Ükspäev sain ma hea kutse – minna proovima Kadrioru restorani uut fine dining menüüd. Olgem ausad, iga kutse, mis sisaldab võimalust head sööki saada, on ju imeline. Ning seda, et söök seal hea on, teadsin ma küll, sest me käisime seal kevadel Triinu sünnat tähistamas. Tõsi, Triinu sünnat tähistasime me teisel korrusel, millel on natukene teine menüü kolmandaga võrreldes. Kolmas ongi siis ainult peakoka Mihkli “pesamuna”, kus saab proovida natukene uhkemaid roogasid kui teisel korrusel, kus on natukene casualim stiil.

Ma hoiatan kohe ette ära, et kes miskil põhjusel arvab, et blogijad ainult kiidavad kõike, siis teie arvamus täna jääb küll kõigutamatuks, sest toit oli nii hea, et me konkreetselt ainult mõmisesime söömise ajal, et kui hea kõik on. Ja kuigi ka mulle ei ole selle arvustuse eest sentigi makstud, olid kaasa tulnud Kerli ja Maigret veelgi erapooletumad “kohtunikud”, kes kinnitavad minu sõnu – toit on i-me-li-ne.

Kuna olime kolmekesti, siis otsustasime, et iga käigu ajal proovime kõik erinevaid asju, et saaksime teineteise taldrikutest teiste palasid ka mekkida. See oli üli hea idee, sest nii saime me kokku proovida lausa kümmet erinevat rooga! Konkreetselt roomasime sealt lõpuks välja, sest kõhud olid niiiiiii täis.

Ühesõnaga, mina tegin otsa lahti austritega. Ma lihtsalt armastan mereande ja austrid on mul viimasel ajal eriliseks lemmikuks kujunenud. Üllatav oli see, et tavaliselt on austrid igal pool olnud sellise tavalise punaveiniäädikas+sibul “kastmega”, siis Kadriorus oli lisaks veel mingisugune ingverivärk ja õunasiidrivedelik, mis maitses super hea. Austrid olid värsked ja järelmaitse oli selline tunne, nagu mul oleks suus merepidu olnud. Ühed parimad austrid, mis ma maitsnud üldse olen!

Teisteks eelroogadeks võtsime suitsupardi tartari, mis oli Kerli ja Maigreti lemmik. Tõepoolest mulle maitses see ka, aga minu jaoks oli veel üllatavam peedi tartar. Ma tavaliselt ei “riski” kunagi restoranis väga taimetoite tellida, sest ma alati natukene pelgan, et äkki siis ei olegi hea ja saan maitseelamuse asemel pettumuse. Oleks aeg vist ennast sellest kombest võõrutada, sest just see taimetoit (mitte vegan, sest noh, juust), oli mu lemmikeelroog. Eriti hea oli see kinoakrõps seal! Ausalt, seda soovitan ka kindlasti proovida!

Pearoogadeks tulid meie lauda veisefilee, lestafilee suitsulestakastmes ja tuvi. Mina olin siis uhke tuviomanik ja kuigi tuvi mekkis hea, siis mind häiris natukene see, et seal sees oli mingi “luu” või asi, niimoodi, et noaga oli seda tuvi väga raske saagida. Lõpuks pidin lausa steiginoa küsima, et tuvist jagu saada. Aga no, hea oli siiski, aga mitte just mu lemmik. Lisaks meenutas tuvi kõrval olev polenta kreem mulle pigem soolast mannaputru :D

Samas ei saa salata, et teised kaks pearooga maitsesid mulle väga palju rohkem ja minu lemmikuks jäi lestafilee. Nii mõnus, ei pea seal luid nokkima, vaid vitsutad rahus puhast lesta. Imelise lisandina oli taldrikus ka kalasoomustest tehtud krõpsud, mis olid väää-ääga maitsvad.  Veis oli muidugi ka hea, aga minu meelest veisefilee on 99% ajast kindla peale minek, see ongi hea ja selline kindel valik. Kuigi natukene erilisemaks tegi selle veise see, et seda serveeriti särisevana laavakivil. Ja selle veise kaste…mmm! Ning veisega kaasa tulnud köögiviljad… Oeh, miks ma nii hästi süüa teha ei oska? Ah?!

Ma küll arvasin, et mitte iial ei suuda ma endale veel magustoitu sisse pressida, aga kui menüüs vaatas vastu avokaado kreembrülee, siis ma ei saanud seda proovimata jätta. Ma pean ütlema, et see oli selline…huvitav. Väga avokaadone värk, aga kindlasti palju tervislikum, kui klassikaline versioon. Seda julgen ma soovitada neile, kes pole erilised magusasõbrad. Kerli pošeeritud pirn oli hirmus hea ja Maigreti kook, mille kohta teenindaja ütles “nagu vanaema tehtud”, pani mind kurvastama, et minu vanaema küll elusees midagi nii head teinud ei olnud. Minu lemmik oligi vist see põldmarja ja õunakook, mille kirsiks tordil oli jäätisepallike. Samas kui ma nüüd meenutan, siis see pirn maitses ise ka nagu kook, sest teda serveeriti kaneelijäätisega.

Jeesus, ma pole vist kuigi hea toidukriitik :D Aga no mis ma teha saan, kui iga roog oli parem kui teine ja tõesti ei ole halbu sõnu öeldagi.

Köök tõi meile veel mekkida tatrajäätist, kondentspiimajäätist ja macha tee jäätist. Kõik ausalt proovimist väärt, aga Maigret oli nii innovaatne, et pani lusikale igaühest natuke ja kokku oli see lihtsalt nagu pidu minu suus. Woohhooo! Kahju, et ma seda praegu kirjutades kõiki neid pilte vaatan ja sellele toidule mõtlen, sest mul hakkab lihtsalt suu vett jooksma,

Ühesõnaga, mina isiklikult soovitan kindlasti peedi eelrooga, pearoaks lesta ja magustoiduks kooki. Mitte, et teised ei oleks head söögid olnud, aga need olid konkreetselt minu enda lemmikud. Teistel olid jälle omad, me vaidlesime seal laua taga ikka päris pikalt, et mis siis ikka kõige parem oli :D

Mina lähen Kadrioru restorani kindlasti õige pea tagasi ja seekord juba ühe enda lugejaga! Kui sulle tundub, et sa tahaksid võita õhusöögi Mallukaga Kadrioru restoranis, siis esiteks hakka FBis Kadrioru restorani sõbraks (SIIN) ja jäta siia postituse alla kommmetaariks, et mida sina nende menüüst kindlasti mekkida tahaks. Juba esmaspäeval valin ma võitja välja, kellega lähinädalatel sööma lähme (niipea kui leiame ühise vaba aja!).

Mõelda vaid kui mõnus võiks olla seda imelist molu terve õhtusöögi vahtida!

Jaga: