LAPSED MARI JOHANNA

lapsed ja liiklus

12. september 2017

Ühel õhtul oli mul mega igav ja ma avastasin ennast netis mingisugust liiklustesti tegemast (sellist). See oli vist tegelikult mõeldud vanematele, kelle lapsed üksi koolis käivad, aga no mis siis. Ma ise eeldan, et Mari ja Lende hakkavad siinsamas Nõmmel koolis käima. Mis kool see seal Vabaduse puiesteel ongi? Ma ei tea, see on igatahes lähedal. Sellegipoolest tuleb ületada mitmeid teid ja ma ei kujuta üldse veel ette, et Mari kuskile ÜKSINDA läheks. Millal siis hakata lapsele õpetama korrektset liikluskultuuri?

Juba siis, kui meil lasteaed kaugemal oli, siis rääkisin Marile autotee ääres, et kui tuli on punane, siis ei või minna, peame ootama rohelist. Ei jookse kunagi lapse (ei enda, ega teiste) nähes punasega autoteele, isegi, kui auto ei tule. Eriti tobedad ongi need olukorrad, kui mina räägin, et näed, punane on, ei tohi veel minna ja siis kõrval suured inimesed silmagi pilgutamata üle tee jooksevad. Neil on muidugi suva, mis eeskuju nad MINU lapsele annavad, aga üldiselt ajab see ju last segadusse, et miks suured siis lähevad, kui nagu ei tohiks minna.

Meie liikluskasvatuse tulemus on jõudnud sinnamaani, et kui Marile öelda, et “RUTTU! Auto tuleb!” siis ta hakkab lihtsalt valimatult “ära jooksma”. Hea õnne korral üle tee, aga võib ka jumala suvalises suunas plagama, sest kardab autot. Ma muidugi alati seletan, et üldse tuleb emme-issi käest kinni hoida ja ei tohi tuiata üksi autotee poolegi, aga noh, elame-õpime. Ta ju alles kolmene ka (viimast kuud, aga ikkagi).

Tegelikult enamik õnnetusi juhtubki lastega siis kuid nad sõiduteele jooksevad. Vahet pole, kas siis selle pärast, et tähelepanu on hajunud, või täpselt selle pärast, et kardavad, et oi, auto, jooksen. Sellega ma olen ise alguses vea teinud, et olen last autodega hirmutanud. Nii hakkavadki need lapsed üle tee tormama, et saaks ohtlikust kohast kiiresti eemale. Pigem peaks lapsevanem selle asemel koos lapsega võimalikult palju koos jalgsi liiklema ja koos erinevatest kohtades teed ületama (jalakäijate tunnel ja -sild, fooriga ülekäigukoht, reguleerimata ülekäigurada ehk sebra, ristmik) seletama liiklusmärke ning õpetama ohte märkama (nt. kui tee ääres või parklas parkivad sõidukid või põõsas, siis piilume, kas nende tagant tuleb auto). Eks ma olen ise ka seda muidugi teinud, aga kui kiire on, siis on ju kõige lihtsam kisada, et “Mari, AUTO! Tule ruttuuuu!”

Kõige olulisem on siiski õpetada seda, et enne igat sõidutee ületamist on vajalik hetkeks peatuda, vaadata mõlemale poole ja veenduda, kas sõidutee ületamine on ohutu, ega autosid ei tule. Seda saab õpetada juba paariaastasele lapsele- käest kinni hoides ja koos peatudes kõnnitee äärekivi juures- nii areneb lapsel ohutunnetus. Ilmselgelt pean mina ise veel sellega Mariga natukene tööd tegema.

Ometi mõtlen ma juba, et kui ma juba kolmesele õpetan neid asju, kuidas siis täiskasvanud ise aru ei saa, et nemadki võiks reegleid jälgida? Pidevalt näen sellist “ah jooksen punasega üle” ja kui sa ainukesena rohelist tuld ootama jääd, siis vaadatakse sind nagu lolli, et käia ei oska või. Kuhu nii kiire on? Kas see minut võitu annab sulle midagi? Jah, okei, kui bussile jooksed, siis ehk annab mingi edumaa, aga kui sa auto alla jääd, siis ei jõua sa oma bussile nagunii. Ma ausalt peale lapse saamist lõpetasin selle ära, enne oli suva, ise tean ju millal teele jooksen või ei jookse eks. Mul oli ka suva, mis eeskuju ma teiste lastele annan. Enam ei ole.

Inimesed käivad ka ninapidi telefonis ja lapsena õpitud “vaata mõlemale poole teed” on asendunud sellega, et kord 30 sekundi jooksul tõstad nina telefonist, et näha, kas sa üldse õigele poole lähed. Vähe sellest, et nii teevad jalakäijad, siis tegelikult teevad sama asja ka autojuhid. See kombo ongi ju juhtumist ootav katastroof. Paraku ei saa me kõiki inimesi sundida õigesti liiklema, aga nii palju saaks ikka teha, et kui sa näed, et sinuga koos on foori taga väike laps, ära hakka punasega üle jooksma, ole hea, eks!

Kellel aga veel väiksed lapsed on, siis leidsin sellise lehe nagu liikluskasvatus.ee, kus saab infot erineva vanusega lastele liikluskultuuri õpetamiseks. Väikestele on seal selline leht (link), kus saab vaadata liiklusteemalist jänku jussi ja panna kokku puslesid liikluse kohta. Hoiame lapsi ja oleme neile heaks eeskujuks :)

Kui vanadele lastele teie hakkasite õpetama liiklust ja kui vanana julgesite/julgete te lapse ÜKSI liiklusesse saata? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

38 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Katrin 15. september 2017 at 21:01

    Megaharugarva lähen punasega üle tee. Tean paari ülekäiki, kus foori vahetus intervall on ebaausalt pikk ja kui autosi pole, siis olen läinud.
    Lastega olles mitte kunagi… või siiski üks kord tuleb meelde, kui oli hirmus kiire arsti juurde minemisega ja buss tuli peatusesse. Siis jooksime kiiresti üle punasega. Pärast muidugi ütlesin lapsele bussis, et me tegelikult käitumine väga valesti.
    Lapsed on mul üldiselt targad ning ise keelavad ja kommenteerivad, kui võõrad punasega üle tee lähevad. Ja valjult…

  • Reply Kaie 13. september 2017 at 12:45

    Nii lahe hõlstike Maril seljas :)

  • Reply E. 13. september 2017 at 10:06

    Ma ükskord läksin ka punase tulega üle tee…ja siis jalutas mulle tore politseionu vastu ja sain trahvi.
    Nüüd olen jälginud reegleid. :) Tihti pean oma meest kutsuma korrale, sest tema kipub natuke liiga ülbelt kõnniteele tormama, sest tal ju on eesõigus…siis pean tuletama meelde, et kui ta lastega kõnnib, siis ta ei saa endale sellist suhtumist lubada sest autoga õnnetuses on ALATI kannataja jalakäija. Tal võib eesõigus olla aga plekist keret inimesel ju ei ole. :)

  • Reply Karin 13. september 2017 at 09:18

    Mulle just täna hommikul pidi teele ette astuma poiss kes ei tõstnud silmi ka korraks telefonilt ok oli ülekäigurada aga ma olin autoga juba ülekäigurajal janta oleks mulle sinna rataste alla astunud, kerisim akna alla ja ütlesin et kas vaatad ka enne kui astud, ehmatas ära ja lubas vaadata. Tean et ülekäigurada aga olin juba selle peal kui ta lihtsalt tuli , õnneks oli selline kõrge lamav politseiülekäik ja sealt peab roomama hästi aeglaselt kuna muidu kraabib auto põhja . Oma lapsele korrutan et ei kasutaks telefoni kui vaid helistamiseks .

  • Reply karu 12. september 2017 at 21:30

    kas sa pad silmas Rahumäe põhikooli? seda kuhu on suur tung ja ikka jäävad tublid lapsed nimekirjast välja?

    • Reply Mallukas 12. september 2017 at 21:39

      kust mina peaks teadma midagigigigi selle kooli tungist, või sellest, kes välja jääb :D

  • Reply Sahara 12. september 2017 at 20:34

    Loomulikult jooksen, kui autosid ei tule. Mida ma loll passin seal? ;)

  • Reply A. 12. september 2017 at 19:54

    Nali naljaks, aga nägin täna, kuidas Mari vanaemaga käsikäes teed ületas, ju on siiski hea liikluskasvatus olnud! :D

  • Reply Päevalilleke 12. september 2017 at 17:39

    Mina olen küll punasega üle läinud, ilmselgelt selle üle uhke ei ole, kuid mitteühtegi autot ei olnud üldse läheduseski ja mu buss oleks ninaeest ära läinud. Seda, et inimene pole mitte kunagi elusees punasega üle läinud, seda ma ausalt ei usuks küll :D

    Üldiselt ma ikkagi ei lähe punasega ületee, ammmugi ei teeks seda elusees siis kui läheduses on laps, kuna halloo noh. Olen seisnud kellegi teise lapse tõttu ka jumalast lambis kohas punase taga :D No reaalselt trammitee on seal ainult ja see ongi nagu trammide jaoks, kuid ühtegi trammi ei olnud kusagil ollagi, kuid tore foor oli ikka punane…sellest foorist olen üksi olles isegi rohkem kui korra punasega üle läinud, kuna cmon noh, mina sellel fooril pointi ei näe ja seda foori ei austa.

    Aga ma ikkagi alati peatun enne üle minekut ja veendun, kuna töötan lapsehoidjana, siis lastega koos olles peatume ka alati ja ma seletan ka neile, ka ühe-kahestele, kuna aru saavad nad midagi ikka. Räägin miks me peatume ja kuhu vaadata, seletan “punast ja rohelist” onu ja no igakord ikka. Kuna minu lapsepõlves mulle korrutati seda, et seisa ja vaata paremale-vasakule-paremale ja no endiselt alati teen seda. Ja kui keegi punasega läheb, siis ütlen ausalt, et no ta on rumal ja ära sina nii tee.

  • Reply K. 12. september 2017 at 13:08

    Liikluskultuurid on üle maailma nii erinevad, et see on hämmastav. Kui käisin viimati Portugalis reisimas, siis seal oli jalakäijatel punane tuli, aga kõik läksid massiga üle tee nii kuidas said, autod ka sellest suurt välja ei teinud ja kõike vaatas tee ääres pealt politseinik, kellel polnud sellest kõigest sooja ega külma. Eestis läksin üks kord õhtul hilja punase tulega üle (täiesti tühi tee oli) ja sain kohe nurga taga peidus olnud politseinikult trahvi.

    Ise ka pigem ikkagi ootan, et roheline oleks. Kuna ma olen väga kiire kõndija, siis tavaliselt kõnnin peale rohelise tule süttimist ikkagi neist kannatamatutest mööda, kes punasega üle tee kiirustasid :D

  • Reply Annika 12. september 2017 at 12:54

    Meie ka ikka õues kõndima hakkamise hetkest õpetame liiklusreegleid. Kolmene poja juba teab, et rohelisega tohib ja punasega ei tohi minna üle tee. Ja et ükekäigurada on sebra ja peab vaatama kahele poole enne teeületust. Ja tänaval kõnnime ALATI käest kinni. Nüüd tasakesi tutvustame 1, 7a tütrele liiklusreegleid tasakesi.

