Ma tõesti ei mäleta, kas ma olen sellest siin kirjutanud või mitte, aga mõnda aega tagasi oli selline olukord, kui Kardo pani Mari magama ja mina Lentsu. Ehk siis Kardo oli lastetoas ja mina Lendega meie magamistoas. Meie teisel korrusel ongi ainult kaks tuba, seega jagavad nad omavahel seina ja no üldiselt on kenasti kuulda, mis teises toas toimub. No ja siis oligi, et mina kuulen, et oh, Kardo sai Mari magama, et tuleb magamistuppa.
Ootan, ei tule kedagi. Seejärel kuulsin jälle mingit jalutamist (meil põrandad natsa nagisevad). Mõtlesin, et okei, äkki hoopis keegi käis vetsus või midagi. Vaikus. Jälle keegi kõnnib. Ma läksin juba närvi, et mida see Kardo seal siiberdab edasi-tagasi. Tuhisen mina tuppa ja mida ma näen – kõik magavad hambad laiali. Ei ole seda nägugi, et viimased 15 mintsa ringi siiberdatud oleks. Sain veits 90x südari, äratasin Kardo üles ja kamandasin ta enda kõrvale magama, et ma üksi neid jalutavaid kummitusi kuulama ei peaks.
See oli nüüd mingi mitu kuud tagasi, seega olin täitsa ära unustanud, kuni eilseni. Kardo oli allkorrusel, mina lamasin Lentsuga meie magamistoas ja scrollisin telefonis, kui äkki kuulen, et Mari nutab. Ajasin ennast püsti, läksin teise tuppa – Mari magab rahumeeli. Ei nuta.
Läksin siis oma tuppa tagasi, ise mõtlesin, et peaks vist laetule põlema panema, sest ma ju KUULSIN midagi, aga noh, mis seal ikka. Tsillisin oma telefonis edasi, ise vaikselt plaani pidades, et peaks preestri kutsuma, kes siin mingi vaimu väljaajamise teeks, kui kuulen jälle Mari ininat. “Issiiii-iii!” tihkus ta teises toas. Ei no nüüd oli raudselt Mari. Tõusen püsti, lähen vaatama. Mari loomulikult magab.
Läksin oma magamistuppa, vedelesin seal looteasendis ja üritasin peast välja tõrjuda kõiki neid õudusfilmide kaadreid, kus väiksed tüdrukud viiisijuppi ümisedes mööda lage sinu poole siblavad, kui ma kuulsin ukse pealt heledat häält: “Emme…”. Ma ausalt vannun, et ma päris mitu sekundit lamasin seal ja ignoreerisin seda. Et äkki see oli hallar. Ma ei julgenud ümbergi pöörata, sest ma kartsin, et seal raudselt pole kedagi ja ma pean nuttes majast välja jooksma ja metsa elama minema. “Emm-mmmm-äääää” tuli ukselt uuesti leelotav inin. Pöörasin aeglaselt ümber.
See oli Mari.
Thank god, noh!
Aga see on nii haige, et seda on mitu korda juhtunud ja ma ei teagi nüüd, kas lastetoas on mingi ohutu kummitus, või on mul skisofreenia hakkamas ja ma kuulen häääli.
44 kommentaari
Mul laps paariaastasena päris tihti vaatas kuskile toa nurka ja küsis, et miks see onu seal on? Ma küsisin, mis onu nimi on, aga ta ei osanud vastata. Meil erilisi hääli kodus ei ole, ainult üht sorti heli on. Olen kodus ja kuulen värava või välisukse häält – rõõmustan, et mees tuli koju, aga pole kedagi. Mees kuuleb ka mõnikord neid helisi kui üksi kodus on ?
Jeerum. Mul oli just tund aega tagasi selline kogemus… Und polnud juba olnud tükk aega ja siis tahtis laps rinda. Nosis seal rahulikult ja ma niisama vahtisin ringi. Mingi hetk kuulsin võõrast äratuskella helinat ja ma hakkasin ringi vaatama, et kust see tuleb. Siis nägin mööda seina liikumas mehe varju ja kjulsin norsatusi. Silmi kinni panna ei saanud, külge ma ka ei saanud keerata, sest selline halvastud tunne oli ja külmavärinad jooksid mööda seina. Kui vaim ära kadus, siis ajasin mehe üles. Ta ei jäinud midagi. Oeh, ma ei taha nüüd päevaks üksi koju jääda ja hakkan vist uut maja otsima meile 😀
OMG!!!! Hirmujudinad tekkisid…
Klassikaline unehalvatus, ilmselt tukastasid murdosa sekundiks ja sellepärast “nägidki” igasuguseid asju. Reaalsuses lihtsalt unenägu.
Unehalvatus on jah selle seisundi nimi. Olen ise korduvalt kogenud. Alles aastaid hiljem peale esimest kogemust sain teada, millega tegu on.
Huvitav, et teismeeas olen mitmeid kordi seda kogenud, aga hiljem enam mitte.
jah ma olen ka kindel et laps nägi und ja nuuksatas või hüüdiski korraks, ise magades.
Minu oma tegi seda ka ja vahepeal hüüdis isegi pikki lauseid kõva häälega , lause lõpp muutus alati mõminaks ja siis magas jumala sügavalt edasi. Ise ei teadnud sellest midagi. Ükskord kargas isegi istuli ja palus jumalakeeli mind – käe peopesad koos ja viskas pikali ning magas norinal edasi. See oli nii naljakas ma turtsatasin südamest naerma, mille peale ta ärkas ja küsis mis ma hirnun. Pigem tahtsin mina teada mis tal südamel, et nii kogu hingest mind palus, Emme paluuun, emme ma nii väga paluuuun….
Tema ei teadnud ja nii see saladuseks jäigi.
Samas on mul neid kummituse moodi asju olnud elujooksul eripaigus ja eri moel, seega mõistan su hirmu.
Minu elu jooksul umbes 5 juhtumit. Mul siis igal korral pikem vahe, aastaid. Aga nüüd oli samas kohas 2x järjest. Võeh !! Selge teadmine, et see ei olnud uni , ega kass ,ega lind, puuoks ega õuest tulev hääl jne
Sammud pehmed, miski ei krigisenud, tulid trepist- kedagi polnud näha. Minu ehmatuse peale sammud katkesid.
Ukse kell mis heliseb, koer jookseb rõõmuga saba liputades, niutsudes vastu ja seal pole kedagi. Me kõik kuulsime ja imestasime kes nii hilja tuleb ? Peremees oli värskelt siit ilmast lahkunud. Õues on värke kohev lumi trepil ja aiaväravani ei ühtki jälge.
Mul on nii, et iga kord kui pesema lahen voi tolmuimejaga koristan, siis kuuleb lapse nuttu, see algas siis kui esimene laps sundis, sellel on mingi nimi ka mingi fantoom nutt voi midagi sellist.
See hirm, et kui end pesen ja vee solinaga ei kuule lapse nuttu.
See on ju täiesti tavaline olukord väikelaste vanemate jaoks (vähemalt seda arvasin mina), et laps läbi une nutab, magab edasi, nutab, magab edasi, hüüab kedagi, magab edasi ja siis ikkagi ärkab täielikult üles (või siis mõnikord, kui hästi läheb, ei ärka, vaid vajub taas sügavamasse unne). Ei tule tuttav ette?
eks ta ole jah, aga no tavaliselt ta ei lõpeta sekundipealt siis kui ma tuppa astun 😀
Just sekundipealt lõpetabki ja on sügavas unes nii et ila voolab.
Mu laps lollitas mind ka nii, siis jäin passima ja nägin seda pealt.
Ta ei ärka üles kui nutab või häälitseb või hüüab või räägib.
Lause võib poolepealt katki jääda ja magab norinal edasi.
Ringi tatsamisest ei oska midagi arvata, minu ome seda ei teinud.
Võimalik et sul on mõlemat- nii Vaimu külastusi kui ärvil unenäoga lapse häälitsusi.
Pigem mõtle vaimust positiivselt , et ta on su kallis vanaisa , vanaema , isa.
Kes tuleb oma uusi ilmakodanikke vaatama või neid kaitsma.
Meil elab ka keegi… Alguses käis poissi (2a) mõnel öösel vaatamas, mina nägin teda vilksamisi, laps röökis hüsteerias. Rääkisin siis hingega, et palun ära hirmuta last, ei tohi jne. Öösel enam käinud pole, minuteada… Aga ükspäev sain südari, kui poiss magas lõunaund ja mingil hetkel ärkas üles nii, et ma ta juurde teisest toast kohe ei tormanud… Järsku hakkas poisi toast kostma laginal naeru, siis lalinal juttu, kõkutamist ja jälle laginal naeru… Noh, vähemalt oli neil ilmselt lõbus. Asi seegi. Räägi hingega, see aitab…
Ma olen mitmes kohas elades samme kuulnud ja hirmust kange olnud. Tavaliselt on siiski põhjused olemas olnud. Ühes majas oli katuse harjalaud lahti ja teatud tuulega see siis liikus. Mitte kolinaga, nagu pleki puhul võiks loogiline tunduda, ikka “sammudega”, et võimalikult jube oleks.
Teises majas oli maja välisseinal igasugu lillereste ja metsviinapuu. Samamoodi tuulega lillerestid sammusid, aga kõige hullem oli see pagana metsviinapuu, mis mul teise korruse magamistoa seina taga inimhiilimise häält tegi. kaks aastat ei saanud jälile, aga kui ükskord metsviinapuu maani maha võtsin, siis lakkasid ka hiilivad ja sahisevad sammud. Uskumatu, kuidas läbi kivimüüri ja muu seinakattematerjali üks taim võib aju krussi keerata.
Ema kuulis oma kodus ka lae peal samme. Neil elas pööningul kärp. Ja vahel kopsis männipuu üht oma oksakest eterniitkatuse vastu.
Kõige hirmsam oli mul aga oma praeguses kodus. Magasin rahulikult, tuli kustus, tuba vaikne ja äkki tulevad sammud köögist esikusse ja siis magamistuppa, otse mu voodi kõrvale. Ja kaovad. Seda juhtus ikka palju kordi, mõnel päeval läksid sammud ka voodist edasi, akna juurde. Hirm halvas, ühtegi mõistlikku seletust ei tulnud pähe. Ühel ööl aga käis see keegi panipaiga vahet. Siis lõi mul tuluke põlema ja talupojamõistus tuli koju tagasi. Need olid mu enese sammud ju. Sel päeva kraamisin panipaika ja muudkui käisin edasi-tagasi. Ka muud rajad olid puhtalt mu enda tallatud. Vana maja, soojuse ja jahtumise mõjud, sissetallatud laminaat ja põrandalauad, mis temperatuuri muutudes mängima hakkavad ja tagasi algasendisse tõusevad. Rohkem ma pole kartma pidanud.
Lapsed kipuvad unes rääkima tõesti. Ma ise lapsena rääkisin ka.
Ja see põhjendus võib ka olla, et sul on see “emageen” nii erk, et lihtsalt kuuledki hüüdu, mida pole. Oled harjunud, et suvalisel ajal laps sind pidevalt hüüab ja siis oled alateadlikult valvel ja valmis reageerima.
Loomulikult on võimalus, et on midagi seletamatut. ilmas juhtub paljutki. Ja ma sugugi ei taha maha teha sinu kummitust. Aga väga sageli on hirmu taga mingi äärmiselt lihtne ja tavaline asjake, proovi selgusele jõuda, mis see sul seal võiks olla 🙂
Haha, päris hästi kirjutatud 😀 Ma omal kodus pole otseselt midagi kuulnud ega näinud. Kas korterikummitusi üldse eksisteeribki või eelistavad nad ainult eramaju? 😀 Küll aga olen ma ise paras jänes ja lambist hakkavad mingit hirmumõtted kusagilt kerima ja oma elu elama. Eks hirmudeks on põhjusi antud ka. Mul kolm juhtumit olnud, kui keegi akna taga passib või midagi kahtlast kavatseb. Esimesel korral üürisime tube aiaga eramajas, esimesel korrusel. Kuna lai aed & puud jne, siis meeldis kardinaid mitte ette tmmata, sest noh, kes ikka sisse vahib. Kaasa läks parajasti maja ette trepile suitsu tegema ja mina läksin vetsu. Kõndides ühest toast teise, oli võõras mees väljas minuga nö. kaasa kõndinud uue akna taha. Kui abikaasa märkas, läks muidugi põgenemiseks ja tagaajamiseks. Kätte ei saanud, hommikul vahtisime akende alla ainult jälgi poris. Kolisime korterisse, jälle esimene korrus. Mitu head aastat keegi ei tülitanud. Kuni siis järsku mingi poistekamp siia ringi luusima juhtus. Sõbrad aitasid ühe aknaplekile ja päris spooky oli avastada jälle keegi sisse vahtimas (päevane aeg oli, kardinaid polnud ees). Kolmaskõhe juhtum oli siis kui üks mu “austaja” mu akna taga passis, ilma minu teadmata. Oli puu otsa roninud, mind ja mu tegemisi jõllitanud, mulle sõnumeid saatnud, et näha, kuidas reageerin jms. Miski kinnisidee olin talle. Lõpuks kuna nägi, et väljagi ei teinud ta sõnumitest, kirjutas, et passis mind peale… Kardinad ja rulood on nüüd minu kodus vägagi au sees.
Hirmumõtted mul kerged tekkima jah. Minu jaoks spooky isegi see, kui laps unes kõnnib või sonib. Üks öö oli meil mõlemil vist mingi sleepwalk värk. Lapsed magasid, mina passisin veel üleval veidi. Ku iolin otsustanud ka ära magama kobida, lasin tuled kustu ja kndisin pimedas korteris ka lastetuppa (magan nendega samas toas). Tardusin hirmust kangeks, kui kaheaastane mulle pimedas toas vastu tatsas ja mingit ulmejuttu ajas. Oli ise ka suures segaduses, kui korraks teadvusele tuli. Läksin siis ise magama, beebi (2k) minust paremal pool. Ärkan 4h hiljem, beebi minust vasakul pool. Minu viimatine mälestus oli, kuidas magama läksin. Ei ühtegi kaadrit vahepealsest söötmisest vms. Rinnahoidja oli ilusti kinni, mida öösiti unesegasena naljalt ei juhtu. Ja ma söödan beebit ka öösiti istuli, mitte lamades. Raske uskuda, et ma läbi une tulin istuli, võtsin lapse sülle, koukisin rinnahoidja lahti, söötsin, taipasin ta endast teisele poole magama panna, tegin ennast korda jne. Lahendamata müsteerium. Noh ja paar päeva hiljem panin kaheaastase magama. Läksin paar tundi hiljem vaatama, et kas kõik on ok. Lamas silmad lahti voodis. Minu saabumise peale ei reageerinud. Vaatasin teda tükk aega, et mis värk on. Siis ütles järsku, et tema loeb pimedas raamatuid. Tavaline lause, aga mida kõike hirmumõtted kohe genereerima hakkavad 😀
Mul tuttava laps vaatas toa nurka tihti ja naeratas sinna. Näitas käega ja ütles, et nana on seal (vanaema)
Tuttava ema oli surnud aastaid varem…
No Mari puhul, siis äkki rääkis läbi une? Väikelaste puhul päris tavaline nähtus 🙂
Sa vist oled siin raakinud ka, et keegi käib teil üsna ammu? Mingi mees vms? Ja et lastetoas oli seda meest Kardi vend või keegi näinud?
Mul beebi vahib toas koguaeg ühte nurka ja naeratab ka vahest.. ei teagi nüüd, mis seal on siis 0_o
Meil tegi ka varem nii, enne kui liikumise selgeks sai. Vahtis lae alla riiuli otsa ja naeris. Ma ei pahandanud, ju ta midagi ilusat ja head nägi.
Ma ei tea mis kamm meil kodus on viimasel ajal aga imelik asju juhtunud . Olen vahepeal pikkipäevi üksi kodus koos kassiga ja üks õhtu rahumeeli vaatan netflixi kass kõrval magas rahumeeli ja järsku käis räige kolin nagu miski oleks ümber kukkunud vatan esikus tolmuimeja ümber läinud oky tõstsin üles hakkan tagasi tuppa minema ja vaatan köögis prügikasti kaas maas… ma võin vanduda ,et see kaas oli peal kui köögis käisin . Hiljuti oli veel õudsam asi kuidas pannid lihtsalt kukkusid riiulilt alla reaalis õudne
Ohutu ta pole kui nutma ja üles ajab..
Downloadi endale piibel ja hakka psalm 91 lugema, igal ohutul enne magama minekut.
on palju inimesi kes on kadedad sinu peale, moni inimene voib teha rohkem kurja sonadega spirituaalsel tasandil, saata midagi kurja.
Ma näen meil kodus vahelduva eduga musta kassi. Meil on ka endal 2 kassi, kuid ma võin mürki võtta, et ma ei näe luulusid ja see kass keda ma näen, ei kuulu meile (täpsustan et elan korteris ja meie enda kassid on tubased). Alguses tõesti mõtlesin et meie kass hüppas kummutilt alla või käis köögis söömas või vetsumajas liiva peale kraapimas, aga lõpuks kui aru sain et ega ikka pole küll meie omad, siis tuli nagu kerge värin sisse, et kas tõesti nii reaalselt kujutan endale asju ette. Siis rääkisin ka elukaaslasele, et tead meil on “kolmas” kass ka, mille peale ta alguses vaatas mind nagu nõdrameelset kuid mingi paari nädala möödudes ütles, et ma vist olen ka paar korda su “kummitus kassi” näinud 😀 Nüüd kui teda vilksamisi “näen”/kuulen siis enam värinat sisse ei tule, usun et ta meile midagi halba ei taha 😀
Kui eelmises kodus elasime, siis käis mu 3 aastase tütre toas öösiti üks tüdruk temaga jutustamas. Mul tütar näitas kus ta tavaliselt seisab ja rääkis väga detailselt, mis sellel tüdrukul seljas on. Tüdruk käskis alati sosistada, näitab sõrmega suu peale ja teeb tššš. Siis jooksis mu tütar alati meie kaissu magama ja kui kella vaatasin siis oli see alati 3 paiku öösel.
Kui külalised tema toas ööbisid siis ka mõni tundis, et keegi on veel seal toas. Ise pelgasin tütre ukse taga koridoris olla. Seal ka asjad vahepeal kukkusid öösel riiulite pealt maha.
The Christian belief says that the hour, three in the morning, is apparently the mockery hour of Jesus’s death. As Christ died at 3 pm, the Devil chose 3 am to unleash his demons and spirits. Since most Western civilisations follow Christianity, the dead hour of 3 am has become a phenomenon.
Read more at: https://www.boldsky.com/yoga-spirituality/faith-mysticism/2014/why-is-time-3am-significant-053810.html
Sa pelgasid tütre tuba aga oma kaitsetu lapse jätsid sinna ikka koos “kaaslasega” magama.
Jumal halasta..
Mul laps seda tüdrukut otseselt ei kartnud, ütles et ta on hea, aga ta ei saanud magada, sest see tüdruk muudkui sosistas talle midagi ja magada ei saanud. Mina seda tuba ei peljanud vaid pelgasin tema ukse taga olevat koridori.
