Beebiootus LAPSED RASEDUS SÜNNITUS

lapse sünd

17. oktoober 2017

Mul oli eile nii emotsiooniderikas päev, et ma avasin blogilehe ja passisin seda kümme minutit. Mis siis eile juhtus. Noh, läksin sünnitust pildistama, nagu ma siin ühes postituses eile mainisin. Sünnitus iseenesest on mingisugune maagiline asi, kõige rohkem muidugi emale endale, aga päris ausalt igale ühele, kes seal ruumis viibib.

Ma tõesti ei mäleta, mis hetkel ma otsustasin, et tahaks sünnitust pildistada. Sattusin vist netist mingisuguseid nägema ja siis tuligi idee, et mõelda vaid, kui äge oleks ise ka millestki sellisest osa saada. Nüüd olen ma seda juba mitu korda kogeda saanud ja nagu tõesti, mul ei ole sõnu.

Esiteks on sees ärevus, kui ma sünnitustuppa astun. Eks ma olen ikka nende naistega enne kohtunud, aga tegelikult sisuliselt pead sa ikka kellegagi väga-väga hea sõbranna olema, et vähegi ette ennustada, kuidas ta käitub sünnituse ajal. Ja kui emal on loomulikult vaba voli käituda täpselt nii nagu tema ise tahab ja tunneb, siis sellest jälle oleneb see, kuidas mina käituma peaksin. Ma üldiselt olen küll selline, et proovin pigem natukene nalja visata, et inimese enesetunnet parandada, aga väga vabalt võib ju olla, et inimene tahaks, et ma oleks vait. Või hoopis leebe ja julgustav. Või ma ei tea! Ma ei tea, mida inimene tahab, et ma teeks ja päris ausalt on mul alati nende sünnituste ajal selline tunne, et ma tahaks nahast välja pugeda, et nende naiste enesetunnet parandada.

Isegi, kui see on mingi lollakas nali, aga äkki see sekundiks võtab mõtte mujale. Või pakun klaasi vett. Või kutsun ämmakat, kui vaja. Või võtan üle tuhude äpi üles märkimise. Ühesõnaga ma proovin teha selliseid asju, mis natukenegi aitaks või lihtsamaks teeks. Vahepeal teen muidugi pilte ka, aga sellega on ka selline asi, et peab seda ka tegema võimalikult delikaatselt ja õigetel hetkedel, sest muidu võib see naise lihtsalt ebamugavasse olukorda panna.

Kuna ma olen ise sünnitanud, lausa kaks korda, siis paraku tekib minus ka see osa, mis lisaks lihtsamale aitamistööle tahaks ka nõu anda. AGA – ma ei ole ju mingi ämmakas, ega ekspert. Ja ma ei taha sünnitavale naisele targutama ka minna, et noh, tee nüüd nii või naa, sest isegi kui see mulle töötas, siis talle ju ei pruugi töötada. Üldse, tuhudega midagi teha proovida ei ole eriti mõnus ja sünnitada ausalt on valus ja ma tean seda kõike. Selle pärast ma proovisingi olla nagu… võimalikult vait, aga võimalikult vajalik. Eks ma ikka vahepeal soovitasin, et äkki nüüd tõused püsti, või pakkusin välja ideid, mida võiks proovida, kuid seda kõike katsusin ma nii teha, et pakkusin selle variandina välja, et ema ise saaks otsustada, kas see tunduks talle mõeldav või mitte.

Need mõtted eile seal sünnitustoas tekitasid mulle sellise uitmõtte, et äkki peaks natukene uurima seda sünnitoetaja värki. Et võttagi kursuseid ja uurida rohkem seda sünnitusemaailma, et ma oskaksin emadele natukene rohkem nõu anda, kui hetkel lihtsalt need enda kogemused ja mõtted.

Ma eile uurisin ka netist sünnipildistajate kohta ja mõistsin, et ega ma vist ei ole enivei mingi “traditsiooniline” sünnituse pildistaja, sest kui ma lugesin USA sünnipildistajate lugusid, siis ma sain aru, et nemad ongi seina kõrval ja üritavad ennast nähtamatuks muuta. Mitte, et sellel ka midagi viga oleks, sest ma usun, et paljud naised ei tahagi ehk, et keegi seal kõrval üldse midagi ütleb või soovitab. Küll aga oleks ju tore, kui soovi korral ma saaksin seda nõu anda ja teada, et ma tarka juttu ka räägin.

Tuleb välja, et seda värki saab õppida küll (näe, siin lähemalt juttu). Kestab septembrist juulini, igal nädalavahetusel kümnest poole kuueni. Minusugusele inimesele. kes rutiini ei salli ja pikaajalisi plaane teha ei meeldi, on see päris suur värk. Samas koolis olen ma ennegi käinud ja ära teinud, seega usun ma, et saaksin hakkama küll. Aega veel mõelda on ka, uus õppeaasta hakkab ju alles septembris ja selle aja sisse jääb mul veel nii mõnigi sünnituse pildistamine. Lisaks vaatasin, et seal saab mõne kursuse võtta ka kooliväliselt, seega uurin natukene seda värki ka.

Ainukene asi, mis mind kahtlema paneb, on see, et minu ettekujutus sünnitoetajatest ja douladest on see, et nad on mingi sosinal rääkivad zen-naised, kes kirjeldavad sünnitust kui lootoseõie avanemaist ja muud sellist ninnu-nännut. See ei klapi väga minu enda kirjeldusega, nii et ma ei teagi, kas ma siis üheks selliseks sobiks, sest minu arusaam inimese aitamisest eile põhineski suuresti korrutamisest, et varsti saab kõik läbi ja niisama nalja viskamisest. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta kuidagi nukraks muutuks selles sünnitamise protsessis ja mulle tundus, et natukene kohatut huumorit kuluks marjaks ära. Õnneks ta ei visanudki mind välja, vaid hakkas naerma, nii et win!

Et siis jah, ma olen mingi tobe naine, aga ma tahaks olla see tobe naine, kes oskab tulevasi emasi nõustada ja rahustada enne sünnitust ja sünnituse ajal. Lisaks oleks ju äge, kui ma saaksin samal ajal jagada oma teadmisi imetamisest ja lapsekandmisest ja kõikidest asjadest, mis minu meelest ilusad, head ja kasulikud on. Teadmisi, mida mul hetkel on konkreetselt ainult algtasemel, aga kes keelaks juurde õppida. Ega need teadmised mööda külge maha ei jookseks.

Ja teate, mis on olnud kõige ägedam, peale neid sünnitusi? Kui keegi sulle pärast siiralt tänulik on. Eile ka kui ma hakkasin ära minema, siis isa hoidis võidukalt oma kauaoodatud pojakest käes ja ütles, et aitäh, sinust oli palju abi ja mitte ainult fotode tegemise mõttes. Siis ma olin nagu wooohhooo! Minust oli ka tolku (muidugi on variant, et inimene üritas lihtsalt viisakas olla :D).

Minu kümme tundi ITK’s. Vahepeal oli kaunis päikseloojang.

Mina näiteks Lendet oodates plaanisin võtta sünnitoetaja oma ämmaka soovitusel, sest ma niii-iiii-iii kartsin sünnitust, aga lõpuks kuidagi see hirm hajus ja ma kuidagi teadsin ette, et ma väga kaua ei sünnita, et mul seal kellegi tuge vaja läheks. Ma ei tahtnud, et Kardogi mul seal lähedal jõlkunud oleks. Kui Lende sündis, siis sellel hetkel olid palatis mina ja ämmakas, mulle meeldis see nii väga hästi. Sain oma asjad rahumeeli tehtud. Ma isegi korraks mõtlesin, et äkki võtaks ka sünnitusele fotograafi, aga siis mulle meenus, et need paar meeldivat tundi, mil ma valutan, veedan ma lihtsalt oksendades, et ei teagi, kui head pildid nii tuleks. Praegu ma tõesti kahetsen, sest ma vaatan neid pilte, mis ma sünnitustel teinud olen ja pisar tuleb silma. Nii ehe ja armas ja lihtsalt mälestus kogu eluks. Aga noh, mul aega on neid lapsi saada, järgmine kord võtan siis fotograafi ka kaasa :D

Sünnitanud naised, rääkige palun kaasa: kes teiega sünnitusel kaasas oli? Kuidas ta teid selle jooksul aitas, või mis abi teie oleksite tahtnud? Või hoopis julgustust? Kaua teil sünnitus kestis? Kas olite ämmakaga rahul? Kui palju teid suunati või nõustati sünnituse ajal? 

Eks sünnitust pealt näha ja seda ise kogeda on kaks erinevat asja ja minu meelest ise selle sees olles oled sa kuidagi nagu… vati sees. Esimene kord ma lihtsalt kartsin. Nii kohutavalt kartsin ja mul oli väga raske aru saada, mis toimub, sest kõik ainult kamandasid mind ja noh, lõpuks ma sain lapse. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleks nad võinud mulle pakkuda erinevaid asendeid ja võimalusi sünnitamiseks, aga ma ei osanud seda isegi küsida. Sest kui ma ise arglikult pakkusin, et mul on tunne, et tahaks kükitada, siis selle asemel, et järi pakkuda, imestati pahaselt: “Tahad VOODISSE kükitada või??????” nagu ma oleks ämmakalt sotti laenu küsinud :D

Ühesõnaga jah, sellised lood laste saamisest tänasesse päeva. Eilne oli lihtsalt … võimas. Tahaks juba väikest beebit pildistama minna, et saaks ka ta ükskord sülle krabada! Ja lõpetuseks üks pilt, mis ema lubas mul ka kasutada. Siin on väike kutt esimest korda oma issi käest kinni hoidmas. Jeerum, kuidas need sünnitused võivad naise emotsionaalseks muuta. Ma mõtlen ennast :D

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

55 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply tere 8. oktoober 2018 at 21:20

    on olnud enda l 4 loomulikku sunnitust,esimesel minestas mees ara,teise lapse synni juures ei olnud peale med,tootajate lahedast inimest,kolmandal jai lapse isa peaaegu lootusetult hiljaks,ja laps oli 3 minuti parast valjas peale lapse isa ilmumist,neljanda lapse synnuitasin ka lahedase inimese toeta,midagi ei kahetse,eks igayhel oma saatus

  • Reply salastatu 23. oktoober 2017 at 11:01

    Sünnitasin peaaegu 11 kuud tagasi ja esimene laps, 24 vastu 25ndat hakkasid valud pihta (algul oli õnneks talutav) mees oli minuga kogupäevad ja ööd üleval,kodus valutasin ja siis koguaeg küsis muretses kuidas on siis oli nii jubedad valud 5min vahed ja läksime siis ITK jäeti haigla sisse siis 26nda hommikul lasti välja (arst oli nii ülbe) küsis mis ma siin haiglas umbes teen.. Okei läksin koju,üritasin koguaeg tegevust leida jms ja siis 26nda õhtul oli seis sellinne et läksime pelgu jäeti kohe sisse ja mees sai kõrval olla ja 27nda hommik 9 29 oli laps käes

  • Reply Geidi 20. oktoober 2017 at 13:43

    Esimesel sünnitusel tuli alguses kaasa mu õde, hommikul vahetus õde mu ema ja med-õest sugulase vastu. Nad olid tagaplaanil aga kui vaja siis aitasid, pakkusid ka välja ideid kuidas parem ja tegid nalja kui vaja.
    Kuna sugulane töötas samas haiglas siis enamiku ajast olimegi kolmekesi. Siis kui sünnitushetk käes, siis oli ka ämmaemand. Sünnitasin samas sünnitustoas kus ise sündisin ja sama ämmaemand, kes kunagi mind vastu võttis. Sünnitusmajas olin lapse sündimiseni kokku 13 tundi.
    Teise lapsega ma arvasin alati, et tahan jälle ema enda juurde. Aga kui oli aeg haiglasse minna siis saatsin mehegi koju. Tahtsin olla üksi. Saingi olla üksi ja ma olin nii rahul. Hirmud kadusid, sain lihtsalt olla. Ja tegelikult tahtis öine ämmaemand mind üle vaadata, et teha hommikusele vahetusele ülevaade aga tema palatisse sisenemisest lapse sünnini läks 7 minutit. Seega olime ämmaemandaga kahekesi. Mulle eraeluliselt see ämmaemand mitte gramm ei meeldi aga sel hetkel olin ma väga rahul. Täpselt 3 minutit peale lapse sündi jõudis ka mees tagasi haiglasse. Kui laps sündima hakkas siis ämmaemand jõudis kiirelt helistada. Elasime haigla lähedal. Sünnitusmajja minekust lapse sünnini läks 4,5 tundi.

  • Reply Merilyn 19. oktoober 2017 at 18:01

    Sünnitasin esimese lapse aasta tagasi. Sünnitus oli pikk ja olin suhteliselt surnud selleks ajaks, kui pressima pidi hakkama. Minu kogemus epituraaliga oli päris julm, nii et naised mõelge hoolega enne selle kasutamist. Kuna lõpus ma enam ei jaksanud valutada ja tahtsin magada, lasin epituraali teha. Valu see ära ei võtnud seevastu muutusid jalad tuimaks, nii et püsti ei saanud seista ning presse ei tekkinud. Ühel hetkel ämmakas ütles, et nüüd pead hakkama pressima muidu jäämegi siia. Aga ämmakas oli super. Aitab juba see, kui öelda, et oled väga tubli ja natuke veel. Tundub mõttetu, kuid omab tohutut jõudu. Vahel lihtsalt aitab, kui ollakse olemas.

  • Reply Piret 19. oktoober 2017 at 14:12

    Ma olen vist väga veider, aga ma tahaksin enda sünnitoetajaks ja pildistajaks just Sind! Hoolimata sellest, et me pole kunagi kohtunud tundud Sa tänu blogile nagu oma inimene. Pigem saadaksin mehe kui Sinu “sellel hetkel” välja. Loodetavasti läheb varsti asjaks ja saan Sinuga ühendust võtta.

    • Reply Mallukas 19. oktoober 2017 at 15:58

      Noh, kas just veider oled selle pärast, ega sa ei ole ainuke :D! Mul on üks naine saatnudki mehe välja minu asemel :D Aga sünnitoetaja ma veel olla ei oska, aitan sellegipoolest kuidas saan :D

  • Reply Maiu. 19. oktoober 2017 at 12:39

    Mul oli kõik nõme. Läksin saatekirjaga haiglasse sünnituseelsesse osakonda hommikul kell 8. (unehäired olid, igal ööl läksin magama kell 4-5 ärkasin 12.00 paiku) Niisiis olin megaväsinud. Palatis oli 2 naist veel. Alles kell 12 anti tablett, siis kell 18.00 uuesti. Valud hakkasind kuskil 20.00 ajal. Kuskil polnud olla, meest ka polnud. Avatus koguaeg 0. Sitaks valus oli. Kõndisin mööda pimedat koridori, toetasin vastu seinu. Palatisse ei tahtnud minna, sest seal pandi tuli kustu, nö öörahu, teised magasid. Läksin dussialla mis koridoris wc-ga koos oli. Vaevaga sain riidest lahti, istusin seal kivipõrandl ja karjusin. Tuhude vahepeal magasin. Peale seda läksin diivanile, mis koridoris oli, karjusin seal. kell 3 öösel vaadati, et on 6 cm avatust, kupatati sünnitustuppa voodisse. Sain loe mehele helistada. Sünnitasin laual ära. Ei mingit abi, ei mingeid vanne, ei tuge kus seista-lamada-lösutada. Polnud oma kohta kus olla. Tundisn, et segan kõiki oma karjumisega. Keegi ei öelnud kuidas hingata. Keha oli pinges. Vahepeal tehti kohustuslikud läbivaatused ja saadeti tagasi üksi koridori peale karjuma. No fakk, oleks nad andnud mulle siis oma toa! Kodukal kirjas, hoolime kõikidest sünnitajatest. Pakume parimaid võimalusi. Mida fucking iganes! Kotis olid küünlad ja muuska kaasas, et oleks mõnus hubane olla. Ostsin väikse massazi palli, et mees saaks selga sellega mudida. Ei.. üksi kõndisin pimedas koridoris ja surin.

  • Reply Anka 18. oktoober 2017 at 16:04

    Sünnitasin nädal tagasi oma esimese lapse. Kaasas oli elukaaslane kes oli terve sünnituse aja mulle toeks. Tuhu ajal masseeris kõvasti minu alaselga mis aitas alaselja valusid leevendada, pakkus mulle juua, silitas selga, hoidis kätt, julgustas, kutsus vajadusel ämmaka jne. Mul oli temast väga palju abi… olen nii tänulik ja uhke tema üle ?? Kasutasime sünnitustoas kõiki võimalike asju. Kuna alaseljavalud muutusid väljakannatamatuks, siis otsustasin epiduraali kasuks… kuigi mul seda algselt plaanis ei olnud. See oli õige otsus kuna alaseljavalud kadusid ning sain pisut puhata. Jätkus energiat pressimiseks rohkem. Sünnitus kestis kokku 11 tundi ehk öösel kell 4:15 hakkas veede nirisemisega ja tuhudega ning 15:21 oli laps käes. Eks peale sünnitust oli tunne et kunagi enam ei sünnita, aga samas see kõik oli seda väärt. Need kaks viimast tuhu ja pressi olid imelised. See oli imeline tunne kui beebi minu kõhule pandi! Ei võtnud tasulist ämmakat, aga jäin selle ämmakaga väga rahule kes meile sattus. Ma ikka imetlen ämmakate tööd! Mina karjusin lihtsalt talle näkku ja tema nii rahulikult seletab mida ja kuidas ma tegema peaks. Ämmakatel peab ikka raudne närv ja meelekindlus olema. Sünnituse ajal käis vahepeal ka arst kes väga konkreetseid ettepanekuid tegi… võtsin neid kuulda. Eks väga palju oli abi ka perekooliloengutest ja rasedate joogast kus ma enne käisin, sest kõike ikkagi sünnitusel ei räägita ja ka haiglas ei õpetata kõike mida tegelikult võiks õpetada esmasünnitajatele ? Millegipärast pärast sünnitust haiglas olles osad ämmakad/õed võtsid kõike et on enesest mõistetav… no ei ole ikka küll kui ma esmasünnitaja olen! Nt. ei teadnud ma et last kaaluma minnes ei tohi last lihtsalt sülle võtta ja nii saingi ma suvaliselt tädilt koridori peal õiendada… vastasin et vabandust ma ei teadnud. Tõesti keegi ei öelnud seda. Veel vähem rääkis üldse keegi et mitu korda last kaaluma peab üldse. Palati kaaslasele ei tulnud ka keegi õpetama kuidas mähkut vahetada ja kuidas beebit pesta. Ma õnneks olin juba perekooliloengus selle läbi teinud. Esimesel hommikul pidi tuldama minu kõhtu katsuma, aga kedagi ei tulnud. Ja kahju et ei tuldud kuna õhtul võeti mul kateetriga 1,5L uriini välja. Ühesõnaga mingi põie probleem oli tekkinud.

  • Reply Kristi 18. oktoober 2017 at 10:19

    Esimene sünnitus kestis alates vete lahti tegemisest 15 tundi. Enne seda veel kaks päeva valusid. Sünnitustoas olid kaasas mees ja mu ema. Kuna olin seal päris kaua, oli hea vahepeal juttu ajada. Samas ämmakas jättis pigem kehva mulje, kuigi olen hiljem tema kohta palju head kuulnud. Minu puhul ta käitus, nagu ma sünnitaks 5-ndat korda. Seletusi, mis või miks toimub oli minimaalselt, käis iga tunni tagant korra vaatamas ja küsis, kas on valus ka :D lõpupoole läks natuke närvi ka, et miks see laps juba ei tule ja kuidas ma ikka ei saa olla nii, nagu tema tahab. Tglt oli laps natuke vales asendis ja nabanöör ka hoidis kinni veidi jne, et kokkuvõttes oli ruum arste ja õdesid täis ja võeti laps vaakumiga välja. Minul tõsised rebendid, mis veel pool aastat hiljem parandamist vajasid. Sellest on möödas 5 aastat. Nüüd teise lapsega.. nii võiks isegi veel sünnitada :D Läksin haiglasse, seal tulid ülevaatusruumis veed ära(rohelised), ja 1,5 tundi hiljem oli poeg kõhul :D Ämmaemand ja õde olid kogu aeg pm juures, kogu aeg juhendasid, aitasid hingamisega, hoidsid jalga jne jne. Mees jõudis enne viimast pressi kohale ja tglt oli mul niimoodi kergem. See on tglt ikka ropp, mis sealt enne last välja tuleb ja mind oleks vb seganud teadmine, et mees seda kõike näeb :) Ka tema oli rahul, et töö kiire ja korralik. Ka minu tagajärjed olid oluliselt leebemad :)

  • Reply Kadri 18. oktoober 2017 at 08:36

    Minul on olnud mõlemad keisrid. Esimesel korral oli kaasas minu ema, teisel korral minu õde. Päris vahva oleks olnud kui keegi oleks seda aega pildistanud, kuigi ma olin päris paanikas seal. :D Lükati aga rahustit veeni, minu igasugune rahustamine seal poleks vist midagi muutnud, sest mulle lihtsalt ei meeldi arstid ja haiglad. Aga muidu jäin kõikide arstidega opisaalis rahule, hästi toredad olid.

  • Reply Leili 28 a 18. oktoober 2017 at 00:17

    Ma lugesin siin neid kommentaare
    Mul see esimene sünnitus ei olnudki nii hull kui teine mõnes mõttes sest mul oli teisega suhkruhaigus ja sünnituse ajal olid ikka nii jubedad valud , kui esimeseaeg
    oli selline tunne sünnitus laual et ma lihtsalt viskan pildi tasku jube jõetus
    imestan et ma üldse elusana sealt välja tulin , mind jääti veel kuni hommikuni jälgimise alla koos lapsega kuni hommikuni , kuigi ma olin hommikul ka veel veidi nõrk ja verd tuli ka korralikult ja laps oli sündides üleni sinine ja õrnalt oli nabanöör ümber kaela ämmakas muidugi rahustas mind et kõik on korras ei ole viga midagi ja sündis terve tüdruk
    muidu sellessuhtes oli kerge sünnitus 2h ja ta siis tuligi ilma valguse kätte .
    2 Päeva enne sünnitust , ma läksin valede valudega sisse
    Mees tuli töölt koju magas mul olid muidugi jubedad valud
    Mul oli täpselt selline tunne et nüüd on minek ise nutsin mees ärkas sellepeale üle pakkis kähku kõik asjad mida vaja oli kutsus kiirabi oli need kaks päeva koos minuga haiglas .
    Mees just vahetuvalt 2 h enne seda kui mul veed ära tulid jõudis koju minna ja veel vandus ka , kui ma teatasin talle et mul veed ära tulid et kurat ülemus ei võta ka kõnet vastu ja et läks vahetuvalt enne seda ära
    õhtul enne seitset tulid veed ära ja pisikene Loora sündis öösel kell 00:25
    09.01.2017 a
    Esimese sünnituse juures oli mul ema kaasas , kuigi suurema tütre isa muidugi sai järgmine päev teada et olin sünnitanud ja siis veel sain sõimu ka et miks sa mulle ei teatanud , kuigi mis kasu sellest oleks olnud , kui ma oleksin talle teatanud .
    Ta ei hooli oma tütrest absoluutselt ka
    Tüdruk oli 3 kuune kui ta lõplikult minema läks ja kui olen teemat teinud et tal on tütar ja miks ta ei tule vaatama jne ! Ja tema sellepeale et ta ei hooli sellepärast lapsest et Sandral on ”ON LIIGA PALJU NN KASUISASID OLNUD ” mul pole õieti suhteid olnudki paar, kolm tõsemat suhet on olnud ja kui ma küsisin ta käest et , kas ma pean eluksajaks tema arvates vallaliseks jääma ? Siis ei tulnud sealt piiksugi välja
    Suht jabur teema .
    Ma loodan et peale minu ei ole kellegil raseduseaeg suhkruhaigust olnud.
    Hea oli et mees mulle haiglasse pudeliga vett tõi ja puuvilja see vähemalt hoidis enam vähem veresuhkru normis .
    Kas teil on ka nii et mees ei taha eriti lapsega tegeleda jätab rohkem kohustusi teie kaela ja veel hädaldab ka et ta on väsinud töölt tulnud toob vabandusi ainult välja et mitte tegeleda ?
    See on ka niivõrd harva , kui tegeleb
    meil on isegi sellepärast jubedaid tülisid olnud ja lastekaitsetöötaja on isegi sellepärast pidanud meil kodus käima … . kuigi mul on ema abiks aga noh kahelapsega on raske
    laste vanuse vahe on 5 pool aastat .

    • Reply Mallukas 18. oktoober 2017 at 00:19

      Okeiiiiii, viimase küsimuse vastuseks: ei, mul ei ole nii. Ma võtsin ikka normaalse mehe :D

      • Reply Leili 28 a 18. oktoober 2017 at 00:32

        Veab sul siis
        Alguses oli tal ilus jutt aga noh loodan et see lähitulevikus muutub .

        • Reply Liise 18. oktoober 2017 at 06:21

          Ilmselt enab “paugust” ei muutu. Aga jah, sama vastus: mul ka mees, kes ei jätaks kõiki lapsega seotud kohtustusi ainult minu kanda. Öösiti toob lapse rinnale ja viib ära. Algul küll vahetas mähkmeid, oksepang kõrval, aga sellest kasvas välja :D

        • Reply Mariap 18. oktoober 2017 at 10:47

          Leili 28, palun vota roosad prillid silmade eest ara ja vaata asju loogilisest kuljest, milleks votta mehi nii kergelt, lihtsalt selleparast, et alguses oli hea jutt, kui juba uks laps oli enne ja mees oli sitt, siis miks oli vaja otsida jargmine sitt mees ja uus laps valmis teha, kui mees ei taha lapsega tegeleda, siis ta ei hooli lapsest ega naisest ka, veel hullem, et lausa lastekaitse juba hoiab silma peal, kas pole hirmu, et lapsed ara voetaks, minul kull oleks.
          Mina sinu asemel jataks need mehed ja keskenduks moned aastaid ainult oma lastele, ema on ju abiks nagu on jutust naha.
          Mine kusagile noustamisse ja vaata enda sisse, et miks selliseid tolvaneid ligi tombad.
          Lihtsalt unistamisest, et mees voluvael muutub pole kasu ja paar 3 tosist suhet plus moned mitte tosisemad suhted on ikka usna palju, pole ime kui keegi tosiselt ei vota.
          Oleks aeg hakata enda sisse vaatama ja oma elu muuta, et lastel oleks rahulik armastav pind kus kasvatada.

  • Reply Leili 28 a 17. oktoober 2017 at 23:44

    Kas sa mulle ka seda äpi jagad ?
    Mul on kaks last aga võibolla kunagi lähitulevikus läheb veel vaja ;) ;)
    Oleksin väga tänulik

    • Reply Mallukas 18. oktoober 2017 at 00:08

      mis äppi? tuhude mõõtmiseks? neid on sadu, otsi oma play poest või appstore’ist.

      • Reply Leili 28 a 18. oktoober 2017 at 00:18

        Selge eks ma otsin .

  • Reply Evelyn 17. oktoober 2017 at 23:07

    Mõlema lapsega kaasas oli mees. Enne esimest käisime kõik perekooli loengud läbi ja endide arvates olime valmis. Mees ei saanud suurt midagi teha.. uu-tasin, mis jaksasin. Mees istus nurgas. Puutuda ei tohtinud. Vajadusel kutsus ämmakat. Ämmakas oli super sel korral Pelgus Aili Kütt. Mehe toel käisin tualetis ja presside ajal aitas.
    Teise sünnituse ajal mõõtsime koos tuhude vahesid ja pikkuseid ning valu vahel saime juttu rääkida (või noh ta sai kuulata kui valus mul on ja muud hädad). Mehe toel sai korduvalt käidud tualetis. Presside ajal jällegi mega tubli mees (Väänasin ta kuidagi kõveraks, kui ta mu jalgu hoida püüdis. Hiljem kuulsin, et mul olevat päris palju jõudu ☺️) . Ämmaemand polnud siis nii meeldiv, kuid siiski proffesionaalne. Presside ajal oli ka toeks ja rääkis ilusti. Samas tekkisid mul peale sünnitamist meeletud vappevärinad ja külmatunne.. siis ei tahetud mulle kuidagi tekke anda… hea, et laualt maha ei värisenud…sel hetkel oli jälle suur tugi mehelt, kes käratas mulle et ma rahulikult hingaks ja rahuneda prooviks. Mitte et sellest abi oleks olnud, aga siiski! Pani mõtte teisiti liikuma..
    Üldiselt leian et kaasas peab olema inimene, kes sind vajadusel ka 10 tundi kätel hoiab ja sind tunneb, et aru saada mida sa just tahad.
    Kombo mehest ja tasulisest ämmakast võiks olla parim variant. Fotograafi puhul ma ei ootaks mingeid nõuandeid.. Samas eks kõik oleneb sünnituse loomust ja pikkusest. Kui aeg palju siis saab ju lobiseda kui nii mega valus pole. Aga leian, et koolitus pole küll vajalik. Piisab, et oled sünnitanud ja jagad oma kogemust kui vaja.
    Edu pildistamisel!

    • Reply Mallukas 17. oktoober 2017 at 23:26

      Noh, me olime seal nii pikka aega koos, et saime omajagu juttu puhutud :) Tal oli era ämmakas ka muidu täitsa olemas. Mees ikka kah :D

  • Reply T 17. oktoober 2017 at 23:06

    Kui ma teist last sünnitasin, sobis mulle väga kükitamine valu ajal. Kuna veed polnud tulnud, siis ämmakas ei julgenud mul lasta põrandale pressida (lootekotis laps oleks liiga libe püüdmiseks).
    Mind abistati voodisse ja ma sain voodi peal edasi kükitada!

    Nii, et sinu soov ei olnud midagi nii erakordset.

    Aga sünnitoetusest. Kergete valudega on tore mõtteid mujale saada ja nalja teha. Aga kui juba tõsisem asi, siis mulle meeldis omas elemendis olla. Hea oli kui kõik olid vait ja ma keskenduda sain :)

    • Reply Mallukas 17. oktoober 2017 at 23:27

      Ei no seda muidugi, et kui valud hullemad, siis ma ei läinud sinna vahele nalja tegema, vaid imbusin eemale ikka :D

  • Reply Ingrid M 17. oktoober 2017 at 21:25

    Ma sünnitasin 1a4k tagasi esimese lapse. Kandsin mõnuga üle, alles 42+3 sündis!!! Ma olin see IGAVESTI RASE!
    Haiglas veetsin 3 päeva kõigepealt sünnieelses, sõin neid tablette ja midagi ei toimunud.
    Viimase päeva lõunal siis hakkasid valud, läksin dužži alla ( sellest hetkes alates oli mees minuga) ja seal tulid veed. Siis edasi sain juba sünnitustuppa. Avatus oli miski 3.5cm selleksajaks. Tahtsin vanni, sain! SEKUNDIKS!! sest nii kui vanni istusin, tuli press ? Ämmakas katsus avatust, karjus et davai välja, sünnitama… Suht tore veeraiskamine eksole. No ja siis läks asi kiirelt ja kergelt suht. Mees oli terve aja kõrval, hoidis jalga, kätt jne. Kuigi sel hetkel olin ma suht teisel planeedil juba, oleks võind vist terve publik olla, ma ei pannud ümbrust tähelegi. Paar pressi ja tehtud ☺ Ja siis tuli suht must auk, sellest hetkest kui laps rinnale pandi ja need 2h seal sünnitustoas on must auk, ma ei tea miks… Kuigi olin ärkvel jms, lihtsalt ei mäleta.
    Perepalatisse jõudes oli nii hea olla, et paar tantsusammu ja läksin pesema. VÄGA VALE TEGU!!!
    See verekogus mis minust seal tuli….. Jalad läksid alt pmt, mees ja ämmakas tassisid voodisse ? Järgmisel päeval oli ka veel mega jõuetu olla, edasi oli vinksvonks ☺

  • Reply merca 17. oktoober 2017 at 21:13

    Valud algasid südaööl ning kohe üsna intensiivselt, 3min vahedega. Sõitsin sünnitusmajja ise oma autoga, õnneks oli öö ning tee polnud pikk. Ämmaemandad ja õed olid lihtsalt super, tundsin koguaeg äärmist hoolitsust ning viisakust, tänasin ja vabandasin koguaeg . Mees kaasa tulla ei soovinud ning olin selle otsusega igati rahul. Algul istusin dushi all ning see aitas üle ootuste hästi. Hiljem sain praktiliselt kohe epiduraali ning selle mõju all pressisin lapse välja ka. Kokku läks 8h ning mäletan et lõpuks ütlesin veel et oih, nii lihtne oligi :)) Ei kujuta küll ette, mis oleks olnud ilma epiduraalita.. ilmselt täiesti vastupidine kogemus…

  • Reply Jana 17. oktoober 2017 at 20:49

    Minul oli kaasas ema kes oli igati abiks, viskas aeg ajalt nalja- tõstis tuju, tegi seljale massaazi ja hoidis kätt kui vaja, ühesõnaga teadis kuidas toeks olla ning elukaaslane kahjuks juures olla ei saanud kuid aeg ajalt skypesime kui võimalus tuli ning ta ka nägi natuke mu piinu läbi veebi :D loodan et järgmise lapse ajal on kohal kui tuleb see võimalus ükskord :)

  • Reply Enely 17. oktoober 2017 at 18:48

    Mul on olnud neli sünnitust. Esimesega olin noor ja väga hirmul ing üksi. Oli meeletult tore ämmakas kes juhendas,lohutas ja silitas kätt. Haiglasse jõudsin 12.15 ja 12.45 oli beebi rinnal.
    Teise lapsega oli ema kaasas ja see oli maailma parim otsus. Ta oli meeletu tugi, hoidis mind sünnituse ajal minema jalutamast ja kutsus arsti. Ma lihtsalt otsustasin,et mul on valus ja laps ei tule,lähen koju. Aga monitor näitas muud ja ema käskis pikali jääda ning kutsus arsti. 10 minutit hiljem oli 4004g kaaluv vägilane rinnal (kaalusin ise tol hetkel 59kg). Haiglasse jõudsin 23.30 ja poiss sündis 00.25.
    Kolmanda lapsega läksin 21.30 haiglasse kontrolli kuna valud hakkasid juba hommikul 10 ja 15minutiliste vahedega. Emal tekkis hirm ja ütles mehele,et kontrolli viiks. Mina jäin haiglasse ja mees läks koju. Hommikul tuli tagasi ja ma olin ikka samas seisus. 12 paiku anti tablett ja 13 tundsin,et nüüd läheb asjaks nig mees otsustas toast lahkuda kuna ta ei soovinud sünnitust näha. Ma olin/olen meeletult kurb kuna ma tundsin,et mul on vaja tuttavat nägu. Pea sündimise ajal tahtis tuppa tagasi tulla aga siis käskisin ukse kini panna. Kui ei tahtnud enne siis ei saanud ka õigel ajal olla :D 13.25 sündis taas ime armas poeg.
    Neiljada lapsega oli juba eos kokkulepe,et ma lähen kiirabiga ees, tema vaatab teistele lastele hoidjad ja tuleb järgi.
    Õnneks sünnituse ajaks oli meil sõber külas ja mees sai pärast tankimist hakata kiirabile järgi sõitma( Kiirabi kutsusin kuna haigla asub 100km eemal ja eelnevad lapsed on tulnud kiiresti pärast vee tulekut)
    30km enne haiglat teatasin kiirabi töötajale,et on valu,vesi ja laps ka tuleb juba. Hetkega olid püksid maas ja pea sündinud, veel üks press ja sündis mu imearmas printsess. Valud hakkasid 18.30 ja printsess sündis 21.50 :D
    Enam lapsi ei soovi aga kui õde peaks kunagi sünnitama siis soovita kaasa ema. Ta on toeks,ajab lolli juttu ja teab mida ning kuidas käituda :D

  • Reply Maiu 17. oktoober 2017 at 18:03

    Ei väsi jutustamast, kui palju mul mehest abi oli. Kuigi tunnistan, et vahepeal tahtsin käratada, kammoon, mida sa vahid mu rebenevat mõnukarpi, aga liiga valus oli :D Enne lootsin, et see on ta jaoks piisavalt kole vaatepilt, et ta tahagi vaadata, aga kui ämmakas hõikas, et peanupp paistab, puges see sindrinahk ka vahtima :D Peagi sellest aasta möödas, mees pole plehku pannud, tahab vcel seksidagi, seega pole vist hullu. Aga abiks oli ta siis, kui ma ei jaksanud ligi ööpäev kestnud valutamist enam midagi teha ja ta presside ajal mu jalga aitas hoida (külili sünnitamine, päästis vähemalt mind suure lapse sünnitamise puhul rebenditest). Ise poleks ma enam midagi jõudnud teha.

    Minul oli tavaline siis valves olnud ämmkas + praktikant, kes saadeti siis sagedamini mu kätt hoidma, kuni piisavat avatust veel polnud. Jutustas siis, kuidas oleks targem asendeid võtta jne. Lõpuks oli millegipärast kaks ämmakat, praktikant ja mees, ma ei tea, kuidas seda rahvast järsku nii palju tekkis :D Mingit ohtu küll kellelegi polnud.

  • Reply Grete 17. oktoober 2017 at 17:58

    Mina tõin lapse ilmale suvel,looduses..või noh oma suvemajas.Mõnus rahulik ja linnud laulsid.Eelnevalt õppisin hingamist ja hulle valusid polnud mis ajaks karjuma.Oli ämmakas ja fotograaf ja lapse isa ka.

  • Reply Salde 17. oktoober 2017 at 17:18

    Esimene kord oli mul abikaasa sünnitusel kaasas, temast oli abi tõesti paju, aga pool ajast tema ähmis olek hoopis segas mind. Sain aru, et ta on veel hullemas seisus kui mina, nii et lisaks enda ja lapse pärast muretsemisele pidin veel ka mehe pärast muretsema. Ämmaemand oli üsna ebaviisakas, arst väga osavõtmatu, lastetoa õde üliarmas ja sanitar väga hoolitsev. Jah, oleks võinud olla teadlik ja huumorit pritsiv tugiisik, aga sel ajal polnud neid veel sellisel kujul olemaski. Sünnitus kestis 16 tundi, sellest haiglas 10 tundi. Mingit suunamist, toetust ega muud säärast ei osutatud, ühtegi minupoolset ettepanekut kaalumisele ei võetud, riielda sain küll ette ja taha.
    Teise lapse sünni ajal abikaasat kaasa ei tahtnud. Ämmaemand sattus väga ebameeldiv, sünnitoetaja olemasolu oleks olnud vägagi vajalik ja teretulnud. Oleks mina saanud tuge ja võõra inimese kohalolek oleks vast ämmaemandat distsiplineerinud natukenegi. Arst oli meeldiv, lastetoa õde juba teistkordselt üliarmas.
    Sünnitus kestis 28 tundi, sellest haiglas 3 tundi. Ämmaemanda suhtumine oli lausa mõnitav. Inimene oli täiesti vihane minu peale, sest ta pidi öösel sünnituse vastu võtma. Hiljem kirus, et mul rebendeid nii palju, temal vahetus kohe lõppemas ja nüüd tiki siin. Peale viimast pistet kadus nagu tuul, jättes mind sünnituslauale nuputama, titt rinnal, et kas keegi tuleb mind peretuppa saatma või et kuidas ma üldse sellelt laualt maha saan? Arst õnneks tuli, tema vahetuse lõpukell vist ei olnud nii kiire tiksuma. Esimese lonksu vett sain peale sünnitust ja õmblemist lastetoa õe käest, teistel olid veetilgad loetud, mitte ei raatsitud anda. Olin kolm tundi kraanikausi kõrvale janusse suremas ja hoolimata korduvatest palvetest anda mulle klaas vett, sain ainult vihase kähvatuse: kannata ära, võtnud mees kaasa siis!
    Ma päris tõsiselt mõtlesin, et esitan kaebuse, aga kuidagi jäi… Seesama ämmaemand sai omad vitsad kätte aastajagu hiljem, kõik ikka ei olnud nii pehmod kui mina olin.

    Tee ära see temp! Mõnele võib sünnitoetaja olla ikka väga hädavajalik!

  • Reply Helika 17. oktoober 2017 at 17:06

    Minuga oli sünnitusel kaasas elukaaslane. Tema kohalolek oli väga toetav. Kokkutõmmete vahel rääkisime vaikselt juttu ja valuhoogude ajal lasi ta mul rahulikult vaikuses hingata. Läksin sünnitama teadmisega, et see mida endale sisendame on väga tähtis, aga sellegipoolest kisasin murdumishetkel “ma ei suuda”. Siis oli väga hea kuulda meest julgustamas/meelde tuletamas, et “sa oled tugev naine ja suudad küll”. Hindamatu väärtusega oli ka tema käsi, mis korralikult muljumist sai. :D Sünnitus ise kestis esimestest kokkutõmmetest alates 5h ja 40min (intensiivne ja valus osa 2h). Ämmaemandaga meil aga küll ei vedanud. Oli selline tõre ja nähvav teine. Juba siis kui haiglasse jõudsime vaatas ta meid kulm kortsus pilgul nagu “pidite te siia tulema mu rahulikku õhtut rikkuma”. Mees pidi teda keset sünnitegevust isegi korrale kutsuma, siis tõmbas tagasi. Natuke kahju, et nii läks, aga olin sünnituseks valmistanud ning üsna rahulik, seega ei lasknud ennast sellest väga häirida. Pressimisel juhendas ta väga hästi.

  • Reply Helen 17. oktoober 2017 at 17:01

    Mōlema lapsega oli mees kaasas, aga presside ajaks saatsin toast välja.
    Mina ei tahtnud otseselt mingit abi, vajasin juuresolekut vaid.
    Mõlemad sünnitused 7 h ümber, esimene veits alla ja teisega nats üle, kuna laps ei laskunud lõpuni sünnitusteedesse.
    Mõlemal juhul oli itks juhuslik ämmakas, vahetust ei toimunud kuna mõlemal juhul sünnitasin nö tööpäeva jooksul. Esimesega vete avamisega tulid valud ja sünnitustuppa sain 9-10 vahel, laps sündis 16:16 ning teisega sain sünnitustuppa kl 9 ja laps sündis 13:37.
    Palusin ämmakatelt juhendamist ning jäin igati rahule nendega ?

  • Reply Kristiin 17. oktoober 2017 at 15:51

    Kuna juba algusest peale teadsin, et hakkan last kasvatama üksi, oli mulle algusest peale kindlaks sooviks kaasa võtta enda ema. Ma ei kahelnud selles hetkegi ega ka terve protsessi käigus, tema samuti mitte. Ta pigistas mu kätt, pakkus mulle juua ja lihtsalt oli. Minuga oli pidevalt ka praktikant, kes lõpuks oli nii ehmunud näoga, kuid käis mind pidevalt vaatamas ning julgustas. Kogu personal oli väga meeldiv ning ämmaemand mõnus, rahulik… lisaks oskas ta minusse uut energiat süstida, kui veidi enne lõppu teatasin ”ma enam ei suuda!!”
    Sünnitasin esimest korda, Rakvere haiglas ning 11h :)

    • Reply Maiu 17. oktoober 2017 at 18:05

      Pean küsima, kas Laura? Mulle tundus ka, et väga rahulik ja asjalik! Mina ka ei suutnud, aga Laura arvas, et suudan küll :D

      • Reply Kristiin 17. oktoober 2017 at 22:48

        Sirje oli nimeks :)
        Tore, et lisaks Sirjele veel ka Laura on ning kindlasti on neid häid seal veel :)

      • Reply Marx 18. oktoober 2017 at 00:38

        Mul hakkas ka tegevus pihta Laura vahetuses ja oii kui õnnelik ma olin, sest ta on tõesti väga tore. Olin paar päeva enne sünnitust juba haiglas ja kui Laurale valusid kurtmas käisin, siis jutustades tekkis tunne ngu sõbrannaga lobiseks :D
        Tema vahetuses ma asjaga ühele poole ei jõudnud, lapse võttis vastu hoopis Tamara ja tundus, et nii oligi parem, tema selline aktivist, et naljakas lausa meenutada, suutmise (või õigemini mitte suutmise) kohta arvas Tamara, et seda ütlevad tavaliselt naised, kes just väga hästi suudavad ?. Tagantjärele mõtlesin, et vb oleks Laura liiga rahulik olnud, aga samas ei tea ka.

  • Reply Kristi 17. oktoober 2017 at 15:37

    Sünnitanud kaks last üksi, esimene lõppes erakorralise keisriga ja teise sünnitasin vaakumi abiga. Teisel korral oli lausa igav, et oleks võind keegi ikka kaasas olla :D järgmine kord võtan sinu :P
    ämmakad on väga toredad ja toetavad olnud. Mõlemal korral kahte vahetust näinud ja alati on teine vabetus parem olnud ;) esimene kord proovisin kõik asjad läbi, sest tahtsin vaid püsti olla. Teine kord oli hea vaid pikali v dušši all :D kaks täiesti erinevat synnitust, üks Pelgus ja teine Itk-s. Kokkuvõttes olen Itk ja teise synnitusega rohkem rahul ;)

  • Reply Wiiu 17. oktoober 2017 at 15:25

    Esimene sünnitus läks mul nagu sinulgi vist..kõik aina kamandasid ja olid kuidagi tõrksad ja lõpuks sain lapse. Meest kõrval polnud, ei jõudnud välismaalt töölt koju õigeks ajaks.
    Teine oli aga tervislikel põhjustel erakorraline keiser suts enne tähtaega. Samuti väga lambi.. seega minu ilusad “lootoseavanemised” jäid kahjuks kogemata.

  • Reply Kairin 17. oktoober 2017 at 15:16

    Sünnitus nr 1: 04.07.2012 – kestis 18 h, millest 16 h valutasin. Veed tulid kodus ja edasine juba haiglas koos lapse isaga. Avatus oli aeglane tekkima ja sellepärast läks ka nii kaua aega. Ei suutnud mina selle sünnitegevuse käigus valude ajal liikuda, istusin rätsepaistes voodil ja pigistasin aga elukaaslase kätt, lisaks käele andis ta mulle ka juua ja oli olemas. Ämmakaga olin rahul, praktigant oli, vb max aasta vanem kui mina siis. Kõik oli supper. Mis sellest sünnitusest aga valusa mälestuse jättis, oli see, et meil ei olnud aega meile endile. Sünnitus oli suht pikk ja mul ema lendas kohale kuna polnud pikalt uudiseid kuulnud, tol hetkel see mind ei seganud, olin naerugaasi laksu all, ja presside ajaks oli ta ka ukse taha läinud, aga hiljem – oleks ikkagi tahtnud seda omaette teha. Ja nagu sellest vähe oleks olnud, oli veel hullem see, et mu mehe õde ja vanemad lendasid kohe meid vaatama – SÜNNITUSTUPPA. See oli kohutav kogemus. Kindlasti tekib nüüd küsimus, et aga miks ma midagi ei öelnud, ausalt, ma ei tea, ma tean, et kui ma oleksin seda teinud siis mu oma ema oleks nii solvunud, et jube, aga ma ei oleks pidanud laskma ennast sellest häirida, aga olin selline pehmeke ega öelnud, kahetsen väga.
    Teine sünnitus, täpselt nädal aega tagasi 10.10.2017: kestis oluliselt vähem aega, 6 h. Laps oli veidi suurem kui esimene (3010gr ja 46cm esimene, 3270gr ja 50cm teine). Sünnitus ise oli oluliselt valusam, kohe algusest peale ja tundus, et ma ei saagi sellega hakkama, kuigi see aeg läks väga kiiresti. Kaasas oli abikaasa, kes reaalselt saigi mulle toeks olla lihtsalt juures olekuga ja vee pakkumisega. Kiitmisega muidugi ka :) pakkus ta mulle kordades jälle oma kätt, et ma saaksin seda pigistada nagu esimeselgi korral aga seekord ma seda ei tahtnud. Ämmakas oli tasemel, tore, abivalmis, sõbralik, arst samamoodi – nende tugi js utsitamine ja abi olid suurepärased. Valud olid nii tugevad, et ma reaalselt ei tundnudki presse, tegin seda nn käsu peale. Ainus mis mind häiris oli see, et mind hiljem nõeluti vaid naerugaasi all olles, ei mingit tuimestust, ma olin elav surnu aga tundsin kõike. Taastumine ka on olnud raskem kui esimesega. Seekord ei lubanud ma kedagi meid enne järgmist päeva vastama, mehe vanemad tulid järgmisel õhtul ja korraks vaid, ja ma siis ma ka ütlesin neile kui julm esimene kord oli …

  • Reply Helen 17. oktoober 2017 at 15:12

    Minul olnud kaks sünnitust veidi vähem kui kahe aastase vahega. Esimesel sünnitusel oli mees kaasas enamus ajast. Kuna esimene laps tuli esilekutsumisega siis vahepeal läks mees koju kuna haiglas sai külastusaeg läbi ja mina polnud veel sünnitustuppa saanud. Paari tunni pärast aga viidi mind sünnitustuppa ja siis tuli mees ka tagasi. Väga abi temast küll polnud :D vahepeal magas seal :D alates 20:00 olin sünnitustoas ja asjaks läks alles 23:50 ajal, niiet mis muud tal seal ikka teha kui magada. Või? Muidugi ma oleks tahtnud temalt mingit abi, aga ei osanud mina midagi konkreetset küsida ja ka tema pakkuda, kuna olime mõlemad seda esimest korda läbi elamas. Hoidis kätt küll kui ma pressisin :D Hiljem aitas hoopis ämmaemandat, kui too õmbles seal :D Andis talle mingi instrumendi, kuna ämmakal endal olid käed verised :D
    Teise sünnituse ajal läks mees suuremat last maale viima (edasi-tagasi 80km), kui ma juba sünnitutoas olin. Vaatasin siis et pikutan, et kõndides käisid tuhud valusamalt ja tihedamalt, et äkki siis jõuame issi ära oodata tagasi. Aga eiii, mees alles hakkas tagasi sõitma kui ma juba sünnitasin. Sellega ka aga oli nii, et lamasin seal toas ja arst, kes mind tuppa saatis ütles, et ta ise läheb üht teist sünnitust vastu võtma, et keegi tuleb mind varsti vaatama. Ei tulnud aga kedagi. Tundsin siis juba et laps hakkab tulema. Ajasin end voodist püsti ja kutsusin endale arsti. Kolm korda käisin ukse juures, kolmanda korraga kuulsin ja nägin kedagi alles liikumas ja sain endale ämmaka. Ütlesin talle kohe et mind enam üksi ei jäetaks, hirm oli, kuna olen kuulnud jutte et ämmakad ütlevad, et ei sünnita sa veel midagi, kuigi juba on tunne et tuleb. Aga ega ta saanudki kuskile minna, sest kohe läks asjaks ja kutsus kiirelt vaid teise õe appi. See teine sünnitus käis nii kiirelt et mees jõudis selle ajaga küll linna, aga saatsin talle siis juba sõnumi, et ta ei kihutaks, sest poeg on kohal :D ja lisasin siis poenimekirja, mis ma soovin :D Esimesed pildid lapsest palusin teha ämmaka abilisel. Oleks tahtnud küll, et mees kõrval oleks olnud, kuid sain ka ise hakkama, sest ämmaemand on siiski see kes mind aitas. Ja olen ka mõlemal sünnitusel olnud ämmaemandatega rahul :)
    Mees muidugi kodus oli ütelnud ka mitu korda, et ta väga ei tahaks seda piinlemist pealt näha, niiet ei teagi kas tal siis ikka läkski kaua lapse maale viimisega või ei :D

  • Reply Getu 17. oktoober 2017 at 14:58

    Mul oli sünnitustoas mingihetk 8 inimest :D aga stabiilselt oli mu sünnitusel 6 inimest. Mees, ämmakad ja arstist. Kõik toetasid 100% mind, mis oli suureks abiks mulle. Lapsega oli kõik hästi aga ma pidin lihtsalt veidi otsi andma ja kõigil oli kiire, et laps välja saada ja minuga tegeleda. Perepalatid olid otsas. Saime ema-lapsepalati ja mees pidi põrandal magama ja mind valvama, sest neil polnud ööseks mu kõrvale arsti panna :D kuigi öösel käis õde kontrollimas. Kas ikka olen elus. Sel sünnitusel oli mul piisavalt tuge ja hoolt kõigi poolt ja ka pärast sünnitust olid kõik väga abivalmis aitama mind :D

  • Reply Liisa 17. oktoober 2017 at 14:41

    Ma sünnitasin koos elukaaslasega. 2 päeva valutasime haiglas, sünnituspalatis. Siis lõpuks kui asjaks läks olin ma sitaks läbi, sünnitus ise võttis pea 16h. Mees masseeris, paitas, aitas kuni sai. Mina aga suudsin talle kaelale sinikad tekitada ja küüntega käed veriseks teha :D Ma sain muidugi epiduraali ka, aga see ei mõjunud üldse mulle. Mees käis vahepeal väljas suitsetamas, peale sünnitust rääkis et ta iga kord mõtles et paneb jooksuga minema sest ta enda arvates oli nii saamatu ja ei saanud mu valusi ära võtta. Aga näed, ei läinud minema ja oli lõpuni olemas. Ma ei oskaks mõeldagi kui ma oleks pidand üksi seal valutama, nh ämmakas ka , aga ega teda koguaeg ka olemas ei olnud. Peale sünnitust viidi kohe poja teise haiglasse, kuna oli kaasasündinud südamerike. Mees läks kohe sinna kaasa. Mina aga pidin seda plantsenta värki välja punnitama. 40min hiljem tuli alles see, siis kui narkoosiarst juba kohal käis. 2 arsti olid sõna otseses mõttes mu kõhu peal oma rusikate ja kätega ning vajutasid täiest jõust , ma mõtlesin et mul selgroog läheb pooleks. Hiljem mainisid alles et oleks see kauem olnud oleksin veremürgituse saanud. Okei, see selleks. Aga ei, sünnitaksin veel, kuid mitte nii pea. Liiga meeles veel :D

  • Reply Merle 17. oktoober 2017 at 14:29

    Tahtsin oma ema kaasa, kuna mees oli Tartus ja tal kulus nii palju aega, aga kiirabi autojuht oli nii vaffa säga, et ei lubanud mu ema kiirabi autosse, seega läksin ma üksinda õhtul kell 22.20 haiglasse kui veed tulid. Mul oli seal üksinda väga mõnus jõlkuda, ma ei tahtnud mehega isegi mitte telefonis rääkida, aga no ta jõudis täpselt tund, enne sünnitust haiglasse. Mu sünnitus kestis 6h. Sünnitasin Rakvere Haiglas ja mu ämmakas Laura Kalja oli lihtsalt super hea, ta käskis ennast kohe sõbrannana kohelda/suhelda mitte teietada ja mõelda, et ta arst on, kuna osadel tekitab paanikat arst ja arstiga seonduv. Sünnitusel väga ei suunatud ega nõustatud kuna oli esimene sünnitus arvas ämmakas, et läheb aega täiega läks tema magama aga ma olin vahetult nädal enne sûnnitust vaadanud youtubest sünnitus videosi ja siis oskasin häälitseda ja olla.. :D

  • Reply Kerttu T 17. oktoober 2017 at 14:27

    Minul 2 sünnitust: 1996 ja 2004 – väääga erinevad. Kaasas mõlemal korral mees. Esimene kord olime 2 lolli ja oleks seetõttu lapse kaotanud ja mina ise sepsisega teise ilma sattunud – olime noored (19 ja 22) vaiksed, ootasime kui meie juurde tullakse ja oma ülesannete kõrgusel ollakse. Esimene sünnitus lõppes vaakumiga, sest koguaeg unustati mulle midagi teha: KTG peale panna või mida iganes ja siis oli juba kiire. Siiani kirume endid, et rohkem endast ise märku ei andnud ja ainus soovitus mulle oli – magage, magage, magage, teil läheb aega veel. Me tuleme ütleme teile, kui te sünnitama hakkate. IRW.
    Teine kord palkasime tasulise ämmaka, hoidsime tal pmselt jalast kinni ja ei lasnud teda ära, enne olime esimese sünnituse detailid kõik lahti rääkinud. Mehest oli abi kõige rohkem. Uutasin ja ilastasin ja kõike mida vaja mees tegi, oli vait kui vaja. Ja mainiks veel ära, et “emade ürgset tunnet” väga ei peeta millekski ja kui ma ütlesin, et minul kaovad pikali minnes tuhud ja kogu sünnitegevus ära, siis sain pöörlevad silmad kõigilt. Aga lõpuks ikka nii oli, sest kükkasendis ma viimasel korral sünnitada tahtsin, sest ilusti tundsin, kuidas laps jupphaaval väljapoole liikus aga ei- ei lastud, kui ütlesin, et nüüd tuleb, siis öeldi, et rutttu voodisse. No ja siis me ootasime seal voodis. Lõpuks kargas keegi küünarnukiga mu kõhupeale (no tegelt võttis ühest voodiäärest kinni ja allapoole surudes) ja “sünnitas” minu eest. Nii sain mina omale võimsad rebendid.
    Kõige rohkem on mul tegelikult mõlema sünnituse juures kahju mehest, ma ei kujuta ette seda abitust, mida ta tunda võib. Mina ei saa valida, minuga lihtsalt asjad toimuvad omas tempos aga mees – samas ilma meheta ei sünnitaks.

  • Reply Jaanika 17. oktoober 2017 at 14:25

    Mina sünnitasin täitsa üksi, sõitsin oma tuhudega kohale, parkisin ja nagu muuseas sõitsin 34h pärast sealt koju :) Meest kaasa poleks olnud võtta (läks oma teed juba raseduse ajal). Sünnitus oli raske, 12h ja ilma valuvaigistiteta. Vahepeal oli nuttu ikka palju, miks ma ikka pean seda üksi tegema. Aga elasin üle, edaspidi sujus kõik justkui loomulikult :) kadestan neid, kellel mees kaasas, ulatamas oksekotti, või siis selga masseerimas :)

    • Reply Anni 17. oktoober 2017 at 21:17

      Tean, mida tunned :)

  • Reply Kaisa 17. oktoober 2017 at 14:22

    Minu mõlema pojaga oli sünnitusel kaasas operatsioonitäis tädisid. Mõlemad sündisid keisriga, esimese pojaga oli perepalatis alguses ka elukaaslane ja ema, opituppa kaasa nad tulla ei saanud.
    Ema ja elukaaslane olid publikuks, kui võib nii öelda :D Viskasime nalja, tegime pilte varsti kaduvast hiigelkõhust ning õhtul suureks üllatuseks aeti voodisse ja lõikusele minek. 1 pojaga oli valusid 8 tundi, siis lõikus ja taastumisse. Teise pojaga oli plaaniline keiser, seega valusid polnudki, 8st haiglasse ja lõikusevalmis – tunni aja pärast oli poeg käes.
    Ämmakad olid kõik väga toredad. Eelnev kogemus nendega puudus(naistearst on erakliinikus, lapsed sündisid haiglas), seega meeldiv oli tunda inimeste olekust ja hääletoonist hoolimist ja ärevust eesoleva suhtes :) Suunamised/nõustamised olidki ainult juhul, kui KTG südamerütmihäireid näitas, siis soovitati asendivahetust. Ka peale sünnitust käidi uurimas, kuidas läheb ja kas vaikselt suudan jälle liikuda või kas keisrijärgsed vajalikud toimingud on tehtud, et midagi süüa saaks jne.
    Mul on mõlema lapsega olnud sünnituskogemused nii head, et pole kahtlustki, et siia haiglasse(Kuressaare Haigla siis) tulen kohe kindlasti veel sünnitama :)

  • Reply Birgit 17. oktoober 2017 at 14:21

    Minul oli kaasas mees, kellest väga abi ei olnud, ta magas poole ajast kott-toolis sest seljataga oli pikk tööpäev ja sünnitustuppa sain alles kl 22. Ei arva, et millestki puudust tundsin, oli hea vaikselt omette voodis uutada. Samas ilmselt ei oleks ka tahtnud ka üksi seal olla. Sünnitus kestis 21h ja löppes keisriga. Siin oli mehest abi, ta kirjutas minu eest paberitesse nime ja kuupäeva.

    • Reply Wiiu 17. oktoober 2017 at 15:27

      Seda me nägime saatest jah))). Aga ikkagi tubli olid!)

  • Reply Reili 17. oktoober 2017 at 14:21

    Kaasas oli tolleaegne elukaaslane, kellest ei olnud mingit abi, õnneks tuli mingil hetkel mu ema minu juurde, kes oligi lõpuni, mees magas koridoris. Aga ega puudust ka temast ei tundnud, pigem ärritas mind ja ei osanud toeks olla. Sünnitus kestis 18h. Ämmaemand oli äärmiselt ebameeldiv ja mingit tuge ega suunamist tema poolt ei olnud. Ütles mulle keset sünnitust, et ära liialda, et ega ma esimene sünnitaja pole maailmas :D tegi selle olukorra minu jaoks väga vastikuks, laps sündinud oli, siis vihjes et liiga suur laps, et mida ma õgisin nii palju ja vôin armsad imikuriided kohe unustada.

    • Reply Wiiu 17. oktoober 2017 at 15:28

      Issand jumal kl.. loodan, et selline ämmakas ei tööta enam (((.

  • Reply Mannnn 17. oktoober 2017 at 14:18

    Mul on sünnitusest möödas poolteist aastat. Ning mul oli kaasas mees. Ausalt öeldes tulid mul veed ära ja kokku valutasin 2 päeva!! Kohe kui veed tulid keset ööd, hakkasid nii tugevad valud. Helistasin kohe haiglasse,et mis saab. Öeldi,et enne 12tundi ei toimu midagi ning tulge hommikul haiglasse kontrolli. Nii ma valutasin öö otsa, ning mees oli toetavalt kõrval koguaeg ja lihtsalt hoidis kätt. Hommikul läksime haiglasse, pandi masinate all. Masinad ei näidanud mingeid valusid. Ja muidugi arstid uskusid rohkem masina näitu kui mind. Saadeti koju ja öeldi,et tulge 4 tunni pärast tagasi. Käisin 4 tunni pärast uuesti kontollis, ikka masin ei näidanud valusid. Saadeti uuesti koju ja öeldi,et tulge õhtul tagasi. Valud olid meeletud. Lõpuks õhtul jäeti mind igaksjuhuks sisse, ning mees saadeti minema. Terve öö valutasin ja rääkisin mehega telefonis, õed andsid valuvaigistit, aga see ei mõjunud. Hommikul tuli mees kohe haiglasse ning istus õhtuni minuga. Valud ikka samad, aga midagi ei toimunud. Lõpuks kui mees, kes niigi 2 ööd magamata, ütles õhtul kella seitsme-kaheksa vahel,et läheb koju korraks pikali viskama, lõi selllline valu. Niisiis ta ei läinudki kusagile,sest siis tuli avatust juurde, kuid keda polnud, oli arst. Valutasin juba pikali krampides maas,ja sain kuidagi dušinurka,sest olin lugenud,et soe vesi alakõhule pidi natukene valu vaigistama. Niisiis istusin seal niikaua kui arst tuli. Mees oli kõik see aeg mu kõrval. Ta ei öelnud väga sõnagi, ning ega ta ei pidanudki. Mulle meeldis,et ta lihtsalt mu kätt hoidis ja mulle toeks oli. Lõpuks saime sünnitustuppa ja siis käis kõik kiirelt. Mees jälle vapralt mu kõrval. Korraks nägin,et ta oli juba näost valge ja istus, aga ta oli tubli lõpuni. Ma ei oleks kujutanud ilma temata sünnitust. Keegi ei suunanud mind sünnitusel, ei mingeid palle, ega muud mulle ei pakutud, istusin sünnituseelses osakonnas niikaua kui läks kiireks ja sünnitustuppa jõudes viskasin pikali ja hakkaski sünnitus pihta. Kuigi ma olin tohututes valudes 2päeva ja 2 ööd magamata, siis kirja läks sünnituse ajaks 7tundi.
    Mul siiani kõik nii ereldalt meeles, kuigi aega juba palju möödas.

  • Reply Triinu 17. oktoober 2017 at 14:10

    Minul oli kaasas abikaasa! Sünnitus kestis 1h48min niiet ega tal seal väga midagi teha ei olnud aga ilma temata ka seda ette ei oleks kujutanud. Senikaua kui lasin hoidis kätt ja jahutas mind jaheda lapiga. Ja see teadmine, et ta oli olemas ? Ämmakas oli mul super…ei olnud ninnunännununnu, juhendas konkreetselt ja arusaadavalt just niipalju nagu vajasin aga mitte liialt ja sain ka ise keskenduda.

  • Reply Karin 17. oktoober 2017 at 14:10

    Minuga oli kaasas elukaaslane, eks tal oli ka väga kohmetu olla, teades et just palju aidata ei saa, kuid ta oli äärmiselt tubli. Mul plärtsatas päris mitu head ämbritäit lootevett maha, käis mul järgi ja kuivatas põrandat et see libe poleks :D :D Pakkus vett, määris huuli hügeenilisega ja muud ma väga ei mäletagi, aga siiski oli see tunne et ta seal oli koguaeg, nii hea ja turvaline. Puudu jäi võibolla massaazist, peale sünnitust olen kuulnud et see pidavat hästi aitama, kuid me kahjuks sellisele koolitusele ei jõudnud. Kui kunagi nooremana mõtlesin et issand meest küll kaasa ei võtaks sünnitusele, et nii kole ja vastik vaatepilt, siis nüüd olen eriti rahul et seda siiski tegin, võtan 100% ka järgmisele kaasa! Sünnitus kestis kokku 11,5h. Itk ämmakatega jäin ise väga rahule, nägin kahte vahetust, esimene vahetus aga mehele niipalju ei meeldinud, kuna temast ei tehtud suht välja, teine vahetus aga pani mehe koguaeg midagi tegema, mis pani teda paremini tundma sest tundis ka ennast kasulikuna lõpuks :D

    • Reply Mallukas 17. oktoober 2017 at 14:15

      Jaa, tead see on hea märkus, et mehed tahavad ka kuidagigi kasulikud olla :D

  • Reply :D 17. oktoober 2017 at 14:09

    Sünnitama viisid mind ämm ja meheõde, kuna mees oli samal ajal teises eesti otsas. Kell kolm jõudsin haiglasse ja siis andsin ka teada mehele, et nüüd hakkan sünnitama, eelnevalt olin teda juba veidike hirmutanud. Ütlesin, et käin igaksjuhuks kontrollis, äkki valehäire ja mõttetult hakkab sõitma. Kuid kui lasin ämmal helistada, siis ta mitte ei uskunud ja kella kuueks oli ta minu kõrval ja aitas mind igati, olime koos duši all, andis mulle sünnituslaual juua jne, igati toeks ühesõnaga. Sünnitus kestis kokku 10 tundi, aktiivsemat tegevust oli ma pakun kuskil 1,5h, eelnev oli mingi loivamine ja avatuse suurendamine :D Ajataju seal polnud :D Ämmaemandaks sain selle, kes ka mind sünnitusel vastu võttis ja üks parimaid ämmakaid. Ta õpetas kuidas õigesti tuleb hingata, eelmises vahetuses olnud lihtsalt tuli vaatas ja toppis mulle naerugaasi kätte, millest mingit abi polnud.