  • Reply Kaisa 12. september 2017 at 12:53

    Vanem poiss on 5ne ja lasteaias solvuvad teised lapsed tema teadmiste pärast. No mida ma teha saan, kui laps küsib, et mida see märk tähendab või mida teha, kui on üle tee vaja minna- muidugi vastan ausalt ja lapsele jäi meelde. Rattaga käime sõitmas, siis teab ilusti, et enne sebra pidurdab ja tuleb rattalt maha. Kui on kooliminek, on meil sellepärast lihtne, et koolimaja on meie kodu kõrval. Nagu üle tee ja voila- kool. Muidugi on ka siin vaja autosid vaadata- sest enamus vanemaid sõidabki seda teed mööda, kuid õnneks ei pea mingeid x-ristmikke ületama. Kuna mina käin lastega jaluatmas ja isa rattaga sõitmas,, siis saab vanem pidevalt teadmiste värkendust, nooremal see teekond alles algab. Ainuke probleem on koduhoov. 5 kortermaja tekitavad ilusa hoovi, kus kohe üldse ei seisa meeles, et siin peab ka autosid vaatama- kahjuks on siin nii mõnigi tibla, keda ei huvita õueala seadus- a’la 20 km/h või jalakäija kiirus- ikka pedaal põhja ja minema :S

  • Reply Merilyn 12. september 2017 at 12:43

    Seisin kord ka punase foori taga. Oli õhtune aeg, autosid ei tulnud, oleks ju võind üle minna. Minu kõrvale jäi seisma naisterahvas umbes 4-aastase lapsega. Mõtlesin, et mina annan ka eeskuju, ei lähe punasega üle.
    Nemad läksid.

    Okei, autosid ei tulnud, aga miks sa lapsele sellist eeskuju pead andma?!

  • Reply K. 12. september 2017 at 12:38

    Ma ka absoluutselt ei saa aru nendest täiskasvanutest, kes süüdimatult lähevad punasega üle, kuigi näevad, et ma sealsamas oma lapsele õpetan, kuidas tohib ja kuidas ei tohi. Ma olen siis iga kord kõva häälega öelnud, et näe vaata, see tädi/onu ei oska liikluses käituda ja (lisan oma lapsele) et sina oled ju tark ja ei tee selliseid rumalusi, nii et auto alla võib jääda. Selle peale lisavad tavaliselt sammu ja kaovad eriti kiiresti meie vaateväljalt :D

  • Reply Ethel 12. september 2017 at 12:23

    Olen juba mitmeid aastaid jälginud, et ei läheks punasega üle tee kui lapsed läheduses. Aga kõige kurvem on see kui mina jään laste pärast seisma aga ema kihutab koos lapsega punasega üle :(

  • Reply Krista 12. september 2017 at 12:03

    Elades Kuressaares on aastas korra/kaks lastega Tallinnas käies ja seal jalgsi liigelda paras katsumus..
    Kodulinnas kõik teed ,ülekäigukohad jms juba kergelt öeldes peas( ka minu 5 aastasel) aga Tallinnas ta jääbki juba suu ammuli foore vahtima ja see inimeste mass ajab teda hämmingusse..:)
    Mina teda otseselt hirmutanud ei ole. Aga ta teab, et kui öelda “AUTO” siis jääb ilusti tee äärele seisma..
    Just üks päev oli ta väga hämmeldunud, et kuidas Lissu(10 a õde) võib üksi üle tee minna..siis meenutasin talle, et koolilapsed peavad ise liiklema ja õde jubjuba kolmandas klassis.

  • Reply Helena 12. september 2017 at 11:57

    oh see on ju totaalne sama lahti-nokk kinni üritus :( mul poiss 5-aastane ja õnneks oleme koguaeg teda õpetanud rohelist tuld ootama ja autosid vaatama, nüüd siis enam-vähem on tal see meeles ka, aga ikka peab koguaeg meelde tuletama, et ikka päris pähe kuluks :) aga just täiskasvanud on need imelikud. mul maja ees suur tee ja ülekäigurada selline, et pead tee keskele seisma jääma ca minutiks (mis on kohe ERITI debiilne süsteem), et saaks siis teisest pooleks ka üle. ja päevasel ajal on see tee tavaliselt hõredama liiklusega. sain ükskord mingi vene muti käest lausa pragada, miks ma ei liiguta end, autosid ju ei tule (olin üksi ja ootasin rohelist). teine koht, kus ma isegi olen käinud inimesi korrale kutsumas, on lasteaia juures. nimelt on meil direktor mitu korda isegi saatnud meile, et palun ärge parkige värava ette (täiesti lost case) ja nüüd on eelmisest aastast tekkinud uued geeniused, kes pargivad ülekäiguraja ette kõnniteel. ja siis peavad lapsed sealt kuskilt autode vahelt hüppama teele, sest normaalne koht on lihtsalt kinni pargitud kuna inimesed ei suuda lihtsalt kõndida mõnda meetrit rohkem. see on täiesti absurd, ma pole 3 aasta jooksul mitte kordagi pidanud värava ette või ülekäiguraja ette parkima, enne kõnnin mõnikümmend meetrit rohkem (ka vihmaga). hea, et liivakastini lausa välja ei sõideta, jumala eest, et ei peaks tagumikku autost välja liigutama. liiga palju on selliseid mina ja maailm inimesi :(

  • Reply mairin 12. september 2017 at 11:53

    Mul samavana laps, kui Mari ja elan ka Nõmmel. Anna siis aegsasti teada, et kuhu kooli Mari paned ;)

    Hästi oluline on, et laps turvaliselt kooli ja kodu vahelt liikleks, aga täpselt sama oluline on ka õhkkond klassis. Et kõiki jõuaks õpetaja märgata …et klassis valitseks õhkkond, mis õppimist soosib.

  • Reply Miina 12. september 2017 at 11:07

    Mul kaks alla 4 a last ja liikluskasvatust olen teadlikult teinud neile hetkest, mil nad mu kõnet mõistavad, et see kinnistuks neile sügavale alateadvusesse ka. Mina lasen teed ületades oma lastel 2x paremale-vasakule-paremale-vasakule vaadata ja seda kõva häälega korrata, siis ei lähe meelest. Ka teavad mu lapsed, et üle teed minnes tuleb ratta vms seljast maha tulla. Ma arvan, et varakult rääkimine ongi asja võti.

  • Reply K. 12. september 2017 at 10:19

    Mu vanem tütar pidi liikluses iseseisvalt hakkama saama esimeses klassis. Hetkel käib kolmandas.
    Esimesed nädalad käisin kaasas, õpetasin, kuidas ja kus. Vahel praegugi ütlen hommikuti, et ta oleks tähelepanelik ja ettevaatlik. Talvel rõhutan eriti, sest autodel on libe, jalakäijatel on libe jne. Siiani on kenasti hakkama saanud. Pisem teab ka, mis ristmikel/üle tee minekul tegema peab. Ta hetkel 5. Õpetama hakkasin siis, kui nad korralikult rääkima hakkasid, umbes 2-selt.

  • Reply Lilli 12. september 2017 at 10:16

    Täpselt minu mõtted! Mul oli juba enne last see mõte, et milleks tõmmelda ja punasega minna, teiste laste ees ei läinud ma ammugi, aga arvasin, et olen täiskasvanutest suht ainus “loll”, kes rohelist ootab.

  • Reply Kaisa 12. september 2017 at 10:07

    Juba aastaselt hakkasin õpetama ja rääkima. Ja nüüd mu 3aastane õpetab lausa juba neid kohutavaid liiklejaid. Kes ei tea et ratta seljast peab teed ületades maha tulema või jookseb punase tulega üle tee või läheb mõned meetrid enne ülekäigurada üle tee ? ühesõnaga olen vist eeskujulik olnud ?
    Aga kui laps ütleb et nii ei tohi teha siis vaadatakse mind niiii vihase näoga nagu oleksin mina miskit valesti teinud

    • Reply Kerri 12. september 2017 at 10:26

      Enam ei pea ratta seljast maha tulema ?

    • Reply C 12. september 2017 at 11:06

      Uus liiklusseadus on rattaga sõites tee ületamise lubamise osas juba 6 aastat kehtinud, aga inimestele on ikka see vana keeld nii sisse kodeeritud vist… Muidugi seda tuleb endiselt silmas pidada, et ülekäigurajal rattaga sõites teed ületades ei ole ratturil sõidukite suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui sõiduk pöörab sellele sõiduteele, millel rattur ülekäigurada ületab.

    • Reply Kolm 13. september 2017 at 09:47

      Peab küll maha tulema ratta seljast!

      • Reply kärt 13. september 2017 at 23:07

        Ei pea :) Aga jalakäijatega peab arvestama. Et põhimõtteliselt liikuma ka nende kiirusega. Ja foorita ülekäigul ei ole autojuht sulle kohustatud teed andma, kui plaanid sealt üle sõita. Ratas käekõrval, siis on autojuht kohustatud ka teed andma.

  • Reply Kätlin 12. september 2017 at 10:04

    Mina ootan rohelise tule alati ära ja just sel põhjusel, et anda lastele eeskuju. Isegi, kui enda lapsi kaasas pole ja liiklen üksi, siis kuskil on kindlasti mõni väike tegelane, kes vaatab ja võib minust eeskuju võtta. Pole vaja! Nii kiire ka pole, et ei jõua seda rohelist tuld ära oodata. Ja vales kohas üle tee minekut püüan ka vältida, kuigi alati pole see võimalik. Aga siis ka seletan lapsele miks ma just nii käitusin, kui see küsimusi tekitab. Enda laps on viiene ja teine saab kohe aastaseks. Millal ma ükskord ta üksi liiklusesse lasen?…. Ilmselt siis kui koolis hakkab käima.

  • Reply Kirsika 12. september 2017 at 10:03

    Mul laps saab kuu lõpus 3 ja olen juba väiksest peale seletanud, et tuleb vaadata, et autot ei tuleks, kui teed ületame. See väga kohale pole jõudnud talle. Yletame teed harva ka, aga noh.. küll see tuleb.
    Soomes elades olen täheldanud, et siinsed inimesed (nii lapsed, kui täiskasvanud) veenduvad ennem auto tulekus, kui teele astuvad. Hiljem tänavad käega viibates, kui nad üle tee lased. Samas Eestis peab autojuht veenduma, et jalakäija teele ei hyppa ??
    Ma ei kujuta ettegi et mu laps ükdi kuhugi läheb. Viin vist 9nda klassini autoga kooli ette ???

  • Reply K. 12. september 2017 at 09:56

    Tunnistan ausalt, õhtul peale tööd, kui jaks on nii otsas, lähen punasega üle tee.
    Nii hilja õhtul seal õnneks liiklus väga harv ja kui olen veendunud et autot ei tule, lähen ikka üle, sest see foor seal, issand anna kannatust. Ma jõuan enne koju kui see roheliseks läheb :D

  • Reply Anna 12. september 2017 at 09:50

    Noorenema oskasin ilusti, viisakalt teed ületada, aga peale gümnaasiumi lõpetamist elasin aasta Rootsis ning nii mu liikluskasvatus aknast välja lendaski. Stockholmis polnud vajadust eriliselt ettevaatlik olla, sest seal on autojuhid väga tähelepanelikud (karmid karistused erinevalt Eestist). Tagasi Tallinnasse kolides muutusin aga nats liiga ettevaatlikuks, sest mulle tundus, et siin on autojuhid … debiilikud ?. Tehakse ei tea mis manöövreid ning jalakäija peaks nagu tänulik olema, kui ülekäigurajal talle teed antakse. Niiet jah, peale tagasi kolimist olen ma ka see “loll”, kes tühja tee ääres rohelist ootab ?

  • Reply Liisi 12. september 2017 at 09:47

    Minu poiss on Mariga sama vana. Elame küll külakolkas, aga et näiteks metsa äärde jalutama minna, tuleb siiski autotee ületada (liikulussagedus 1-2 autot tunnis ehk). Olen talle õpetanud, et enne tee ületamist tuleb mõlemale poole vaadata ning kui autot ei paista, alles siis võib üle minna. Kõik oli selge kuniks me kass ta ükspäev keset teed suure hooga pikali jooksis. Kõlab küll naljakalt, aga poiss kardab peale seda üle tee minna: ta kas jookseb kiiresti-kiiresti autosid vaatamata üle või hoiab minust või õe vankrist kramplikult kinni ja sikutab meid üle tee.

    • Reply niinii 12. september 2017 at 16:42

      ütled, et “Olen talle õpetanud, et enne tee ületamist tuleb mõlemale poole vaadata ning kui autot ei paista, alles siis võib üle minna. ”
      kuidas laps seda linnas täidab? olukorras, kus pole valgusfoori, on ülekäigurada ja autod ei saa teelt kunagi päris otsa.
      kuidas laps aru saama peab, et autojuht aeglustab ja otsa ei sõida, aga päris seisma tema (lapse) pärast ka ei kavatse jääda.

  • Reply Rita 12. september 2017 at 09:46

    Ehhe, mu vanaema alati tiris mind käest ja jooksis üle sõidutee punasega. Ma ei käinud siis kooliski. Iga kord ma mangusin, et ei tohi minna, punane ju. Minu jaoks oli see nii traumeeriv, et ma siiamaani punasega üle ei lähe ja ootan kannatlikult kuni roheline saabub ?

  • Reply Cherrypie 12. september 2017 at 09:40

    Kunagi kui ma väike olin, oli mingi arvutimäng – eesti keelne. See oli täiega lahe ja sai ikka korduvalt seda läbi mängitud. Oli suunatud vist veidi vanematele lastele kui Mari, kui vaid mäletaks selle mängu nime ?

    • Reply Ehk 12. september 2017 at 10:49

      Siia sinna läbi linna ehk oli see mäng? Seal oli ûka laps ja jänes , kes käisid mööda linnasi ja parandasid nö vigu vms.

    • Reply Katriin 12. september 2017 at 16:14

      Mul on see mäng siiani kuskil plaadil alles, peakski üles otsima ja vaatama kas veel töötab.

  • Reply Keidy 12. september 2017 at 09:38

    Ükskord oli selline juhtum, ema koos tütrega(3-4 aastane) hakkasid ülekäigurajale lähenema. Neile oli punane tuli. Ema vaatas ühele poole ja teisele ning hakkas punasega üle tee minema. Kõrval hakkas laps suht paaniliselt rääkima, et emme punane on ju, ei tohi üleminna, emmme ei tohi ju minna. Ema selle peale ütles, et vahel võib, tule nüüd ruttu lähme üle.

  • Reply Alla 12. september 2017 at 09:30

    Mul suurem poiss viiene ja liiklust hakkasime seletama kaheaastaselt. Praegu on ta pädev juba, kuigi päris üksi ei ole liikluses kordagi olnud. Eest ära jooksnud/rattaga ära sõitnud on küll nii et mina teda ei näinudki, aga teab et ülekäigurajal tuleb veenduda et autosid ei tule,või kui tuleb siis veenduda et nad lasevad ta üle tee. Valgusfoori tulesid ka eristab, auto tulekul (kui on autotee, kus tee ääres käivad ka inimesed) tõmbab tee äärde ja ootab.
    Eestis ise kunagi punasega üle tee ei lähe, aga Norras Oslo kesklinnas inimesed on kannatamatud, rohelist tuld tuleb päris kaua oodata ja enamus massist voolab punasega üle tee. Endal on päris imelik ja loll tunne kui me lapsega ainukesena seisame ja ootame rohelist…