Chiizes küll..ma oleks ennast seaks ehmatnud. Uurida ei ole proovinud, kes teil seal elamises enne teid elas ja mis tüdrukuga juhtus?
siin pole mingit tüdrukut elanud 😀
Li vastas Kristile, mul tunne..
Ma ei ole jah uurinud, kes seal täpsemalt enne elas. Ise seal ka enam ei ela, korter on maha müüdud juba.
Kirjuta selgeltnägijate saatesse, äkki tulevad nõiad uurima 🙂
Nõiad on pahad ja toovad endaga halba kaasa. Väga halb soovitus. Ma olen Mariap´iga nõus 😀
Minu 3,5a poisil käib ka “sõber”külas.Vahest on see sõbrake kõrval toas,vahest istub voodis.Ma täitsa usun,et poeg võib kedagi näha,aga naljakas selle asja juures on see,et poeg ütleb,et sõbra nimi on Vasja.Elame Ida-Virus,arusaadav nimi,ehk on maximas kuulnud 😀 Aga ükskord oli küll mul omal hirmus,hakkasime magama jääma,tuba oli pime ja poeg ütles aknale näidates,et “näe emme,Vasja tuli tuppa”.Ma pidin rabanduse saama 😀 muidu ma ei karda seda sõbrakest.Sõber käib kaasas ka maal vanaema juures 😉 Õnneks ta kuri ei ole,vähemalt siiani pole olnud.
Äkki su papake käib vaatamas kuidas te elate? ☺
Ja lapse häälega hirmutab Mallukat..
Mul küll lapsi ei ole, aga kassiga on kogemusi 😀 Meil on kodus köögis üks nurk, mida kass koguaeg vahib suurte silmadega, vahepeal on saba nii turris, käib vahepeal niisama seal nurgas vaatamas midagi, ise kuidagi hiilides ja kartes nagu midagi. Tekibki selline tunne juba, et seal nurgas elab keegi, keda mina ei näe 😀
Aga jah, õudne on see teema nagunii, aga mulle kummitusjutud meeldivad 😀
Soovitan meresoola panna 4 topsi ja paigutada sinna ruumi nurkadesse,kus oled midagi kuulnud. Jäta kolmeks päevaks seisma ja siis viska minema. Ise ei ole proovinid,aga sõbranna sai sellest abi. 3. Öösel oli sool tassides krudisenud ja isegi tema mehel oli kole olla. Seega vist aitab.
igal juhul nurkadesse pandud meresool aitab vähemalt energiat puhastada, seega tasub katsetamist.
Minu lapsed kipuvad vahel unes rääkima, nutma või naerma (vahest see naer, nutt või jutt ongi korraks, siis magavad vaikselt edasi. Äkki tegeleb sellega ka teie Mari 🙂
Aga sammud…
Mul uues kodus (tglt vana maja) alguses kippus kolistama, nagisema, isegi asju kukkus ei mingil põhjusel.
Oli ikka hirrrrmus küll, ei julenud üksi olles pimedas magadagi. Proovin võtta mõistusega ja mitte hirmu ligi lasta, oluliselt vähemaks on jäänud, aga pimedas ikka ei maga 😀
Koduhääled aitavad kujutlusvõime täiskiirusel tööle.
Loodetavasti sul siiski edaspidi seletamatut ei toimu, jõudu! 🙂
Seda esimest lugu Sa rääkisid jah. Ikkagi õudneeee. ?
Mul plika ka aegajalt läbi une nutab ja karjub/hõikab emme v issi…niet ei pruugi kumbagi olla ?
Samme ei oska kuidagi põhjendada, aga see mari värk… äkki ta lihtsalt rääkis unes ja kui sa sinna läksid oli ta parajasti vait? Anyways sammud päris creepyd. Kardo ka midagi kuulnud?