Ma tõesti ei mäleta, kas ma olen sellest siin kirjutanud või mitte, aga mõnda aega tagasi oli selline olukord, kui Kardo pani Mari magama ja mina Lentsu. Ehk siis Kardo oli lastetoas ja mina Lendega meie magamistoas. Meie teisel korrusel ongi ainult kaks tuba, seega jagavad nad omavahel seina ja no üldiselt on kenasti kuulda, mis teises toas toimub. No ja siis oligi, et mina kuulen, et oh, Kardo sai Mari magama, et tuleb magamistuppa.

Ootan, ei tule kedagi. Seejärel kuulsin jälle mingit jalutamist (meil põrandad natsa nagisevad). Mõtlesin, et okei, äkki hoopis keegi käis vetsus või midagi. Vaikus. Jälle keegi kõnnib. Ma läksin juba närvi, et mida see Kardo seal siiberdab edasi-tagasi. Tuhisen mina tuppa ja mida ma näen – kõik magavad hambad laiali. Ei ole seda nägugi, et viimased 15 mintsa ringi siiberdatud oleks. Sain veits 90x südari, äratasin Kardo üles ja kamandasin ta enda kõrvale magama, et ma üksi neid jalutavaid kummitusi kuulama ei peaks.

See oli nüüd mingi mitu kuud tagasi, seega olin täitsa ära unustanud, kuni eilseni. Kardo oli allkorrusel, mina lamasin Lentsuga meie magamistoas ja scrollisin telefonis, kui äkki kuulen, et Mari nutab. Ajasin ennast püsti, läksin teise tuppa – Mari magab rahumeeli. Ei nuta.

Läksin siis oma tuppa tagasi, ise mõtlesin, et peaks vist laetule põlema panema, sest ma ju KUULSIN midagi, aga noh, mis seal ikka. Tsillisin oma telefonis edasi, ise vaikselt plaani pidades, et peaks preestri kutsuma,  kes siin mingi vaimu väljaajamise teeks, kui kuulen jälle Mari ininat. “Issiiii-iii!” tihkus ta teises toas. Ei no nüüd oli raudselt Mari. Tõusen püsti, lähen vaatama. Mari loomulikult magab.

Läksin oma magamistuppa, vedelesin seal looteasendis ja üritasin peast välja tõrjuda kõiki neid õudusfilmide kaadreid, kus väiksed tüdrukud viiisijuppi ümisedes mööda lage sinu poole siblavad, kui ma kuulsin ukse pealt heledat häält: “Emme…”. Ma ausalt vannun, et ma päris mitu sekundit lamasin seal ja ignoreerisin seda. Et äkki see oli hallar. Ma ei julgenud ümbergi pöörata, sest ma kartsin, et seal raudselt pole kedagi ja ma pean nuttes majast välja jooksma ja metsa elama minema. “Emm-mmmm-äääää” tuli ukselt uuesti leelotav inin. Pöörasin aeglaselt ümber.

See oli Mari.

Thank god, noh!

Aga see on nii haige, et seda on mitu korda juhtunud ja ma ei teagi nüüd, kas lastetoas on mingi ohutu kummitus, või on mul skisofreenia hakkamas ja ma kuulen häääli.

Jaga: