0
Uncategorized

kellel on kiire?

27. oktoober 2017

Lipsuke kirjutas, et tema ei tahaks kunagi suuremas linnas elada, sest linnades olevat inimestel kogu aeg kiire (link).

Mind häirib suuremas linnas see, et seal on meeletu sebimine. Kõigil on ko-gu-aeg kiire, keegi ei pane sind tähelegi. Sinust joostakse vahepeal sõna otseses mõttes üle ja mitte mingit vabandust – sa oled mittekeegi. Sa võid kasvõi keset kõnniteed infarkti saada, aga sinust astutakse põhimõtteliselt lihtsalt üle (on sedagi ju juhtunud!). Siin aga seevastu on inimesed kuidagi nii mõnusad ja omad. Kõik on sõbralikud, naeratavad, pakuvad oma abi, kui näevad, et oled hädas jne.

Ma ei tea, ma olen 20 aastat Tallinnas elanud ja pole kunagi näinud, kuidas inimesed sihitult ringi kiirutaks. Tänaval jalutavad inimesed ikka tavalises tempos (välja arvatud need, kes trenni teevad ja tõesti lippavad), mänguväljakul mängitakse lastega, praeguse lumega käiakse kelgutamas, kaubanduskeskusest vooritakse ringi. Ma ei tea KUI aeglaselt need maainimesed siis kõnnivad, et Tallina tavalised tänaval jalutajad jubedalt kiirustavat tunduvad? Nüüd ma kujutan elavalt, kuidas Räpinas inimesed aegluubis ringi libisevad 😀

Võib-olla ei ole mul ka mingit olulist soovi võõraste inimeste jaoks üldse “keegi” olla, et mind see mittekeegiks olemine häiriks, kuigi samamoodi nagu Lipsuke välja toob, siis ka linnas on naeratavaid inimesi ja neid, kes vajadusel oma abi pakuvad. Mitte muidugi kõik, aga no vaevalt, et maal ka KÕIK muudkui teisi abistades ringi jooksevad. Või no, vabandust, ringi loivavad aegluubis 😀 Ja ma tõesti pole iial näinud olukorda, et keegi jookseks teise pikali ja ei vabandakski, et ah suva. See jutt on minu meelest mingi maal elavate inimeste stampjutt linnainimeste kohta 😀

See kiirustamine kiirustamiseks, kui ma nüüd teemast ka räägin, et kas maakoht või suurem linn, siis ma võin öelda, et ma elan vist ideaalses kohas. Selles suhtes, et ikka Tallinnas sees, aga mul on maja kõrval mets ja rabarajad, mul on isegi aias rebane käinud! Et mulle nagu meeldib, et ma ei ela kuskil paneelmaja korteris või kesklinnas, aga ma tahan, et mul oleks võimalik minna kohtadesse, kui mul isu tekib. Korra nädalas tahaks ju ikka kas Kardo või sõbrannadega kuskil heas restoranis käia ja kui ma kuskil kapakohilas elaks, oleks see raskendatud. Eriti, kuna meil autot pole.

Samas ma mõtlen, et kui ma elaks maal, siis ma jääks ellu küll ja säästaks lihtsalt restoraniarvete võrra raha 😀

Ah, eks see, kus keegi elada tahab, oleneb ikka suuresti inimese enda taustast ja lapsepõlvest ja vajadustest. Keda ei huvita kuskil käimine, siis pole ju vahetki, kus sa elad. Peaasi, et lapsed saavad julgelt ringi kalpsata. Samas, kellel lapsi pole ja kogu aeg linna asja, siis need elavadki kesklinnas. Mitte, et lastega kesklinnas ei elataks, aga no saate aru küll, eks.

Kus teie elate ja kus elada tahaks? Rohkem linna- või maainimesed?

Loe ka neid postitusi!

89 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Rita 1. november 2017 at 13:06

    Tartus kaubanduskeskuses käies mind küll häiris, kuidas kõik aegluubis ees loivasid ? Ja liiklusest pealinnast väljas ei tasu rääkidagi. Ma ei kannata munemist ?

  • Avatar
    Vasta Kristi 1. november 2017 at 08:06

    Endise “Kapakohilasena” pean ütlema, et sealt Tallinnasse on väga mugav liigelda ka rongiga 🙂

    Muidu olen aga nõus. Nõmme on ideaalne koht elamiseks! Meil on maja taga isegi kitsed käinud 🙂

  • Avatar
    Vasta M 29. oktoober 2017 at 21:56

    Ma ei oskagi arvamust võtta – elan nii linnas kui maal, kui nii võib öelda. Londonis phmt keskuses elades meeldib, et kõikale saab väga kiiresti, nii jala kui metrooga. Või sõidad kahekohalise punase bussiga 🙂
    Lisaks ka mitmekultuurilisus, inimesed muidugi ka ruttavad igalepoole, kuid kui hetkeks peatud, märkad kuidas tänavamuusik ilusaid noote laulab ja päeva veidikenegi ilusamaks muudab. Muidugi on selle kõrval ka teine äärmus – kodutud inimesed. Njah.
    Maal pole seda kiirustamist väga täheldanud. Väga rahulik.
    Mõlemal on plusse-miinuseid, kuid vist meeldib ikka see sagimine rohkem 😀

  • Avatar
    Vasta mumm 29. oktoober 2017 at 20:15

    Ma ei tea kuidas teistega on aga Tallinna inimesed on nii närvilised.Tundsin seda siis kui ei elanud siin ja tunnen praegugi seda elades siin. Aga vot kuskile väikelinna või külasse ei koliks, just sp et kõik tunnevad siis kõiki või siis sinu elu sinust paremini.Minnes nt Paide, Jõgevale siis tunned,kuidas inimsed vaikselt sumisevad. Mu sõbranna, kes Tartus elab ütleb samamoodi, et siin Tallinnas on nii närviline keskkond.

  • Avatar
    Vasta V.A 29. oktoober 2017 at 17:10

    Mina elan Tartus ja siin meeldib, sest:

    * Kõik on olemas, samas pole liiga palju (teatrid, spad, restoranid-kohvikid, ostukeskused, muud vajalikud teenused)
    * Rohelisus, pargid ja läheduses olev loodus on kenasti segunenud, linn on ilus ja omapärane (eri linnaosad oma nägu)
    * Kompaktsus – liiga suurtes linnades kiputakse elama vaid 1-2 linnaosas (eriti kui kodu ja töö on samas kohas), siin ikka käid kogu aeg terve linna läbi 😀
    * Ummikuid praktiliselt pole – need 30-2 min, miks kõige suuremal tipptunnil pead järjekorras passima, ei ole tegelikult reaalsed ummikud võrreldes päris suurlinnadega
    * Igale poole jõuab maksimaalslt 30 minutiga
    * Inimesed on rahulikud ja tsillid, kuigi jah siin on ka erandeid ja need on venelased, aga õnneks nad üldiselt hoiavad rohkem omaette ja kesklinnas ja suuremas osas linnaosades ei ole nii palju neid
    * Olen kokku kukkunud ja kohe on inimesed kiirabi kutsunud ja oodanud kiirabini ära, samuti olen ise kiirabi kutsunud, kui keegi on pikali ja pole näinud, et keegi kuskilt abitult lamaks

    Aga loomulikult igaühele oma! Peamine jah, et ei elaks kohas, mis loomusega üldse kokku ei klapiks!

  • Avatar
    Vasta liisa 29. oktoober 2017 at 12:54

    Terve elu pm maal elanud. Samas ka nn linnas. Paides ja Viljandis. Nüüd elan asulas, korteris. Väike koht kus kõik vajalik käe juures, pood,lasteaed ,kool jne. Aga kui ikka midagi vaja peab minema linna. Kui lube ei olnud siis võtsidki hommikul bussile ja õhtu tagasi. Lapsega ei käinud, vb paar x sest see on väsitav. Nüüd istun autosse ja minek ja kohe tagasi pm, sest poes käimine on nii väsitav. Mõnusalt kodus pargis jalutada v niisama kodus lepotada on ikka kõige parem! Kui linnas käin on mul vaja nagu lastel päevaund ?

  • Avatar
    Vasta LAURA 28. oktoober 2017 at 17:42

    “ Ja ma tõesti pole iial näinud olukorda, et keegi jookseks teise pikali ja ei vabandakski, et ah suva. See jutt on minu meelest mingi maal elavate inimeste stampjutt linnainimeste kohta”
    Vaidlen vastu. Mu sõber kukkus kunagi keset bussijaama kokku, kuna oli pisikeselt meditsiiniliselt protseduurilt tulnud ja pärast seda oli halb hakanud. Vedeles seal tykk aega, enne kui ärkas. Lähedalolevad inimesed ei teinud midagi.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 28. oktoober 2017 at 18:20

      eks erand kinnitab reeglit – mina olen ju linnainimene, aga ma ever ei jalutaks pikali vedelevast inimest mööda. ma ükskord hakkasin isegi ühte joodikut koju tassima, kuni ta vastu rabelema hakkas 😀

  • Avatar
    Vasta M 28. oktoober 2017 at 13:46

    Meie elame rootsis ,linnast 20 min. Nii öelda “maal” siis. Eestis elades elasin nõmmel majas . Mitte iial ei koliks tagasi “linna” ,kuigi nõmme maja oli “maalähedane” . Maal elades näen isegi laste käitumisest et nad on rahulikumad . Mitu korda tood välja oma resto mure . Ma ütleks et pole midagi imelisemat kui enda kokatud mereannid heade sõprade seltsis omas kodus . Meil on olude sunnil 2 autot ,laped käivad linnas koolis ja trennides ,ise käime linnas tööl,võimalusi restodesse minna on igapäevaselt aga vot eelistused on inimestel erinevad . Käime paar korda aastas eestis ja nõmme aSemel valime alati mõne maskoha kus puhata. See suvi käisime olude sunnil tallinna kesklinnas . Lase kuul pähe ma ütleks . Ma töötan mitte just eriliselt vaikses keskkonnas seega lärmiga olen harjunud aga see mis seal kesklinnas toimus oli minu jaoks kõike muud kui üks meeldiv perega veedetud päev. Igalpool käis mingi siblinine ,hea et mu lastest üle ei kõnnitud .sadaviiskümmend erinevat huinamuina poodi ,väliterassides lärmavad põdrad , tiinekad õllepudelitega musumäel, keset parke magavad mingid täiskusnud eluheidikud ,hiina mutid oma kasmeratega 50-kesti blokeerivad iga jumala vaateplatsi jne jne . Ma ei kujutaks ette et ma oleks oma lastega veel kusagile “shoppama” läinud . Läksime olude sunnil läbi viru keskuse,ei viitsinud kaarega sealt autotee äärest minna .no jesus fuck ,kirusin ennast pärast et oli vaja meil sinna linna töllerdama minna . Koju jõudsime siis magasime järgmise lõunani hambad laiali.
    Ma ei tee maha linnaelu ja ei ole 100% maakas (meie argupäev on ju ikkagi linnas) kuid oma koju maale jõudes õhtul on ikka mega tunne . Ei vahetaks seda iial.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 28. oktoober 2017 at 14:28

      Jah, ega ma pole maal elanud, ei oska veel võrrelda. Mulle ka meeldib kodus kokata ja värki, aga no autota ma ei kujuta ette, kuidas me üldse maale satuksimegi 😀

  • Avatar
    Vasta Putbill 28. oktoober 2017 at 13:32

    Näha on jah, et sa pole autoga liikluses osalenud, muidu saaksid aru, mida see Tallinna “kiire ja närviline” tähendab.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 28. oktoober 2017 at 14:28

      ma käisin poolteist aastat autokoolis – mulle tundus, et kõik munevad igal pool 😀

      • Avatar
        Vasta Pille 28. oktoober 2017 at 19:50

        Ohsah. Poolteist aastat? Päris pikalt. Miks pooleli jäi?

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 29. oktoober 2017 at 10:49

          sõiduõpetaja ütles, et ma nagunii ei saa kunagi lube 😀

      • Avatar
        Vasta Putbill 29. oktoober 2017 at 10:14

        Noh, tee siis loogiline järeldus, et ju sina siis oledki üks neist närvilistest vahelepressijatest ja signaalitajatest.
        Lube sul õnneks pole, jah?

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 29. oktoober 2017 at 10:45

          Ma pole elus kunagi signaali andnud, ega ei oleks ma julgenud ka kuskile vahele pressida 😀 Aga lube mul tõepoolest ei ole.

  • Avatar
    Vasta Maarja 28. oktoober 2017 at 12:55

    Elan ka maal, täitsa metsade vahel, asula on 6km seal on poed, ujula, bensukas ja muud jutud ja iga kord kui Tallinnas käin(oma autoga ja tavaliselt kas korra arsti juures või kaubanduskeskuses) ja sealt tagasi kodu juures olevasse asulasse jõuan vot siis tuleb kergendus peale. Tallinn kuidagi väsitab mind… samas meeldib, et Tallinnas kõik olemas on aga ei vahetaks oma praegust elukohta Tallinna vastu kui just ei oleks vaikses rajoonis oma maja.
    Maal on hea ja ka siin on inimestel kiire koguaeg aga see on teistmoodi ! 🙂

  • Avatar
    Vasta Maalt põldude vahelt 28. oktoober 2017 at 11:41

    Olen 30, elan maal. Kuni 20. eluaastani elasin Tallinnas ja pärast seda põgusalt Tartus. Praegu elan täielikus eraldatuses põldude vahel. Kümme aastat tagasi ma selliseks eluks veel valmis ei olnud, kuid praegu ei kujuta teistsugust elu ettegi. Linnas on aeg-ajalt tore käia, aga päriselt seal elada ma enam ei suudaks. Kui üldse, siis ainult kuskil rahulikumas piirkonnas, näiteks oma lapsepõlvekandis Nõmmel.

    Ma ei oska öelda, kas Tallinnas elu just kiirem on, sest ega maainimestelgi pole aega päevad läbi lakke sülitada või aknast tühjusesse vahtida, kuid närvilisem on linnaelu küll. Ainuüksi liiklus on siinsega võrreldes hullumeelne – olen alati naernud, et kui üritada Vabaduse puiesteel 50ga sõita, sõidavad traktorid ja lumesahad sinust üle (ja ma tegin oma juhiloa kooli ajal Tallinnas). 🙂 Kui meil Tallinna-sõbrad külas käivad, siis ka jääb mulje, et neil on kogu aeg kiire, kogu elu käiks nagu mingi graafiku järgi – stardime see kell, siis oleme see kell kohal jne. Kogu aeg peab kuskile kiirustama, selmet vahepeal lihtsalt hetke nautida. Võib-olla see viimane tuleneb ka lihtsalt nende isiksustest, mitte niivõrd linnaelust, aga selline muster on miskipärast silma jäänud küll.

    Selles suhtes on mul veel “linnainimese veri” sees, et teatud linnaelu mugavustest tunnen ikka puudust. Näiteks väljas söömine ja muu meelelahutus nõuab natuke rohkem planeerimist, kuigi väikeste laste kõrvalt on nii või naa seda spontaansust varasemast vähem. Samas ei ole meil abikaasaga elukoha tõttu miski tegemata jäänud – kui tahta, jõuab ikka kohalikust külapubist ka kaugemale, ka maainimene oskab head toitu hinnata 😉 Vajadusel bronnime linnas hotellitoa, käime kinos, õhtustamas, šoppamas ja teeme ühe mõnusa getaway igapäevarutiinist. Küll aga tunnen puudust näiteks sisseostude või toidu koju tellimise võimalusest ja mõtlen, et tulevikus, kui lapsed suuremad, saab elu olema üks pidev planeerimine ja logistika, et nad saaksid käia neile meeldivates huviringides jne (mille valik on linnas paratamatult suurem kui meil siin). Autoga sõitmist on maal tõesti palju, eriti kui ei ela asulas sees, kus poed-koolid-lasteaiad kohe sealsamas. Aga vähemalt on need sõidud rahulikud ja ei pea kuskil ummikutes istuma.

    Inimeste osas olen veel kahetisel seisukohal. Ühest küljest on maal või mujal väiksemas kohas tõesti inimestevahelised suhted lähedasemad – kõik tunnevad kõiki, üksteisele minnakse ikka appi, kanamunad ja muu mahekraami saab naabritädi käest jne. Samas teavad kõik kõigist kõike ja rohkemgi veel. Eelarvamused on kerged tekkima ja ükski külajutt ei jää saladuseks, vaid jõuab ikka ringiga külajutu objektini tagasi. See viimane on miski, millega ma vist iial ära ei harju.

    Lõppkokkuvõttes on ju kõik kinni inimestes endis ja ei saa öelda, et ühes kohas on elu parem kui teises. Igal pool on omad head ja vead. Põlised linnainimesed ei pruugi tõesti tajuda linnaelu närvilisust, sest nad on sellega harjunud, aga maalt linna minnes on kontrast ikka tuntav. Samamoodi on minu linnatuttavad imestanud, et kuidas ma suudan niimoodi elada – kas igav pole ja kas karu ei karda? Olulisim on see, et inimene on ise rahul.

  • Avatar
    Vasta Maire 28. oktoober 2017 at 10:57

    Olen elanud nii väikelinnas, Tallinnas kui maal ja ei halvustaks ühtegi kohta. Igal kohal on oma head küljed ja ka halvad küljed. Nt maal on just see kohtade ja tegevuste kättesaadavuse probleem. Laste huviringid jm. Suurlinnas vb jah see liikluse teema jne. Aga mulle nt meeldis linnas elada ja meeldib ka maal elada. Ja ei ütleks, et Tallinnas käimine erakordselt väsitaks. Kiirem tempo saab olla ka maal ning aeglasem ka linnas. Minu arust.

  • Avatar
    Vasta Maris 28. oktoober 2017 at 10:35

    Kuskil väikeses maakohas a la alevikus või külas poleks enam elu sees nõus elama. Mitte mingisugust privaatsust pole, inimesed on nii uudishimulikud ja kohati teavad sinu elust rohkem kui sa ise ? Kui maal elaks, siis ikkagi linna lähedal ja kuskil metsa sees, et oleks mingisugune privaatsus. Mulle Tallinna puhul meeldib, et ma saan olla siin n-ö mitte keegi. Pole pidevalt kellegi kuri silm peal.

  • Avatar
    Vasta Countrygirl 28. oktoober 2017 at 10:17

    Elan maal ja see on minu teadlik valik, sest hindan seda avarust ja vabadust mida elu maal pakub. Minu jaoks on vabadus see, kui saan pühapäeva hommikul jalutada hommikumantlis aias kohvitass käes, imetleda oma aeda ja hingata puhast õhku. Linnas käin tihti, tööl väikelinnas, aga tihti ka muusasjus pealinnas. Ei arva ka, et inimesi saab katogooriliselt liigitada linnas kiireteks ja ülbeteks, ja maal aeglasteks ja heasüdamlikeks. See kuvand on tekkinud ehk seetõttu, et linnas on inimeste konsentratsioon tihedam ja seetõttu ka tõenäosus, et sinust möödub kiirustaja, ülbik, kerjus, narkar, pagulane, suurem. Ka maal on neid kõiki, aga tõenäoliselt sa neid ei märka. Eriti liikudes peamiselt linna ja kodu vahel autoga ja oma õues ootab ju ees varem öeldud vabadus. Siiski, linnaelu mulle endale ei sümpatiseerinud, tõenäoliselt justnimelt selle konsentratsiooni tõttu, aga linnas meeltlahutamas, söömas, kinos jne armastan käia väga ja teengi seda, sellepärast linnas elama ei pea. Iga päev ja isegi mitte iga nädal ju restos ja kinos ei käi. Nii jäävad mu ellu alati linnas pakutavad võlud ja maal elamise vabadus.

  • Avatar
    Vasta Nonni 28. oktoober 2017 at 09:04

    Elan Brüsseli kesklinnas ja aasta alguses kolime siit äärelinna elama. Laps on alla aastane ja tunnen, et nii mul on vaja õhku ja rahu ja vaikust…See lärm ja mustus, mis siin on, ei ole lastega perede jaoks. Ka hiigelsuure pargi keskel ei saa rahulikult omade mõtetega kahekesi (või kolmekesi) olla…Eestis on meil kodu Keilast ca 7 km…Meie jaoks ideaalne, 2.3ha ruumi ja lõputult rahu!

  • Avatar
    Vasta Kärt 28. oktoober 2017 at 08:43

    Ma elasin pikalt Tallinnas ja siis kolisin Tartu. Tempo on tõesti teine. Samas nt Saaremaal aeg lihtsalt seisab. Naljakas küll aga on plaan Räpina külje alla päris oma kodu seada 🙂 Eks näha ole kuidas siis eluke seal on 🙂 Aga ootan põnevusega. (Samas vahest peab ikka linna loivama muidu manduks täitsa ära)

  • Avatar
    Vasta Biku 28. oktoober 2017 at 08:15

    Mulle ka tundub, et maainimestel on nii liialdatud pilt linnaelust ja linnainimestest. Muidugi arusaadav jah et kontrast on olemas kui tulla kusagil pärapõrgust inimeste keskele siis tundub teistmoodi, aga millised need inimesed siis linnas olema peavad? Liikuma aegluubis ja jalutama rahulikult keset tänavat ja rääkima kõigiga? Ise olen elanud väikeses linnas kuni 22 eluaastani ja tahtsin sealt nii ära saada. Minu jaoks masendav koht. Elan nüüd Helsingis ja ideaalsemat kohta minu jaoks annab olla. Minu elukoht konkreetsemalt on küll väga rahulikus kohas ja nii mõnus on et saan ühistranspordiga minna iga kell igale poole. Kõik on alati olemas. Ja inimesed on küll minu arvates väga soojad ja abivalmid. Seoses oma tööga liigun palju ringi ja kortermajades inimesed ütlevad alati tere olenemata sellest et ma ei ela seal, lausa küsivad vahel et kas ma olen uus elanik ja räägivad niisama juttu. Minul pole küll olla mingit vajadust iga ühe jaoks keegi nagu see teine blogija tõi välja ja mulle meeldibki et saan elada oma elu ja sellest teavad ainult inimesed keda ma tahaks et teaksid. Ei jäta ka suuremas linnas keegi surema tänavale. Imelik arvamus.

  • Avatar
    Vasta Rennu 28. oktoober 2017 at 00:00

    Ma tõeline maakas. Käin kummikutes ja tahmaste riietega külapoes, poolunine, peas harakapesa… kedagi ei šokeeri selline asi ?
    Tead kôiki nimepidi, tead kôiki radu, salakohti jne. Seda ei anna kirjeldada. Näiteid on miljon. Maakas on ka tore olla ( eeldab tõesti ka autot ja lube 🙂 ) Linna lähen, siis närv on tunni aja pãrast must. Kôik ronivad parklas vôi mujal oma autodega ette, mutid kakerdavad ülekäigurajal, poodides on kilomeetripikkused järjekorrad jne. Kiire on mul koguaeg, maal pole see inimmass nii tihe. Külabaarid on ka ägedamad kui klubid minujaoks ☺
    Mina arvan, et ükski arvamus pole vale, kõik inimesed ju erinevad ning erinevate vajadustega. Linnaelu muudab mind närvihaigeks (kogemus olemas) ?

  • Avatar
    Vasta HS 27. oktoober 2017 at 22:50

    Olen 28 eluaasta jooksul elanud maal (a la sead ja põllud ja põkad), Tallinnas, Tartus, Pärnus, Paides (5s korteris ?) ja kahes nö külas Paide külje all. Hetkel elan ühes väikelinna lähedal asuvas külas, kust tööle sõita on 6km, külapood 1.5 km, esimene tankla 500m ning maja taga põllud, metsad. Ideaalne. Linn on lähedal, et pole päris uugametsa, aga samas oled maal ning mitte üks hing ei näe mu akendest sisse ja ei pea naabritega sõdu pidama teemal “kas pühapäeval tohib niita või ei”. Mul on vabadus teha mis tahan ja olla nii nagu tahan. Idee poolest võiksin isegi segamatult paljalt kuuse otsa ronida, ilma et keegi näeks, aga… not gonna happen ?

  • Avatar
    Vasta Tyy 27. oktoober 2017 at 22:50

    Armas Mariann ma olen kurb, et sa selle inimese kogemusele nii teravalt reageerid. Muidu sa ikka oled mõnus olnud. Selle lõigu järgi ei saa ka aru miks nii selline reaktsioon sinu poolt.
    Minagi olen pärit väiksest kohast ja mul oli seal …hmm- ütleme oma peretõttu väga raske noore neiuna ilma eelarvamusteta end kehtestada. Eelarvamusel on väikeses kohas väga suur mõju vahel ka laastav. Tollel ajal oli lõpuks suur õnn sellest kohast pääseda ja tunda suurt mõnu inkognito olemisest meie pealinnas. Just täpselt seda ma tundsin, et olen üks tuhandete hulgast hallis massis ja keegi ei torgi sind ja see oli niiiii hea tunne. Meil kõigil on erinev taust ja taak mis mõjutab me soove, tahtmisi ja tundeid. Mis ühele on rusuv on teisele kergendus. Elasingi Tln-s palju aastaid ja tundus, et see on minu koht aga saatusel on omad teed ja pidin kodukohta naasema. Tulin vastumeelselt just nende vanade mälestuste tõttu. Aga aeg oli voolanud ja inimesed vahetunud ning hetkel naudin ma just väikese koha mõnusid. Mind ei häiri enam miski mis varem oli ahastusse ajav.
    Vatupidi see on “relv” millega saan jutule ja inimesed teistmoodi mõtlema panna. Ei pea kõigele vastanduma. Küsi parem miks sa nii arvad? Lõpuks pole koht ja selles elavad inimesed milleski “süüdi”, ikka ise lood atmosfääri enda ümber. Vahel pole see kerge erinevatel põhjustel. Aga kõike seda me õppima tulimegi- suhtlemist harjutama.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 23:49

      Terava noodi paned sa vist ise külge siia, mina lihtsalt loon oma lugejatega arutelu, kus neile elada meeldib. Pole ju öelnud, et maal elada oleks paha?

      • Avatar
        Vasta Tyy 28. oktoober 2017 at 14:22

        Ok , võibolla tõesti sa ei tahtnud torgata. Mulle kõlas see nii. Sinult siis :
        /…………..pole kunagi näinud, kuidas inimesed SIHITULT ringi kiirutaks.
        Ma ei tea KUI aeglaselt need maainimesed siis kõnnivad, et Tallina tavalised tänaval jalutajad jubedalt kiirustavat tunduvad? /
        Jutt pole ju tegelikult liikumise kiirusest vaid üksteisest hoolimisest, tähelepanelikkusest, abivalmidusest. Võimalusest oma aega jagada, märgata. Linnas me sõltume transpordist, pikkadest vahemaadest. Ei mina, too kirjutaja ega ka sina ei arva, et üks koht on parem teisest. Lihtsalt suurlinnas punktide A,B ja C vahe võib IGApäevaselt võtta 5x rokem aega ja siis on see paratamatu , et inimene on nagu tramm oma liinil- keskendunud õigeaegselt sihtkohta jõumisele ega märka ümbritsevat. Igale oma ja nagu mina omas loos kirjutasin, et eri eluetappidel on olnud ka mul vastandlikud soovid, ootused. Oli aeg kui Tln oli see õige paik ja on aeg elada pisemas linnas ja arvata, et ei taha iial enam Tln-sse. Ometi ma ei välista ka seda võimalust endale. Inimeste kohanemisvõime on väga erinev.
        Ka suures linnas võib elu olla nagu külas, kui su elukorraldus ja käigud on väikesel areaalil, nagu Nõmmel, Kalamajas jne. Tekib kogukond kus üksteist teatakse.
        Kokkuvõte – kui sa tahad sõbralikkust, tähelepanelikkust, teretusi, ühistegevusi , siis alusta sellega ise ja sütita teisi, olenemata sellest kus sa elad. Oodata, et teised seda teeks on sama kui tahad enne palka ja siis vaatad selle pealt kas ka veidi tööd teeksid. Nii ju asjad ei käi mu meelest.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 28. oktoober 2017 at 14:27

          Ma ei tea mis tooniga sa seda lõiku lugesid, ma pigem ikka naljatlevalt, mitte röökides või vihaselt 😀

  • Avatar
    Vasta Anett 27. oktoober 2017 at 22:48

    Ma elan Manchesteris, mis on suuruselt TOP 5 linn Inglismaal. Ei mäleta mitmes. Keegi pole mind maha jooksnud. Veel.

    Ise jooksen tihti nagu arulage hommikuti. Viin oma kooke poodi ja mul on mingi paranoia, et keegi äkki lükkab mu koogi ümber kui ma seda 10 minutiga kodust poodi ei jõua viia. 😀 Jõuan kohale, siis võtan endale alati paar minutit, et hingeldada, enne kui uksest sisse astun. Iga kord poemüüja ütleb, et “Jumal küll, sa ei pea ju jooksma!” Ta ei tea, miks ma jooksen ja arvab vist, et ma tahan lihtsalt super täpne olla.

    Muidu mulle meeldiks ka sellises kohas elada nagu sina elad. Et linn oleks lähedal ent samas oleks kodu ümber loodust ja rahu ja jalutamisruumi. Ideaalne oleks muidugi selline koht, kust saab veel ka umbes poole tunniga randa.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 23:49

      Ma saan männiku karjääri jala 20 min, autoga 3 min 😀

      • Avatar
        Vasta Anett 28. oktoober 2017 at 12:39

        No see pole rand! 😀

  • Avatar
    Vasta Maris A 27. oktoober 2017 at 22:35

    Tallinn on minu arust kesklinn, äärelinnad on sellised rahulikud paigad kus peale varaste miskit muud põnevat ei toimu.

    Tallinna kesklinn on see koht, kus ma laseks kuuli pähe enne kui sinna elama läheks. Inimesed tormavad ja pidevalt nagu ora p. jooksevad ringi seal 😀 Ise ka sinna jõudes nagu jalg hakkab kiiremini liikuma.

    Oslos on veel hullem. Vankriga sinna minek oli hullumaja. Nagu ausalt inimestel suva, ronivad kasvõi üle vankri. Kui ilma lapseta käisin, siis titemammas vahtisid oma iphööni ja oleks mind maha niitnud, hea, et eest sain hüpata.

    Amsterdam oli veel hullem. Igal pool olid eriti kriipid inimesed. Kes olid keset päeva kes teab mis laksu all.

    Aga kõigis kolmes riigis ma elanud 13 minuti kaugusel linnast. Tallinnas- Peetris. Norras elan 10min rongisõidu kaugusel ja Amsterdamist elasin 13 min rongisõidu kaugusel. Kõik ideaalses kauguses ja pisikestes armsates linnades. Ma laseka maha kui ma elaks kusagil kaugel kaugel metsa sees ja tsivilisatsioon asub valgusaasta kaugusel. Ma hanguks ära 😀

  • Avatar
    Vasta :D 27. oktoober 2017 at 22:02

    Räpinale väga lähedal elan aga ikka on igatepidi kiire 😀 Aega võiks isegi ööpäevas rohkem olla.
    Olen ehtne maainimene, ma ei kujuta end üldse linnas ette. Auto on olemas ja kui vaja saab alati ka linnainimeste elu üle vaatamas käidud. Võib-olla sellepärast tundub, et seal inimestel kiire, kuna rahvaarv kordades suurem.
    Sellega tuleb kohe meelde, kui mu eesti keele õpetaja alati ütles, et te kirjandis ei kasutaks sõna KÕIK. Et KÕIK lapsed söövad putru. KÕIK mehed on sead ja KÕIK naised on ussid 😀
    Ühesõnaga nõme üldistamine.

  • Avatar
    Vasta Karolin 27. oktoober 2017 at 22:01

    Mina elan siin samas Kapakohilas ja just siin tahangi elada. Ilmselt ei koliks siit minema isegi siis, kui mulle peale makstakse ?

  • Avatar
    Vasta Carry 27. oktoober 2017 at 20:52

    Olen terve elu elanud väiksemas linnas. Mulle väga meeldib Tallinn, käia seal šoppamas või oma tuttavatel külas. Vahest võtame perega paar päeva Spas, käime kuskil lastega seiklemas jne. AGA ma ikkagi väsin sellest linnamelust ja tahan koju)). Mulle väga sobiks samasugune elulaad, nagu sinul..et elad linnas sees, aga pigem rahulikumas ja privaatsemas kohas. Kuskil Tallinna külje all võiks küll oma majake olla). Samas hindan väga neid võimalusi mida suurlinn lubada saab (alates igasugusest àarstiabist ja lõpetades kohtadega “kuhu minna”).

  • Avatar
    Vasta Piret 27. oktoober 2017 at 19:49

    Ma elan Sinust natuke Vabaka poole 8 korteriga väikses puumajas ja nagu ma armastan naerda, siis elan oma rõõmsas Nõmmemullis. Kilomeeter ühele poole on lasteaed, kus töötan, 2 km on Järve keskus. Mets-raba on siinsamas – nagu maal elaks – idekas. Mitte ühegi koha vastu ei vahetaks ?

  • Avatar
    Vasta Pille 27. oktoober 2017 at 19:39

    Maainimene, aga elan linnas. Noh, eks aastakümnetega harjunud ikkagi linna mugavustega, et toidupoodi ei pea kuskile kaugele sõitma, et tuttavad elavad enamasti samas linnas, trennid, kinod, teatrid.. Saab ka maalt käia, aga mugavus, mis muu. Logistiliselt on linnas ikkagi lihtsam, eriti lastega.
    Rääkides kiirustamisest, siis on ikka vaks vahet küll. Linnas käib kõik palju rohkem kella järgi. Bussid, poodide lahtiolekud, ürituste algused, kooli jõudmised, jms. Kõik aina kiirustavad tähtsate nägudega kuskile ja noh, tänasel päeval elavad 24/7 ninapidi telefonis ja kapselduvad. Maal aga kulgeb eluke enamasti ikka omarada, looduse järgi, päeva pikkuse järgi vms. Rohkem on ka niisams kulgejaid.
    Elan ise Tartus ja ka mulle tundub Tallinn palju kiirustavam linn kui Tartu, ehkki ka siin võib seda tajuda, kui suuremad rahvamassid koos on ja saginat ning infomüra korraga liiga palju saab. Käisin üle 5 kuu Lõunakeskuses, sattus olema nädalavahetus, kui rahvast seal ikka omajagu. Sain sellest sagimisest ja rahvaste voorimisest ja mürast ja reklaamide vilkumistest jne šoki. Kahene ei teinud muud, kui istus ja vaatas issiga uisutamist ja oli pärast seda laip. Ehk et oleneb ikkagi eluviisist, inimtüübist jms.

  • Avatar
    Vasta Katre 27. oktoober 2017 at 19:33

    Elan su lähedal kahekordses majas, kahetoalises korteris. Meeldib see, et siin on vaikne ja roheline, ei meeldi aga igapäevaselt kesklinna tööle ja tagasi sõites suurtes ummikutes istuda. Just seetõttu piidlen aeg-ajalt kesklinna korterikuulutusi. See võiks olla praegusest suurem korter, et mahutaks ka perelisa ära kui peaks tulema.

    Olen muidu pärit ühest alevist ja ausalt öeldes, ei jõudnud ära oodata keskkooli lõppu, et linna elama saaks. Pole veel kordagi tagasi igatsenud ?

  • Avatar
    Vasta Kairixxx 27. oktoober 2017 at 19:22

    Võid ju ka Triinu käest uurida, kuidas temale tundub, kas inimesed on väiksemas kohas teistsugused ☺

  • Avatar
    Vasta Kairixxx 27. oktoober 2017 at 19:20

    Elame perega Viljandis ja minu jaoks ongi see parim paik, kus lastega elada 🙂 Väike-rahulik linn, kus kõik vajalik on olemas. Elame linna ääres, ümberringi on vaikne ja rahulik, nn kesklinna saab mõne minutiga.. Lapsed saavad vabalt liikuda- pean seda linna piisavalt turvaliseks. Elame oma majas- pere kõige pisema saab üle ukse õue mängima lasta.. Ei oska enamat tahtagi ☺ Tallinnas ei tahaks mitte mingil juhul elada. Punktist A punkti B seiklemine võtab terve igaviku. Lapsi ei julgeks omapead kuskile saata..õnnetus õnnetuse otsa (muud raadiost ei kuulegi).. Ja tõesti on väiksemas linnas inimesed hoolivamad, minu kogemuste põhjal (ma ei pea silmas nii väikseid kohti, kus tõesti kõik kõigil hambus on).

  • Avatar
    Vasta Kaja 27. oktoober 2017 at 19:16

    Linnas elav inimene ei saagi sellest suures osas aru, millest Lipsuke kirjutas. Mina ka ilmselt ei saaks, kui mul poleks mõlemas, nii linnas kui ka maal, elamise kogemust. Linnas on elul hoopis teine rütm. Maal aeg seisab ja kulgeb omasoodu 🙂 Siin on aega küll selle kiire asjaga.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 22:19

      Ma ei vaidlegi, et maal on rahulikum ju, ma lihtsalt ütlen, et mul on piisavalt rahulik + saan väljas söömas käia, mitte ei pea leppima mingi ühe külapubiga 😀

      • Avatar
        Vasta Olemas 28. oktoober 2017 at 08:28

        Olen muidu pikalt su blogi jälginud ja kaasa elanud, aga sinu arvamusega ei saa ma kuidagi nõustuda. Lugesin Lipsukese postituse läbi ja minu meelest oli tema postitus viisakas ja arutlev, sinu oma ülbitsemine.Ega see ongi nii, et kui ise sa ei ole maal elanud, siis sa ei saagi aru et need fäääänsid restod, Spa-d, kino jne ei olegi elus kõige tähtsamad asjad, mille järgi ennast defineerida.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 28. oktoober 2017 at 12:04

          Sa lugesid siit küll midagi siis valesti välja, sest ülbitseda ma küll ei soovinud 🙂 Ma ei olegi maal elanud, seda ma räägingi! Postitus räägib sellest, miks hetkel mina maal elada ei tahaks, ma ei ründa või halvusta ju neid, kes elavad, jumala eest 😀

  • Avatar
    Vasta Katre 27. oktoober 2017 at 19:14

    No enamasti Tallinna inimesed ütlevad juba Tartu kohta, et nii nõme linn, kõik liiguvad kui aegluubis.

  • Avatar
    Vasta Triinu 27. oktoober 2017 at 19:07

    Ma saan aru küll mida selle all mõeldud on , et koguaeg kiire. Minu meelest ka- tallinnasse tulles, ma ei julge autoroolis ollagi , kuna see on ikka paras ellujäämiskursus??. Inimesed koguaeg kihutavad minu meelest kuskile. Sõidetakse paaniliselt nagu maailma lõpp oleks tulemas või ma ei tea, sekundite mäng on koju saada ??? aga vb see aint tundub ka mulle nii, ma ei tea ??. Muus osas, et kiiresti nö kõnniksid, ei ole täheldanud. Kuid liiklus on küll ulme ???

  • Avatar
    Vasta TN 27. oktoober 2017 at 18:45

    Nõmmekas siinpool. Oma maja jne jne. Ja võin ka kinnitada, et tõepoolest Tallinna inimesed on närvilised ja imelikud. Autojuhid kiirustavad ja trügivad ja teevad kummalisi manöövreid, et ühe auto võrra ette poole saada. Kuna linnas on palju erinevaid asju, mida teha, siis ei taha ju millestki põnevast ilma jääda ja planeeritakse enda päev veidi liiga täis. Ja muidugi võtab närvi krussi, kui hilinemas oled, aga just kisub tipptunniummikuks ära. Ja kuna vahemaad suuremad, kui maal, ja liiklejaid palju, siis kulub isegi lihtlabase kodu-töö-(trenn-pood) marsruudi läbimiseks ohtralt aega. Istud ummikus, mõtled, kuidas sa selle asemel juba kodus tahaks olla, ja üritad veel natuke kiiremini teha, et kohale jõuda.

    • Avatar
      Vasta Kaja 27. oktoober 2017 at 19:23

      Ei ole linnas vahemaad suuremad, kui maal. Vastupidi on ju. Maal pead poodi saamiseks sõitma 10 km maha, linnas on iga nurga taga pood.
      Elasin kunagi Stroomi rannas ja töötasin Lennujaama juures. See vahemaa Tondi kaudu sõites oli 17 km. Kui juhtus veel olema tipptund, sõitsin hommikuti pea tund aega. Maal sõidad sama pikka teekonda max 15 minutit. Pole foore, ülekäiguradasid, vahele trügivaid autojuhte.

  • Avatar
    Vasta Else 27. oktoober 2017 at 18:36

    Ma ei tea millises suurlinnas on Lipsuke elanud, aga ma olen tallinnas 7 aastat elanud ja nüüd 1,5 aastat Pariisis ja ei tea kedagi ega ole näinud, et siin ega Tallinnas saad infarkti ja sind jäetakse keset teed lebama. 😀 Pariisis on inimesed suhteliselt viisakad ja abivalmid, ja isegi mööda minnes vabandatakse (näiteks metroos, kui on kitsas jne).

    • Avatar
      Vasta Biku 28. oktoober 2017 at 08:18

      Jaa Helsingis ka minu arvates keegi ei jookse kedagi ilma vabandamata teist maha ja ei lömasta. Alati vabandatakse.

  • Avatar
    Vasta dede 27. oktoober 2017 at 18:19

    Sündisin Haapsalus, peale keskkooli suundusin Tallinna ülikooli. Sain kahe lapse emaks, korteriomanikuks Viimsis. Siis aga võtsime taas suuna kodulinna (kui teine laps oli 6k). Nüüd on mul 3 last, elame lausa maalm ka Haapsalu oli kiiga suur 🙂 Ma ei kujuta ette, et peaksin elama linnas, suurlinnas. Last üksi õue lasta ei saa, koguaeg peab olema valvel. Mitte iial….iialgi, ei koliks ma enam linna. Lapsed käivad küll Haapsalus koolis-lasteaias ja beebiga sõidutame neid igapäevaselt edasi-tagasi, aga oma kodu kuusemetsas, linnast eemal, naabrtest eemal….see on imeline!

  • Avatar
    Vasta Kratt 27. oktoober 2017 at 18:19

    Kuigi olen sündinud ja kasvanud (oma isiklikul arvamusel) Tallinna kōige mõnusamas linnaosas Nõmmel, on maale kolimine siiski olnud täielik bliss. Linnas elades ei osanud millegi üle kurta, kuid nüüd juba peale paari tundi linnas hakkan koju igatsema. Koduteel juba tunnen, kuidas meel muutub rahulikuks ja tuju heaks. Nõmmel turul-kaltsukas-sõõrikukohvikus käin siiani ja naudin seda aega, kuid igapäevaselt elada ja lapsi kasvatada ma seal enam kindlasti ei sooviks. Endalegi üllatuseks täielik maakas siinpool!

  • Avatar
    Vasta kapakohilast 27. oktoober 2017 at 18:19

    gümnaasiumis sai kehka tunni ajal (jep, tegime tunnikese koolist poppi?) klassikaaslastega Tallinnas lõunal käia Kohilast 😀 Niiet pole see restosse minek ka eriline ettevõtmine ?

  • Avatar
    Vasta Noomi 27. oktoober 2017 at 18:18

    ma olen elanud nii Räpinas, kui Tartus ja ma poleks nii kindel midagi, et keegi sulle seal appi tuleb kui infarkti saad ? lisaks minu hinnangul on linnainimesed ikka hulga avatumad ja sõbralikumad, samuti on arstiabi linnas ikka tunduvalt kättesaadavam, kui Räpinas. Lisaks on Räpinas ysna kallis elada, kui sa just ise oma toitu ei kasvata. Toidupoed on kallid, lapsed trenni ja riideid ostma sõidutad ikka “linna”. Kuigi kui aus olla siis eks ikka seal tühja passida on “rohkem aega” küll- samas minule ei meeldi seda teha üheski kohas. Räpinal on omad võlud, minu jaoks on see lapsepõlv aga kui mõelda, et sinna kolida- ma ei usu, et suudaks. Aegluubis võib öelda aga küll, et liigutakse! ??

  • Avatar
    Vasta Helge 27. oktoober 2017 at 18:04

    Mina olen täismaainimene, olen ka Rakveret proovinud aga pole minu jaoks. Mul ei olnud seal õhku lihtsalt( no sündinud maakas nh). Kuid tegelikult mina ei saa küll öelda, et maal elavad toredad ja lahked inimesed, see on nagu ussipesa( kes kellega ja kus käib, mis teeb ja miks teeb. Kõik on kõigi asi, ma siin oma kodus nt.lasin püksi siis tunni pärast teab kogu küla ja topelt). Abistamine on eriti välistatud( kui sul ikka raske vne.on siis oled ikka ise süüdi ja vaata ise kuidas hakkama saad). No eks muidugi nagu igal pool, on ka erandeid. Ja ei saa küll väita, et maal inimesed ei kiirustaks, mul on küll koguaeg kiire, pidevalt pean kuhugi sõitma või minema( pole seepärast isegi võimalik kindlatel aegadel oleval töökohal käia). Puhas pläma see maaelu roosiaias elamise kohta, parim siin ongi hingatav õhk ja väiksem müratase 🙂

  • Avatar
    Vasta Tiia 27. oktoober 2017 at 18:03

    Mina olen see inimene, kes kogu aeg kiitustab. Tuhisen mööda tänavaid ringi, endal 100 sees 😀 Mulle lihtsalt ei meeldi rahvamassis olla ja tahan kiirelt ühest punktist teise saada. Nt töölt koju liigun kesklinnas ja no mis sa teed, kõigil on niiiii palju aega, et mul ees uimerdada. Ma muidugi ei jookse kellelegi otsa ega käitu ebaviisakalt ja just viisakuse pärast peangi teiste uimerdajatega sama kaua uimama 😀 parema meelega tuhiseks koju kiirelt, aga kesklinnas jalakäijate teel ei anna väga kiirelt liikuda, aga sedasi teistega samas tempos uimates, mõtlen küll endamisi, et inimesed on nii aeglased. Ei, linnas ei ole ainult kiire ja trügimine. Ainult minul on vist kiire… 😀

    • Avatar
      Vasta M 27. oktoober 2017 at 20:06

      +1
      Kolisin Tallinnasse kaks aastat tagasi ja kui hakkasin kesklinnas tööl käima siis mõtlesin küll, et mis kuradi kiirest linnaelust mulle varem on räägitud kui siin kõik nagu teod uimerdavad 😀
      Siin hakkasin samuti aru saama, miks lätlased räägivad, et eestlased on kohutavalt aeglased. Nii lihtsalt ongi. 😀

  • Avatar
    Vasta M 27. oktoober 2017 at 18:03

    Selle “linnas on inimestel koguaeg kiire” all mōeldakse pigem seda, et võrreldes maal elamisega (ja ma mõtlen täiesti maal, põldude ja metsade vahel) on tõesti tegelikult inimestel kiire. Maal olles on selline tunne, nagu mitte ükski kiire kohustus ei vaja tegemist ja vabadus on igalpool akendest välja vaadates. Ja seda niiöelda linnakiirust ei mõelda ainult Tallinna suhtes, see on pōhimōtteliselt iga linnaga nii. Aga eks mōlemas kohas elamisega on oma plussid ja miinused. Super on see, kui argipäeva kodu on linnas ja nädalavahetusel saad aja täiesti seisma panna ja lähed ja naudid seda mōnusat loodust ja tunned elust rōōmu!

  • Avatar
    Vasta C 27. oktoober 2017 at 17:57

    Olen äärelinlane ja kõik ongi super. Vajadusel saab 20-30min kesklinna, aga muidu elan ikkagi maaka elu külapoodide ja kõik-teavad-kõiki külarahvaga. Tööl käin iga päev linnas ja kui tahtmist saab oma kiire elutempo vajaduse rahuldatud. Kuigi rohkem sõltub see vast inimesest, julgeks öelda, et olen maakas küll, aga mõni päev on küll orav rattas, just kui laps on haige ja vajab hommik-õhtu hoidja vahet sõidutamist.

  • Avatar
    Vasta Tomka 27. oktoober 2017 at 17:55

    Ilmselgelt on linnas inimesed närvilisemad. Maal on inimesed tsillimad.
    Alati kui linnast maale sõidan, tunnen kuidas linnapiiril juba kuidagi vabam ja kergem hakkab olla.

  • Avatar
    Vasta G. 27. oktoober 2017 at 17:54

    Muidu olen Terve elu Tartus elanud, aga maja ostsime Tartu külje alla. Nii, et nagu maainimesed, aga käime igapäev Tartusse tööle ja ei tunne, et Tartus elu nii kiire kiire oleks, aga küll on Meie endi elutempo kiire, seega on see vast ikka nii milliseks ise oma elu elad 🙂

  • Avatar
    Vasta Liis 27. oktoober 2017 at 17:48

    Elan maal, kunagi oli ka linnas korter, suhteliselt kesk linnas aga siiski peale lapse sündi ihkasin maale oma maja. Korteris oli kuidagi nüristav elada. Maal aga saadan lapse oma hoovi mängima ja ise saan rahus päikest võtta või muru niita. Mulle meeldib, et siin on vaikne ja rahulik. Armas pisike ja kokkuhoidev lasteaed ja kool. Mulle meeldib see, et mul on palju ruumi, suvel lükkan terassi uksed laiali ja lihtsalt naudin, lähen kasvõi alukate väel kohviga õue, sest pole kedagi keda see häiriks. Külaliste majutamiseks ruumi puudust pole ja isegi vähekene kõvem lärm ei sega nö naabreid, keda meil pole. Talved on ka maal ilusad, teed kaminasse tuld ja vaatad kuidas väljas sajab laia lund. Isegi lume lükkamine on mõnus 🙂 igaljuhul elan maal ja mujale ei ihka 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:53

      Ma saan kõike neid asju teha linnas elades ka 😀

  • Avatar
    Vasta Mirjam 27. oktoober 2017 at 17:45

    Elasin kunagi Lääne -Virumaal yhes linnas ja kui sealt Tallinnasse kolisin oli alguses ka sama tunne, et miks keegi otsa ei vaata voi ei tereta vms ja mind jubedalt häiris see bussi trygimine ja miks keegi vanematele inimestele istet ei paku ja bussijuhile ei äitahh tere ei ytle. Nyydseks olen elanud 10 aastat Tallinnas ja enam ammu ei tundu yldse kiire. Pigem on see, et kui lähen tagasi kodulinna siis ajab närvi kui aeglane on kõik. Tallinnast kolisin lennujaama taha külasse 3 aastat tagasi ja just sellepärast, et laps kõnniks ise kooli ja ,et ta saaks õues mängida rahulikult ilma et peaks kartma mingeid joodikuid ja systlavendi ( 10 aasta sees elasime kolm ka lasnas) ja et ma ei peaks olema lapsele taksojuht. Ise läheb ratta/tõuksi/jalgsi kooli ja trenni. Meeldib siin see mis meeldis kunagi kodulinnas, et saab laps olla õues ja mina ei peaks muretsema. Ise kyll töötan Tallinna kesklinnas aga õhtuks on kohe hea kui koju jõuad. Enam näiteks ei meeldi käija Virukeskuses ja vanalinnas, kunagi ainult seal jalutasingi. Vahel kui tahan sagimist siis lähen lennujaamast trammiga tööle ja selleks korraks on inimestest kopp ees (muidu sõidan autoga toole). Tallinnas on elu kiirem kyll tegelikult ja liikluse hullus mulle meeldib, vahel kui käin kuskil teises linnas siis ajab närvi see mune,ine juba ?? päris kuskil maal 24/7 ei suudaks elada ja linn peaks olema jalutuskæigu kaugusel, et saab mingi süsti kätte kui vaja ??

  • Avatar
    Vasta Evelin 27. oktoober 2017 at 17:37

    Mina kui krooniline kolija ja rahutu hing olen elanud jube paljudes kohtades, ka Tallinnas, samuti maal. Isegi Londonis elasin mitu aastat. Ja mulle meeldib linnas. Väiksemate kohtade puhul mind just häirib see, et kõik sind teavad ja tunnevad ja oma nina sinu asjadesse topivad (ei ole sama, mis sõbralik kaasaelamine ja abi pakkumine). Linnaelu juures naudin seda anonüümsust, mida on võimalik vajadusel saada. Sest oma lähedaste ja sõprade ring, kelle seltsis mitte- anonüümne olla, on ju niikuinii ka olemas. Elupaiga rahvaarvust viisakus või mitteviisakus minu meelest väga ei olene, kui üldse, siis äkki kultuurist ja kasvatusest. No ei ole mina viisakamaid inimesi kohanud, kui Londonis elades. Ja ega Eestiski suuremates linnades keegi nägu täis pole sõimanud, kui abi vaja. Loomulikult matse ja pohhuiste leidub igal pool ja need võib- olla kipuvad eredamalt meelde jääma või ehk on inimesed kuidagi harjunud ennast omaette hoidma, aga anna ainult võimalus ja tee ise ots lahti ja vahel lausa imestad, kui lahked ja abivalmid võivad inimesed olla. Ja kui rääkida kiirustamisest, siis näiteks kaubanduskeskustes ja eriti poodide vahekäikudes ajab mind väga tihti närvi just see, et inimesed kohutavalt uimerdavad ringi. Minul on ostunimekiri näpus ja tahaks läbi poe tuhiseda, aga ei saa! Ja kes tahab kiirustavaid inimesi näha- minge Moskva metroosse- vot seal võidakse sind tõesti surnuks joosta, kui sa tempos ei püsi:D

  • Avatar
    Vasta Tr 27. oktoober 2017 at 17:36

    Olen elanud pool oma elust Kristiines ja teise poole Kadriorus aga olen alati teadnud, et päris oma kodu tahan ma linna lähedale maale ja ma ei pea selle all silmas karbikülakesi Tallinna piiril. 3 aastat tagasi ostsime Tallinnast 30km kaugusele vana talumaja, praegu küll toimetame kahe koha vahet aga lähikuudel kolime päriselt maale ära. Ma olen selline inimene, kes vajab melu, mulle meeldib shopata, restoranides süüa ja elada veidi sellist “kiiret ja glamuurset” linnaelu aga ometi ei jõua ma ära oodata, et saaks päriselt maale elama. Ma sõidan maalt linna kiiremini kui linnasiseselt enamus kohtadesse. Ma saan oma õuel palja peega ringi jalutada ja inimesed on tõesti abivalmivad ja märkavad. Kogukond hoiab kokku, teevad ühisüritusi, laatasid jms, kus kõik õlad alla panevad. See on selline ühtsusetunne, mida ma linnas pole kunagi tundnud, lisaks see rahu ja vaikus, privaatsus ja see loodus…inimesed ütlevad küll, et ahh kui ma tahan loodusesse, siis ma saan sinna ju sõita. Jah, saabki aga igapäevaselt keset metsi ja põlde näed sa looduse selliseid külgi, millest muidu midagi ei teagi. Ma naudin seda tunnet, et ma käin suurkontoris tööl, olen keset restorane, poode ja melu, kuid õhtuks olen nagu teises maailmas. Igaühele oma aga olen õnnelik, et minu oma on just selline nagu ta on 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:39

      Jah, kui linnas tööl käid ja linna asja on enivei, siis sa saad tõesti parimat mõlemast maailmast 😀

  • Avatar
    Vasta S. 27. oktoober 2017 at 17:33

    Ma olen 100% linnainimene. Ei suudaks never maal elada. Olen terve elu elanud Tallinnast 30min-1h kaugusel ja terve elu olen unistanud, et kunagi elan kesklinnas. Nüüd elangi kristiine piiril ja ei saaks rohkem rahul olla. Kõik on nii lähedal ja saan peolt taksoga odavalt koju ja saan alati kuskile minna. Tallinnast väiksemasse kohta ei tahaks never kolida, ainult suuremasse.

  • Avatar
    Vasta K 27. oktoober 2017 at 17:23

    Ma elan Kesk-Eestis külas, mis on suuremast linnast 3km ning mida mitteametlikult loetaksegi linna osaks. Minu jaoks on see perfekfne, et minu maja ûmbritseb mets ja põld ja teised eramajad, kuid samas pole ma täielik maakas ja saan iga hetk linna minna omi asju ajama ning kuna hetkel veel mul lube ka pole, siis olen veel eriti rahul.
    Varem elasin väikelinnas, korteris. Korteris elamine tundub nii ahistav. Meil olid veel mega õhukesed seinad ka. Kuulsin isegi, kuidas naabrimees köhib ja ûldse kuidagi rõve oli.

  • Avatar
    Vasta Kristi 27. oktoober 2017 at 17:22

    Kui Pärnust Tallinna kesklinna kolisin, siis tundus küll, et inimestel on nii kiire, et hingatagi ei jõua. Kõik ronivad ja pressivad igale poole nagu maailma lõpp hakkaks tulema. Hiljem harjusin juba ära ja oli suva.

    Praegu elan Hispaanias, Malagas ja siin tundub üsna lebo. Pole mingile tunglemisele veel ette jäänud. Aega paistab ka jaguvat siin kõigil küllaga :D.

  • Avatar
    Vasta Pille 27. oktoober 2017 at 17:21

    Lipsukese jutus on iva. Sa ehk ei tajugi seda erinevust, kuna sa oled terve elu linnas elanud. Aga otseloomulikult käib maal elu veits teises tempos. Üldine vaib on linnas ikkagi kiirustav ja närviline. Näiteks kui Hiiumaal aega veedan, siis oleks küll nagu täiesti teisel planeedil (Tallinnaga võrreldes). Kuigi ka seal käiakse vajadusel kiires tempos 😀 , siis tegelt on elu ikka maru rahulik ja mõnus.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:23

      Ma arvan, et asi on lihtsalt selles, et linnas on ROHKEM inimesi, mis tekitabki selle näilise sagimise. Aga jah, maal on muidugi rahulikum, ega ma ei saa vastu vaielda. Küll aga eelistan ma võimalust iga kell minna näiteks mereannirestorani minna, või viia lapsed spontaanselt spasse ujuma, või kinno või ma ei tea. Also ma ei julgeks maal vist kungai üksi olla 😀

      • Avatar
        Vasta Pille 27. oktoober 2017 at 17:58

        Vot see on küll jah, et ma ei taha (pean jälle Hiiumaa näite tooma) mitttte kunagi viimasena all korrusel olla, isegi kui maja on rahvast täis ja justkui pole loogiline maja taga mügisevat metsa peljata. Aga kuskil täitsa metsa vahel elada…see nõuab midagi, mida minus hetkel veel olemas pole ? Palju julgust.
        Samas, linnas ma ei julge pimedal ajal niisama väljas käia. Maja uksest autoni on lagi. Juba aastaid pole pimedas nt tänavatel kõndinud. Mul on paar rõvedat kogemust ja usaldus selle linna ja tema inimeste vastu on jumala minimaalne ? Hiiumaal seevastu ei vaata ma samades tingimustes isegi üle õla, sest midagi pole karta.
        Aga nagu sa isegi ütlesid, siis pm harjumuse asi.

      • Avatar
        Vasta A 27. oktoober 2017 at 20:30

        Seda saab kaugemalt ka teha!
        Olen ise kesk-Eestist. Mitmel korral olen katsetanud Tallinna elu – küll Mustamäel, küll peaaegu kesklinnas ja lõpuks 3km kaugusel lennujaamast, aga hing jääb pigem väikelinna. Ma olen aktiivne inimene ja küllaltki kiire ringi sabija, aga vot sealgi häiris mind see, et enamus (rõhutan- mitte kõik) inimestel on nii mega kiire, et nad lihtsalt jooksevad su pikali. Naeratada märkavad vähesed! Kui sina seda teed, siis mõni vaatab, et huvitav, mis sellel viga on. Olen päris mitu eksperimenti teinud. Ausalt, mõni vaatab veel järgigi. Eks väiksemas kohaski ole omad mured jne. Kuid tõesti väiksemas kohas see looduslähedus, rohkem naeratavaid inimesi, kogukonna tunne, mõnes mõttes rahulikum tempo – see lihtsalt on teine. Ja vaadates Tallinnas või Tallinna lähiümbruse lapsi, siis veendun aina rohkem, et väiksemas tsiviliseeritud kohas on oma järglasi parem kasvatada. Räägin oma kogemustest ja ei anna hinnanguid… aga lapsed lihtsalt on närvilisemad ja vanematel pole nende jaoks aegagi, sest on vaja ala suure laenu maksmiseks töötada mitmel kohal… Ja ma ei saa kuidagi väita, et ma mujalt ei saa kuskile käia. Sõidan tunnike siit väikelinnast, mis mõnele ilmselt on täielik küla, spaatama, veekeskusesse, teatrisse, restorani ja võin kihla vedada, et olen rohkem näinud ja teinud kui mõni põline linlane. On inimesi, kellele meeldib linn ja selle lähedus, aga on ka neid, kellele ei… aga ei tasu arvata, et väikesest kohast kuskile ei saa ja tempo on aegluubis. 🙂

  • Avatar
    Vasta Marju 27. oktoober 2017 at 17:18

    Elan linnas. Ja ma ei saa siiani aru miks on inimestel kogu aeg kiire. Jah vahel on tunne et ööpäev peaks olema paar tundi pikem. Et asjadega valmis saada. Aga üldiselt aitab hea aja planeerimine. Algul oli mulle see nagu tuunateadus, kuidas see töötab. Aga kui asi paika loksus siis polnudki enam kiire. Nii et nyyd kulgeb kõik omas tempos. Kasvatan kolme poissi. Käin koolis. Hiljuti võtsin veel endale kassipoja ka kes oli metsik. Aga nüüd kui temaga tegelenud olen üle nädala, siis nõuab juba sülle ja paisid. Ja muidugi muud kodused tööd. Ja ps koristan siis kui aega saan, sest see minu jaoks hetkel pisimure. Ok nõud ja pesupesemine on igapäevased.

  • Avatar
    Vasta Tr 27. oktoober 2017 at 17:17

    Kasvasin maal. Siis elasin üle 10a Tallinnas, kauem ei suutnud. Kolisin tagasi maale ja nüüd on hing rahul:)
    Muutusn närviliseks kui pean nt minema kaubanduskeskusesse poodi…mulle ei meeldi need. Toitu ostan pisematest poodidest mis töö ja kodu vahele jäävad.
    Maal on lastel mõnus ja endal ka.
    Linnas pole vahet, kas elada majas või korteris..linn on linn.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:19

      No korteril ja majal (ning asukohas linnnas) on ikka suur vahe. Mina küll ei ütleks, et on täpselt sama hea elada lasnamäel paneelmaja viienda korruse korteris, vs nõmme mändide vahel oma majas metsatuka kõrval 😀

      • Avatar
        Vasta Anne-Mari 27. oktoober 2017 at 17:50

        Ja lisaks siis veel lasnamäe paneelmaja viies korrus vs Nõmme paneelmaja viies korrus 🙂 Ma nimelt elan viimases ja no superluks. Majataga männimets koos mänguväljakuga, majas PALJU lapsi ja abivalmid elanikud, kõik teavad kõiki 🙂 Ja samas jääb mugavus poodide ja restoranide läheduse osas, rongiga saab kesklinna ca 10min’ga, bussiga ca 25min’ga 🙂 Toidupood on suur ja tänu selvepultidele saab kiirelt samas käidud 🙂

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:53

          Ma ei ütlegi, et lasnamäel elamises midagi halba on. Aga sellegipoolest ei ole see ju SAMA, kui elada oma majas, oma suure aiaga, selles on mu point. Ma olen ise terve elu korteris elanud ja ma ka ei leidnud, et mul seal halb elada oleks olnud.

          • Avatar
            Anne-Mari 27. oktoober 2017 at 21:56

            Jaa, aga mul on kogemus nii lasnamäe, mustamäe kui ka Nõmme paneelikatega ja viimane on neist selgelt mõnusaim 🙂 Linnalähedal maal majas ja Saaremaal majas olen ka elanud, aga vot Nõmme korter on ikkagi mu lemmik 🙂 No ei ole minus seda majaomaniku soont 😀

          • Mallukas
            Mallukas 27. oktoober 2017 at 22:16

            Eks igaüks elabki seetõttu just seal, kus ta ISE tahab 😀 mina sind majja kolida ei käsi 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:21

      Aga nagu ma ütlesin, see, kus inimesele meeldib, oleneb ju inimesest. Sa ise ka ütled, et kasvasid maal ja seega meeldib sulle maal- Lipsukesel samamoodi. Mina kasvasin linnas, aga naljakal kombel oli mu lapsepõlvekodu natukene sarnane praeguse elamisega. Elasin küll Pärnus korteris, aga ka maja ees oli mets ja karjamaa ja polnud nagu keset linna.

  • Avatar
    Vasta Kätlin 27. oktoober 2017 at 17:15

    Ma elasin 4 aastat Tallinnas kooli ajal, muidu Pärnus. Pärnu elutempo- alustame liiklusest juba!!!! on 10x rahulikum kui seal elades. Inimestel on aega juttu ajada jne. Tlnas oli kiire tsau ja edasi.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:17

      Ma küll räägin nendega, kellega ma tahan rääkida, rohkem kui tsau 😀

      • Avatar
        Vasta Kätlin 27. oktoober 2017 at 17:24

        Vb mu semud olid ebaviisakad ??

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 27. oktoober 2017 at 17:29

          Jah, sindrinahad :D!