Kui kunagi blogisin koolikiusamisest, siis kirjutas keegi kommentaari, kus ta märkis ära, et kui ta nüüd täiskasvanuna kuskil oma kiusajaid näeb, siis on ta esimene refleks ruttu minema joosta ja halb hakkab. Justkui nagu tema ise oleks midagi valesti teinud. Ma sattusin ükspäev umbes taolisse olukorda, kui ma poes käisin. Olime seal Kardo ja Lendega, kui ma ühel hetkel nägin seda skiso, kes mind pikalt painas. Reaalselt, see sõna skiso ei ole siin sõnakõlks, vaid on hullaris kinnitatud ja puha ja no arvestades, et ta saatis mulle (ja paljudele veel) öö jooksul sadu kirju, millest meeldejäävaim oli näiteks “ma loodan, et sul sünnivad edaspidi kõik lapsed surnuna”, siis ma selles diagnoosis ka väga ei kahtle.

Igatahes nägin ma teda seal poes ja mul hakkas lausa halb. Ma oleks ise nagu millegi pahaga vahele jäänud, ma jooksin Kardo juurde ja ütlesin, et issssand, seeeee naine on siin poes, appi, kui jubeee! Ma varjasin ennast puuvilja letis, kuni ta poest lahkus ja keeldusin enne isegi maksma minemast.

Täna läksin jälle poodi ja seal ta oli. Kuradi POE RÜÜS. Ehk siis ta nüüd töötab mu kodupoes. Great. Õnneks mul on siin teine kodupood veel, edaspidi käin siis seal, mis seal ikka.

Jaga: