KARDO

isadest ja isadepäevadest ja kingitustest

2. november 2017

Ma pidin ükspäev pooleks naerma, kui lugesin, et isadepäevakingitustega saab lausa lapse ja isa vahelist sidet luua. Ma ei tea, kui just kumbki teineteisele oma neeru ei anneta, siis ma ei kujuta ette, mismoodi mingisugune materiaalne asi saaks sellist sidet luua ja suurendada. Okei, kui tegemist oleks mingi elamusega, siis ma saan veel aru. Kardo näiteks rääkis, et kunagi ta isa viis ta õllesummerile ja ta siiani mäletab seda, et nii tore oli isaga kuskil kahekesti käia ja aega veeta. Vahet pole, et õllesummeril. Sellised asjad ja kooskäimised jäävad lastele hästi meelde. Nii isadele, kui ka lastele.

Ise ma küll ei arva, et see isadepäev oleks nii tähtis püha, mida hullult pidada ja selle puhuks kingitusi kokku osta. Ma unustaks isadepäeva üldse ära, kui koostööpartnerid ei kirjutaks, et ou, kuule, varsti tuleb, kirjuta sellest ja tollest. Ja muidugi blogid täituvad ka postitustega, et mida kõike isadele vaja oleks selleks tähtsaks päevaks kinkida.

Ütlen ausalt, ma isegi ei tea, mis kuupäeval täpselt see isadepäev on, aga seda ma tean küll, et me oleme sellel päeval Tenerifel. Ja kui mul peaks sel päeval meelde tulema, et oo, isadepäev on, siis  ma luban pühalikult, et lasen Kardol kauem magada, teen talle hommikul vahelduseks ise kohvi ja hommikusöögi ning proovin terve päeva mitte möliseda ja olla lihtsalt tänulik, et ma viis aastat tagasi kogemata just sellest mehest rasedaks jäin :D Ei saagi öelda, et ma just ta enda laste isaks valisin, või noh, teise lapse isaks juba valisin jah täitsa meelega, aga esimene kord oli see puhas juhus ja no…aitäh, juhus!

Ma olen tõesti iga päev aastast tänulik, et mu lastel esiteks üldse ON isa. Ma olen ise terve elu üsna isata kasvanud, kui mitte arvestada kasuisa, kelle ma sain 10 aastaselt. Naljakas on see, et teda olen ma võtnud rohkem kui nagu mingit semu, kui isa ja ise arvanud, et see on mingi teine fiiling. Samas kui ma vaatan Kardot ja lapsi, siis mis muud ka Kardo neile on, kui üks suur sõber. Muidugi väga hea sõber, kes neile süüa annab ja nendega koos pulli teeb ja neid lohutab, kui tuju paha, või kui hitlerema on jälle midagi keelanud – kuhu siis mujale joosta, kui issi sülle kaebama.

Igatahes olingi ma täiesti kindel, et mingit särki või tassi ma Kardole ostma ei hakka. Ma lihtsalt olen seda juba minevikus teinud ja kuigi see toona tundus mulle armas mõte teha talle särk Mari pildiga “minu parim sõber”, siis praegu ma mõtlen, et kas ta seda üldse kunagi kandis või mis sellest üldse sai. Ühesõnaga, sellised mõtted olid mul siis, kui ma hakkasin sellest isadepäevatrallist mõtlema.

AGA! Ühel päeval läks meil Kardoga jutt auhindadele ja medalitele ja Kardo ütles, et ta pole kunagi kuskil võistlusel osalenud, et tal oleks mingisuguseid medaleid või autasusid- no ja siis ma mõtlesingi, et kuigi isadus ei ole võistlus, siis KUI oleks, oleks Kardo vaieldamatult esikohavääriline. Ja kui nodi.ee pakkus, et kas ma nende kaubavalikust midagi Kardole kinkida tahaks ja ma seda kuldset Oscarit nägin (link), siis ma mõtlesin, et no vot SELLE ma kingin talle hea meelega. Las ta siis saab oma esimese autasu, sest no see mees on seda väärt. Isa, mitte ainult suure algustähega, vaid läbivate trükitähtedega, noh!

Mul on tegelikult hea meel näha, et kõikidel minu parimatel sõpradel on “vedanud” sellega, et nende lastel on tõesti hea isa. Lugedes, mis tänapäeva maailmas ümberringi toimub, siis tegelikult tuleks seda hinnata. Muidugi, kui ise oled sellega harjunud, siis ei tule selle pealegi, et nii palju on isasid, kes oma pere juurest minema kõnnivad, kes oma lapsi löömise ja hirmuga kasvatavad, kes ei viitsi nendega absoluutselt tegeleda. Seda enam tahan ma hinnata seda, et Kardo viib Mari rattaga sõitma, et minna tammetõrusid korjama, läheb temaga ujuma, kui mina ei viitsi ja Mari muudkui “sulla-sulla” korrutab. Seda, et ta märkab, armastab, hoolib ja tegeleb oma lastega sellisel määral, et ma ütlen ausalt, et kui meil tütred kunagi enda isasuguse mehe leiavad, siis on minu emasüda rahul.

Sellised isad on oscarit väärt küll! Ja kuna ma Tenerifele seda oscarit kaasa tassida ei viitsinud, siis andsime selle täna Kardole üle. Oi, kus ta alles rõõmustas ja pani selle oma arvuti kõrvale riiulile. Mulle üldiselt sellised nipsasjad ei meeldi, aga no las see olla :)

Ma tahan teile südamele panna, et isadepäev ei tohiks olla päev, kus te ostate mõtlematult mingeid suvalisi vidinaid kokku, mis on ostetud, sest noh, isadepäev ja peaks ju midagi kinkima. Ma ei väida ka, et sellised kruusid-särgid ei oleks äge kingitus, kui neid on VAJA. Ala kui issi lemmiktass on just katki läinud, siis miks mitte kinkida talle isadepäevaks uus. Aga kui kapp on tasse täis ja selleks vajadust pole, siis miks? Pigem mõelda, et mis võiks teie pere issit rõõmustada. Olgu selleks siis mingi tobe oscar, eriline hommikusöök, tore päev perega või kõige tavalisem kaart. Mari näiteks täna meisterdas kaardi, kuhu joonistas issi peale. Ma aitasin kirjutada.

Niiet võiks öelda, et meie peres on vist täna isadepäev. Ega me ei olegi kuigi meinstriim olnud :D

Kas teie tähistate isadepäeva ja mida kingite, kui üldse? :)

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Pisi 4. november 2017 at 09:14

    Meil teevad lapsed koolis ja lasteaias isadepäeva kinke juba mitu aastat. Mina ise sel päeval muud ei taha, kui terve perega koos olla. kahjuks mees aga olnud aastaid isadepäeval tööl ja peab leppima õhtul mõned tunnid koos olemisega. See eest me oleme perega koos, kui kõigil vaba päev.
    Kuna minul ja lastel on medaleid kogunenud ja mehel pole ühtegi, siis olen ise ka mõelnud selle karika peale. Kas oskad kvaliteeti kommenteerida?
    Suht imelik on see, et inimesed on kinni minevikus. Minagi ei ole enam sama inimene, kes olin 6a tagasi. Kui 9a tagasi esimene laps sündis, siis sa ka mehele kinke tehtud isadepäevaks. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem lasen lastel teha isale neid kinke. Meie peres meeldivad mehele need kaardid, mida lapsed iga aasta meisterdavad. Mehel lausa kast ostetud, kuhu need kaardid kogub.

    • Reply Mallukas 4. november 2017 at 09:31

      Karikas on päris raske ja kobakas. St see kuldne osa on vist plastik, aga alumine osa on raske kivi, seega on ikka selline toekas värk :)

  • Reply Õpime eesti keelt 3. november 2017 at 12:56

    Mis värk nende läbivate hüüumärkidega on?

    • Reply Mallukas 3. november 2017 at 13:29

      mis värk nendega olema peab? küsivad leiba sul või :D?

  • Reply Diana 3. november 2017 at 10:44

    Me lapsega ikka iga aasta meisterdame või teeme miskit issile, juurde ostan ekstra miskit mida tal vaja nt lõhna või miskit asjaliku ja selle päeva veedame kõik koos kodus või lähme kuskile. Nüüd mõtlesin, et me pole ammu kolmekesi pildistamas käinud. Viimased pildid on sellest ajast lastud teha fotograafil kui Dora oli 6.kuune. No appi ja laps on praeguseks 6 aastane?. Mingeid pilte ikka ka kolmekesi meil aga just selliseid ilusaid mida raami panna ei ole. Nii, et viimane aeg uued armsad pildid raami saada.
    Ja ei arva ,et isadepäev just see ainuke püha on kus koos asju teha aga natukene annab selleks tõuke küll, et selline armas päev ja seda ei saa maha magada lihtsalt niisama.

  • Reply Kadi 3. november 2017 at 00:23

    Mina enda issit pean iga aasta ikka meeles. Tal on sünnipäev isadepâevaga lähestikku seega saan alati mingi kombo teha. Üldiselt olen praktiliste kinkide tegija, tean tema eelistusi ja asju. See aasta saab ta veekeskusesse kuukaardi :) kuna ta regulaarne ujumas käija.

  • Reply Kaisa 2. november 2017 at 22:35

    Mina tellisin issile ja lastele “Big trouble” ja “little trouble” särgid… alles hiljem koitis, et oleks võinud endale “No trouble” särgi tellida :D:D Ja siis fotograafi juurde tõtata ja ilus perepilt teha :D

    • Reply Rita 3. november 2017 at 13:22

      Nii äge idee!! ?

  • Reply Jane 2. november 2017 at 21:57

    Minu enda isa on surnud. Kasuisale ostan mingi hea käsitöö õlle ja sinna kõrvale lihavärki. Mees sai eelmine aasta laste piltidega võtmehoidja, graveeritud pildid. See aasta piirdun millegi sarnasega nagu kasuisale. Elukale meeldib hästi süüa ? Poja teeb koolis nagunii kingi ja nööbi on veel liiga väike, et ise teha. Võibolla mökerdame näpuvärvidega midagi vinget.
    Minu jaoks on isadepäev, emadepäev ja jõulud väga tähtsad. Just meelespidamise mõttes. Ei mõtle kallite kingituste näol.

  • Reply Grete 2. november 2017 at 19:04

    See Oscar on tõesti äge! Supper, aitäh! Panin ka ise tellimuse sisse ?

  • Reply Rennu 2. november 2017 at 18:32

    Kommentaare lugedes tekkis mul nats teine mõttevälgatus. Seoses jôuludega. Olin väike, armastasin jôule. Sain suuremaks, vihkasin jôule ja ei näinud asjal pointi. Sündis laps ja nyyd kaifin jôule. Kas ma ka siis olen nyyd silmakirjalik/kahepalgeline jne, et mu arvamus jõuludest, ajaga mitu korda muutunud on? :D
    Kui on mingi tähtpäev, nt isadepäev, siis soovin niisama head isadepäeva. Sellest piisab mu meelest. Ise ka ei oota emadepäevaks meeter korda meeter roosikimpu vms. Sünnipäevadelgi on tähtsam, et seltskond kohale ikka tuleks :)
    Samas on tore ikka kui raha ja asju on, kui ei pea muretsema millegi pärast. Olen siis jälle silmakirjalik? See, kes ûtleb, et raha pole tähtis, pole ilmselt pidanud kuudekaupa säästumakarone sööma jne. Samas jälle loomulikult on olulisem see, et su lähedased oleksid terved ja ônnelikud jne. Niimoodi võibki ju mõtisklema jääda. Olen nüüd kahepalgeline?
    Ma vist panin teemast täiega mööda, aga no tahtsin kohe kirjutada siia ?

  • Reply Janet 2. november 2017 at 17:36

    22 aastat tagasi isadepäeval sain minu suurima kingi- lapse. Sündisin täpselt isadepäeval :)

  • Reply Liis Tahker 2. november 2017 at 16:44

    Mina tellisin lastest kollaaži, kuna meil nagunii pole lastest väljatrükitud pilti ?

  • Reply E 2. november 2017 at 16:40

    Mu isa oli lihtsalt mees, kes meie peres elas. Ei mingit lähedust ega häid lapsepõlvemälestusi, ainult võimutsemine ja austuse nõudmine. Eks saadan smsi õigel päeval, aga see ka pealesunnitud kohusetundest, mitte siirast soovist. Kahjuks on praegu nii, et kuna ma isaga suhelda ei soovi, siis pärsivad vanemad mul noorema vennaga suhtlemist. Näha, et on ka armastavaid ja hoolitsevaid isasid, on mu jaoks suur rõõm. Loodan enda lastele kunagi sama.

    • Reply Heidy 2. november 2017 at 17:21

      Mõistan Sind suurepäraselt! Tahaks lohutada ja anda head nõu, aga tean, et sellest pole kasu. Sõpru saab õnneks valida, peret kahjuks mitte ning loota kellegi muutumisele, on mõttetu. Seepärast ei suuda ega taha ka mina mõista seda pealesunnitud autunnet vanemate suhtes, kui nad seda ikkagi väärt pole.

  • Reply Reet 2. november 2017 at 16:06

    Mina tegelikult leian, et isadepäev peaks olema tore päev isa ja laste vahel. Senikaua, kui laos ise kinki reaalselt meisterdada ei oska ja raha kinki osta pole, on see nagu ema kohus “aidata”.
    Mees peaks ka nagu ise panustama ja vb välja mõtlema, mida põnevat või uut lapsega koos teha.
    Sest isadepäeval ei peaks ma ümardama 100% oma meest vaid ju tegelikult oma isa. Mu laste isa on mu mees, mitte isa. Seega jah veidike kingiga aitan lapse eest aga ei midagi erilist.
    Tänapäeval ongi mingi veider surve emadele peale surutud, et peab seda päeva suure hurraaga oma mehel parimaks tegema. Jah, saan aru ta ongi laste isa aga mitte ju sinu oma isa.
    Minu arvates ongi isadepäeval nagu kohustus laste kraes.
    Mina näiteks ei oota mehelt üldse mingit kingitust emadepäevaks. Küll aga ootan ma õhinaga, mis laps lasteaias mulle selleks päevaks meisterdanud on.

  • Reply Liina 2. november 2017 at 15:31

    Me ootame esimest beebit, vb sünnib täpselt isadepäevaks, eks näis. Tähtaeg 13 nov :D

  • Reply A 2. november 2017 at 14:45

    No ma sain emadepäevaks kruusi ja kommikarbi mehelt sest laps oli siis alles kuune ja nüüd laps seitsmekuusena ka veel ise midagi teha ei oska siis plaanin mehele lõhnaõli osta sest ta juba kurdab et enda oma otsas :D

  • Reply Liina 2. november 2017 at 14:30

    Ma ei saa aru mis põhimõtteline vahe on sellel oskarijubinal ja mingi särgil või tassil, kuhu on sama tekst peale kirjutatud. No selle vahega, et särki saab ehk selga panna ja kruusist vajadusel kohvi juua. Samas võivad nad ka niisama kuskil arvuti kõrval seista nagu see oskar ju. Ega tassi ja särki ei kinitagi selleks et seda isal hirmsasti vaja läheks, vaid see info mis on sinna peale kirjutatud tahetakse edasi anda mingi jäävamal materjalil kui sõnaliselt või tavalisel pappkaardil. Meie issi saab nt nimeliselt märgistatud ja ilusate sõnadega pärjatud käsitöökommid. Aga mõnel aastal saab ta raudselt tassi äkki? Vahet pole ju, loeb sõnum mida kingiga öelda või kinnitada tahetakse!

    • Reply Mallukas 2. november 2017 at 14:36

      Polegi öelnud, et on põhimõtteline vahe :D Loomulikult loeb sõnum, seda ma ju kirjutasingi omast arust.

      • Reply Liina 2. november 2017 at 15:33

        Kirjutasid ju, et särk ja kruus on äge kingitus kui neid on VAJA, et kui kruus katki läks vms. Ma just räägin, et vahet pole kas oskar, särk või kruus – neid esemeid iseneeset ei pea vaja olema, aga sünum on tähtis. Kirjutad et ostatakse lademes mõttetuid asju kokku…Pole ju mõttetud :) Või mõni ostab mingi suva plastmasskruusi selverist ja kingib issile – no siis jah ehk mõttetu, aga kui sõnum peal siis enam pole mõttetu ju?

  • Reply W 2. november 2017 at 14:22

    Kuna mu isa suitsetab siis ostsin reisu pealt ülivinge tulemasina, mida ma pole veel selles elus näinud :D mõtlen veel kas lasen peale ka graveerida midagi.. Kuna isa elab kahjuks kaugel siis saadan postiga.

  • Reply M. 2. november 2017 at 14:06

    Isadepäeva naeruvääristad, aga emadepäeval ootad tähelepanu ja kingitusi. Oook…

    • Reply Mallukas 2. november 2017 at 14:10

      Kus sa seda naeruvääristamist välja loed? Ma ju ütlengi, et ma kavatsen anda kenasti tähelepanu ja teha näiteks hommikusööki. Ma lausa läksin googeldasin, et mida ma endale sellel emadepäeval “nõudsin”. Sain kaardi ja pannkooke ja kimbu tulpe. Kirjeldasin seda, kui ideaalset emadepäeva. Ma saan aru, et sa üritad siin niisama toriseda, aga pole mõtet, sõbrake :D

  • Reply Ma 2. november 2017 at 13:54

    Minu elukaaslane on kaitseväelane. Me käisime lastega salaja pildistamas, olime kõik laigulisse riietatud – suuremal lapsel vorm seljas, minul kleit ja beebil traksipüksid. Pilt tuli üliarmas, lasin selle fotolõuendile printida. Olen juba sada korda tahtnud kingitust üle anda, aga mees ütleb, et ta tahab seda ikka õigel päeval saada. :D Panin meile 12. novembriks meie lemmikkohvikusse laua ka kinni. Ootan juba väga seda päeva, sest see on minu elukaaslase päris esimene isadepäev! :)

    • Reply Mallukas 2. november 2017 at 14:00

      nii, mis ma nendega tegema pean :)?

      • Reply Mari 2. november 2017 at 14:10

        Mängi lolli:) See tuleb sul hästi välja. Siin postituses pole asju vaja, aga juba on üleval uus, kus on vaja kingi. Huvitav inimene oled:D

        • Reply Mallukas 2. november 2017 at 14:14

          Ma loodan, et sul läheb kehva enesetunne vähemalt NATUKE paremaks neid kommentaare kirjutades :D Tahtmine ja ostmine on kaks eri asja :)

          • Mari 2. november 2017 at 14:34

            Mis siia minu enestetunne puutub? Mu meelest oled sa kahepalgeline. Kui on vaja kiidan igat asja taevani ja mingil hetkel teesklen, et olulised on vaid hetked ja perega koos tehtud asjad. Raha eest ostetavad asjad on nõmedad. Siis läheb jälle meelest, kuhjad asju kokku nagu oleks viimne päev tulekul, kuni korraks jälle ei ole õnn asjades. Tuulelippu meenutad, põhimõtteid ei ole. Täiskasvanud inimesel natukene. Kõik on yolo. Nüüd oled oma mehest ka veel klouni teinud. Teiste üle naermises oled meister, aga enda kallal ei kannata grammi kriitikat. Lihtsalt uudishimust, mis see Marimell sulle teinud on? Läbi te enam ei käi. Blogirollis teda ka pole. Nüüd naerad ta üle blogis. Hea sõbranna oled. Kui vaja sõber, kui vaja naeran.

          • Mallukas 2. november 2017 at 14:35

            Sina ajad mind naerma natuke, aga anna tuld, ela ennast ikka korralikult välja :D

          • Ma 2. november 2017 at 14:37

            :D Mind ajab ka naerma, tänks! :P Poleks ta maininud, et asi võib marimellis olla, poleks ma seda iialgi teadnud. :)

          • Evelin 2. november 2017 at 14:58

            Mul on ka naljakas:D:D
            Ühtlasi hakkasin mõtlema, et kas see, kes naeruvääristab naeruvääristajat on ise vähem naeruväärne?:)

          • Hellu 2. november 2017 at 17:05

            No eks see Marimelliga olev seos sellest lausest tuli:
            “Ma pidin ükspäev pooleks naerma, kui lugesin, et isadepäevakingitustega saab lausa lapse ja isa vahelist sidet luua.”. Ma ei m2leta kas see oli marimelli postituse pealkirjas v6i reklaamis ta sellise lausega oma kingituste postitust, aga igatahes midagi sellist seal oli, ja ka minu esmane m6te oli, et mallukas viskas 8he kivi marimelli blogiaeda. Tundub t6esti et malluka ja marimelli vahelt on mingi must kass l2bi jooksnud. Mu arust marileen suht ammu nentis kellegi k8simuse peale, et nad pole kunagi erilised s6brantsid olnud vaid lihtsalt paar korda koos veinitamas k2inud. Ja kui ma n88d ei eksi, siis on marimelli blogis ka l2bi k2inud, et neil on head s6brasuhted selle blogijaga kellega mallukas raksus on (oli eveliis ehk?).

