Kuulge, homme juba hakkab TV3 näitama seda sarja, kus me eelmine aasta kaasa lõime. Esiteks tahaks kohe ära mainida, et kuigi saate nimest arvavad paljud, et see terve hooaeg räägib lapse SÜNDIMISEST, siis tegelikult julgen ma arvata, et nendega saab esimese osaga juba ühele poole. Minul ei tulnud mingit võttemeeskonda haiglasse kaasa (nad isegi ei küsinud), aga eks nad seal mingisuguseid laivi katkendeid kasutavad (nagu ma reklaamis nägin). Enne, kui ma haiglasse läksime, siis tuli meeskond meile külla ja vaatasid, kuidas ma viimaseid asju pakin jne. Tegelikult pidid nad üldse järgmine päev tulema tegema seda klippi, aga kuna ma juba suht valudes olin ja sünnitama hakkasin, siis nad kiirustasid kiirelt siia, et saaksid paar kaadrit enne, kui ma veel rase ka olen.

Sellega oli selline naljakas värk, et kui nad tulid, ei olnud mul hullu midagi, teate, selline päevadevalu moodi asi ja pigem olin ma hästi põnevil ja õnnelik, et jee, täna saab Lendet näha. Küll aga juhtus nii, et mida kaugemale see kell tiksus, seda valusam mul hakkas ja sellega seoses meenus ka mulle see TUNNE ja arusaam, et okei, siit läheb edaspidi aina valusamaks ja hullemaks. Siis kadus mul see põnevus ja õnnetunne ära ja asendus une, kurbuse ja paanikaga. Ma ei tahtnud ju sünnitada! Mu viimane mõte oli, et äkki, kui ma ennast ei liiguta, siis lähevad valud üle ja saab veel paar päeva edasi lükata, aga noh… see ei käinud kahjuks nii.

Samal ajal kui ma nende mõtetega maadlesin ja pisaraid tagasi hoidsin, ajas võttemeeskond mulle mingit käojaani, et kuule tule seisa siia kööki ja teeskle, et sa keedad teed vms ja ma olin selleks ajaks juba 18 korda öelnud, et kuulge, ma ei taha enam, te pidite pooleks tunniks tulema, MA TAHAN ÜKSI OLLA, mitte siin teeselda, et ma keedan teed. No ja siis ma murdusingi ja saatsin nad konkreetselt persse ja ütlesin, et nad mu kodust välja kaoks. Ma loodan, et seda kohta sisse ei jäeta, sest ma olin juba mega paanikas ja ma ei soovinud, et mingi võõras mees oma kaamerat mulle näkku suruks.

Mul tuli veel ema siia, kes ütles, et ma vist peaks haiglasse minema, aga mina olin nii kinni oma mõttes, et ma teen veel kiire uinaku, et ma ei pannud ta soovitusi tähelegi. Kuni siis kell kolm ma tõusin püsti, et vetsu minna ja sain aru, et ma ei suuda põhimõtteliselt kõndidagi. Eks ma siis kobisin pooleks neljaks umbes ikka haiglasse (nuttes). Tegin paar laivi (vist ka nuttes). Ja 18.44 oli Lents juba meiega, nii et pikka pidu ei olnud õnneks. Lents oligi sündinud!

Mõneti on päris tore, et meid niimoodi viis-kuus kuud filmiti. Ma ise ei mäleta sellest ajast mitte kui midagi. Ainult see meenub, et kui nad esimene kord meid koju filmima tulid, siis ma üritasin parasjagu Lendele süüa anda ja see oli NII RÄME VALUS, nagu keegi nüliks žiletiga mu nibust väikseid viile maha. Aga üldiselt ma ei mäleta peaaegu midagi enam nendest alguskuudest, nii et loodetavasti on endal ka tore vaadata. Selle miinusega, et ma tegelikult ei salli enda telekast vaatamist ÜLDSE. Mistõttu teeb veel imelikumaks asjaolu see, et ma pidevalt kuskile telekasse ronin. Ma olen üldse selline… kahe otsaga inimene:

Ühesõnaga on nii, et homme oleme kutsutud seitsmeste uudiste stuudiosse ja peale seda, kell 20.00 hakkabki esimene episood sarjast “Me saame lapse”. Kes teist seda vaatama plaanivad hakata? 

Ja kui ma juba siin postituses korra sõna “nibu” kasutasin, siis ma pean kiirelt halama. Ma olen juba varsti pea aasta harjunud olnud sellega, et mu rinnad ei kuulu mulle ja see on täitsa okei, enamasti. Küll aga oli ÄÄRMISELT EBAMUGAV ärgata täna selle peale, et keegi lakub mu nibu. Okei, väga imelik oleks selle peale nagunii ärgata, oleks see Lende või Kardo või jumal teab kes, kellel tuleb selline mõte. Täna oli see mu kass.. Ma ärkasin selle peale, et mu kass lakkus mu rinda…. EIIIIIII! Ma tunnen ennast nats molestituna.

Jaga: