Kas teie olete kunagi lapsena naljakõnesid teinud? Mina küll olen! Ma mäletan, kuidas me valisime sõbrannaga telefoniraamatust naljakate perekonnanimedega inimesi ja siis helistasime neile. Näiteks, kui kellelegi perekonnanimi oli Vares, siis helistasime ja küsisime: “Kas su ema/isa on vares????” ja panime naerdes toru ära. Ma ei ole küll täpselt kindel, miks me seda tegime, aga no ju siis tundus lapsena naljakas. Ega seda lõbu kauaks jätkunud, sest varsti olid kõigil juba telefonid, mis helistaja numbrit näitasid ja see oleks kogu rõõmu ära võtnud.

Ma juba arvasin, et ma enam iial nende pilakõnedega kokku ei puutu, sest noh, nüüd oleks neid vist juba imelik teha, aga näed. Eksisin. Täna hommikul kell 10 helises mu telefon. Võõras number.

Ma: Halluuu?

Väike tüdruk: Tere, kas Mallukas kuuleb?

Ma: Jaaa?

Väike tüdruk: Ma olen teie väga suur fänn, kas ma võin ühte asja küsida?

Ma: Ohhoo, no küsi aga.

Väike tüdruk *kihistades*: LIBU! LIBUUUUUUU!

Jaga: