Tere Lendeke,
Täpselt aasta tagasi oli laupäeva hommik, mil mina ärkasin teadmisega, et täna saab olema päev, millal ma saan näha oma teist tütart. Ma ei suutnud rahulikult olla, toonused olid tagasihoidlikud ja nõnda ma koristasin veel viimaseid asju, lohistasin mööblit ringi, tantsisin Mari ja Kardoga magamistoa voodi peal, kuulasin muusikat ja tsillisin niisama, sest mul polnud õrna aimugi, millal ma haiglasse minema peaks. Ah, mis ma siin ikka ümberjutustust sellest päevast teen, ma olen sellest juba täitsa pikalt kirjutanud (näe, siin).
12 tunni vanune Lendeke
Teist korda haiglasse minna tundus hirmus, teist korda sünnitada tundus hirmus ja kõige hirmsam oli see tunne, et ma päris siiralt kartsin, et ma ei suudaks mitte kunagi mitte kedagi teist nii palju armastada, kui esimest last. Praegu on seda väga imelik mõelda, sest kohemaid, kui sa ära sündisid, oli mul tunne, et ma olen sind terve elu teadnud ja armastanud. Naljakas, kuidas see emaarmastuse värk töötab. Jagub absoluutselt kõigile.
Kohe, kui me koju tulime, sain ma aru, et kõik ongi täpselt õige ja nii nagu peab. Meie naispere ja Kardo. Kui ma praegu meenutan neid esimesi päevasid, siis muidugi oli seal paar tõrvatilka meepotis, nagu näiteks see, et ma olin tegelikult haige ja mul oli sada ohatist ja ma ei saanud sulle isegi mitte nädal aega musi teha, sest ma ei tahtnud sind millegagi nakatada. Need olid küll ainsad tõrvatilgad, sest ülejäänu oli ja on lihtsalt puhas mesi.
Lendekene, ma olen algusest peale näinud, et sa oled hoopis teistsugusest puust, kui meie ülejäänud pere, kes on nagu otse klounikoolist männikule kokku kolinud. Sa oled mõtlik, rahulik ja väga targa näoga tüdruk. Kohe, kui sa oskasid midagi kätte võtta, hakkasid sa seda uurima ja vaatama nii aruka näoga, et no püha jumal, mis asi see veel on . Ah, eks vist igale emale tundub oma laps kõige-kõigem, aga mis ma teha saan, kui ka mina nii tunnen. Minu ideaalne beebi. Või kas on sulle sobilik enam üldse beebi öelda, nüüd oled sa vist juba otsapidi väikelaps?
Kuigi sa oled meie pere kõige väiksem liige, siis vaieldamatult oled sa minu suurim fänn ja ei ole vist palju öelda, et sa oled nii emmekas, kui üks laps olla saab. Algusest peale olen mina su kõige lemmikum inimene maailmas olnud. Sa tahad kogu aeg minu süles olla, kallistad mind, “musitad” mind lahtise suuga ja lihtsalt hõõrud ennast pidevalt minu vastu nagu kassipoeg.
Maailmas ei ole midagi ägedamat, kui see naeratus, millega sa mind vastu võtad, kui ma natukene aega kuskil ära olen. Kasvõi teises toas. No te vaid vaadake seda puhast õnne ja rõõmu – emme on tagasi, wohhooo!!!
Ma loen praegu kirja, mida ma kirjutasin neli aastat tagasi Marile (näe, siin) ja ma võin öelda, et kõik lubadused, mis ma aastaid tagasi talle andsin, kehtivad ka sulle. Ja kuna ma olen neid kenasti täitnud, siis võin lubada, et ega ma sulle ka kehvem ema ei ole, ma lähen muuseas ainult paremaks, nii et sa võid juba ette kujutada, KUI hea ema ma näiteks enda kolmandale ja neljandale lapsele olen :D!
Ütlen teile kohe, et te kunagi juurdlete, et kas saada lapsi või mitte, siis ma vannun teile ma ei tea mille nimel, et saage lausa miljon last! Mitte midagi ägedamat maailmas ei ole, kui kasvatada oma lapsi, sest lapsed toovad ellu ainult armastust, rõõmu ja nalja. Kõik muu on ainult kübeke midagi mõttetut, sest lapsed on lihtsalt… elu. Ja sina Lents (ja no Mari ka, aga see pole tema kiri, vaid sinu isiklik) olete minu elu. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes kurdavad, et laste kõrvalt tahaks ikka oma elu ka elada, sest oma elu pressib ennast nagunii peale, aga kõige rohkem tahan ma olla teie jaoks olemas.
Ma tean, et ma pole võib-olla parim ema ja ma ei pruugi teha kõike siin maailmas õigesti, aga ma ei pane seda endale pahaks, sest mitte keegi meist ei ole ideaalne ja ma ei viitsi endale seda survetki peale panna, et ma selle poole pürgima peaks. Samamoodi nagu ma ei taha teile panna survet olemaks IDEAALNE. Sest maailma jaoks ei ole keegi kunagi ideaalne, aga meie oleme teineteise jaoks alati nagunii ideaalsed. See, mu musikesed, pange kõrvataha. Nii kaua kuni sa annad endast parima, siis rohkem polegi vaja.
Aga mida sa, Lentsuke, aastaselt siis oskad? Noh, ringi toimetad! Roomad ringi ja kahmad kõike, et neid uurida ja vaadata, mis häält see vastu maad lüües teeb. Puristad. Vinnad ennast asjade naljale püsti ja suudad niimoodi ka “kõndida”. All kaks hammast, üleval kolm. Armastad kõiki asju maailmas, välja arvatud riiete selga panemist ja ära võtmist. Ahjaa, varajased ärkamised ei ole ka su lemmikuks. Kui keegi sind enne kümmet üles ajab, siis on kuni esimese uneni üsna nadi tuju, nagu ka täna juhtus. Kui ebaviisakas Marist sind kell üheksa üles ajada, sul oli ju alles iluuni pooleli!
Ma tegelikult mõtlesin, et teen sinuga, Lendeke, uhke pildistamisseeria ka, aga kuna sa täna sellest väga huvitatud ei olnud, siis tegin vähemalt mõned klõpsud sellest, kuidas sa õega pallimeres mängid. Muuseas, seesama pallimeri võiks tinglikult olla teie mõlema sünnakink, sest näha on, et te seda täiest jõust armastate.
Lende tüüpiline uurimisnägu
Pettumus
Aasta on nii ruttu mööda läinud, aga elu sinuga on äge ja imeline. Reaalselt, ma ei mäleta korda, kus ma oleks mõelnud, et kuidagi jube ületamatult raske oleks. Lihtsalt äge ja armastust täis elu. Vahet pole, mis mujal maailmas toimub, meie majas on alati pidu ja alati kõik imeline, ma olen kindel, et te võite mõlemad seda kinnitada 😉
Lõpetuseks väike meenutus sinu esimesest elunädalast meie kodus. Oeh, me armastame sind nii-nii-nii palju, aitäh, et tulid, sõbrake!
15 kommentaari
Palju õnne väiksele Lendele. Emmele ja issile ka palju õnne ja Marile
Ja lugesin ühe mureliku ema postitust siin sinu blogis Mallukas, loodan et kui sa ei solvu kui annan talle veidi nõu.
Armas Mona lugesin sinu murest. Et rinnapiima ei jätku ja laps ei saa kõhtu täis. Sul ei ole põhjust ennast süüdistada, tean mis tunne on kui laps nuttab ja kõhtu täis ei saa. Nõustajad jh suru´vad et ikka rinda see paljude artide põhimõtte et laps peab saama rinda aga kui laps ei saa sellest kõhtu täis tuleb anda piimaasendajat. Mul on neli last ja kõik olen pidanud üles kasvatama pudeliga kuna rinnapiim oli nii lahja ja seda oli ka vähe. Esimese tütrega tegin ka endast kõik et laps ikka rinda saaks, aga nägin et laps nutab ja hakkasin pudelit juurde andma ja nüüd on see tüdruk juba 12 aastat vana. Nii et soovitan hakka pudelit andma on lapsel kõht täis ja sinul süda rahul ja mure murtud Ei tohi ennast süüdistada, et oled halb ema, tean et saa teed endast kõik aga vahel peab valima teised meetmed ja elu läheb jälle edasi, Ole positiivne ja mõtle sellel mis lapsele hea. Kõike paremat soovides Sigrid
Palju õnne väiksekesele ❤
Loen seda ema õhetamise lugu ja tunnen kadedust. Endal on mul väike lapseke kodus. Kuid olen õnnetu ema. Meil kohutavad probleemid söömisega. Laps ei jõua süüa eriti, mul piima ei jätku. Palju käidud imetamisnõustaja juures. Nad suruvad täiega rinda (mis ongi ju kõige parem toit beebile), kerge süüdistustoon, et mina ärev ja seetõttu pole piima. Aga samas kui beebi rinnale pannes ainult röögib või magab, siis kuidas ma saan olla rahulik ja õnnelik ema. Pudelit võtab rahulikult, aga ta enne rinnast nii ära väsinud, et väga ei jõua ka seda võtta. Laps sündis 37+5. Pärast rinda ja lisatoidu andmist hakkan stimuleerima rinda pumbaga, megavähe piima tuleb. Söön\joon kõike lisandeid juurde, mida imetusnõustaja soovitanud. Ennast tunnen nii läbi kukkununa. Iga toiming, mida lapsega teen -mähkme vahetus, riiete vahetus, pesemine, naba puhastus, söötmine – paneb lapse röökima. Tunnen, et kogu see hullumeelne söötmisfiasko on tekitanud olukorra, kus laps vihkab mind. Ise hakkan tundma, et laps ei ole enam laps, vaid ülesanne, graafikutäide (toitmisgraafik). Pole aega korralikult lapsega mas käia ega niisama olla, tegeleda. Kõik on ainult üks forsseeritud toitmine. Süütunne, et mina pole normaalne naine ja minu laps ei ole ole normaalne laps. Ehk see on universumi teavitus mulle, et ma poleks kunagi last tohtinud saada? Et kõik teised saavad hakkama ja mina mitte. Läbikukkunud.
Mona, sa ju teed täpselt seda, mida ma ütlen postituses, et teha ei tohi. Sa ei saa mõelda, et sa pead olema ideaalne! Kui sa tunneksid ennast paremini pudelit andes, siis tee seda! Muidugi on rinnapiim IDEAALIS parim variant, aga kui see miskipärast ei tööta ja sa ju OLED proovinud seda probleemi lahendada, siis ei saa ennast süüdistama jääda. Mis sa arvad, kas laps on tõesti õnnelikum õnnetu emaga? Seega ära süüdista ennast, sa ei ole läbikukkunud! Tuhandetel naistel on probleeme rinnaga imetamisega, kas siis nemad ka ei oleks tohtinud lapsi saada? Ausalt, ära süüdista ennast – sa andsid endast parima, nüüd tee, nagu lapsele parem on. Pudelipiim ei ole lastele paha, peaasi, et kõht täis ja emal stressi ka vähem! Ausalt ka, ole nüüd inimene ja võta ennast kokku. Sa oled hea ema, sa muretsed, aga nüüd pudel sooja ja söötma :D!
Olen Malluga 100% nõus!!!
Palju palju õnne Lendekesele, kindlasti ka Marile, ta ju suur õde 🙂 Ja muidugi emmele ja issile et nii vahvaid ja ilusaid lapsi tegid 🙂 <3
Pole see mingi universumi teavitus vaid laialtlevinud probleem, millega paljud naised rinda peavad pistma. Endal oli algus samuti raske. Kogu elu käis ainult söötmise ümber, iga tilk piima oli arvel ja iga kord pidi imetamisnõustaja juures söötmisgraafikut nagu põhikoolis õpetajale oma kodust tööd näitama. Meil sai asi siiski korda, kui laps esimese elukuu verstapostini jõudis, aga olime mehega juba arutanud, et kui olukord ei parane, siis hakkab laps pudelit saama. Selle esimese elukuu jooksul siin-seal sai lisa juurde antud ka, sest puhtalt põhimõtte pärast, et rinnapiim on parim last ikka näljas hoidma ei hakka. Ja ausalt ka, see pole küll mingi põhjus ennast süüdistada või halvaks emaks end pidada. Kui vaja, siis vaja. Peaasi, et lapsel kõht täis oleks ja ema rahulik, mitte laps näljast röökimas ja ema ahastuses depressiooni langemas. Niiet lõpeta palun enda süüdistamine, toida lapse kõht täis (vajadusel RPAd) ja proovi ikka oma beebikest nautida! 🙂
Tundsin täpselt sama,kui esimene laps sündis.Pidev läbikukkuja tunne ,et piima pole piisavalt.Iga teine tuttav arvas,et tal on õigus mu tissipartii tootlikusega kursis olla.No jube oli olla.Teise lapsega probleeme ei olnud,piima oli,tissi võttis.Kolmas laps sündis keisriga ja jamad algasid.Pidasin vastu kuu aega ja siis otsustasin,et laps vajab rahulikku ja rõõmsat ema.Hakkas saama pudelit, laps rahul ja ema rahul.Soovitan sulle sama,pole mõtet ennast ja last piinata,nii jätkates läheb asi aina hullemaks,tean seda.Tarkpeadest arvajatele soovita tegeleda oma asjadega ja ära tunne ennast süüdi,sest sina pole süüdi!!!Asjad on ,vahel nii nagu nad on,ükskõik mida sa ka ei teeks.Kolme lapse emana tean mida räägin.Pea vastu!!
Tead s*tta nalja. Mul hakkas piim normaalselt tulema, kui laps u viiekuune oli. Sinnamaani sai osad söögikorrad ja pärast rinda ka pudelit juurde. Pole sel pudelil häda midagi, kõige tähtsam on lapse täis kõht ja soojas hoitud kere. Aa, miks ma vaid rinda ei andnud (FB imetamisrühma peamine jutt, et kui hakkad pudelit andma, siis oled rongaema ja nii ei saagi piim tekkida) – mul oli meeletult valus. Soori polnud, lapsel veel hambaid polnud, lihtsalt oli valus. Soovitatud sooda-soolavesi ajas ka öökima. Alati ei ole nii, et “ema teab paremini, mis ta lapse jaoks hea on”, sest siis antakse igale kolmekuusele ka juustupulka, sefiiritorti ja suitsuvorsti lutsutada, kuid siinkohal pole küll kobisemist – rinnapiima ei jätku, saagu siis asendajat.
Ma olen 110% rinnapiima pooldaja ja igal lapsel on õigus saada rinnapiima…aga veel tähtsam on, et laps saaks kõhu täis. Kui juba kõike on proovitud ja pole lihtsalt käega löödud, siis tuleb ikkagi valida parim lahendus ja lapsel kõht täis sööta. Pudeliga toites saab täpselt samasugust lähedust pakkuda nagu rinnaga. Laps tahab, et tal oleks kõht täis ja ema naudiks temaga veedetud aega, mitte ei stressaks asja üle, mida on väga lihtne muuta. Vabalt võib juhtuda, et kui laps saab mõnda aega rinda ja pudelit paraleelselt, kosub ja saab tugevamaks, hakkab ainult rinnast imema, sest jaksu on rohkem. Vali lihtsalt võimalikult head pudelid ja paku ikka rinda ka- eriti öösel. Rpa pole mürk, vaid abivahend neile, kes seda vajavad.
Tere
Sattusin seda postitust juhuslikult lugema ja jäi ka teie kommentaar silma ning kuna olen ka ise midagi sarnast läbi teinud, siis mõtlesin, et kirjutan mõned mõtted, millest minul kasu oli.
Esiteks, kõik, mida sa tunned, on normaalne ja seda pole mõtet alla suruda, sest “tuleb mõelda positiivselt, muidu piim ei saa tulla” jne.
Kõik teised ei saa hakkama! Selles osas oli minul muidugi lihtsam, sest seda, et minu “suguvõsa naistel ei jätkugi piima” olen juba lapsepõlvest saati kuulnud.
Mina pidin oma last jõuga ärkvel hoidma umbes esimesed 4 nädalat ja põhjus, miks ma alla ei andnud oli see, et rääkisin inimestega ja sain teada, et ka neil on imetamisega probleeme olnud ja sageli pärast esimest elukuud on laps piisavalt tugev, et püsib söömise ajal ise ärkvel.
Ja kõige tähtsam: RINNAGA TOITMINE EI OLE KÕIK VÕI MITTE MIDAGI! See on üks asi, mida (ka nõustajad) mainivad liiga vähe. Kui laps ei saa kõhtu täis, siis anna talle alati alustuseks rinda ja seejärel vajadusel pudelist RPA juurde. Natuke on parem, kui mitte midagi! Kaalu seda varianti ka!
Minu laps sai algul RPA juurde igal õhtul (päeval üritasin ilma läbi saada), päris alguses ka vist korra päeval. Seejärel hakkasin järk-järgult tunde järgi õhtust RPA (millele eelnes imetamine) ära jätma. Esimesel elukuul sai ta RPA siis igal õhtul ja teisel elukuul täpselt 2 korda ning alates 1,5k vanusest sain ta ainult rinnapiimatoidule, kuigi olin valmis, et jäängi teda toitma rinnapiim + RPA. Laps ise on natuke vanem, kui Lende ja hetkel endiselt saab ca 4 korda ööpäevas rinda, aga nüüd teistpidi jama, st tahaksin lõpetada.
Kui palju armastust!
Nii armas et tegi lausa silma märjaks 🙂 siovid sa veel lapsi saada? ?
Lende uurimisnägu on niiiiiii nunnu 🙂 Kõik teised ilmed on ka otseloomulikult armsad 🙂 Palju õnne sünnipäevaks!
Palju Õnne Printsessile..Palju õnne Emmele ja Issile ?
Palju õnne, Lende Liis!