nädalavahetus üksikemana

Kardo läks selleks nädalavahetuseks Räpinasse sõbrale külla. Eks see elukorraldus on natukene harjumatu, sest tavaliselt on meil täiskasvanuid rohkem kui lapsi. Et ma päris üksinda ei oleks, tuli mul mõte reedeks Triinule külla minna. Nagu ikka, jätsin kõik viimasele minutile, mistõttu hakkasin lapsi riidesse toppima, asju pakkima ja taksot tellima jumala viimasel minutil. Buss väljus 16.00, meie jõudsime bussijaama 15 mintsa enne. Olin endaga üsna rahul, et jõudsin nii palju varem, et saan veel rahumeeli kuskilt piletid osta ja…Selgus, et piletid olid otseloomulikult välja müüdud. Tore. Lihtsalt tore. Järgmine buss, 16.30 – ka välja müüdud. Mõtlesin, et mida nüüd eluga edasi teha. Lende jorises turvahällis ja ühtäkki karjatas Mari: “PISSILE!”.

Jooksime siis ruttu bussijaama vetsu, loomulikult olin ma just siis pannud lastele nende matchivad jumpsuitid selga. Koorisin seal Mari riidest lahti, hakkasin kotist münte otsima, kui Mari sealt ukse vahelt juba sisse pressis ja pissile jooksis. Kohale tormas mingisugune vana naine, kes muuseas ei töötanud seal, vaid oli niisama aus kodanik, kes leidis, et ma põhimõtteliselt varastan, kui kolmeaastane nüüd tasuta pissile sai. Paber ju maksab ja vesi maksab ja mina tahan muudkui sohki teha ja varastada, kujutage ette. Pomisesin oma kotis sobrades, et ma ju otsin rahakotti, et laps ei jõudnud enam lihtsalt kannatada, Lende samal ajal röökis juba nagu ratta peal ja tahtis turvahällist välja saada, sülle. Mutt karjus. Lende karjus. Siis hüüab Mari WC sügavusest “emme, kaka tuli!” ja hakkab palja peega minu poole jooksma, et ma ta tagumenti pühks. Oli isegi vetsust täpselt ühe ruudu vetsupaberit ka kaasa tassinud.

“Näete, paberit võetakse veel kaasagi, ise ei maksa sentigi!” kraaksus mutt ustavalt mu kõrval.

Mul viskas ikka kopa kohutavalt ette. Ma ütlesin talle, et kui ta ilmtingimata siin mu kõrval nagunii seisab, siis olgu tast vähemalt mingit kasugi. Tõstsingi lihtsalt naglalt talle Lende sülle, palusin Maril ukse taga oodata ja mitte välja tulla, maksin masinasse raha, astusin sisse, pühkisin persse, pesime käed ja tulime välja. Võtsin muti käest Lende. Muuseas kumbki enam ei karjunud. Ei mutt, ega Lende.

Olukord tundus juba palju parem, hakkasin siis oma asju seljakotti tagasi viskama, mis ma paanikas vetsupõrandale maha visanud olin, kui avastasin, et Mari oli leidnud maast asjade seest kamapallide topsi, selle ümber ajanud ja sõi otse bussijaama peldikupõrandalt peoga kamapalle.

Istusime siis natukene vetsu ukse taga pingil ja pidasime plaani, mida edasi teha. Ega olndki midagi teha, kui takso tellida ja koju tagasi minna. Mari enne poseeris natukene. Temal oli vähemalt tuju hea, mis seal ikka.

Selline oli siis lugu, kuidas me peaaegu Triinul külas käisime. Ahjaa, eile suutis Lents vist mingit hammast kasvatama hakata, sest ta on öösel 0% maganud ja tahab ainult süles olla. Oh seda õnne ja rõõmu. Kardoooo-oooo-ooo, tule juba koju!