minul ka peale sünnitust ?
Ma saan sõita küll teistega, aga äärmiselt korralik liikleja peab olema. Mingit möödasõitu, kui tegema hakatakse nt, on mul paanika nii laes ?
Haigusi! St ikka hulle, nagu vähki. Enne lapsi oli suva, nüüd koguaeg paanika, et oh god, minuga ei tohi midagi juhtuda! Jaanusega ka mitte. Ja suvalisi psühhe, kes kuskil kaubanduskeskuses inimesi maha hakkavad laskma, neid kardan ka täiega, olen miljon õudusunenägu näinud sellest.
Mina ei julge öösel varbaid teki alt välja pista, kardan et hiir kohe hammustab!☺
Kusjuures mina usun enda unenägude tähendusi. Vesi on minu jaoks märk, et jään varsti haigeks. Kas ma olen ainuke, kes usub seda?
Naljakas, et just täna hommikul sellise postituse teed. Ma nägin öösel unes sind. Ma täpselt ei mäleta, mis seal oli, aga umbes midagi sellist oli, et ma tahtsin väga sinu sõbranna olla ja käisin sul külas ja natuke olimegi sõbrannad, aga siis sa lõpuks ikka otsustasid, et ma olen sinu jaoks liiga nõme ja saatsid mu minema.. 😀
Mina kardan surma. Surma selles mõttes, et kardan mõnest oma lähedasest inimesest ilma jääda. Töökontekstis ma surma ei karda. Kui mõni mu patsient sureb, siis see pole minu jaoks midagi ületamatut. Aga ühestki oma lähedasest ma ilma ei soovi jääda. Veel kardan ma mere ja kõrguse hüpnotiseerivat mõju. Kui kuskilt rõdult või laevatekilt alla vaatan, siis tekib mul alati selline mõte, et mis siis saab, kui ma alla hüppan. See on KO-HU-TAV ja ma olen isegi mõelnud, et peaks selliste rumalate mõtete pärast mõne nõustaja poole pöörduma.
Issand, see alla hüppamise mõte on mul ka vahel olnud, täiega jube 😀
Just alles hiljuti nägin und, et koju murdis varas, kes siis kõrval toas asjades hakkas sobrama. Hirm – kas minna takistama, olla vaikselt teki all??? Igatahes ma otsustasin unes minna ikka takistama ja siis toa uksel seisis suur tume kogu, käes kurikas ja ytles et ma piuksugi ei teeks, aga ta võtab mu vanavanaisa akordioni endale. Vastasin, et eee jaa okei? Sest tglt mul ei ole sellist asja kodus ? the end. Aga enamasti ma näen naljakaid ja toredaid unenägusid. Vahel siiski ka halba, aga ma siis asun nagu võitlusesse ning maailma päästma, IRL olen pigem häbelik.
Kõike üleloomulikku kardan (kui peaks ise miskit kogema). Vägivalda, kurjust, sõda jms kardan. Madusid kardan. Brrrrr. Lagendikuhirm on, vahet pole kas maal või vee peal. Lihtsalt nii ängi tekitab, kui olla kuskil uurel lagedal väljal, ümber mittemidagi. Üldse, kõik, mille kohta ma väga ei tea, tundub hirmutav. Paljude asjadega aga nii, et kui end maksimaalselt kurssi viia, siis polegi enam nii hirmus. Sünnitus üks selline näide 😀 Muidu pean hirmu mõttetuks halvavaks tundeks, sest hirm ei hoia mingeid sündmusi ära, vaid lihtsalt kurnab ennast ja raiskab ressurssi, mida mõnes situatsioonis hädasti mujale võib vaja minna. Kuid noh.. Mõistusega hirmust üle olla ka alati ei õnnestu.
Ma kardan öösel peeglisse vaadata ??
+1 ??
+1 😀 Ja seda ka, kui mingi peegel üldse voodi juures on.
Üldse kardan irratsionaalseid asju – pimedust toas, pimedust kapis, üleüldse pimedust. Õues pimedus pole üldse nii hull. Herilasi ja igasugu sumisevaid asju kinnistes ruumides kardan ka. Olen valmis vabalt lihtsalt kodust ära minema, et nad omaette välja saaksid või siis ära sureksid. Nüüd mul on õnneks kass, kes kõiki lendavaid asju ründab, täitsa nagu turvamees või nii 😀
Aga muuseas, on üks ülihea seriaal Black Mirror, kus kolmandas hooajas üks osa Playtest ja seal oli nii, et üks mees pidi minema testima õudusmängu ja ta ajus oli mingi kiip, mis manaski esile just tema enda konkreetsed kõige suuremad hirmud. Never fking EVER ei teeks ma sellist asja!
Võõrast vett kardan ka, nagu allpoolgi kommentaar. Mitte uppumist, vaid sügavat vett, mis ei paista läbi. Wtf, sealt võib mingi Godzilla välja tulla.
Ja suuri kujusid kardan ka, eriti inimesekujusid. Mida suurem, seda hirmsam. Ka näiteks see Hämariku kuju Viru keskuse juures, creepy 😀
Ma nägin täna unes, et mu mehel oli 6 väga haruldast 50 eurost. Olid sellised hõbedased ja hästi ilusad nägid välja. Siis ma vaatasin ühte neist hoolega- silitasin ja mõtlesin, et küll on ilusad. Andsin mehele tagasi ja ta ütles, et neid ei tohi ära kaotada väga haruldased on.
Kusjuures me oleme kuskil võõral maal (ma ei tea kus) ja see raha vaatamine/imetlemine toimus keset tänavat kus inimesed olid ümber. Nagu väga veider uni 😀
Üldiselt raha unes nägemine vist head ei tähenda, keegi kunagi ütles mu meelest…
Kui see nüüd midagi peaks tähendama, siis äkki keegi teadja oskab öelda mida? 🙂
Mu vanaema ütles et kui unes raha vaatad siis sõltub päris elus sinu enda materiaalne olukord sinust endast..vot 🙂
Pimedust. Ja mitte mingite pättide pärast kes pimedal tänaval rünnata võivad vaid minu fantaasia küündib ikka palju kaugemale, pigem kardangi rohkem pimedat tuba, õues on kuhu minema joosta ??? a ja see voodist hüppamine…mina hüppan ka sest muidu võib mingi zombistunud rõvedate pikkade küüntega käsi mind kannast haarata ? mina olen muidu adekvaatne nelja lapse ema ???
Kõik sama mul ?
Ussid – igas suuruses (No vihmaussi nähes kiljuma ei hakka, aga ma ei puutu neid). Kõrgust kardan kaa ( jalad lähevad iseenesest väga nõrgaks, kui kuskil kõrgel olen)… ja üksinda pimedas olemist püüan ka vältida…. ja kitsaid kohti. No neid asju on ikka veel vist. Korralik jänes noh! ?
Appi kui õudne unenägu. Ma pole tükk aega selle laadseid näinud. Kusjuures sa kirjeldasid sellist pilti, nagu ma eile lugesin uudist, mis hetkel Myanmaris (eks Birma) toimub ja piltidel olid tapetud inimesed, uputatud lapsed, veri igal pool.. jube.. tuli kohe ette nagu.
issssand 🙁
Mina nägin unes täna et tuli sõda, mingid hiinlased tulid poodi tapsid inimesi ja varastasid raha ära, ja ma vaikselt roomasin poest välja ja põgenesin lifti kaudu 😀 Aga mina kardan nt: pimedat (äkki tuleb nurga tagant mingi vanamees mind vägistama), surma (äkki ärkan hauas ellu, või tuhastamisel), ämblike (üksi kodus olles, tardun ja ei julge enam pilku talt lasta, ise tappa ka ei julge kuna muidu süümekad), varbaid üle voodi ääre ei pane äkki keegi tuleb kuskilt neid näppima :D, õudukaid vaadates kardan pärast dušši all silmi kinni panna(äkki keegi tuleb ja kägistab mind ära)… Ma arvan et neid asju tuleks veel palju palju.
Mul on thalassofoobia nagu hiljaaegu selgus. Nimelt ma ei karda vett ega uppumist, aga ma ei kannata seda, kui ma ei näe, mis mu all seal vees on, seetõttu ei kannata ma ka pimedat sügavat vett. Ma oskan ujuda imehästi, aga never ever ei hüppaks ma paadi pealt pimedasse vette nii, et ma ei näe, mis mu all on 🙂
Hahaha sama. Naljakas, et mõni ei julge üle pea vette minna – ma jälle pole nõus nii vette minema, et jalad põhja lähevad või millegi vastu. Hiljuti käisin ujumas võõras järves ja iuu, mingid järvekarvad läksid mulle vastu, öäk!
haha, järvekarv 😀
Ma vihkan igasuguseid taimesid ja adrusid veekogude põhjas ja ma jälestan seda rõvedat savi mis mõnes kohas on meres. See on lihtsalt jälk ja kui mul jalg sinna sisse läheb siis mul tuleb mingi räme paanika peale:D Ja loomulikult igasugused kalad võiks ka eemale hoida et nad mu jala vastu ei läheks 😀 Kardan veel paaniliselt kõrgust ka. tuleb selline paanika taas ja hing nagu hakkab kinni jääma.
No praeguses maailmas olen ma hakanud terrorit kartma. Oskan väga hästi lastega kuskil üritusel või linna vahel jalutades ette kujutada kuidas kohe keegi ründab.
Ja veel olen ma kummitusi ja igasugu selliseid ebareaalseid jms asju kartnud, samas mind huvitab see teema ka.
Nt kui maal lapsepõlvekorteris juhtun ööbima, siis õhtul magama minnes magamistuppa liikudes ma panen enda eest kõik tuled põlema ja siis kustutan järjest ära kuni viimane tuli on kustutatud ja meeletu kiirusega voodisse jooksen. Ja magamsitoa seinal oleva peegli tõstan maha, sest ma kardan, et äkki ma vilksamisi näen sealt kedagi, või näen unes, kuidas sealt hakkavad igasugu deemonid välja tulema, sest unustasin peegli maha võtta.
Kusjuures oma kodus ma peegleid ega kummitusi ei karda ja seal korteris pole ma ka kunagi ühtegi kolli näinud.