mida teha Jurmalas?

Kas te saate aru, et ma päriselt kuni selle aasta maikuuni arvasin, et Jurmala on mingi Läti suur veekeskus. Lihtsalt siiamaani pole keegi mulle Jurmalast muud rääkinud, kui ainult seda, et “käisin Jurmalas veekeskuses”, mistõttu olengi ma lihtsalt elanud teadmises, et ju siis see üks veekeskus ongi.

Juhtumisi, kui minusuguseid veel leidub (ja no peab leiduma, sest paar korda peale reisi olen ma maininud, et issand, saate aru, ma arvasin,et Jurmala on ainult veekeskus ja inimesed on vastanud, et misasja, ei ole või?), siis siin ma olen, et teile rääkida, mida Jurmala endast kujutab ja mida ägedat seal kõike teha saab. Kujutate ette, et selles suures veekeskuses me isegi mitte kordagi ei käinud ja teha oli sellegipoolest küll ja veel.

Ühesõnaga, reisust nüüd. Meie olime Jurmalas teisipäevast reedeni, ehk siis neli päeva. Kuna ilm oli lõpuks nii ilus, siis oleks võinud isegi kauem olla, aga plaanid olid tehtud neljaks päevaks ja ei hakanud pikemaks ka seda reisu spontaanselt venitama. Kuigi etteruttavalt ütlen, et natukene spontaalsust mahtus meie päevadesse sellegipoolest.

Kuidas me üldse Jurmalasse sattusime oli nii, et mulle kirjutati Jurmala turismikeskusest ja kutsuti terve perega külla. Ju siis ma tõesti ei ole ainukene, kes Jurmalat ainult veekeskuse pärast teab ja ju siis nad  lootsid, et keegi seda minu kohta blogi abiga natukene rohkem tundma õpib ja ehk tekib ka endal mõte, et võiks sammud sinnapoole seada.

Jurmalasse saamine on autodega inimestel eriti lihtne. Ainult istud autosse ja sõidad kohale. Ainukene asi, et Jurmalasse sissesõitmise eest tuleb maksta kaks eurot. Samas on Jurmalas kõik parkimine + muuseumid tasuta, nii et pole väga suur raha, mida maksta. Kindlasti soovitan silmad lahti hoida, et seda maksmise punkti mitte märkamata jätta, ega keegi seda isiklikult ei kontrolli, aga kuskil olla mingid aparaadid, kuhu tuleb raha sisse panna. Kui sa seda ei tee, siis kaamerad on igal pool ja siis on rahatrahv juba 50€, nii et kui te näete kuskil rodu autosid, siis minge seiske ka ritta ja makske oma eurod heaga ära.

Kellel aga autot pole, nagu meil, siis saab sinna kenasti ka bussiga. Nii läksime ka meie. Kõigepealt Luxexpressiga Riiga (piletid on u 18-28 euri, oleneb sellest, kas võtad nn tavaistme või lounge piletid). Lux bussid on jumala mõnnad, sest seal on võimalik filme vaadata ja läpakat laadida ja noh, rohkem võimalusi aega sisustada need imelised 4.5 tundi bussisõitu, eriti lastega…Kuigi ma pean tunnistama, et Riiga sõitmine ei olnudki nii väga hullu midagi, Lende magas enamuse ajast ja kuna Marile tegelikult bussiga sõita meeldib ja seda ammu teha saanud ei olnud, siis oli tal päris põnev seal istuda ja tsillida. Viimane tund hakkas ainult kiiva kiskuma, sest me keelasime tal mööda vahekäiku joosta. Lapse seisukohast saan aru, et ega ta ka lõputult istuda ei suuda ega taha. Paraku ei ole bussi vahekäiku mööda jooksmine eriti turvaline, sest kui buss järsult pidurdab, siis ei pruugi see hästi lõppeda. Üldse tuleb bussides ka turvavöö alati kinnitada, aga ma pean tunnistama, et Mari vahepeal vongerdas ennast sellest välja ja tahtis iga 45 mintsa tagant istekohta vahetada ja siis pissile ja siis jälle kohta vahetada jne.

ja sealt lähevad Jurmalasse minibussid ja rongid, nii iga 15-30 mintsa tagant, seega ei ole sinna saamine väga keeruline. Meil oli muidugi veel eriti lihtne, sest meile tuli Riiga eraldi minibuss järgi, aga need peatused on kohe muidu seal bussijaama juures, et palju seiklema ei pea. Ja kuna Jurmala ongi ainult poole tunni kaugusel, siis oleks võinud põhimõtteliselt ka taksoga Jurmalasse minna, kuigi see oleks u 50€ maksma läinud. Suurema seltskonnaga poleks vast hullugi, kui suurem takso võtta jne.

Meie jõudsime umbes nelja paiku Jurmalasse ja seadsime kohe sammud Jurmala Hotel Spasse. See asub täpselt Jurmala kesklinnas, Jomas’e tänaval, mis ongi seal põhiline suur ostutänav, kus on kõik restoranid jne. Asub see paraleelselt rannaga, nii et see on ka seal väga lähedal. Hotell ise on korralik, toad täitsa kenad ja värki. Ei ole just nagu mingi kõige uhkem hotell elus, aga nagu ma kodukalt vaatasin, siis hinnad on täitsa taskukohased ja ühtegi kehva sõna öelda ei ole. Meile olid tuppa lastele õhupalle ka jäetud, mis neile loomulikult meeldis.

Samas hotellis on all resto ka, kuhu me siis kohe õhtust sööma suundusime, sest kered olid heledad ja polnud kohe suure väsimusega tuju hakata kuskilt mingit söögikohta otsima. Restos oli mingi värk, et iga kuu on neil üks põhikomponent, millega koostatakse kuu erimenüü. Ma ei oska küll teiste kuude kohta rääkida, aga ütleme nii, et septembrikuu kartulimenüü oli kergelt öeldes… Ma ei teagi mida öelda, sest ütlus ju on, et kui midagi head öelda pole, siis ei maksa väga öeldagi. Tjaaa. Ma parem näitan paari pilti, need peaks vist kõik ütlema…

Kartulipudru maitses nagu pakisodi, viinerid ja ketšup…mitte just kõige kreatiivsem lastepraad.

Eelroog. Ütleme nii, et väga imeliku maitsega kraam oli.

Õnneks Lende pole väga valiv… 😀

Pearoog. Lihtsalt kartul, mille peal oli tükk juustu ja natukene peekonit. Eriliseks “pärliks” viis kukeseent, mis olid lihtsalt praetud. Ei soola, ei võiga. Lihtsalt nätsked ja praetud kukeseened.

Magustoit oli veel kõige naljakam. Bataat siirupiga. Ei midagi muud. Meenutas mulle MKR’i esimesi osi, kuhu veel lasti täiesti andetuid kokkasid, kes tahtsid lahedad olla ja proovida midagi uut, mis on jumala lamp. See oli sama asi.

Ma ei saa pead anda, et nende tavaline menüü oleks ka kehva olnud, aga kuna mul peale seda erimenüü mekkimist absoluutselt mingit tahtmist ei olnud enam sinna restorani minna, siis pärismenüü arvustust ma siinkohal kirjutada ei oska. Seda võin küll öelda, et hommikusöögid olid head. Mitte jällegi nüüd maailma parimad, aga no kui lihtsalt pere või sõpradega trippida ja mitte eeldada mingit gurmeed või luksust shampa näol hommikusöögilauas, siis jääte kindlasti rahule.

See on ka hea, et restoranis on mängutoake, kus lapsed saavad mängida, kui enam süüa ei taha. Mari veetis seal loomulikult enamuse ajast, aga seda on videost ka näha, mille ma postituse lõppu lisan.

Peale söömist nõudis Mari häälekalt ujuma ja Lende tuttu, seega jagasime lapsed ära. Mina läksin Lendega tuppa ja Kardo Mariga spasse. Kardo sõnul oli seal selline tsillimis spa, hämar ja sooja veega ja mõnus. Marile meeldis loomulikult väga. Eraldi madala veega lastebasseini ei olnud, kui kellelegi selline asi oluline on, aga Mari sai kenasti ilmagi hakkama.

Seejärel otsisime üles toidupoe, mis oli ka meie hotellile väga lähedal (umbes 3 mintsa jalutamist), ostsime tuppa süüa-juua, tsillisime niisama ja vaatasime oma toa üht kahest inglise keelsest kanalist, mis oli mingi looduskanal. Panime lapsed magama ja nautisime romantilist õhtut vaadates, kuidas puumad gaselle murravad ja puu otsa lohistavad.

Järgmiseks päevaks oli meil täisprogramm paika pandud ja nõnda alustasime me oma hommikut varavalges ja läksime Kemeri rahvusparki. Seal olid jumala ägedad rabarajad ja metsad. Ma küll pelgasin, et mis Mari sellest seigast arvab, aga talle meeldis täiega seal joosta. Õnneks oli meil kaasas ka kõhukott, niiet kui Lende enam ei tahtnud vankris olla, siis oli Mari kenasti nõus vahetust tegema. Laudrajad olid ka seal TÄPSELT vankrile parajad. Kahjuks ühtegi ühistransporti sinna ei lähe, seega tuleb kas auto rentida, rattaga minna või noh, takso võtta. Mingi 10 mintsa kesklinnast ja oledki juba rahvuspargis. No ikka tõesti superilus koht, kuhu soovitan täiega minna! Seal saab piknike ka pidada, kes tahavad. Jurmala rahvas käib seal seenel ja marjul.

Peale rahvusparki käisime ühel mänguväljakul ja seejärel suundusime sööma rannas asuvasse Kurins restorani. Eesti mõistes nägi see välja nagu suvaline Kannu kõrts, aga tegelikult on see kohalike seas üks hinnatumaid kohti, kus saada Riia koduseid rahvustoite. Ja portsjonid on suuuu-uuuu-uuuured! Reaalselt oli minu kanapraes kaks hiiglaslikku kanafileed. Enamikes kohtades ei ole ma isegi üht neljandikku nii suurt tükki saanud, seega taldriku tühjendamisega oli meil kõigil probleeme. Ma Mari jäätiseportsu (neljaeurist!!!) juba instas ja fbis näitasin, aga ega küll küllale liiga ei tee. Kellel kõhud väga tühjad ja suurt ning taskukohast portsu soovite, siis see on õige koht, kuhu minna.

Peale sööki oli lapsed nii väsinud, et Mari jäi lausa sülle magama, seega otsustasime teaduspargi vahele jätta ja lapsed hotellis magama panna. Paraku läks nii, et kuna Mari sai süles 5 mintsa magada, siis leidis ta, et see on talle piisav ja keeldus uuesti uinumast. Lende oli aga nii üleväsinud, et kõige lihtsam tundus minna Dzintari lasteparki, mida meile soovitati külastada. Ka see asus meie hotellist umbes 800m kaugusel, seega tõesti asus Jurmala hotell logistiliselt kõige mugavama koha peal.

Seal pargi sees asus veel üks teine seikluspark, aga kuna Mari ei ole piisavalt suur, siis sinna ronima ei hakanud. Ka tasuta osa oli põnev, et seal ringi möllata. Ka seda saate kenasti videost näha. Lende magas ja Mari sai ringi möllata ja lustida, see oli äge. Isegi meie Kardoga saime seal asjadega mängida ja turnida.

Tagasiteel hotelli võtsime kohalikust armeenia restoranist praed ja läksime hotelli tsillima. Kuna meiega oli ka kaasas mu sõbranna, siis otsustasimegi õhtupoole, et Kardo võiks ka vahelduseks lastega olla ja meie lähme võtame mõned kokteilid. Kohaks valisime Lighthouse. See tundus seal peatänava restoranidest kõige hubasem ja ägedam, seega ma eeldasin, et ka hinnad on krõbedamad, aga konkreetselt 3 tundi kokteilitasime seal ja sõime krevette ja arve oli kahepeale 50€! Niiet jah, kes sinnakanti satub, siis soovitan kindlasti minna. Lisaks on seal lastele väga korralik mängunurk ja hästi paljud olid ka seal lastega. Ma lihtsalt too õhtu tahtsin vahelduseks paar tundi kuskil ilma nendeta olla, sest noh, ülejäänud aja olime me nagunii kogu aeg lastega koos.

Järgmisel hommikul pidime minema Jurmala vabaõhumuuseumisse, aga kuna paduvihma sadas, siis seadsime suuna hoopis Lielupe spa hotelli nende spad nautima ja lõunat sööma. Jällegi, spa osa saab kenasti videost näha, seal oli pigem selline väike ja rahulik spaosa. Ainult lastebassein, ujumisbassein ja mullivann. Küll aga oli lisaks palju saunasid, jällegi mitte nii palju kui meie Jurmala Spas.

Üldse oli terve hotell selline…palju uhkem ja fancym. Mis mulle eriti meeldis oli see, et seal oli lastele eraldi lastetuba, kus on alati ka hoidja olemas, kes lastel silma peal hoiab. Seega saad lapse sinna saata, kui ise näiteks sööma tahad minna või mis iganes. See oli kõigile külastajatele tasuta ja lastel oli seal väga palju asju teha, nagu need suured mängutoad kohe.

Kui ujutud-mängitud, läksime hotelli restorani sööma ja no see söömaaeg oli meie hotelliga küll öö ja päev. Toidud olid MEGA head! Jällegi mõned pildid teile.

caesari salat krevettidega

Ülihea mereannipasta

Mari oli oma lasteroaga ilmselgelt rahul

Lasteroog Marile

Restorani väike mängunurgake. Asju oleks võinud seal idee poolest rohkem olla, aga nagu öeldud, see Childrens Club on nii vägev, et võin andeks anda. Muuseas mul tuli reisil selline mõte, et igas resto mängunurgas võiks need veeraamatud olla, sest pea kõigile lastele meeldib nendega mässata.

Lõunasöögi ajal tuli meiega juttu puhuma väga vahva mees, kes oli hotelli esindaja. Temal tuligi mõte, et me võiks hoopis hotelli vahetada, lihtsalt selle pärast, et oleks niiöelda võrdlusmaterjali mu Jurmala reisist. Kuna kesklinnas olid meil kõik asjad juba aetud ja pakkumine tundus ahvatlev, siis nii läkski, et peale lõunat läksime vanasse hotelli, võtsime asjad ja kolisime üheks ööks uude hotelli.

Me saime endale peretoa, mis oli küll päris pisike, aga ruum oli väga kavalalt kasutatud. Ühes toas oli narivoodi ja nn lastetuba ja teises toas siis suur magamistuba vanematele. Selles suhtes hea, et kui lapsed magama saad, siis saad kenasti oma toas edasi tsillida.

Kuigi hotelli restoran oli väga hea, siis otsustasime Kardoga seda ära kasutada, et meil oli lapsehoidja varnast võtta ja läksime hoopis 36. line restorani, mis oli meie hotellist umbes viie minuti kaugusel. Ma ei tea küll kui kaugel, sest sinna minnes võttis takso 7€ ja tagasitulles ainult 4€, aga ju olid erinevad firmad, ei tea. Ühesõnaga, restoran ise oli ise ranna kõrval, aga Jurmalas on vist kõik ranna kõrval. Suvel oleks seal kindlasti mega ilus! Aga praegu oli ka. Rannas oli torm, meri kohises ja meie võtsime pokaali veini ja mina sõin suuremal hulgal mereande. Kes sama suured mereandide sõbrad on, siis soovitan külastada. Kardo võttis küll liha, aga see oli ka mega hea.

Kui ma suvel Jurmalasse satun (ja peale seda reisi olen kindel, et satun!), siis külastan seda kohta raudselt veel ja istun õue terrassile, no nii mõnus restoran. Hinnaklassist küll kõrgemapoolne, aga mitte kõige hullem. Paar tundi istusime ja rääkisime juttu, tsillisime niisama ja läksime siis hotelli tagasi. Saime seal ka suht ruttu lapsed magama ja vaatasime natsa aega veel sarju. Nii mõnna õhtu oli!

Järgmisel päeval oligi käes reede, ehk siis teekond koju pidi hakkama. Sõitsime aga Riiga tagasi ja ronisime jälle Lux bussile. Sedapuhku õnnestus meil lounge piletid saada ja seal on tõesti palju rohkem ruumi. Ma enne isegi ei teadnud, et lounge kohad olemas on, aga edaspidi proovin küll ainult sinna pileteid saada. Eriti lastega on super mugav, aga ilma nendeta muidugi ka.

Tagasisõit lastega oli vähe keerulisem kui sinna minek, sest Maril oli just uneaeg peal, aga kuidagi ei suutnud leida normaalset magamisasendit ja tuju ei olnud just kõige hiilgavam. Samas midagi hullu just ka ei olnud, lihtsalt ei olnud päris see, et nad 4.5 tundi liikumatult istunud oleks, aga seda on ka vast palju paluda.

Ahjaa, nagu lubatud, siis tegin reisist väikse video ka. Kellel on umbes pool tundi vaba aega oma hommikukohvi kõrvale, siis siin on natsa teevusi ja natsa juttu ja niisama loba.

Ühesõnaga oli meie reis mega äge ja mul on hea meel, et Jurmala meid külla kutsus ja palus seal natukene ringi vaadata. Muidu poleks ma sellest väikesest kuurortlinnakesest mitte midagi teada saanudki. See meenutas mulle kohati Pärnut isegi ja nagu te teate, siis Pärnut ma armastan.

Lastega reisimiseks tõesti ideaalne koht, eriti suvel, aga muul ajalgi. Ei ole Eestist nii kaugel, palju võimalusi kohale saamiseks ja tegevusi igale vanusele. Meie jäime igatahes reisiga väga rahule ja lapsed ka kindlasti. Ja kui koju jõudes oli esimene emotsioon, et issand, ma olen niiiiii väsinud ja ei lähe enam mitte kunagi kuskile, siis praegu tunnen ma hoopis põnevust meie suure seikluse üle, mis meil novembri alguses ees on – lähme ju Tenerifele. Juba bookisin siin Soomes hotelle ja värke, et seda kõike võimalikult mugavaks teha ja reisituhin on juba jälle sees, kuigi me alles paar päeva tagasi tulime koju. Nagu üks kommentaaridest ütles, siis reisimine lastega on tõesti nagu igapäevaelu – keeruline, kuid päeva lõpuks worth it!

Kas teie olete Jurmalas käinud? Plaanite kunagi minna?