          • Mallukas 2. november 2017 at 17:11

            No kui see huvitab, siis jah, tema blogis nägin sellist lauset. Eriti vahet pole, selles suhtes, et ega ma ei heida selles peres isa-lapse suhtele midagi ette, olen näinud, kuidas ja mismoodi Meelis pojaga tegeleb ja ei ole neil vajagi mingit sideme loomist, et nad sellisest asjast solvuma peaksid.

  • Reply MP 2. november 2017 at 13:40

    Minu peres see aasta esimene isadepäev ilma isata. Lähme hauale ja süütame küünlad ja soovime talle head.

  • Reply Mari 2. november 2017 at 13:38

    Sa naeruvääristad teisi? Ilmselt Marimelli? Ise saaksid Oscari asjade ostmises. Keda sa nüüd kopeerida tahad, et nii loodusele ja emotsioonidele oled hakanud mõtlema? Sinu stiil on ju ikka kõik lähedased inimesed asjadega pikali paugutada. Vaata oma kodu kasvõi;)

    • Reply Mallukas 2. november 2017 at 14:01

      See, kas keegi ennast naeruvääristatuna tunneb, see on nende enda probleem. Ma ei naeruväärista kedagi, lihtsalt näen asju nüüd teisiti. Miks ma kedagi kopeerida peaks tahtma sellega, et ma ei jäägi elulõpuni täpselt samaks inimeseks :)? Eelmistel aastatel olin ma nii rõõmus iga koostööpakkumise üle, et võtsin valimatult kõik vastu. Mõelda vaid – raha ja asjad ka! Nüüd pole mul enam kumbagi nii väga vaja, et kõike vastu võtta.

    • Reply LAURA 2. november 2017 at 16:40

      Lugesin sama posti mis Mallu ja mõtlesin sama – asjad ei tugevda sidemeid. Samas on Mariann ise seda kõige valem inimene kinnitama – sa oled ju liigtarbimise etalon. Ise sa oled sellise kuvandi endast loonud. Rõhutad ju kogu aeg, et kui sul mingi idee v tuhin peale tuleb, siis SA PEAD SELLE KOHE SAAMA! Kõige eredam näide – kui Lentsu synna lähenema hakkas, siis keegi kommentaarides uuris synna kohta. Ja sa vastasid- ma ei tea, tal pole midagi vaja. Ja ära hakka nyyd rääkima, et tal on kodu, soe tuba, ema-isa…. pole sinu stiil.

      • Reply Mallukas 2. november 2017 at 17:05

        Arusaadav, et ma selle kuvandi loon – minu sissetulek tulebki ju ASJADE REKLAAMIMISEST. Aga kui Lende sünna oli, siis ma ütlesingi, et tal pole midagi vaja. Ei olnudki. Mis siis? :D

    • Reply XO 2. november 2017 at 17:09

      On ikka viitsimist :D Millest ise puudust tunned, äkki Mallukas saaks sind kuidagi aidata, et meel rõõmsam oleks? Parimate soovidega!

  • Reply e-m 2. november 2017 at 13:33

    Mina olen oma isa isadepäeval meeles pidanud tavaliselt millegi isiklikuga, millegagi, mida ei saa poest lihtsalt osta. Sarnase tekstiga karika olen talle ka kinkinud, sest ta samuti rääkis, et tal ei ole ühtegi karikat, samal ajal kui mu vanemate magamistuba on ema karikaid täis kuhjatud (ta on kõva sportlane).
    Seega olegi mina ja mu vennad-õde alati vanematele midagi meisterdanud. Isale ükskord näiteks raamatu, kus oli küsimusi tema laste kohta. Emale ükskord suuuure kaardi, kuhu peale kleepisin kõikidest ta lastest pilte.
    Koogi olen ka alati küpsetanud ja hommikusöögi meisterdanud. Võinoh.. viimastel aastatel enam mitte, sest ma ei ela kodus, kuid nüüd teevad seda väiksemad.
    Üldiselt olen ka seda meelt, et ei ole vaja kinkida mingeid üüberkalleid asju. Kõige olulisem on ikka koosoldud aeg.

  • Reply E 2. november 2017 at 13:29

    Loodan jõuda isadepäeval hauale ja küünla süütada isa jaoks.