Kardoga õues mängimas: futuruum

Kui me eelmisel nädalal koos väljas käisime, siis oli meil nii tore, et otsustasime, et tegelikult võime me ju iga nädal ennast kokku võtta ja kuskil käia. Mina oleks eelistanud täna kinno minna, aga Kardo on mitu kuud rääkinud, et tahab virtuaalreaalsuse keskusesse minna mänge mägima. Ma ütlen ausalt, et mina isiklikult seda teha eelistanud poleks, aga kuna suhted on kompromiss ja proovida ju võib erinevaid asju, siis läksimegi koos linna.

Esiteks ma sain teada, et mingisugune uus Nautica keskus on avatud ja sealsamas oli ka Futuruum, mis ongi selline koht, kus sulle pannakse masin pähe, puldid kätte ja siis saad minna virtuaalmaailma. Ma ütlen, et ma poleks oodanud ka, et see on niiiii äge. Täitsa uskumatu, mida ikka tänapäeval kõike välja mõeldakse ja teha saab.

Minu ja Kardo mängud erinesid VÄGA, sest mina ei tahtnud kollidega võidelda, see oli päriselt nii reaalne, et ma oleks vist sealsamas nutma hakanud. Seega anti mulle alustuseks need mängud, mis väikestele lastele peale lähevad. Esimesena proovisin sellist asja, kus ma sain erinevaid ameteid proovida. Näiteks kokk olla. Olingi oma virtuaalses köögis ja blenderdasin tomateid ja röstisin saia. No ikka JUBE imelik tunne oli. Pool aega mõtlesin, et ma näen raudselt eriti imelik välja, sahmin seal tühjas toas, nagu lollakas 😀

Kardo oli oma mänge mängides veel ERITI naljakas. Tema mängus tuli joosta ja seda sai ta teha ühe koha peal suusatamisliigutus tehes, see oli lihtsalt kohutavalt naljakas, kuidas ta seal ühe koha peal siblas ja vehkis. Muidugi ma ei ole kindel, mismoodi mina ise välja nägin, kui ma nähtamatu vibuga kriipsujukusid lasin…

Tegelikult oleksime me teoorias saanud koos ka mängida, aga ma juba teadsin eos, et mina neid võitlus/peksumänge mängida ei taha, seega lasin ma Kardol seal rahumeeli omaette rüseleda. Mina samal ajal joonistasin näiteks 3D mesilast ja lillekest. Ma küll pole suurem asi joonistaja, aga see 3D värk on ikka äge.

Minu imeline “maal”. Kui ma seda joonistasin, siis ma olin nagu teisel pool seda pilti, kui ma õigesti seletada oskan 😀 Et nagu päike oli kõige taga ja mesilane kohe minu ees.

Kui me ära tulime, siis Kardo õhkas pikalt, et ooo NIIIII äge oli. Minu jaoks oli ka äge kogemus, ma ei kujuta ette, mis niimoodi virtuaalmaailmas teha saab. Näiteks kuskil safaris rännata ja tiigreid paitada või sellised asju ma teeksin küll virtuaalelus, aga kedagi kurikaga nüpeldada ma väga huvi ei tunne 😀

Küll on aga kindel, et LASTELE on see ideaalne koht. Seal saab ka sünnipäevasid pidada – ma isegi ei tea, kui vanadele. Minu vend raudselt hea meelega mängiks seal ja ta on 14-aastane. Samas ma tean, et seal käivad täitsa algklassilapsed ka. Ah, eks need tänapäeva lapsed on ka rohkem tehnikainimesed ja oskavad selliseid asju palju varem teha, kui minusugune muld.

Igatahes, kes veel proovinud pole, siis ma soovitan ühe korra ära katsetada. Seda tõesti pole võimalik sõnadesse panna, kui imelik ja huvitav see oli. Tund aega on nädala sees ainult 15€ ja selle tunni aja sees sa jõuad igasuguseid erinevaid mänge katsetada. Kohapeal on muidugi teenindajad ka, kes sind vahepeal juhendavad ja aitavad, lisaks muidugi igasuguseid mänge soovitavad, kui sa pole enne selle teemaga kokku puutunud.

Ma ei teagi, kas seda nüüd meie deidiks lugeda saab, sest KOOS me ei teinud midagi, aga koos me sinna läksime ja äge meil oli. Kuigi jah, Kardol ilmselgelt palju rohkem, sest koduteel pidin ma kuulma jutte, kuidas ta tahaks endale koju ka sellist masinat. Jah, just see mul puudu oligi – kiivri ja maskiga Kardo mööda elutuba siblamas ja käega vehkimas, nagu peletaks kärbseid 😀 Igatahes aitäh lugejale, kes meil seda teha soovitas, tõesti oli äge!

Olete te selliste virtuaalreaalsuste värkidega kokku puutunud? Või olen ma ainukene “vanamutt” kes sellise asja järele proovis :D?