Mul oli eile nii emotsiooniderikas päev, et ma avasin blogilehe ja passisin seda kümme minutit. Mis siis eile juhtus. Noh, läksin sünnitust pildistama, nagu ma siin ühes postituses eile mainisin. Sünnitus iseenesest on mingisugune maagiline asi, kõige rohkem muidugi emale endale, aga päris ausalt igale ühele, kes seal ruumis viibib.

Ma tõesti ei mäleta, mis hetkel ma otsustasin, et tahaks sünnitust pildistada. Sattusin vist netist mingisuguseid nägema ja siis tuligi idee, et mõelda vaid, kui äge oleks ise ka millestki sellisest osa saada. Nüüd olen ma seda juba mitu korda kogeda saanud ja nagu tõesti, mul ei ole sõnu.

Esiteks on sees ärevus, kui ma sünnitustuppa astun. Eks ma olen ikka nende naistega enne kohtunud, aga tegelikult sisuliselt pead sa ikka kellegagi väga-väga hea sõbranna olema, et vähegi ette ennustada, kuidas ta käitub sünnituse ajal. Ja kui emal on loomulikult vaba voli käituda täpselt nii nagu tema ise tahab ja tunneb, siis sellest jälle oleneb see, kuidas mina käituma peaksin. Ma üldiselt olen küll selline, et proovin pigem natukene nalja visata, et inimese enesetunnet parandada, aga väga vabalt võib ju olla, et inimene tahaks, et ma oleks vait. Või hoopis leebe ja julgustav. Või ma ei tea! Ma ei tea, mida inimene tahab, et ma teeks ja päris ausalt on mul alati nende sünnituste ajal selline tunne, et ma tahaks nahast välja pugeda, et nende naiste enesetunnet parandada.

Isegi, kui see on mingi lollakas nali, aga äkki see sekundiks võtab mõtte mujale. Või pakun klaasi vett. Või kutsun ämmakat, kui vaja. Või võtan üle tuhude äpi üles märkimise. Ühesõnaga ma proovin teha selliseid asju, mis natukenegi aitaks või lihtsamaks teeks. Vahepeal teen muidugi pilte ka, aga sellega on ka selline asi, et peab seda ka tegema võimalikult delikaatselt ja õigetel hetkedel, sest muidu võib see naise lihtsalt ebamugavasse olukorda panna.

Kuna ma olen ise sünnitanud, lausa kaks korda, siis paraku tekib minus ka see osa, mis lisaks lihtsamale aitamistööle tahaks ka nõu anda. AGA – ma ei ole ju mingi ämmakas, ega ekspert. Ja ma ei taha sünnitavale naisele targutama ka minna, et noh, tee nüüd nii või naa, sest isegi kui see mulle töötas, siis talle ju ei pruugi töötada. Üldse, tuhudega midagi teha proovida ei ole eriti mõnus ja sünnitada ausalt on valus ja ma tean seda kõike. Selle pärast ma proovisingi olla nagu… võimalikult vait, aga võimalikult vajalik. Eks ma ikka vahepeal soovitasin, et äkki nüüd tõused püsti, või pakkusin välja ideid, mida võiks proovida, kuid seda kõike katsusin ma nii teha, et pakkusin selle variandina välja, et ema ise saaks otsustada, kas see tunduks talle mõeldav või mitte.

Need mõtted eile seal sünnitustoas tekitasid mulle sellise uitmõtte, et äkki peaks natukene uurima seda sünnitoetaja värki. Et võttagi kursuseid ja uurida rohkem seda sünnitusemaailma, et ma oskaksin emadele natukene rohkem nõu anda, kui hetkel lihtsalt need enda kogemused ja mõtted.

Ma eile uurisin ka netist sünnipildistajate kohta ja mõistsin, et ega ma vist ei ole enivei mingi “traditsiooniline” sünnituse pildistaja, sest kui ma lugesin USA sünnipildistajate lugusid, siis ma sain aru, et nemad ongi seina kõrval ja üritavad ennast nähtamatuks muuta. Mitte, et sellel ka midagi viga oleks, sest ma usun, et paljud naised ei tahagi ehk, et keegi seal kõrval üldse midagi ütleb või soovitab. Küll aga oleks ju tore, kui soovi korral ma saaksin seda nõu anda ja teada, et ma tarka juttu ka räägin.

Tuleb välja, et seda värki saab õppida küll (näe, siin lähemalt juttu). Kestab septembrist juulini, igal nädalavahetusel kümnest poole kuueni. Minusugusele inimesele. kes rutiini ei salli ja pikaajalisi plaane teha ei meeldi, on see päris suur värk. Samas koolis olen ma ennegi käinud ja ära teinud, seega usun ma, et saaksin hakkama küll. Aega veel mõelda on ka, uus õppeaasta hakkab ju alles septembris ja selle aja sisse jääb mul veel nii mõnigi sünnituse pildistamine. Lisaks vaatasin, et seal saab mõne kursuse võtta ka kooliväliselt, seega uurin natukene seda värki ka.

Ainukene asi, mis mind kahtlema paneb, on see, et minu ettekujutus sünnitoetajatest ja douladest on see, et nad on mingi sosinal rääkivad zen-naised, kes kirjeldavad sünnitust kui lootoseõie avanemaist ja muud sellist ninnu-nännut. See ei klapi väga minu enda kirjeldusega, nii et ma ei teagi, kas ma siis üheks selliseks sobiks, sest minu arusaam inimese aitamisest eile põhineski suuresti korrutamisest, et varsti saab kõik läbi ja niisama nalja viskamisest. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta kuidagi nukraks muutuks selles sünnitamise protsessis ja mulle tundus, et natukene kohatut huumorit kuluks marjaks ära. Õnneks ta ei visanudki mind välja, vaid hakkas naerma, nii et win!

Et siis jah, ma olen mingi tobe naine, aga ma tahaks olla see tobe naine, kes oskab tulevasi emasi nõustada ja rahustada enne sünnitust ja sünnituse ajal. Lisaks oleks ju äge, kui ma saaksin samal ajal jagada oma teadmisi imetamisest ja lapsekandmisest ja kõikidest asjadest, mis minu meelest ilusad, head ja kasulikud on. Teadmisi, mida mul hetkel on konkreetselt ainult algtasemel, aga kes keelaks juurde õppida. Ega need teadmised mööda külge maha ei jookseks.

Ja teate, mis on olnud kõige ägedam, peale neid sünnitusi? Kui keegi sulle pärast siiralt tänulik on. Eile ka kui ma hakkasin ära minema, siis isa hoidis võidukalt oma kauaoodatud pojakest käes ja ütles, et aitäh, sinust oli palju abi ja mitte ainult fotode tegemise mõttes. Siis ma olin nagu wooohhooo! Minust oli ka tolku (muidugi on variant, et inimene üritas lihtsalt viisakas olla :D).

Minu kümme tundi ITK’s. Vahepeal oli kaunis päikseloojang.

Mina näiteks Lendet oodates plaanisin võtta sünnitoetaja oma ämmaka soovitusel, sest ma niii-iiii-iii kartsin sünnitust, aga lõpuks kuidagi see hirm hajus ja ma kuidagi teadsin ette, et ma väga kaua ei sünnita, et mul seal kellegi tuge vaja läheks. Ma ei tahtnud, et Kardogi mul seal lähedal jõlkunud oleks. Kui Lende sündis, siis sellel hetkel olid palatis mina ja ämmakas, mulle meeldis see nii väga hästi. Sain oma asjad rahumeeli tehtud. Ma isegi korraks mõtlesin, et äkki võtaks ka sünnitusele fotograafi, aga siis mulle meenus, et need paar meeldivat tundi, mil ma valutan, veedan ma lihtsalt oksendades, et ei teagi, kui head pildid nii tuleks. Praegu ma tõesti kahetsen, sest ma vaatan neid pilte, mis ma sünnitustel teinud olen ja pisar tuleb silma. Nii ehe ja armas ja lihtsalt mälestus kogu eluks. Aga noh, mul aega on neid lapsi saada, järgmine kord võtan siis fotograafi ka kaasa :D

Sünnitanud naised, rääkige palun kaasa: kes teiega sünnitusel kaasas oli? Kuidas ta teid selle jooksul aitas, või mis abi teie oleksite tahtnud? Või hoopis julgustust? Kaua teil sünnitus kestis? Kas olite ämmakaga rahul? Kui palju teid suunati või nõustati sünnituse ajal? 

Eks sünnitust pealt näha ja seda ise kogeda on kaks erinevat asja ja minu meelest ise selle sees olles oled sa kuidagi nagu… vati sees. Esimene kord ma lihtsalt kartsin. Nii kohutavalt kartsin ja mul oli väga raske aru saada, mis toimub, sest kõik ainult kamandasid mind ja noh, lõpuks ma sain lapse. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleks nad võinud mulle pakkuda erinevaid asendeid ja võimalusi sünnitamiseks, aga ma ei osanud seda isegi küsida. Sest kui ma ise arglikult pakkusin, et mul on tunne, et tahaks kükitada, siis selle asemel, et järi pakkuda, imestati pahaselt: “Tahad VOODISSE kükitada või??????” nagu ma oleks ämmakalt sotti laenu küsinud :D

Ühesõnaga jah, sellised lood laste saamisest tänasesse päeva. Eilne oli lihtsalt … võimas. Tahaks juba väikest beebit pildistama minna, et saaks ka ta ükskord sülle krabada! Ja lõpetuseks üks pilt, mis ema lubas mul ka kasutada. Siin on väike kutt esimest korda oma issi käest kinni hoidmas. Jeerum, kuidas need sünnitused võivad naise emotsionaalseks muuta. Ma mõtlen ennast :D

Jaga: