0
KURB ON OLLA

tore värk

6. september 2017

Kui kunagi blogisin koolikiusamisest, siis kirjutas keegi kommentaari, kus ta märkis ära, et kui ta nüüd täiskasvanuna kuskil oma kiusajaid näeb, siis on ta esimene refleks ruttu minema joosta ja halb hakkab. Justkui nagu tema ise oleks midagi valesti teinud. Ma sattusin ükspäev umbes taolisse olukorda, kui ma poes käisin. Olime seal Kardo ja Lendega, kui ma ühel hetkel nägin seda skiso, kes mind pikalt painas. Reaalselt, see sõna skiso ei ole siin sõnakõlks, vaid on hullaris kinnitatud ja puha ja no arvestades, et ta saatis mulle (ja paljudele veel) öö jooksul sadu kirju, millest meeldejäävaim oli näiteks “ma loodan, et sul sünnivad edaspidi kõik lapsed surnuna”, siis ma selles diagnoosis ka väga ei kahtle.

Igatahes nägin ma teda seal poes ja mul hakkas lausa halb. Ma oleks ise nagu millegi pahaga vahele jäänud, ma jooksin Kardo juurde ja ütlesin, et issssand, seeeee naine on siin poes, appi, kui jubeee! Ma varjasin ennast puuvilja letis, kuni ta poest lahkus ja keeldusin enne isegi maksma minemast.

Täna läksin jälle poodi ja seal ta oli. Kuradi POE RÜÜS. Ehk siis ta nüüd töötab mu kodupoes. Great. Õnneks mul on siin teine kodupood veel, edaspidi käin siis seal, mis seal ikka.

Loe ka neid postitusi!

28 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Keegi 7. september 2017 at 07:27

    Mina olen algklasside lapsena elanud üle ühe skisofreeniku noarünnaku, armid siiani järel, ja seejärel mitme aastase meie pere terroriseermise. Praegu vaatan, et tegu on haleda haige inimesega, kui kusagil linnapeal näen, suhtlen sama neutraalsel tasemel natu selku kassapidajaga. Mitte ühtegi detaili ei avalda, lasen tal elada oma arvamustes ja koik.
    Aga mis kurb on, on see, et selline asi tekitas aastateks sellise hirmu, et ründasin verbaalselt ka enamvähem kõike ja kartsin kõike. Olin ikka paras nõid. Väga kurb ja piinlik on, mida on öeldud. Aga minupoolsed nähvamised lõppesid ka enamvähem kohe kui seostasin selle lapsepõlves läbi elatuga. Nüüdseks on pigem kurjadest inimestest kahju, sest ega me ei tea mis valu nad on läbi elanud, et nii kibestunuks muutuda.

    Aga see muidugi ei tähenda, et oma piire ei peaks kaitsma ja hoidma. Tulebki enda eest seista igal juhul.

  • Avatar
    Vasta ritsik 6. september 2017 at 23:20

    Skisofreenik võib ravimeid võttes täitsa normis püsida, tööl käia vms. Paraku alati ei võeta tablette ja siis on pahasti küll.
    Kiusajal on lootust vähemalt kunagi oma tegudest aru saada.
    Mina kohtusin oma kiusajaga mõned aastad tagasi koolikokkutulekul ja mõtlesin küll, et nüüd ma talle jobule ütlen seda ja teist. Tegelikkuses nägi mehikene nii loppis ja hale välja, et mul polnud vaja enam midagi öelda.

  • Avatar
    Vasta Carry 6. september 2017 at 20:27

    Kuidas ta tööle sai (oma “skiso” diagnoosiga)? Kas meie uus tööhõive reform juba toimib ja erivajadusega inimesi palgataksegi tööle?! Isegi sellise diagnoosiga..emm… ok siis.

    • Avatar
      Vasta Kat 7. september 2017 at 15:49

      ega tööandja ju mingeid diagnoose ei näe, ei tohigi näha – privaatsed andmed…

  • Avatar
    Vasta C 6. september 2017 at 19:31

    Igasuguseid inimesi leidub. . . Minul leidus üks selline sõprusringkonnas. Talle ei meeldinud mu elukaaslane(arvas et teab temast rohkem ja muudkui tegi teda maha). Ja kui ta siis teada sai, et me veel lapse ka saame, siis esimese asjana inimene käratas mulle, et mu lapsest tuleb raudselt mingi samasugune tropp nagu ta isa on… Automaatselt sekundi pealt lõppes see sõprus ära. Ja nüüd linna peal vahest harva nähes, tunnen mina ennast kuidagi pahasti ja soovin teises suunas joosta, kuigi tema oli see “karm” sõnavõtja.

  • Avatar
    Vasta Mari 6. september 2017 at 15:52

    Kahju, et ta Sulle nii ütles. See on tõesti nõme!
    Sellist nõmedust ei peaks seostama skisofreeniaga. Isegi siis kui skisofreeniaga inimene nii nõmedasti ütleb.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 6. september 2017 at 15:58

      Skisofreenik ju elab mingit oma väljamõeldud elu – kuna talle tundus, et ma blogin temast (postitustes, kus ma kirjutasin endast või oma lastest, aga no raudselt TEMAST ridade vahel), siis ta läkski närvi ja hakkas sõimama.

      • Avatar
        Vasta Mariza Verismaa 7. september 2017 at 08:47

        Mallu aga nüüd kirjutasid ju küll konkreetselt temast! Ma loodan, et ta on sulle armuline ega hakka uuesti sõimama ?. Saab ta ju ka seda postitust lugeda? Jube muidu on küll kellegile selliseid asju soovida. Lapsed on püha!

  • Avatar
    Vasta S 6. september 2017 at 15:18

    Üks asi on näha kooliaegset kiusajat, nüüd on inimesed täiskasvanud, ilmselt paljudel neil endal ka on piinlik asjade pärast, mis kunagi ütlesid või tegid. Teine asi on vaimselt ebastabbilse täiskasvanud inimese solvangud/ähvardused, tõesti ei tahaks sellist näha ega kokku puutuda temaga.

  • Avatar
    Vasta :( 6. september 2017 at 15:00

    Mallukas ole tubli ja ära käi seal poes enam.
    Võin öelda, et elus on tahes-tahtmata olnud kokkupuuteid selliste skisodega ja neist käin nüüdseks kilomeetrite kauguselt mööda. Miski neid skisosid ikka karistab…mu kunagine tuttav naine oli nii hull, et ütles mu armsate 2 a kaksikute kohta “värdjad” vihaga…oiii ma olin marus ja kunagi ei teinud temast välja ega tundnud teda enam. Parastada tõepoolest ei ole eesmärk, aga nüüdseks see naine ei ole saanud ühtki last ( 40.a juba), üritab siiani, kuid sünnitamiseni ei jõua. 🙁
    Üks skisost naine tahtis mind trellide taha panna. Töötasime koos ja ta organiseeris nii, et 3 töötajat valetasid tema kasuks, et mina varastan ja anti politseisse asi (skiso ise oli omaniku armuke). uskuge või mitte, aga see on sulatõsi, et isegi uurija ei uskunud mind (selline on meie Eesti), kuigi mingeid tõendeid ei olnud, ainult skiso ja töökaaslaste tunnistused. Isegi valetunnistuste andmiste eest kedagi ei karistatud, kuigi minu poolt palgatud jurist üritas kõike teha, et mu nimi puhtaks pesta. Juurdlus lõppes ebapiisavate tõendite puudumisel, seega olen ikka varas, märk maas. See skisost naine sai aasta pärast karistuse – ta poeg pani ta maja tagatiseks laenule ja maja müüdi mõne aja pärast kohtutäituri poolt maha.
    Isegi, kui ma ei taha tunnistada, jätab see suure jälje hinge. Kui olen neid kahte skiso näinud, läheb mul süda pahaks, ausalt. Ma ei põgene nende eest, aga hoian eemale.

    • Avatar
      Vasta Johhi 6. september 2017 at 20:45

      Oeh, osad inimesed on ikka jubedad. Tean ise ka seda tunnet, kui ollakse sinu vastu mingil põhjendamatul ajendil ja ise oled kuidagi kaitsetu selle vastu. Aga usun ka, et kõik teod käivad ikka ringiratast. Ole sama ratsionaalse suhtumisega edasi 🙂

  • Avatar
    Vasta laine 6. september 2017 at 14:57

    kas sa ise pole ka mitte kiusaja olnud? meenuks, et nagu keegi on kirjutand
    võid vabalt ümber lükata:)

  • Avatar
    Vasta Manna 6. september 2017 at 14:23

    Äkki see oli ta plaan! Sul silma peal hoida. tõn tõn tõõõnn

    • Avatar
      Vasta Carry 6. september 2017 at 20:30

      Omg… 0_0

  • Avatar
    Vasta Teele Talu 6. september 2017 at 14:20

    Issand, milline kohutav inimene!!!!!! Ma saan aru, et me ei saa kõigile meeldida ja minule ka ei meeldi paljud inimesed aga nõnda terroriseerida ja kuidas võib üks endast lugupidav inimene sellist asja teisele soovida???? Tule jumal appi!!!!
    Hakka teises poes käima, ausõna. Issand, mul tulid külmavärinad peale…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 6. september 2017 at 14:40

      No ta ei ole tegelikult laias laastus kohutav inimene, ta on lihtsalt haige inimene, muud midagi.

    • Avatar
      Vasta Liza 6. september 2017 at 19:26

      Endast lugupidav inimene ? Sa vist oled asjast valesti aru saanud, haige inimene pigem.

  • Avatar
    Vasta AA 6. september 2017 at 14:19

    Haha. Nope nope nope nope. Mul ka nii olnud ühe kiusajaga. Aitas ema rongipeale. Mõtlesin et kui ka peale tuleb tulen kohe maha.

  • Avatar
    Vasta Julia 6. september 2017 at 14:19

    Ma ei suutnud enam Kadaka selverisse mina kui nägin seal selle väikese Emili (laps, keda peksti surmasuhu) ema kassapidajana töötamas. Endal oli nägu veel liigagi naeru täis. Kuidas keegi sellise inimese tööle võtab?

    • Avatar
      Vasta S. 6. september 2017 at 14:51

      Sama, aga minu kodu Rimis.. oli vaid hetke seal, hiljem enam ei näinud.

    • Avatar
      Vasta G 6. september 2017 at 19:30

      Ta oli ka mingiaeg Järve Selveris valmistoiduletis.. Üsna ebameeldiv.

  • Avatar
    Vasta Elina 6. september 2017 at 14:18

    Näost näkku ei julge keeegi tavaliselt midagi öelda, anonüümselt kirjutades on kõik kõvad mehed

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 6. september 2017 at 14:41

      Eks ta on ka selline ja ega ma kardagi, et ta hakkab mulle midagi ütlema vms, aga rõve näha teda ikka.

      • Avatar
        Vasta Annika 6. september 2017 at 15:06

        Mul ka neid kiusajaid ja ülbitsejaid ikka üks jagu elus old. Aga selle asemel, et neid vältida, kõnnin mina neist nagu tühjast kohast mööda. Jh see oli alguses raske aga nad ongi ju ”tühi koht”. Ja ma ei anna neil oma elu mõjutada ega anna neile ka mitte üks raas tähelepanu.
        Elan ühes Soome väikelinnas ja siin juhtus aastaid tagasi mu töökaaslaseks üks rahvuskaaslane(naine). Mina alguses arvasin, et vaat kui tore, on kellega juttu rääkida. Tema aga kirus ja rääkis mind kõigile taga. Kui mina soomlastest töökaaslastelt päris mis värk on siis rääkisid nad selle talleka edasi(klatsisid ühesõnaga). Ka neist soomlastest kõnnin ma sama moodi mööda. Töökoha vahetusega sain ma neist kõigist lahti, ainult , et minu ja selle ”tühja koha” lapsed käisid samas lasteaias. Alguses üritasin teda vältida aga see oli suht võimatu, seega otsustasin meelega tema krimpsus ja vihase moluga vastakuti seista. Isegi naeratasin talle vahel. 😀 Ma hakkasin isegi nautima seda, et ma ajan teda täiega endast välja. Enam ei lase ma ühelgi jobul endale peale astuda. Paras palk sellistele ongi see, et nad näeks,et sinu elu nad ei mõjuta.

        • Avatar
          Vasta Karin 6. september 2017 at 16:35

          No Sa ise alles soovisid kellegile, et ta maja mahapõleks, minu jaoks ka kummaline kellegile midagi sellist soovida:)
          Oli ainult aja küsimus, kui mõni hull Sind ahistama hakkab, maailm ju segaseid täis.
          Mingis beebigrupis oli ka kunagi mingi segane ema või ma mäletan valesti…prrrrr.

          • Mallukas
            Mallukas 6. september 2017 at 17:08

            No üks asi on teha imelikku nalja (millest ei peagi aru saama), teine asi on kedagi pikalt sõimata ja ahistada.

            See hull ahistas muuseas paljusid blogijaid (ja päris kuulsusi ka)

          • Avatar
            Anneli 7. september 2017 at 09:08

            Aet v?