Eile kukkus mul spiraal välja. Nagu hea, et ma seda üldse märkasin, sest ma ei tundnud küll mitte midagi. Hämmastav, kui paljud kohe pakkusid, et ju siis ma rase olen, aga tegelikult ma võin kohe ära öelda, et ei, ei ole. Mul on kenasti päevad esimest korda normaalselt käimas peale spiraali paigaldamist (3-4 kuud tagasi oli see vist). Kurat, noh! Just hakkas kõik süsteem normaalseks minema, sest esimesed kuud konkreetselt kogu aeg määris, siis ei olnud jupp aega midagi ja nüüd siis hakkasid esimesed normaalsed päevad, aga ju siis nii räige survega, et tuli koos spiraaliga.

Huvitav, kui ma nüüd endale uue panna lasen, kas siis hakkab see mitmekuine kamm uuesti pihta? Või nüüd on keha juba harjunud? Ega ma vist ette ennustada ei oska, tuleb järgi proovida. Ja üldse, kurat, see maksab mingi üle soti, ma ei raatsi osta seda :D Ma juba mõtlesin siin igast skeeme, et peaks laskma kellelgi endale see välja kirjutada, kellel actually tervisekindlustus ka on, aga Kardo väitis, et see on ebaseaduslik ja et ma lõpetan Harku naistevanglas.

Ma juba ennetan seda, et keegi ütleb, et iuuu, appi, mis pilte sa siia paned, õudne! Mõtle, kust see ometi tulnud on! Lihtsalt infoks, et kui sealtkandist tulnud asjad kellelegi vastumeelsed on, siis ei tohiks te iial ka vaadata ühtegi lapse pilti, sest enamik on täpselt samast kandist pärit.

Huvitav, kui ta juba korra välja kukkunud on, siis kas see tähendab, et mu kehale siis ei sobigi spiraal, või proovitakse ikka uuesti panna? Ma ausalt ei viitsi mitte midagi muud kasutada, pillid on liiga tüütu igapäevane kohustus, plaastrid mulle ei meeldi ja no sellega, et ma elu lõpuni püksid jalas hoiaks, ei oleks vist Kardo nõus.

Ja kuna ma juba halan, siis ma halan kõik viimase aja persseminekud korraga ära. Näiteks paar kuud tagasi kingiti mulle üks kallis ja uhke vein. Ma panin selle kenasti riiulisse, sest mul tegelikult ühtegi väga kallist veini polegi olnud, maksimaalselt ehk paarikümne eurised, enamasti seal kümpsi ringis või miskit, seega olin ma oma kingituse üle mega õnnelik ja mõtlesin, et ooo hoian seda aastaid ja värki. Tulemus – sõbranna hoidis Lottet, kui me Lätis käisime ja kasutas selle sibulamoosi tegemiseks ära. SIBULAMOOSI! Oi kurat, ma läksin niiiiii närvi korraks, siis mõtlesin, et ega see mu veini tagasi ei too. Kergelt tulnud, kergelt läinud, mis seal ikka.

Ajasin eile Kardo kodust välja. Või noh, mis ajasin, aga mina käin ju päris tihti kuskil sõbrannadega istumas. Tänagi on ühe sõbranna pool naiste sushiõhtu, Kardo aga enamasti on kodus, või käimegi kõik koos lastega kuskil külas. Seega küsisin ma eile, et miks sa näiteks linna ei lähe. Jumala eest, ma oleks nagu küsinud, et kuule viitsid, mine muu oma neerud Balti jaamas maha. “Eeeee… ma ei viiiitsiiii, Ma ei tahaaaaa, Kellega ma läheee-eee-een?” vigises ta siin jupp aega. Lõpuks meelitasin ma ta sellega ära, et Kiku on ka linnas. Oleks vist pidanud Kiku sõnu tõe pähe võtma, kui ta ütles, et neil on plaanis sõpradega “hästi purju” juua, sest kui Kardo mingi hetk koju laekus (kas oli ehk kolme paiku), oli vaene Kardo sellises olekus, et ma ei saanud vist mitte sõnagi aru, mis ta kurvalt plärises . Seejärel sulges ta ennast vetsu, kus ma lasin tal mingi pool tundi külitada, enne kui ma uksele koputama läksin.

“Kardo, ma tahan veenduda, et sa oled elus, enne kui ma magama lähen, tule välja sealt!”

-“*täiesti seletamatu mõmin*

“Kammoon, Simmo! Tee uks lahti vähemalt!”

-“*mõmises veel midagi*

“Tead Kardo, kui sa selline olla kavatsed, siis arvesta, et enam ma sind välja ei lase, kui sina juua ei oska inimese kombel!

-“Parem oleks jah, palun ära lase!” kaebles ta vaikselt.

Ma ei ole kindel, kas ta üldse elus on, sest mingi hetk avastasin ma, et ta on vastu hommikut mu jalgade kõrvale magama tulnud. Alguses arvasin, et see on Lotte, kes endale mu põlveõndlatesse pesa tegi, aga ei. Kõigest mu armas abikaasa, mu kallis laste isa :D

Ühesõnaga, sellised lood siis siinpool Männiku metsa. Ega ei saa see elu ikka kogu aeg ka meelakkumine olla. Ikka peab aeg-ajalt spiraal välja kukkuma või keegi su veini moosiks tegema.

Jaga: