Kolm aastat tagasi (okei, kuu rohkem, kui kolm aastat tagasi), kui Mari oli üheseks saanud, kirjutasin ma oma blogisse postituse, et teise beebi isu on peal (link). Täpselt aasta ja kaks kuud peale selle postituse kirjutamist olingi ma rase, aga tee beebile valla tegime millalgi suvel, ehk siis pool aastat peale postituse kirjutamist. Ja ausalt öeldes, ega ma seda kirjutades ju PÄRISELT ei mõelnud, et me teise lapse otsa teme. Samas see soov põhjendab vist seda, miks meil kõik panipaigad ääreni titeasju täis olid. Kui Lende ära sündis, siis leidsin iga nurga pealt neid titeriideid alates 68 suurusest ja imestasin, et huvitav, miks ma nad alles jätsin, kui ma kindlasti nii vara veel teist beebit ei tahtnud. Vot nüüd lopsu, tahtsin ja sain.
Lende asju ma alles ei ole hoidnud. Kuigi seekord on vastupidi, et ma tean 100%, et veel lapsi tuleb, aga no millal ja kes ja kui suur, see on nii omaette küsimus, et ma ei viitsi neid asju alles jätta. Küllap, kui õige hetk käes, saan uuesti rõõmu tunda nende piiiisikeste kombede ja tudukate ostmisest.
Igatahes naljakas oli enda juurdlemist selle üle, et kas ma suudan teist last nii palju armastada. Ja naljakas oli vaadata, et ma siis lootsin tütart saada teise lapsena, kuigi kui ma päriselt rasedaks jäin, kaldusin ma hinges pigem poisi poole. Ja tore näha, et mu hirm selle üle, et kuna Mari oli ideaalne väike beebi, et Lende kuidagi kehvem oleks. Praegu võin öelda, et võib küll nii vedada, et saad jutti ainult idekaid beebisid.
Kardo ükspäev naeris siin mu üle, et ma olen ikka üks lapsetegemise masin. Et laias laastus jään ma suhteliselt kiiresti rasedaks, rase olla mulle meeldib (saab rahus paks olla) ja sünnitan ma nad kiiresti ära, peale mida nad siis lihtsalt magavad, söövad ja nohisevad, kuni piisavalt suureks kasvavad, et saavad rahus rüüstama hakata. Nii see tõesti on, iga päev rüüstatakse siin üht koma teist, aga no ma ei vahetaks neid rüüstajaid mitte millegi vastu.
Aga kolmandast lapsest rääkides – sellega on meil nüüd mitu probleemi. Esiteks on mu suureks probleemiks Kardo, kes ütles, et “vaatame paari aasta pärast”, mis on juba parem, kui see saates välja öeldud “mulle õpetas lapsega kodus olemine see, et rohkem lapsi ma ei taha!” 😀 Selles suhtes, et… mina küll tahan ja küllap Kardo ka TEGELIKULT tahab, tal on lihtsalt raskusi suurte otsuste vastuvõtmisega ja ta vajab aega, et need enda jaoks läbi mõelda ja seedida.
Tegelikult ma nõustun temaga, sest Kardo on meil majas see mõistuse hääl (ja arvestades, mis juttu ta ajab, siis kaitsku armas jumal meid, kui SEE vend on meie maja mõistuse hääl 😀 see on mees, kes täna rääkis neljaastasele elu õppetunde teemal “süstlaid ei tohi võõrastega jagada”…). Ma näen, et on tegelikult hea, kui meil on vahepeal aega ka natukene meie ise olla, sest tegelikult keerleb meie elu väga suuresti laste ümber ja kui ma nüüd kohe rasedaks jääks ja uue vastsündinu saaks, siis jääksime MEIE jälle mõneks ajaks tagaplaanile. Kuigi see on lapse saamisega paratamatus ja täitsa okei, siis seda enam tuleb vahepealset aega, kus kõige väiksemad pudinad juba natukene ka meieta hakkama saavad ja suuremad kohe täitsa mühinal iseseisvuvad.
Me oleme Kardoga tegelikult suht algusest peale olnud rohkem lapsevanemad, kui ainult paar, sest ma jäin ju suht kohe rasedaks ja siis tuli Mari ja siis varsti juba Lende ja… Vahepeal on aega vaja, ma mõistan seda ja ma lepin sellega. Nii kaua saan ma ju neid beebisid nunnutada, kes mul siin pildistamas käivad. Nad on lihtsalt niiiii armsad, et ma ei teagi kohe mida öelda. Siinkohal tundub näiteks ühte viimase aja nunnukest näidata. Selliseid pisikesi saan ma siin kussutada ja paitada, kuigi ma ei ole kindel, kas see just leevendab mu beebiisu, või vastupidiselt suurendab seda 😀
Igatahes selge on see, et paar aastat veel ootame. Aga… mida me ootame? Kas me teeme jälle selle kadalipu läbi, et jään rasedaks ja olen rase ja saan beebi, võiiiii lähme seekord siis seda rada, mida me pikalt mõtisklenud oleme ja adopteerime lapse? Ma ei taha uskuda, et Lende mu viimaseks raseduseks jääb, seega mul laias laastus vahet pole, kas ma esimesena saaksin ühe bioloogilise lapse veel, või vahepeal adopteeriksime ja saaksime lõpuks mingisuguse pesamuna (ma loodan, et kui Kardo seda siin loeb, siis ta ise endal laua all paberikääridega seemnejuhasid läbi ei ürita saagida praegu :D).
Küsisin just ta käest, et kumba pidi tema arvaks, et loogilisem oleks, ta vastas, et aga äkki teeks nii, et adopteerime ja paneme siis poe kinni, aga no see pole mingi vastus 😀 Samas nagu ma enne ütlesin, Kardo ei tee kunagi selliseid otsuseid või lubadusi mulle pikalt ette. Enne peame selle esimese plaani osaga hakkama saama ja siis vaatame edasi. Ega me ju iial ei tea, kuidas see elukene meil on või mis seiklusi ta meile toob tulevikus.
Äge on aga see, et kui ma mõtlen praegu meie pere peale, siis on ta juba hetkel üks segasummasuvila, kus kogu aeg keegi jookseb, hüppab, naerab, kargab, tahab vanni ja muud sellist värki, siis see on juba praegu nii lahe. Ja no mõtle kui lahe see veel olema saab, kui neid suuremaid ja väiksemaid pudinaid rohkem majas on. Ning ma tean väga hästi, et mul on suurepärane tugisüsteem ja võimalus meil kõigil kodus olla ja väga paljudel seda luksust ei ole, aga no ma ei saaks öelda, et mul kordagi peale laste saamist oleks olnud selline tunne, et issand ma ei suuda, ma ei taha, ma ei saa. Jah, mul on olnud momente, kus ma mõtlen, et apppppiiii, see kõik on nii väsitav, aga no nagu Charlotte Seks ja linnas ütles, et ma olen iga jumala päev õnnelik, mitte iga päev, iga kell, aga iga jumala päev. Mul sama värk.
Aga kogu see õnnelikkus ja rahulolu on mu beebiisu viinud staadiumisse, kus ma olen juba peast natukene rase. Mitte küll nii hullult, et ma Kardot põlvili anuks, et jeerum, PALUN anna mulle see lapseseeme, KOHE! Vaid rohkem nagu… klomp tuleb kurku ilusaid asju vaadates ja tahaks süüa sibulat, kapsast ja suitsukala korraga (persse, pidin ma sellele mõtlema, sest see tundub ÜLI hea ja mul pole neist ühtegi asja kodus, peale sibula, mida paljalt süüa oleks vist imelik). Ärge nüüd üle ka mõelge, ma tean 100%, et ma tegelikult rase pole :D!
Naljakas, kui palju ma aastatega muutunud olen. Ma poleks kunagi uskunud, et ma võiks olla see inimene, kes teiste beebisid sülle kahmata tahab ja kes võiks SÜNNITUSI pildistamas käia ja üldse. Ma ei uskunud iial, et minust saab läbi ja lõhki pereinimene. Et nagu, muidugi mulle meeldib natukene ringi seigelda ja natukene restoranides käia ja natukene sõbrannadel külas käia ja muud sellist, aga KÕIGE parem on ikka koju tagasi tulla, oma väänikud kaissu võtta ja koos olla. Ei kolmas, neljas, viies laps ei tundu üldse hirmutavad, vaid ÄGEDAD. Ja sünnitus ei tundu enam hirmus, sest ma tean, et see on tegelikult tehtav ja armastuse jagamine ei tundu raske, sest nüüd ma tean, et seda polegi jagada vaja, see duubeldub ise. Kõik mu mõtted tuleviku peale mõeldes ei lõppe hirmuga, vaid selle mõttega, et huvitav, kui suur voodi meil siis olema peaks, kui meil näiteks neli last oleks….
Muidugi ma ei arva, et astud kuskile lastekodusse sisse, valid lapse ja lähed temaga koju, see kõik on tegelikult väga keeruline protsess ja kindlasti mitte lihtne, ma olen selle kohta palju uurinud. Aga samas ma ei kahtle, et me sellega hakkama saaks, ma tunnen, et mina isiklikult ei jõua seda ära oodata, kui see hetk ükskord käes on ja me oma perele väljaspoolt lisa saame, see saab alles seiklus olema.
Öeldakse, et kui sa midagi tahad, siis ütle see välja ja nn paiska see universumisse. Ma ütlen vaid seda, et kammoon lapsed, ma ei jõua ära oodata, kuni ma teiega kohtun. Meil siin on väga lahe, tulge kaege üle. Mari ja Lents kiidavad igatahes siinse seltskonnna heaks ja annavad kümme kümnest.
Lõpetuseks väike katkend meie vestlusest Mariga. Üks õhtu tuli ta minu kõrvale lamama, võtsin ta kaissu ja hakkasime magama jääma, kui ma Marile ütlesin: “Head ööd, Mari. Emme armastab sind!”. Selle peale ohkas väike inimene väga demonstratiivselt ja sügavalt ja pomises omaette: “…no palun….”. Ei no sorri, et peenet preilit siin niimoodi oma armastuseavaldustega häirida julgen keset uneaega 😀
Mitu last teie peres kasvab ja mitu te veel juurde tahaks(kui üldse tahate)?
108 kommentaari
Meil on ka plaanis veel aga mul on võibolla veidi üle poole aasta kõigest spiraal olnud
1 laps on 6 aastane ja teine saab alles 9 Jaanuar 1 aastaseks .
Järgmine aasta on veel plaanis
1 lapsega mõtlesin et noo eii jumala pärast enam ei taha aga ikkagi 5 pool aastat hiljem ikkagi uuesti rasedaks ja nüüd võibolla et tahaks veelgi , kui suhted oleks vaid enam vähem korras ja lastekaitse pidevalt patrullimas ei käiks nüüd ongi imemoodi rahule jätnud aga ei tohi ära sõnuda …
Mul on hetkel 1 laps 1,7a ja täiesti haigee mis beebiisud mul käivad vahepeal. Teine hetk jällegi ma mõtlen, et no kohe kindlasti ei jää ma rasedaks, vaid lõpetan ilusti kooli ja vaja ju suuremat elamist lastele, mitte 1 toalist üürikat mis mul ometi
arus on jne. Ja siis on jälle see hetk kus ma mehele ütlen “tra homne päev lähen ja võtan selle kuradi spiraali välja”. See on lihtsalt masendav ja ma ei oska õigesti käituda, ega tea mida teha. Pea ütleb üht, süda teist ja spiraal takistab seda 😀 Õnnnnneks sai ämm kaksikud ja ma saan neid nunnutada, aga võibolla tuleb veel suurem beebiisu? Ei tea.
Minul on neli last. 12 a 9 a 5 a ja 3 a pojad .Ja jaanipäeva paiku tuleb pesamuna ja selleks ta ka jääb.Nagu kunagi üks tuttav ütles et kui kolmega hakkama saad ega enam siis vahet pole kas sul neid 3 või 5 või 8 .Mõll ja segadus on ühesugune.Mina üle 5 ei taha.Kuna ise olen 5 lapselisest perest ja mees ka.Saame suurepärasekt hakkama .Toit on laual ,elamine on soe.Lastele suudame lubada ringe ja ekskursioone.Nagu õeldaks tuleb teha nii palju kui jõuad ülal pidada.Ja nende ülal pidamiseg saan hakkama .Kerjamas kuskil ei pea käima.Jõudu ja jaksu 😉
Olen 35, tüdruk 11 ja poiss 8. Ei taha enam juurde ja beebid (õnneks) mingit isu ei tekita 🙂 Muidu oleks küll päris jama….;)
Nii lahe oli su teksti lugeda.Meil kaks last, tüdrukud, esimene kohe, kohe saab 5a ja teine on 2 a ☺mõte kolmandast on, tahaks õudsalt poissi?.Kuigi see tundub nii hullumeelne,sest mu esimesed kaks ajavad aeg ajalt hulluks?ja ikka korralikult.Mehega oleme arutanud, ta arvab samamoodi nagu sul Kardo, et no vaatame paari aasta pärast ?ta arvab et läheb veel raskemaks, aga eks me seda asja veel arutame, sest mul on hullumeelne lapse isu(hehh ma vist ka juba least rase?).Mul sõbranna sai kuu tagasi oma 4nda lapse, kui nemad saavad hakkama, saame ka meie ?Igatahes, edu teile ja küll iga asi tuleb omal ajal?
Lugesin kommentaare ja su teksti, Mallu. Mulle meeldivad lapsed. Olen tädi neljale lapsele. Väga toredad kõik. Endal mul lapsi pole. Hetkel 23. Keskendun karjäärile ja olen ns muhe. Võib-olla kõlab halvasti, kuid lapsed takistavad mingil määral karjääri. Töötan ehitusel. Mul on pikad päevad ja mu elukaaslane elab Norras. Ma ei tunne, et oleksin perekonnaks valmis, sest ülikooli ma alles lõpetan, oma kodu ka pole, seega rahaline kindlustatus puudub. Soovin, et lapsed tuleksid, siis kui mul on rohkem aega ja muid vahendeid.
Minul on kolm last. Pojad 9 ja 7 ning pesamuna 2aastane tütar. Rohkem lapsi ei plaanid
Aah, nii kade teie kõigi peale kellel pisikesed beebsud kasvamas. Olen oodanud ca aasta. No ja ikka ta ei tule ja vist ei tahagi tulla. 🙁 Mees on ka juba vihjanud: võiks ju ometi olla. 🙂
Ma ei jõua ära oodata,kui 2 triipu tuleb. Issand ma vist hüppaks rõõmust lakke ja teeks ära sada imet. ?aga tahaksin 2 vähemalt kui mitte rohkem. ?
Meie lasime nö “tulla kui tahab” nüüdseks siis juba 4aastat umbes, millest esimesed poolteist aastat olin ma igatepidi omast arust rase koguaeg. Niiiii suur tahtmine oli, aga ega siis ei tule, keha nii stressis. Nüüd eelmine aasta suutsin juba mõelda, et äkki ma ei saagi lapsi…tegi kurvaks küll. Kuni selle aasta septembrini, kui sain oma 2 triipu testile. Lohutan lihtsalt Sind sellega, et ta tuleb just sellel ajal kui ta ise soovib ja kui on nö ” õige aeg ” :):):)
Meie peres kasvab 2 tütart: viiene ja ühene. Pisema tütre beebiea aja tuli küll veel beebiisu, aga tegelikult rohkem lapsi ei plaani. Ei ütle iial iial, aga lähimas tulevikus küll rohkem lapsi plaanis pole.
Mehega on kokkulepe, et kui lapsed on mõlemad juba nii suured, et enam ennast nunnutada ei lase, siis tuleb koerabeebi võtta, et oma beebiisu taas täita.
Jälgisin kunagi pingsalt Õhtusöök viiele saateid ja jäi meelde kuidas sa ütlesid, et sina küll veel lapsi ei taha, et unustaks ilmselt lapse Mustika prismasse ja kuskil pool aastat hiljem hakkasin jälgima su blogi, kus kirjutasid oma rasedusest 😀 Elu huvitavad keerdkäigud 🙂
Kodus 4 aastane poiss ja beebimõtted on peas olnud juba kuskil üle aasta, aga paraku polnud sel ajal võimalust teist last saada. Nüüd juba pea pool aastat oleme üritanud teist last ja no ei tule! Esimene tuli hopsti ühe korraga 😀
Meil on kaks last – kahene ja seitsmekuune. Ideaalis võiks lapsi vähemalt kolm olla, aga kuna ma 90% ajast tunnen end mehe osavõtmatuse pärast üksikemana, siis hetkel ei näe võimalust, et lapsi võiks veel juurde tulla. Lihtsalt minus pole rohkem lisaenergiat, kahegagi on tükk tegu 😀
Üks 9-kuune poiss. Tahaksime veel ühte-kahte, aga see jääb kaugesse tulevikku, sest enne tahaksin poolelijäänud kõrghariduse kätte saada ja töötada.
Mu ema sattus 12-aastasena lastekodusse, kuna vanemad surid vähki ja tuberkuloosi. Ta on alati rääkinud, et sealne elu oli suhteliselt kurb ja hinges oli iga päev lootus, et keegi viib ta sealt ära, päris koju. 🙁
Olen ise ka seetõttu mõelnud, et ehk kunagi kui natuke paremal elujärjel olen, saan kellegile kodu pakkuda.
Kasvas 2
Meeleldi oleksin soovinud veel aga mitmetel põjustel ei saanud seda endale lubada, võimaldada. Materjaalse asjaolud ei omanud mingit tähtsust. Kõigepealt mu võimalus rasestuda on kehvake, teiseks mul on erivajadusega laps, kellele tuleb elulõpuni kõike õpetada ja toeks olla. Tema lapseeas ei olnudki see teab mis probleem, aga iga aastaga on keerukam. Seda tean nüüd, siis see väga suur teema ei olnudki ja mu otsust väga ei mõiutanud. Pisut ikka muretsesin ka. Kolmandaks mu suur armastus ja kaaslne ei olnudki nii tore, kui arvasin nimelt ei kanna ta vastutust ega oma kohustusi. Seega pidin suutma kõike üksi kanda. Kahjuks ei olnud mul ka perepoolt tugisüsteemi. Oli väga raskeid aegu , kus välja näitasin vaid happy face-i
Just täna hetk tagasi esines telediktor TV3 avaldusega, et ei saa sea endale veel last maj. põjustel lubada.
Ta ei näinud selles ütlemises midagi piinlikku. Kurb ja vaene elutunnetus, kahju tast. Igaks juhuks mainin et ei poolda valimatut ja vastutustundetut paljunemist.
Üsna keeruline on aeg kui laps(ed) kodust lahkuvad ja kodu jääb tühjaks. Jah loed sellest ega taju ette seda rahutust mis sellega kaasneb. Laps ei taha eemal olles enam kõike oma elus toimuvat jagada ja tuleb leppida sellega, samas endal on tunne et kui ei uuri siis nagu ei hoolikski. Igasugu süütunded mille ise endale oma mõtetega tekitad. Ometi oli ja on mul väga tubli ja vastutustundlik laps aga mina ei saa rahu sest teadmatus mis, kus, kuidas jne temaga on ei anna rahu. Naljakas, et ma nii ootasin aega, et tegeleda oma elu ja hobidega. See on pisut sarnane seisund kui lähed esimesikordi ära oma beebi juurest peole, pulma , pidutsema ja ei saa seal olla vaba nagu varem. Südames istub keegi ja aina sositab murelikke küsimusi. Oled sa ikka kindel et kõik on ok. Nüüd on küsimused küll teistsugused aga murelikkus sama.
Pajatan sellest seetõttu, et annaks sellist nõu: Lapsed paarikaupa- on ka üksteisele mängukaaslased siis pikem vahe -saad ka ise pisut hinge tõmmata ja siis veel paar lapsukest. Suuremad juba abiks ka ja kui pisemad hakkavad lahkuma on ehk oodata juba lapselapsi. Nii on majas aina pisikesi. Ja ehk saab seda tühjustunnet vältida. Veel üks asi millega me noortena ei oska arvestada, on see et ma jaks ja unevajadus keskeas muutub, üks väheneb, teine suureneb. 🙂 Minul näiteks juhtus see üle öö, siiani ei taha uskuda et see käibki nii järsult või ? Möönan, et inimesed ja nende energia on väga erinev. Minul oli seda ka rohkelt ja seetõttu oligi üllatus kui see kadus.
Eks pere koostoimimine näitab tegelikult mis on teile hea ja õige. Vaata kas või seda suurpere Lõuna-Eestist , kellest telesaade oli.
Nii ilusti kirjutad,täpselt minu mótted laste kohapealt. Endal ka 2 koolilast(2,4 klass) ning üks 2.a.Samuti hinges suur kóhklus ja kahtlus,kas üks veel ja siis peaks juba tegutsema hakkama,et ka pisematel oleks hea koos kasvada.
Kahel vanemal 10 ja 8,jäi vanusevahe 2.a2 kuud,ideaalne vahe minu meelest. Nüüd tuleks väiksematele 3-4 a vanusevahe juba. Kas nad ka siis veel ilusti koos mängiksid,ei tea,aga samuti leian,et nii kahju kui maja oleks korraga tühi:(
E4, ilmselt oleneb lastest. Minu 3a9k vanusevahega tütred mängivad meelsasti koos. Suurem ootas väga pisema sündi, on olnud väga hoolitsev suur õde ja lõpuks on temast ka hakanud mängukaaslast saama talle.
Meil on 2 poega 4-aastane ja 8-kuune ja ma tahan veel rase olla ja sünnitada, aga enne kui suuremat elamist pole, ei juhtu midagi. Võtan praegust beebit kui viimast, aga unistan vähemalt ühest veel. Hetkel mõtlemegi suurema elamispinna ehitamisest ja unistan, et kunagi on mul jälle beebi.
Esimene laps 9 kuud vana. Oeh, kuidas tahaks, et neid oleks kaks. Mees veidi kahtleb ja kui alguses olin ise surmkindel, et mis see siis ära ei ole, siis nüüd on kahtluseuss hinges, et kas saaksin ikka hakkama. Samas vanust nii palju, et tuleb hakkama saada
2 last ,tytar 10 ,poeg 5 . Väga rahul olen ja kindlasti rohkem ei soovi .praegune elu tundub täpselt selline et igale inimesele peres ja igaks asjaks on täpselt nii palju aega kui soovin . Saame mõlemad tööl käia ,laste jaoks on tohkem kui küllalt aega ja meie kahe jaoks ka. Olen tänulik et sain mõlemast soost sest üle kahe lapse ei oleks soovinud . Tunnen hästi palju peresid kes on väikeste vahedega kolm -neli last teinud ja siis alles mingi hetk aru saanud et oi ,lastekasvatamine läheb tegelikult vanusega raskemaks kui kergemaks . Kuigi meil on ilma diagnoosideta /häireteta igati terved ja targad lapsed siis koolide ja trennidega kaasneb ikka üldjuhul päris palju tegemist. Mina olen seda meelt et lapsi võiks olla nii palju et igal lapsel oleks võimalus täisväärtuslikule lapsepõlvele . Huviringid ja aktiivne eluviis (näiteks trennid ,talvel vabal ajal suusatamine ,suvel ujumine jne ) on üks näidetest. Ise kasvasin peres kus enamus päevad olid ühesugused (kool,kodu,sõbrad) . Vanemate teha oli söök laual ja katus peakohal . saan aru et sel ajal oli võimausi vähem kuid tänapäeval on lastel nii palju võimalusi end arendada . Aktiivne eluviis algab kodust ja sport on lastele väga kasulik ,igas mõttes ning mina leian et vanematel võiks olla võimalus seda toetada . Ka reisida ja lustida võiks saada enda perele lubada . Ja AEGA igale lapsele individuaalselt võiks jaguda, ka mitte unustada oma partnerit. Sellised mõtted ja seisukohad on minul .
Üks ja rohkem ei planeeri, samas ei välista, et kunagi tuleb isu. Siis tuleb teha 😀
Meie peres kasvab 4 poissi ja viimane on pisipiiga seega olen kokku sünnitanud 5 vahvat last. Praegu võin küll täiesti kindlalt väita, et nüüd aitab ? Mõne aasta pärast ehk saan juba vanaemana jälle nautida titadega mässamist ja kõike muud mis sinna juurde käib.
Hetkel 0. Ideaalis oleks 3, arvestades asjaolusid (vanust 33 ja loomulikul teel ei ole õnnestanud rasedaks ei jääda, esimene IVF pooleli) oleks õnnelik ka kahega. Või noh, ka 1 on parem kui 0. Siiski loodan südames rohkemat.
Meile ühest piisab mehega 🙂
Võib-olla kunagi… 10 aastat on veel n.ö selle ajani, kui juba oleks imelik-kahtlane-ohtlik lapsi saada. Peab kiiremini mõtlema.
Sina aga lase minna 🙂 Kui sul on tunne, et tahaksid, siis las käia! Sa oled lahe ema ja sisetunne ei valeta.
Ja mis vanus see imelik-kahtlane siis oleks?
No ikka see aeg, kui enam pole võimalik lapsi saada 🙂
Kui sa ca 25 oled, siis jah veel muretsema ei pea.
Peres kasvab kaks tüdrukut: 10-aastane ja 1,3 aaatane! Sooviks küll poissi ka aga kunagi hiljem:)
Kodus on neljane preili ja aastane poiss. Ja nii kolemaruvahva on neid koos tegutsemas vaadata. Salaja on ligi hiilinud kolmanda soov ka. Ma tahaks jubedalt oma kolmandat lapsendada. Mees ei ole otseselt sellele vastu aga valmis ka hetkel veel ei ole. Samas ühe tahaks sünnitada ise ka veel. Aga hetkel ei ole veel valmis selleks. Ma olen alati arvanud, et kaks last on minu lagi. 3-4 tundub veel veidi hirmutav ja utoopiline mõte. Nii et eks näis….
Mu poeg saab veebruaris 10 ja tütar jaanuaris 1. Juba ammmmu olen valmis uueks raseduseks, aga roheline tuli on antud alles nüüd. Hiljemalt aasta pärast tahaks uuesti rase olla, siis saaks lisaks beebile ka selle sama hea emapalga, mida praegu saan. 🙂
Kas te tahate adopteerida beebit? Pange aga end juba järjekorda ära, sest beebisid soovib nii palju paare ja jätjekorrad on aastate pikkused.. 🙁
Ei taha beebit 🙂
Täiega nummi mõte on see! Ma olen isegi sellele väga-väga palju mõelnud!
Ja muuseas 😀 Öeldakse, et kui sul on juba rohkem kui 2 last, siis enam pole vahet, kas neid on 3, 4, 5 või veel rohkem.. 😀 Et siis on juba nii harjumuslik see värk ja nagunii on heas mõttes kaos kogu aeg – olgu neid 3 või 6 😀
Meil on kaks last suure vanusevahega. Kolmandat hetkel küll ei plaani, aga kes teab, mis tulevik toob. Kuna viimane rasedus ei kulgenud lõpus plaanipäraselt, siis on ka hirm, et äkki jälle kordub sama. Laste omamine on kahtlemata suur õnn.
On 11. aastane poiss ja 6. aastane tüdruk. Kunagi unistasin , et võiks olla kolm aga nüüd nii poiss kui tüdruk olemas siis arvan , et rohkem ei taha.
Meie peres mehe teismeline poeg. Oleme oodanud uut kodanikku juba üle aasta ja selle aasta alguses sai selgeks, et vaja arstide abi selles protsessis. Hetkel asi lõppfaasis ja loodetavasti saab meie katseklaasitita järgmisel nädalal alguse 🙂 kogu see aeg on olnud väga keeruline, sest pidevalt on kuulda beebiuudiseid ja ka praegu mitu töökaaslast vööümbermõõtu kasvatamas 🙂
Mul on Sinuga enam vähem sama “lastesaatus” :D. 2013 sündis tütar, 2015 poeg ja nüüd ootan beebit nr 3 :)! Niiet kiirusta, kiirusta 😀 😀
Mina olen ilmale toonud kolm imearmast last kellest kaks on juba oma elu peal ja kolmas veel kodus soojendamas südant 🙂 Olen juba ka kolmekordne vanaema (leian, et mitte veel nii vana, et lapsi ei võiks omada). Aga nüüd on mul võimalus juba oma vajadused rahuldada mugavamalt….nimelt võtan mingiks ajaks lapselapse enda juurde ja peagi mõistan, et tegelikult on lahe juba sedasi elada, et saad lapse tagastada ja olla jälle ka endale 😀 Lapsed rikastavad meie maailma nii, et neid peab olema kui ei ole omal siis püüdke leida enda lähedale palju neid kellel on, et kogeda seda rõõmu ja õnne koos pisimurede ja argipäevaga 🙂
Meil on peres 3,9a poeg ning 1,9a tütar, ideaalne komplekt ja igati rahul hetkel. Läksin just uuesti tööle ja mõlemad käivad nüüd lasteaias. Oma esimest poega ootasime väga väga, olin pisarateni õnnelik poja üle. Kui ootasin tütart, mõtlesun samamoodi, kas olen võimeline kedagi samamoodi armastama nagu oma poega. Aga jaa, kohe rasedusest teada saades olin oma tütresse samuti armunud ja õnn kui ta sündis oli samuti piiritu. Armastan oma lapsi hullumoodi, nad on lihtsalt täiuslikud. Hetkel oleme 2 lapsega rahul. Aga ei iial ei maksa öelda ei iial, pole veel muldvana?
Üks 2 aastane põngerjas on olemas, unistan salamisi ka teisest, aga ei ole kunagi tundunud ahvatlev mõte lapsi järjest väikese vanusevahega teha. jah, hea on koos mängida ja kasvada, aga samas tahaks ainult ühele korraga pühenduda ? 5 aastat tundub juba selline okei vahe minu jaoks. Eks väike kartus on ka, milline see teine tuleb, sest esimene oli/on täielik inglike. Ei tea mina magamatusest, gaasivaludest ega nutuhoogudest mitte midagi ? ideaalne beebike noh, ma ei uskunud et selliseid olemas on.
Teisega saan nüüd raudselt kogu täiega, selle ka mis esimesega saamata ?
Peres kasvab preili. Soov okeks veel saada kolm last. Eriti mõnis kui tuleks kaksikud või kolmikud. Üksikute vastupole ka midagi :). Kahjuks pole mees aga nõus rohkem lapsi saama 🙁
Peres kasvab üks laps. Kunagi arvasin, et tahan vähemalt kolme. Nüüd leian, et mulle ühest piisab 🙂 Nii kaua kuni korteris elame ei usu, et soovin rohkem lapsi 🙂
Peres kasvab 4 last, 3 poissi (8,6,4) ja preili (2a). Ei vahetaks ühtegi reisi ega vaba päeva nende vastu 🙂 Selline mõnus hullumaja on meie kodus olnud juba 8 aastat , aga ma alati teadsin, et tahan rohkem lapsi kui 2. Maja sai ka täpselt nii planeeritud, et ehk õnnestub 4 last saada ja kõik läkski nii. Muidugi vahel tahaks üksi olla ja vaikust , aga selleks ongi meil olemas issi kes võtab rahus 4 last kaasa ja läheb nendega trenni või mängutuppa või kuhu iganes, et emme saaks korra vaikuses olla ja minna kinno või kuhu iganes. Seega 4 last ei ole mingi probleem kui sul on kõrval inimene kes sind alati aitab ja lapsed hoiavad meid noorena ja tragina!
Meie peres kasvab 4 last. Suuremad lapsed – /ah, mis lapsed nad enam on 🙂 – vanust juba 14 ja 16/ ja siis oli tervelt 10 aastat pausi ja lisandusid veel 2 last. Nemad on hetkel 3 ja 5.
Kunagi ammu kui esimest last jäin ootama – /20 aastaselt/, siis mõtlesin, et kaks on täitsa parajalt, eriti kui juhtub nii, et õnnestub “kätte saada” mõlemad st nii poiss kui tüdruk. Endal on mul ainult 5 aastat vanem õde ja sellest tulenevalt teadsin alati, et minu lapsed sünnivad väiksema vahega, sest muidu enne omavahel midagi rääkida ega teha ei ole kui noorem saab minilaalselt 18 või sinnakanti 🙂
Esimeste laste vahe on 1 a 10 kuud. Ja nii ta ka läks – esimesena sündis tüdruk ja siis poiss, ehk “komplekt” ju koos 🙂 Siis sai 9 aastat rahulikult elada kui hakkas tunduma, et elu läheb liiga kiiresti – lapsed otsapidi koolis ja ma hakkasin ennast nii vanana tundma seepärast. Ja millegipärast hakkasid tänavatel siis silma kõik rasedad ja nende ilusad lumivalged nahast lapsevankrid. Kui minul esimesed lapsed vankris olid, siis sellist nänni küll veel siinmail saada ei olnud 🙂 Rääkimata imeilusatest riidetes jms. Tuli ka tahtmine seda kõike omada ja kogeda 🙂 Vot siis tekkis mõte, et suuremad lapsed on nii suured ja vahepeal tööd rabatud ööd ja päevad, et võiks hankida pesamuna. Et kui titt majas, siis äkki saan tagasi nooremaks – või noh, äkki jääb vanus seisma 🙂 Mõeldud ja tehtud – abikaasal selle vastu midagi ei olnud. Kuna ma rasedaks jäin kõikide lastega esimese 2 kuu jooksul, siis mul seda probleemi ei olnud, et hakkame nüüd vaatama ja ootama, et millal ja kas õnnestub lapseootele jääda. Esimesel kuul peale plaani võtmist õnnestus taaskord lapseootele jääda. Sündis kolmas laps – poiss. Elu oli nagu lill – rahulik laps ja emapalk (esimeste laste ajal seda luksust ju ei olnud) ning varasemad kogemused laste rõõmude ja muredega – ilus aeg oli…
Aasta aega siis nautisin seda kõike ja siis tuli mingi kiiks ligi. Hakkasin mõtlema, et oi kui tore oli esimesel ja teisel lapsel koos ikka üles kasvada – mängisid koos jne. Ja nüüd suuremad lapsed (vanusevahe veidi rohkem kui 10 aastat teise ja kolmanda lapse vahel) teevad omi asju ja siis pesamuna on nagu üksi. Aga selle mõtte vatu ju leidus ka rohtu. Teatasin abikaasale, et mul on nüüd selline “mure”, et pesamunal ei ole mängukaaslast kodus ja enne kui ta üldse suurema õe ja vennaga hakkab normaalselt läbi saama ja kui ühised tegemised tulevad – no – selleks kulub 20 aasta vähemalt. Kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem 🙂 Alustasime neljanda lapse projektiga. Lapseootele õnnestus jääda samuti kohe kui proovima hakkasime ja pisipiiga saabus kui kolmas laps oli 2 a 5 kuud vana. Tõepoolest – elamine tuli suurem osta ja ka auto tuli 7-kohaline osta, aga vähemalt süda jäi rahule. Olemas 4 last ja veel nii toredasti, et 2 poega ja 2 tütart – no mida veel on elult tahta…
Noorem laps sai nädal tagasi 3-aastaseks, sügisest käib lasteaias ja ise olen siis hetkel koduperenaine. Vaatan, et kuidas pisipiiga tervis lasteaias vastu peab ning kui on ok järgneva poola aasta jooksul, siis pean plaani tööle minna. Vahelduseks üle 6 aasta ju täitsa tore mõte 🙂
Aga, et nüüd kui pesamuna ka juba “suur tüdruk” mul igav ei hakkaks päeval siis üksi kodus, siis sai paar kuud tagasi perelisa majja võetud – kuldse retriiveri titt – tema viimane titt meie majas 🙂 Nüüd on plaanis see seltskond normaalseteks inimesteks üles kasvatada ja tittedega saab pensioni eas tõenäoliselt jälle möllata, sest lapselapsi ilmselt saab olema rohkem kui üks 😀
Meil peres 4 last, kõik 2a vahedega. Juurde rohkem ei soovi – vahest on tunne et 4 on liiga palju aga 3 on siiski liiga vähe 🙂
Kõige vanem 9a ja noorim 3a.
Nii tore oli lugeda! Äratundmisrõõmu kui palju!
Ma just lõpetasin mõtete kirjapaneku enne kolmanda lapse sündi: paremokei.wordpress.com/2017/10/23/ettevalmistused-kolmanda-pontsiku-tulekuks/
Kokkuvõtteks võin öelda, et me alguses ei teadnudki, et kolmandat last tahame – ühel hetkel lihtsalt mõtlesime, et midagi nagu puudu elust ja tahame ja miks mitte kohe. Samamoodi olime jõudnud juba kõik titeasjad edasi anda, kuid see oli juba väiksem mure.. kodu ja auto jäid väikseks. Nüüd need muredki lahendatud ja elu lõpurasedana on nagu lill 🙂
Peres kasvamas kadripäeval 12-ks saav tütar, 7-aastane poja ja pärast kahte peetumist peaks nüüd järgmine kuu tütrele sünnipäevakingiks veel üks vennake sündima:) Rohkem lapsi plaanis pole…
Meie peres on 3 last poiss 5 tûdruk 3 ja pesamuna aastane poiss ,rohkem kûll ei soovi ega kodu on ka nûûd nagu segasummasuvila ja kisa jàtkub aga nunnud nad on edu mallukas
Meil peres 2 poissi. Kunagi tulevikus tahaksime tütart ka saada, aga samas laps on laps. 🙂
Meie peres kolm last poiss 6 tûtruk 3 ja pesamuna aastane,rohkem kûll ei soovi kodus on vaid segasummasuvila kisa endale suht vàhem leiad aega aga nunnud kôik
Meil peres 1,5a tirts ja tee teise jaoks on valla ?
Ootame ja loodame, et tuleb kiiremini kui esimene, (üritasime 2,5 aastat enne kui rasestusin.
Olen tihti mõelnud, et kuidas ma peale oma printsessi veel üht last nii palju armastada saaks aga vot see lause on väga, väga hästi öeldud, ja ilmselt nii ongi ?”…ja armastuse jagamine ei tundu raske, sest nüüd ma tean, et seda polegi jagada vaja, see duubeldub ise.”
Äh. Ma salamisi lootsin, et postituse lõpuks koorubki beebiootus välja 🙂
Kummaline on jah see laste asi. Kunagi mõtlesin, et palunpalunpalun mulle üks lapsekene. Pika ootamise peale sain ka. KOhe, kui ta ära oli sündinud teadsin, et tahan vähemalt ühte kunagi veel. Laps oli aastane, kui hakkasin meest ette valmistama, et nonii, aeg uus hakkama panna. Ta ei tahtnud sellest midagi kuulda, aga minu võit oli lõpuks 😀 Ütlesin, et ma ainult ühte veel tahan, siis jätan ta rahule taoliste soovidega. Teisel sünintusel mõtlesin ja kirjusin, et mida ma jälle seal sünnitusmajas teen, et kas oli ikka vaja või. Vahetult peale sünnitust olin veendunud, et ei iial enam! A vot, nüd on lapseke 4kuune ja kõik tundub nii imeline, sünnitus tundub nii üleelatav ja äge, lapsekesed vahvad ja mina ei suuda leppida, et see teine mul viimaseks jäi. Ütlesin mehele, et tead, kunagi peab ikka kolmas ka tulema. Enne kui ta oma pikaks veninud ja ette heitval ilmel midagi öelda jõudis, täpsustasin, et mitte enam nii väikse vahega, vaid… noh.. mõne aasta pärast, nii et ma veel 40-aastane ei ole. Heitiski ette, et näe, kunagi tahtsin ühte last, nüüd pn mul neid kaks ja ikka veel vähe. Väitis, et need on hormonid, mis räägivad, mitte kaine mõistus. Hormoonid kindlasti teevad oma töö, aga reaalselt ka ju.. lapsed on imelised! ISegi kui nendea on keeruline ja raske. Oeh. Ma heldin siiani kõigi rasedus ja sünnitusjuttude, beebide peale ka.
Oii kui raske mul seda lugeda on, ümberingi kõik on rasedad ja kõigil on lapsed ja minul ei ole ja ma ei jää rasedaks, iga kuu ootan suurte ootustega kas nüüüd ehk aga ei, ikka see üks triip 🙁
Oleme nüüdseks üritanud märtsist saadik, saime veel lõpuks oma enda päris kodu, kõik oleks tita tulekuks valmis ja ootame teda väga aga see väike sunnik ei taha meie ellu tulla.
Armas beebsu kui sa oled Malluka fänn ja loed seda siis oleks aeg tulema hakata :D:D:D
Mõned sunnikud lasevadki ennast natukene kauem oodata, et kui LÕPUKS tulevad, siis on emme-issi ära hellitamine garanteeritud :D! Loodan, et ta siiski varsti tuleb, te olete juba piisavalt kannatlikud olnud ja ma TEAN, kui pikk see ootamine tundub! Jõudu!
Ootame oma esimest beebit perre. 🙂
Peres 3 last: tüdrukud 9 ja 7 (vahe 1,6aastat) ja poeg (11kuud). 3 on miininum ja 4 maksimum. Hetkel oleme mehega kahevahel, et kas neljas tuleb või ei ? Mõnes mõttes oleks tore, sest vanematel on nii tore olnud koos kasvada (ja kakelda) ja noorematel oleks ka mängukaaslane kohe võtta. Samas tunnen et nii nagu praegu on, on mõnus – iga pusletükk on omal kohal ? Rasedused on olnud normaalsed, sünnitused kahurikuulina ei ole toimunud aga kõik on olnud tehtav ?Kõik tahavad suureks ja tublideks kasvada, trennides käia, reisimas, üritustel jne jne. Eks elu näitab ?
Mul oli 9a tagasi, enne esimese sündi kindel plaan, et mul saab olema kaks tütart, 4a vahet ja ühe mehega!
Tulemus: 2 last, mõlemad tüdrukud, vanusevahe 3,8a, issi neil üks ?
Mäletan, et teisega läksin hirmus uh-sse, südamest lootsin, et oleks tüdruk. Oligi, win! ?
Nüüd, suve alguses lasin endale plaastrid kirjutada, aga tean, et mees on alati ihanud kolme last ja väga ootab poega. Seega, kui esimesed päevad tulid juunis, ei pannud plaastrit peale. Juulis sain triibud ?
Abielusõrmus näitas poiss-tüdruk-tüdruk-poiss(esimene katkes), seega mul neljas rasedus ja kv uh-s arst moka otsast mainis, et miskit vist ripub ?, LA veel ees, eks siis näha ole.
Mees on õnnejunnis igatahes ?
Igatahes plaan oli esialgu vaid kaks last saada, aga läks teisiti ?
No, kolm on raudne piir minule.
Selleks ajaks, kui pesamuna sünnib, on suurem tüdruk pea 10, pisem 6.
Piisav vahe, ma arvan.
Kolm poissi. 10a, 3.4a ja 1.8a.
Tõesti, iga rasedusega mõtlesin et milleks oli vaja- ühega oli ka hea ja kahega ka ? Eks need olid raseda hirmud, kas kõik ikka ok jne. Samas nii sooviks tütart ! AGA..praegugi selline triangel 24/7 käib et.. ja hetkel on juba täitsa hea näiteks vahel üksinda poodi minna vms. Muidugi ka omavahelised suhted kaugeks jäänud natuke. Ja kes garanteerib, et tütar tuleks ? ?
Mul kodus kasvamas 1,7a poiss. Olen rase ja ootan teist last (vanusevahe tuleb 2a2k). Kokku tahan 3 kindlasti 🙂 Mulle nii meeldib rase olla ja lapsed on nii ägedad! Mina pigem tahan lapsed saada väikese vanusevahega. Arvan, et kui jätaksin pikema vahe sisse, siis ka harjun juba selle eluga ära ja raske jälle beebimajandusega alustada.
Meie peres on kaks last -poiss kes kohe kohe saab 7 ja suvel 4seks saanud tüdruk. Oleme mehega juba mônda aega mõtelnud kolmanda lapse peale, aga no selle otsuse tegemine on ikka nii raske. Kõik on juba praeguseks nii paika loksunud, et ei julge seda beebimajandust uuesti läbi teha 🙂 Paar ndl tagasi leidsin ennast vannitoast rasedustesti tegemas, aga kahjuks või õnneks oli test negatiivne.
Ootame kogu oma kompanjooniga kopmandat, lastel tuleb kõigil vahe neli aastat. Esimesed kaks
Mängivad nii kenasti koos ja nad on ülihesd lapsed. Meie armastame ka iga hinna eest seda meie kodust idülli. Oleme mehega teinud oma elus nii et mina saan olla kodus ka tema tõttab esimesel võimalusel ka koju meie juurde. Suvest oleme terve perega kõik kodused ja seiklused vōivad alata. Selleks ajaks on ka kolmas laps sündinud. Sooviatn isiklikult sul see kolmas juba enne Mari kooliminekut hakkama panna, mudu võib liialt palju uut korraga tulla ja asjad keeruliseks ajada
Minu poja on 1a3k ja uue tita tahaks kohe hakkama panna 🙂 Veidi hirmutab -aga see kõik pole isu ära võtnud 🙂
Kasvab 1 laps, tütar. Laupäeval saab 4 aastaseks .
Tahaks ühte last veel aga sellega kahjuks suuri probleeme olnud 🙁 .
2 katkemist ja 1 emakaväline, mis lõppes munasarja lõhkemisega.
Jube beebiisu on, kuigi varem olin kindel, et saan ühe lapse ja kôik.
Oiii, kahju kuulda 🙁 Loodan, et ikka saate varsti teise pudina 🙂
Lihtsalt infoks, et kui on tõesti plaan lapsendada, siis selle ooteaeg Eestis ongi ca 2 aastat. Seega tasuks seda kadalippu kohe ajama hakata. Kui reaalselt asi sealmaal, et pakutakse juba last, siis on võiamlus alati loobuda ja saab mõni teine pere õnnelikuks.
Me ei ole hetkel veel KOHE selleks valmis ja tegelikult ei saa ju loota, et ok “paneme kirja” ja 2 aasta pärast saame. Meie perekonnatuttavad said näiteks nelja kuuga… Aga muidugi, et see pole nii, et täna tahan ja täna saan.
Meil kasvab kodus kaks last 2 aastane ja 2 kuune beebi. Hetkel piisab eks kunagi hiljem mõtleb
Mul on 7 aastane koolipoiss, 5 aastane tüdruk ja veel 5 aastane poiss. ( ei ole kaksikud ). Juurde tahan veel ja veel ja veel. Nii äge on olla rase.. ma ootan seda aega.
Praegu peame ootama mõndade takistuste tõttu aga kohe kui need ajad möödas, on roheline tuli avatud.
Minul on 5üdrukut ja 1poiss rohkem ei soovi.
Hetkel kasvab kaks last. Tütar kahe aastane ja 8 kuune, poeg 11 kuud. Kolmanda soov on ka. Uuel aastal uue hooga võtame plaani 🙂 Aga pärast seda paneme poe kinni. Ise kolmelapselises peres üles kasvanud. Ja loomulikult on beebieas magamata öid ja igasugu muud tralli, mis kurnab ning eks see enamasti üks mähku vahetamine ole. Aga samas kasvavad nad niiiii häbematult kiiresti ja üsna pea on juba asjalikud ning meelde jääbki vaid see kukununnuninnunännu beebi.
Lapsed jäävad küll suhteliselt väikeste vahedaga, ca 2 aastat. Aga kuna ma nii selles rütmis sees, siis pigem teengi kõik järjest ära. 5 aasta pärast ei viitsiks enam uuesti pihta hakata selle tralliga.
Meil on 2 last, mõlemad poisid. Meile tuleb 3s laps kohe kindlasti, 4/5/6 on tuleviku muusika, kui on 😀
Elukaaslane ütles mulle, et alates sellest, kui ta oli ca 16-17, on ta lapsi tahtnud ja 3 on miinimum, millega lepib 🙂 Õnneks on hea mees ning aitab nad ikka üles ka kasvatada, mitte ei tõmba jeed 😀
Väga armas lugu, süda lausa sulas sees. Tänan ❤️
Endal kaks poissi ja hetkel pole plaanis rohkem, kuna ruumi pole endagi jaoks, saati siis nendele rüblikutele ?
Nunnutan teiste titakesi kui lastakse. ❤️
Meil tuleb väike 1a5k vahe. Vanem õde saab aastaseks varsti. ?
Mul on kaks poissi, 5a ja 2.5a. Ja aitab. Eks aeg ajalt käib ikka titeisu peal, sest need beebid on ju nii nunnud. Aga ma mõtlen peaga. Meie rahaline ja majanduslik seis on enam vähem paras, et kaks last üles kasvatada ja nendega koos veel reisida, neile trenne jne võimaldada. Lisaks on nad väga suure lähedusevajadusega, ei ole nõus omaette magama, vaid emme kaisus, nõuavad väga palju tegelemist ja palju reegleid jne. Lisaks saab ilmselt suurema lapsega koolis õppimine pisut keeruline olema, üsna püsimatu ja ei ole suurt õppimishuvi ( kui just asi ei puuduta tema lemmikteemasid), seega meil alles hakkab nalja saama. Arvan et.kui meie perre veel üks titt juurde tuleks, siis olemasolevad lapsed kannataks ilmselt päris palju. Niigi vaata, kuidas neile piisavalt tähelepanu pöörata ja aega nende jaoks leida. Las jääb kaks last
Mallukas!! Tead, sa ära hakka pihta!!?? ma sain just tuunitud 5 aastaks kõik sisselaske torud ja klapid ei lase lãbi!?? Ja nooo ajad nii ikkagi Grete isu peale ja südame hãrdaks!!
Armas postitus 🙂
Meil kasvab kodus kolm last ja praegu tundub, et aitab küll. Kolme me soovisime ja kahe rasedusega õnnestus nad ka saada. Vastasel juhul oleksime vist kahe lapsega piirdunud.
Aga jah, ära iial ütle iial. Kes teab, millal jälle tekib soov ühe pisikese nunnu järele.
Üks on olemas aga ühte tahaks veel 🙂
Eile hirmutasin meest, et kuule mul räigelt seest keerab, et loodan, et hakkavad päevad, peale seda oli pikk vaikus. ???
Meil on kolm last, esimesel kahel vahe alla kahe aasta, teisel ja kolmandal kaks aastat (üsna täpselt). Ja ma päris ausalt ei soovita seda kellelegi…
Ma armastan oma lapsi kuuni ja tagasi ja siis veel paar korda samamoodi, ma ei vahetaks neid millegi ega kellegi vastu jne, aga elu kolme suhteliselt väikese lapsega (vanim on viiene), on hullumaja puhvet. Me ei ole saanud abikaasaga “meie” olla juba päris pikalt. Kahe lapsega oli nagu okei, aga kolmandaga hakkas kõik see kuidagi käest libisema. Nüüd, kus pesamuna on jalad alla võtnud ja juba asjalikum, hakkab kõik paika loksuma, aga vahepeal oli ikka väga raske. Ja meil on tõesti hea tugisüsteem olemas, nii et alati on võimalik last vanaemadele ja tädidele-onudele hoida viia, kui on endal väikest õhtut omaette vaja vms, aga ikkagi.
Ja ikkagi käib mul aeg-ajalt see titeisu peal, et oh, tahaks veel ühte nunnukat. Neli last on meil juba kaua plaanis olnud, aga praegu mõtlen (jälle) pigem nii, et peame nüüd pisut, st mõned aastad, pausi ja siis saame veel kaks last, et pesamuna üksikuks ei jääks. Kui mõni mu sõbrannadest oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et oodake selle kolmandaga, ma poleks ilmselt kuulanud, aga tagantjärele tarkus ongi ju see kõige suurem, eks ole 😀
Hetkel on olemas kaks last, 7 aastane ja 4 kuune.
Südames tahaks ühte pisikest veel, väikese vahega.
Aga kui ma mõistusega võtan, siis saan ma ise ka aru, et kolme lapsega ma hakkama ei saaks. Ei ole mul sellist tugivõrgustikku nagu sinul. Mees on ka pigem seda tüüpi, kes pigem põgeneb, kui laps on veel beebi. Suuremaga jah tegeleb ja käivad koos igal pool.
Ja siis tuleb jälle mingi imelik mõte, äkki ma ikka saan hakkama ja kõige raskem on ju esimene aasta, mis see siis ära ei ole.
Raske, väga raske otsus. ?
Pigem just kolmas kohe otsa teha, nagu Britt või Miiu. Ega sa ometi ju kehvem pole.. 😉 Siis on sellega ühelpool ja tuleb ka teie oma aeg mida saate nautida..
Tahsin veel lisada, et enne 30 saada 3 last.. Imetlusväärne tänapäeva maailmas, kus aina edasi lükatakse laste saamist. 🙂
Ma ei ütleks, et kehvem või parem olemine sõltuks sellest, mitu last jutti saadakse. Kuidas kellelegi. Ega meil kiiret ju pole tegelikult, me alles 27 aastased 🙂
Meil vahe lastel 15 kuud, väiksem 8kuune ja ma juba natuke väga tahaksin kolmandat ☺️
Tean, et tahan kindlasti, aga vanus dikteerib, et kui siis hiljemalt kevadel peaks hakkama panema.. ja kui mitte, siis vist mitte..
Loodan, et ikka saab. Mulle nii meeldib nendega koos olla, vaadata ja imestada kuidas kasvavad.. ei tahaks küll, et mul enam ühtki beebit ei tule..
8kuune just jâi süles magama ja nohiseb siin ?
Olen 33 ja nii nii suur beebi isu on peal … peres veel 13 aastane tütar ja 10 poeg . Pesamuna võiks juba tulla küll aga hirm ka …
Mul emmel kümme last, peaaegu, et 4 täiskasvanut ja 6 nooremat, kõige vanem 23 ja noorim saab kaheseks. Kasvatab nooremaid üksi. Ja seee on hulllumajaa!! 😀
Sünnitanud olen 5last ,üks printsess taevas ingliks .Kunagi äkki 10a pärast tahaks 1 veel ja just loodaks saada tütart. Praegu beebi isu pole ja kui tekib siis kõrval naabri beebi kisa suudab sellega kiirelt hävitada 😀
Hetkel 2 (tûtar 7 ja poja 5 kohe) ja plaanis ka kolmas kindlasti. 🙂
Mul kodus 5 aastane poiss ja 2 kuune plika…tundub, et rohkem ei taha VIST.
Beebid onjaa ülimalt armsad aga sünnitada ma enam ei soovi ?
Hetkel siis 3 last: poeg peaaegu 18, teine poeg kohe 13 ja preili, kes just sai 7. Ise 36 ja vaikselt tunnen, et beebituhin on peal. Mees on nii ja naa…siis hakkan ise ka mõtlema, et no juba nad nii suured ja saan peagi oma elu peale, kuid tahaks ju nunnutada veel. Suuremad enam ei lase seda teha :D. Preili käib juba mingi aasta või rohkem, et tahab endale õde saada (aga noh see on tingitud sellest, et tal paljud sõbrannad üksikud lapsed peres ja saavad/on saanud just juurde pudinaid). Mul on endal 3 õde ja 1 vend seega harjunud karjaga :), aga ikkagi mõtlen, et no vabadus on peaaegu ukse taga!
Kaks on olemas, esimene nelja aastane, teine sai äsja kaks. Kolmas ka plaanis. Minu arvates on see igaühe jaoks hästi isiklik otsus. Mõni ei taha enne 30ndat eluaastat ühtegi last, tahavad elu nautida ja endale elada, mina olen risti vastupidi, ei taha lapsi saada peale 30. Mulle meeldib kasvatada lapsi kui olen ise noor, mitte kasvatada 50selt veel väikest koolilast. Mulle meeldib mõte perega koos kasvamisest, koos reisimisest ja koos maailma avastamisest. Õnneks leidisin enda kõrvale ka mehe, kel samad põhimõtted.
Samuti meeldib mulle laste väike vanusevahe. Idüll on näha neid koos kasvamas, ei kujuta ette, kui vanusevahe on 10aastat. Muidugi võivad ka suure vanusevahega olla lähedased ja vanem võib olla pisemale suurepärane vend/õde, aga see on siiski midagi muud, kui koos kasvamine. ?
Minu tagasihoidlik arvamus vaid.
Minule nt just ei sobi väike vanusevahe. Minu 1 laps on hetkel 10. Ja ma pole veel valmis järgmiseks lapseks. Ikkagi ei väida ma, et ei mõista neid kes tahavad kohe lapsed ära teha st järjest. Minu jaoks isiklikult pole lapsed mingi projekt vaid sisemine tunne, et olen selleks valmis ja tahan sellele ennnast pühendada. Ja ei mu esimene laps ei olnud mingi deemon kes oleks isu ära võtnud. Õnneks ei ole ma ka veel nii vana (32) aega on.
Kas ma ütlesin, et ma ei mõista suure vanusevahega laste saamist? Nagu ma ütlesin, igaühel on oma elurütm, oma ideaalne laste saamise aeg. Kellegi teise lapsi aga “projektipõhiseks” nimetada..
Mul on tütar 8a ja poja 2a! Hmm oleme mõelnud et üks võiks veel olla 🙂
Ma veits pelgan kaa..sest abikaasa käib välismaal tööl.. mina laste ,koera,kassipoja ja majapidamisega enamjaolt koguaeg üksi.
Hetkel esimese lapse ootel. Järgmine kuu tähtaeg. Arvestades seda, kui “hea” on lõpurase olla – iga väikse aja tagant vetsu, üheski asendis pole hea olla, sokke lausa võimatu jalga panna jne, siis hetkel on küll selline tunne, et ei ühtegi last enam või siis kunagi kümne aasta pärast. 😀 Tegelikult ma enam kui kindel, et teist tahan veel ja mitte väga kauges tulevikus. 🙂
Meil 2 poissi- üks saab nov alguses 2 ja teine saab jõuludel 5. Tahame ühte veel, või noh mina rohkem mees vähem,aga tulemata ei jää ? Täpselt paras aeg kolmandaks, siis oleks kõigil enamvähem kolme aastane vahe sees ja mulle see sobib ??
Minu 2 last on sama vanad kui sinu omad, 4 ne ja 1 ne. Ja kui peale teist sünnitust mõtlesin, et never ever enam, jääb 2 last, siis nüüd mõtlen, et ehk ikka tuleb veel kolmas ka paari aasta pärast. Aga siis jääb kindlasti see 3-s viimaseks.
Ma tean, et meelde jäävad asjad ilusamana, aga Lende on sul ju küll nutumaratone pidanud ja sind öösiti üleval hoidnud ja sa oled ise ka tõdenud, et esialgne juubeldamine, et ongi kaks ühtmoodi supermagajat last, ei ole päris paika pidanud.
Mitte, et see peaks olema argument kolmandat mitte saada, lihtsalt tasub neid asju ka meeles hoida, siis on kolmanda puhul frustratsioon väiksem, kui ajalugu kordub.
Mul endal kipub ka tekkima kujutelm, et minu laste beebiiga oli ainult üks suur tsill, tegelt oli ikka lohutamatut nuttu, arusaamatuid tissistreike, öösiti ülevalpassimist jmt ka. See ununeb lihtsalt nii kergelt, sest head on rohkem.
Tead, tegelikult ei ole mitte Lende nutumaratone pidanud,vaid mina olen lihtsalt nii hellake 😀 Ma reaalselt vist tean kahte “magamata ööd”, kui magamata öö all ma mõtlen seda, et pidin vahepeal ärkama ja ei saanud KOHE tagasi magama minna 🙂
Mina motlen kull, et oleks pidanud kaks väikese vahega last ära tegema, elu oleks lill olnud. Tütar on 6.aastane ja vaikselt mõtleme, et no peaks teise lapse ka ära tegema nüüd lõpuks. Dora läheb järgmine aasta juba kooli ja tegelikult oleks hea kodus olla see aeg ja täpselt paras aeg ka teiseks lapseks.
Samas aga ma olen oma elustiiliga nii harjunud ja ühe lapsega käia olla pole probleem,ta on nii suur ja asjalik, et kas tahaks ikka kõigega otsast alata.
Nüüd aga planeerida ja mõelda, et ma jään koduseks, tuleb teine laps… ja kõik sinna juurde kuuluv, ausalt paras peavalu mõelda sellele, et kuna oleks õige aeg või anda lihtsalt suvalisel hetkel roheline tuli ja teeme ära..
See lapse planeerimine on nii raske tegevus, ausaltõeldes.
Ega ilmaasjata ei öelda, et kui sa seda “õiget” aega ootama jääd, siis seda ei tulegi!
Kolm last – ise olen 31 🙂
12 aastane ja kaks poissi 3 ja 1 aastane.
Kas juurde tahan. Jah, uks aeg 🙂
Kuid adopteerida ma usun – põhjus on lihtne. Ma tahan pakkuda ühele lapsele armastust, hoolt ja kõike seda millest ta on ilma jäetud.
Ei tahagi lapsi. Õnneks mu kaaslasele ka ei meeldi lapsed.
Need inimesed, kes nüüd ahhetavad, et ma olen mingi lapserassist ja et ega enne ei teagi, kui oma laps sulle otsa vaatab siis no pls.. Lapsi sünnitatakse endale mitte teistele, seega minu (ja paljude teiste naiste) otsus ongi see, et ma ei soovi neid. Aga alati kargab kuskilt mingi kari emasid välja, kes peavad seda nii valeks. Mina ei pea valeks seda, et teie lapsi saate.. Kuigi kui planeedi ülerahvastatusest rääkida, siis… 😀
Tead, eks iga inimene räägib oma seisukohast ja väga paljudel naistel lihtsalt on olnud nii, et kunagi on suure suuga räägitud, et ei taha lapsi, aga tõesti, kui oma laps otsa vaatab, siis mõtled et okei, sinu võib jätta küll 😀 Aga kui sa nii kindel oled, et lapsi ei soovi, siis ongi ju hea, et sa neid tegema ei hakka, see ikka iga inimese enda otsus ja elu – me ei saagi kõik ühtmoodi elada.
Sama siin 🙂 Õnneks on igaühe jaoks kuskil keegi ja mul vedas, et leidsin enda kõrvale ka mehe, kes mulle laste saamist peale ei suru ega minus süütunnet ei tekita, et ma neid ei soovi ja seeläbi kuidagi vähem väärtuslik või üks kohe-kohe 30-seks saav “ühiskonnale kahjulik element” oleks (ma ei andesta Helmele ilmselt seda lauset kunagi). Kuna ise ei ütle kunagi midagi negatiivset inimestele, kes saavad lapsi, sest nad siiralt tahavad neid (ja annavad endast parima, et neist meie maailma jaoks head ja kasulikud inimesed kasvatada), siis ootan tuttavatelt emadelt samasugust lugupidavat suhtumist minu valikute suhtes. Liiga palju inimesi arvab, et ma pean ennast nende jaoks kuidagi õigustama või põhjendama – ei pea 🙂
Mind absoluutselt ei häiri, kui keegi otsustab lapsi mitte saada, pigem kiidan, et inimesed annavad endale aru, mis on nende jaoks ja mis ei. Päris kohutav oleks, kui keegi kohusetundest või ühiskondlikust survest vastu tahtmist emaks saaks.
Küll aga häirib, kui seda juba ette, ilma, et keegi midagi öelnud oleks, õigustama hakatakse. Ja see ülerahvastatuse-kommentaar, olgugi ilmselt nali, on suht totter kontekstis, kus ise kurdad seda, kuidas sinu valikuid alati kommenteerima hakatakse.
Meil poiss 10 plika 6 ja weel üks plika 19 päevane!! 🙂
Ja juurde enam neid ei taha. 🙂
Oii, nii pisike. No siis pole ime, et sul beebiisu pole, kui sul nii väike beebi on 😀
Meil on novembris 3 aastaseks saav neiu ja olen hetkel beebiootel… jaanuaris tähtaeg. Peale seda paneme beebipoe kinni:)
Siis sama vahe tuleb nagu minu lastel. See hea vahe, saavad juba päris ruttu koos pullida 😀