Kallis Mari,

Neljandat korda elus kirjutan ma sulle seda kirja, sellest võid sa järeldada, et just täna on see päev, mil sa saad neljaseks! Mõelda vaid, neli aastat oled sa meie eludes olnud. Mõneti tundub neli aastat nii väike aeg, aga mina küll ei mäleta, milline oli minu elu sinuta. Kindlasti igavam ja tühjem.

Ma luban sulle, et sa oled maailma kõige naljakam ja kavalam vingerpusse täis laps. Kogu aeg sa naerad ja teed mingisugust midagi, mida võib ühe külje pealt liigitada lolluseks ja teise külje pealt lihtsalt uurimustööks. Sulle meeldib värvida, meisterdada, joonistada ja kõige enam meeldib sulle veega mässata. Selle pärast me sind täna ujuma viimegi, sest kui kaua me ikka suudame vastu panna ühe pudilase “anna see sulla-sulla!” jutule. Mitte eriti kaua.

Viimasel ajal on sind hakanud huvitama sellised tähtsad asjad nagu ise enda riiete valimine ja meikimine. Seega pole isegi mitte natukene üllatav, kui sul ühel hetkel on seljas satsikleit, seljas liblikatiivad, jalas paksud talvepüksid ja huuled jumestuskreemiga valgeks värvitud. “Emme, vaata Mani!” nõuad sa ja siis peavad kõik su imelist kostüümi ja meiki imetlema kukkuma.

Äge on see, et viimane aasta on olnud esimene, kus ma sinuga juttu puhuda saan. Mitte küll 100% nii, nagu lõpuks hakkame, aga no sa oled lihtsalt niiiiiii-iii naljakas laps, et sinust peab vähemalt mingisugune koomik saama. Üks päev tulid sa mureliku näoga minu juurde ja karjusid, et ma appi tuleks, sest WC’s on suur putukas. Läksin siis vetsu uurima, mille peale sa ukse minu selja tagant kinni lükkasid, deemoni häälega naersid, tule kutsu panid ja hüüdsid “naliiii!”.

Või kui ma ütlesin, et sa mulle palun köögist midagi tooks ja sa vastasid käsi laiutades: “Ei saa, Mani on pime” ja vaatasid rahulikult multikaid edasi.

Sul on nii suur süda – kogu aeg kallistad ja musitad kõiki inimesi. Eriti palju aga oma väikest õekest, kellega sul kogu aeg mingi tegevus käib. Kord kisute teineteise asju käest, siis kallistate, siis musitate, siis jälle kisute ja nutate. Ma eeldan, et ju siis see õdede elu selline olema peabki.

Iga aasta sinuga on aina ägedam ja ägedam ja ägedam ja ägedam ja kui see sulle väga tüli ei tee, siis mul on sulle vaid üks palve – palun ela elu lõpuni minuga koos, sest ma ei tea, kui kaua ma vastu peaksin, ilma, et sa pidevalt minu kõrval ei oleks. Või kui sa just pead kunagi välja kolima, siis kõrvalmajja oleks veel okei.

Ma mäletan nii hästi, kui sa olid just sündinud, me ei saanud perepalatit ja ma pidin sinuga ühispalatis tsillima. Ma vist vaatasin sind varahommikuni ja mõtlesin, et sa oled kõige täiuslikum inimene maailmas. Ja näete, nelja aastaga ei ole midagi muutunud.

Armastan sind, Marike!

Jaga: