Siin viimased paar päeva kütab kirgesid teema, et mida on blogijal eetiline oma asjadega teha. Kas on eetiline neid maha müüa? Või no ma eeldan, et me ei räägi siin hetkel ainult blogimisest, vaid kas on eetiline müüa asju, mida sa ise tasuta saanud oled. Ma mõtlen, et no nii ja naa.
Näiteks mina saan testimiseks hästi palju erinevaid ilutooteid. Oleks absurd arvata, et ma neid KÕIKI kasutama jään. Seetõttu on üsna tavaline, et kui mõni sõbrannadest, või mu ema siia tuleb, siis annan ikka midagi kaasa, mida endal parasjagu tarvis ei lähe. Ma pole kunagi mõelnud, et kas selline äraandmine on eetiline või mitte, sest ma olen neid kõiki ju avanud, ning kui ma need endale kapinurka konutama jätaks, läheksid nad nn halvaks. Ma ei leia, et eetilisem oleks asi prügikasti visata.
Kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis ma olen isegi neid asju MÜÜNUD! Ma viisin Sarapuu kirbukale suure kastitäie asju, peal silt “iga toode 1€”. Ehk siis ma viskasin sinna kasti kõik asjad, mida ma enam ei vajanud, millest mul tolku ei tulnud ja mis mulle ei sobinud. Tundus imelik rohkem ka küsida, erti arvestades, et ma olin ju asju proovinud ka, kuigi seal olid suured maskid, šampoonid, maskid, lõhnad ja mida kõike veel. Mul oli lihtsalt vannituppa ruumi vaja ja ükski sõbranna parasjagu neile ei pretendeerinud.
Ahjaa, ükskord sain ühelt firmalt tõepoolest töötasuna tahvelarvuti. Mul ei läinud seda vaja ja müüsin selle sümboolse summaga tuttavale ära. Samas ütlen ausalt, et enam ei võtaks ma küll mingit toodet töötasuna vastu, kui mul just seda toodet vaja ei läheks. Aga näed, selle sama TASUTA saadud tahvelarvuti müüsin maha.
Ei tea, ei tundnud eriti, et oleksin pattu teinud, sest minu töö oli nende asjadega tehtud ja sellest tulenevalt võiks ju nagu öelda, et ka Paljal Porgandil võiks olla vaba voli enda asju müüa. Selles mõttes ongi, aga, aga, aga. Siin on vaid üks AGA. Need müügil olnud tooted oli talle saadetud katsetamiseks, eksole? Ärgem ajagem seda segamini töötasuga, sest ma päriselt keeldun uskumast, et tema töötasuna mingeid kreeme või dresse võtaks. Viimane info, mis mul oli, siis võttis ta minust reklaamartikli eest paar sotti rohkem, seega oleks mul väga raske uskuda, et ta kohati nüüd mingil põhjusel suurest rahast loobub ja ütleb, et jah, vabalt võtan täna töötasu vastu kahes kreemitotsikus ja paaris pükstes.
Igatahes, kui MINA midagi katsetan, siis see tähendab seda, et ma avan toote ja proovin seda – see toode on minu katsetamise lõpuks ju kasutatud, onju? Mis loogikaga saaksin ma selle kohta siis hiljem väita, et see on kasutamata? Noh, üks variant oleks nagu see, et ma ei ole antud toodet tõepoolest mitte kunagi avanud ja enda reklaampostituse sisu lihtsalt tootja kodulehelt kokku kopeerinud, ilma, et mul sellega ühtegi reaalset kogemust oleks. Lisaks saab ju alati kirjutada kaks A4 pikkust wikipeedias võetud teksti, miks üks või teine koostisaine hea on 😀
Teine variant on see, et ma valetan ostjale, et asi on uus ja tegelikult see ei ole. See variant on väga ebatõenäoline, sest noh, ostja ju pärast näeks, kas see on uus või mitte 😀 Seega kipun ma nagu sinna esimese variandi poole kalduma. Aga ma pead anda ei tea, võib-olla tõesti oligi nii, et tooted, mis ühes postituses on lihtsalt nii imelised ja võrratud ja mõjuvad superhästi, saavad mõni aeg hiljem müstiliselt olla tuttuue ja kasutamata olekus müügis, kes teab. Ei hakka siin ilma konkreetsete asitõenditeta midagi ütlema, mind juba on kohtusse antud ja preili porgandil on vist ka komme igale poole kaebama joosta (meenus, et andis vist kellegi pressinõukogusse, sest ta kõhupildi peale oli küsitud, et kas ta on rase, loomulikult ei jäänud väljaanne süüdi :D).
Aga tulles nüüd tagasi algse teema juurde, mis see siis EETILINE oleks nende asjadega teha, mida mul üle on? Kas sõbrannale anda on eetiline? Kas ära visata oleks eetiline? (seda ma ei teeks nagunii, tobe ju asja ära visata, mida veel kasutada saab). Või on ainukene eetiline asi need kenasti lõpuni tarvitada? See vist ei õnnestuks, sest mul on seda tavaari nii palju, et enne sureks vanadussurma, või ütleksid toodete säilivusasjad üles.
Üldse tundub mulle, et kui on tasuta saadud, siis ilusas maailmas antaks need ka tasuta edasi (kui tõesti pole just mingi mai tea, pärandusena saadud maja või kallim asi, umbes nagu mul see tahvel oli). Samas ma saan aru, et kõikidel inimestel ei ole samasugused võimalused ja nii mõnelegi võib see tasuta saadud asja müümine olla rahaliselt suureks abiks, sellisel juhul ei pane ma seda ka absoluutselt pahaks.
Ehk siis, minu poolest võib inimene teha oma asjadega, mis ta tahab. Mind paneb ainult imestama see osa, et mismoodi on avamata asju võimalik üldse proovida ja katsetada?
Mis teie arvate, mida peaks blogija proovimiseks saadud kraamiga tegema? Kas on eetiline müüa või ära anda? Ja mida teie ise teete asjadega, mille olete kingituseks saanud, aga ei soovi?
38 kommentaari
Eetilisus erineb kultuuriti. Läänemaailmas on kõik eetiline, mis toob kasumit. Seega on eetiline müüa relvi sõjakoldes ja sõltuvusttekitavaid karmide kõrvalmõjudega ravimeid, mis teeb haiguse veel hullemaks või müüa maha oma lähedased. Sest raha paneb rattad käima. Me siin Eestis ka läänestume, kuigi oleme idariik.
Pean lihtsalt mainima juriidilisest vaatevinklist, et töötasu ei ole see niikuinii. Töötasuga on ikka tegemist ainult siis, kui on tööleping, seda reguleerib ka töölepingu seadus. Vaevalt, et Merilin ja mõni nendest brändidest on omavahel sõlminud töölepingu 😀
Tegelikult ka ei ole üldse vahet, mida blogija pärast selle kraamiga teeb. Kui brändile ei sobi see, mida nende toodetega pärast tehakse, siis jumala eest nad peaksid sõlmima vastava lepingu ja märkima sinna vastavad punktid. Niisama pärast tulla jutustama, et issand kui ebaviisakas see blogijast on, on lihtsalt absurdne. Ise andsid asjad tasuta ära, kes käskis seda teha. Kui lepinguid vahel ei ole, ei ole neil midagi kisada. Tõsi, ainus, mille üle saaks vaielda, on hind, millega Merilin tooted müüki on pannud, kuid ausalt öeldes tulen jälle tagasi sama punkti juurde – kui brändile ei meeldi, siis oleks pidanud enne juba lepingu tegema. On tema tegevus eetiline või mitte – jah, see on igaühe otsustada, kuid on ka üsna nõme brändidest hakata kisa tõstma asja üle, mille oleks ära saanud hoida vastavate kokkulepetega. Ega tõepoolest ükski blogija ei saa söönuks sellest, et talle kreemipotsikuid jagatakse.
T2itsa oleneb olukorrast ma arvan. Ma seda kooritud porgandit ei j2lgi ja seet6ttu ei tea, mida ta m88b ja midaja kuidas ta asjadest kirjutanud on. Ma ei leia, et kui sulle posu kreeme proovimiseks saadetakse, et siis neid ilmtingimata k6iki proovima peab. A la 8hel firmal on 10 erineva l6hnaga kreemi ja ainult l6hnas ongi vahe. Mina n2iteks sellisel juhul proovikski ainult 8hte ja teisi vast ainult nuusutaks sest noh ma usuks et nad toimivad k6ik sama moodi. Selle m88misega on 8ldse nii et noh iga8he enda asi, 8helt poolt nagu miks mitte, hea moodus lisaraha teenida. Teisalt, kui ta ainu8ksi kirjutamise eest mitu sotti saab, siis j2tab veits liigahne mulje. Aga j2llegi, miks mitte, ta on ise ennast 8lese t;;tanud ning kui ma koguks raha kodu soetamiseks siis ma teeks ka kindlasti nii. Noh, selline kahe otsaga asi.
Aga kui n88d eetikast r22kida, siis ma mainiks hoopis 8ht teist blogijat siin, nimelt marimelli. Minuarust on p2ris inetu, et tal see “marimell oma koju, muidu suren” vms “kampaania” teema oli ja palus ikka reklaame klikkida (ja kui ma 6igesti m2letan siis m6ni tegi niisamagi pisikese annetuse) ja kui selgeks sai et ikka sel aastal oma koju ei saa, siis leidis et see raha sobilik reisimisele kulutada. Mitte et see t2hendaks et kui kodu plaan 2ra j2i, peaks raha puutumata j2tma, aga 8le8ldse, see “raha ei ole, klikkige, klikkige” hala samas kui igal aastal pannakse mitu tuhat reisimise alla ning ostetakse kalliste br2ndide riideid ja kingi (ja 8ldse igast jama) on minu arust inetu.
Mis mind aga marimellist kirjutama ajendas on sihilik lugejate eksitamine et oma lehe j2lgijaskonda suurendada. R22gin ma siis sellest viimasest Iphonide pildist kuhu on siis juurde kirjutatud:
“our babies have arrived ? ? ? JAGA oma mõtteid, TAGi sõber, kellele kingiksid ? sina uue #iphonex telefoni ????pane LIKE marimelli FB lehele, et olla kursis meie erinevate loosidega; peagi lisandumas uusi loose, hetkel käimas kaks loosi (pesu ja mänguasjakast!) #marimell #iphone #friday #lucky #blogger #bloggerlife #newphone #lifestyle #awsome #newbaby”
Mulle v6hemasti j22b mulje et siin m2ngitakse inimeste t2helepanelikkusega ja 8ritatakse j2tta muljet et loosi l2heb Iphone, st. keelitatakse pettusega inimesi lehte laikima. V6ibolla ma saan asjast valesti aru ja nad t6epoolest loosivadki IPhone v2lja, aga postitusse s8venedes loen ma k8ll v2lja, et no niisama l6bu p2rast tagi ja viska like, et olla kursis meie loosidega (r6hutatakse et k2imas on hetkel kaks loosi). V6ibolla pettus ei ole just p2ris 6ige s6na, aga eetiline selline k2itumine k8ll ei ole. (Ja kui ma ei eksi, ei ole see esimene kord, ma v6in kellegagi sassi ajada, aga mul on tunne et ma olen selliseid postitusi ennegi silmanud).
No Marimellidest rääkides, siis ta on ju kenasti ära seletanud, miks koduostmise plaan edasi lükkus. See, et sa nüüd klikkisid, ega see ju sinult tükki küljest võtnud, et kahju olema peaks. Vahet laias laastus ju pole, kas inimene siis reisib või ostab kodu või ostab endale selle raha eest sukanõelu kokku. Ma saan aru, et ta oleks konkreetselt annetusi küsinud kodu jaoks, et siis võiksid jah pahane olla, aga hetkel paari klikki teha pole ju suur palve. Kes viitsib, see klikib, kes ei viitsi, see ei kliki.
Ja see viimane iPhone’ide pilt, ma nägin seda ise ka. Eks see ole jah natukene tähelepanumäng, aga see on üheti inimeste enda asi, kas nad viitsivad üldse lugeda, enne kui laigivad ja sheerivad. Muidugi mingi imelik laigisaamise värk tundus see küll 😀
Sellega olen n6us, et ega see klikkimine t6esti t8kki k8ljest ei v6ta(8ks-kaks klikki ainult ju, ei usu et keegi tundide viisi nende lehel kolas ja reklaame kl6psis), ja kuna see minu taskust ei l2he, ei ole mul tegelikult 8ldse vahet kuhu see raha l2heb. Seda enam, et tegelikult mulle meeldib nende blogi lugeda ja mul ei ole kahju neid minu meele lahutamise eest premeerida. Aga no see suhtumine, et no see aasta maja ei saa, savi, l;;me siis raha niisama laiaks , tundub kuidagi lugejatele n2kku s8litamisena, eriti kuna tegu ei ole ju mitte ainult 8he reisiga, vaid ikkagi p2ris mitmega aasta jooksul ja noh 8ldse selline pillav elustiil.
Ma n88d ei teagi, 2kki see h2iribki mind paljast kadedusest v6i lihtsalt seet6ttu, et ma ei suuda seda “elame nagu homset poleks” elustiili m6ista, aga noh see tegelikult ei olnudki niiv2ga selle “eetika” kommentaari taga. Rohkem ikka h2iris see eksitav facebooki pilt.
No kuidas kellelegi. Mõnele on reisimine elamuste ja emotsioonide kogumine, mõnele raha raiskamine. Igale oma:) See pillav elustiil.. Ah, äkki sa oled jah natukene kade, aga pole hullu, me kõik oleme mõnikord. Samas ei tea me kunagi 100% teiste elu ja need asjad, mis meil kadestusväärsed on, ei pruugi jälle neil olla, kelle peale meie kadedad oleme 🙂
Ei hakka copy paste tegema, sest käituksin täpselt samamoodi kui sina. Mõtted, mis kirja panid ühtivad ka minu arvamusega.
Minu arvates on PP tegevuses ainuke ja suurim taunimisväärne asi see, et ta müüb neid asju kõrge hinnaga. Nagu sina kirjutasid, siis sina panid asjad müüki 1 euroga, aga tema riided ja asjad on müügis ikka väga kõrge hinnaga.
loomulikult võib asju müüa, kui ostetakse..eksole. turg määrab selle. heaks inimeseks olemist justkui nõuda ei saa teiselt.
Mina arvan, et see mida sa juba teed, on väga aus. Et ehk paned müüki, aga VÄGA mōistliku v tõesti sümboolse summa eest. Paljud müüvad oma kasutatud asju(mõtlen just kreeme ja lõhnu jm säärast) palju suuremate summade eest. Või siis tõesti jagad neile, kel rohkem vaja. Kõik muu on jaburus. Pseudoprobleem. See, kui mõni blogija v kes iganes müüb midagi, mida ta on pidanud reklaamima, aga ei viitsi toodet proovidagi ja mingi teksti kokku valetab tundub juba omaette teema.
Ps! Ma võin kõiksugu asju vastu võtta, ma armastan igast totsikuid-potsikuid ???
Ma rõhutan veelkord, et ma ei TEA, kas ta teeb nii või mitte. Lihtsalt mulle jääb selline mulje asjadest, aga ega ma ei saa mingit tõde kuulutada 🙂
A, ei mulle seda muljet ei jäänudki, et sa seda väidad. Ma ise vist kirjutasin mingi unesegasena selle kommi, oleks vähe täpsem pidanud olema. Beebipoiss ei lase magada ja siis on pooletoobine olla. ?
Ma tean küll, et paljud, s.h Porgand, võtavad töötasuna tooteid ja teenuseid. Selle järgi on minu meelest okei enda töö eest saadud asju maha müüa. Rahaliselt soodsam ka kaupmehele ja kui ei sobi, siis maksku inimesele normaalselt. Viimasel ajal on vist Porgand ka hakanud pigem raha küsima.
Tasuta kasutamiseks saadetud asjadega olen nõus, aga kas me teame, kas seal oli reaalne koostöö kokku lepitud või talle lihtsalt saadeti niisama asju, millest tulenevalt tal ei ole mingit kohustust endale kõike näkku ja pähe määrida ega alles hoida.
No ma ei tea 100% väita, aga ma tõesti ei tahaks uskuda, et ta päriselt töötasuna mingeid kreeme võtaks. Me ju teeme päris paljude samade firmadega koostööd ja ikka läheb turundusinimestega jutt ka teiste blogijate peale. Niimoodi on ka jõudnud minuni jutud tema töötasu suurusest. Seda summat vaadates ei usu elusees, et ta karbitäie kreemidega lepiks 😀
Ja loomulikult taaskasutus on parem mõte, kui prügikasti viskamine. Ise ka annan pigem tasuta ära, aga ära ei viska.
Ma olen sinuga üleni ühes paadis.
Mhmh!
Mina just hommikul kirusin FB kommentaaris neiu Porgandit ja tõin heas mõttes näiteks Sinu. Minu meelest oled Sa hea südamega ja tahad pigem teisi aidata, mitte kasu lõigata. Ja kui midagi müüdki, siis kindlasti mitte suure kasu saamise eesmärgil. 🙂
Jätka samas vaimus 🙂
No ega mul ka raha vastu midagi ei ole, aga minu meelest on õigem seda pigem küsida firmadelt, kui tavalistelt inimestelt 😀
Minu arvates ei ole kena kõiki kingiks saadud asju kogu aeg müüa. Mingi piir ikka jookseb kuskilt, aga kust täpselt, seda ma ei oskagi öelda. Porgandil kindlasti pole nii vaene olla, et ta müüb tasuta asju selleks, et söök lauale saada.
Mina üldiselt ei tihka tasuta saadud asju müüa. Süda ei luba. Kunagi võitsin sinu blogi kaudu beebivoodi, aga kuna mul oli selleks ajaks juba voodi soetatud, kinkisin enda soetatud voodi sõbrannale, kes ka beebit ootas. No kuidas ma oleks saanud seda müüa? Oleksin elu lõpuni süümekatws vaevelnud.. 😀
Päris ausalt, ma pole mõistnud kunagi neidki, kes annavad mõne asja hädas olevale perele tasuta ja siis teevad draama, et inimene seda asja müüb. Mul jumala savi, kas ta saab abi minu antud asjast või selle müügilt saadud tulust. Miks ometi ei või asju edasi müüa, kui on ostjaid? Sama hästi võiks ju küsida, et kas mõnel brändil on ikka eetiline võtta niipalju raha toote eest, kui isetegijad teevad asju poole odavamalt. Aga ei. Ebaeetilised on hoopis isetegijad. Võtavad liiga vähe ja varastavad ideid. A noh… mida ma ka tean. Kodukana, kes midagi ei tooda ja kuhugi elus ei jõua ??
Ma isegi olen samast asjast kirjutanud, et ma ka ei mõista, mis vahet seal on, kas hädas pere kasutab ise või müüb edasi. Aga no see on natsa teine teema 😀
On hädas olevad ja “hädas” olevad. Need viimased siis tegelikult mängivad hädiseid ja võtavad vastu vaid tuntud firmade asju, ideega need edasi müüa ja ise selle pealt teenida. Lihtsalt nende käitumine tekitab tunde nagu tegeleks kõik pettusega.
No sellega on nii, et kui ma teaks, et see edasi m88a t6esti on abivajaja, siis ei oleks selle vastu midagi, kahjuks aga kipuvad asjad nii olema, et m6ned inimesed n2evad seda lihtsalt lihtsa tulu v6imalusena ja sellest on mul k8ll kahju, kui keegi kes t6esti asja vajaks j22b sellest ilma, sest keegi tahab lihtsalt nutsu teenida.
Kui proovimiseks saadud kraamile lisandub töötasu, siis ei ole minu meelest eetiline seda toodet pärast edasi müüa.
Ütleme, et saadetakse Porgandile testimiseks paar tosse ja nende kasutamise ja arvustamise eest talle makstakse: sel juhul minu eetikatunnetus ütleb, et ta võib need tossud hiljem ära anda, aga mitte müüa.
Kui tema ainus tasu tagasisideartikli eest ongi needsamad eelpoolnimetatud tossud, siis müügu muidugi. Tossudega endale süüa ei osta.
Aga Porgandi tegemiste juures jah praegu enim häirib, et jääb tunne, et ta on edasi müünud talle testimiseks saadetud asju ilma, et neid üldse testinudki oleks (ja samas ilmselt on firmadele väitnud, et proovis ja vast tagasisidegi kokku luuletanud). See on küll probleem.
No siinkohal tulebki mängu see, et sa ei saa SUNDIDA inimest annetama 😀
Ee, ma ei rääkinudki sundimisest. Sa küsisid, mis oleks eetiline. Mina kirjutasin, mida ütleb minu eetikatunnetus selles küsimuses.
Mind üldjoontes ei eruta see teema nii palju, et ma tunneks vajadust kedagi sundida millekski 😀
Minu arust on väga okei, et annad need tooted, mida oled proovinud, aga kasutama ei jää, oma emale või sõbrannadele. Samuti on okei paari euriga müüki viia kirbukale vms ehk et sümboolne summa. Kui sa need tasuta kuskile kirbukale nurka korviga viiksid, siis haarataks need kohe ahnusest kaasa, mõtlemata kas vaja on või mitte. Olgu see euro või paar, siis inimene natukenegi mõtleb läbi, kas tal seda vaja. Väga armas oleks, kui teinekord annaksid need tooted heategevuseks, kui on suurem kogus kogunenud. Nt Eesti Puuetega Inimeste koda korraldab paar korda aastas tasuta asjade laata. Seal on kosmeetikatooted ka väga hinnas, kuna ka erivajadusega inimesed tahavad ennast ilusana ja hästi tunda.
Ma saatsin sinna sel aastal riideid ja kosmeetikat, mis mul üle oli too hetk 🙂
Nõustun sinuga, et tasuta asju pole väga eetiline müüa. Aga eks oleneb ka natuke olukorrast, asja väärtusest ja müügi hinnast.
Kuid sellele, kuidas Palja Porgandi asjad kasutamata on, võib mitu seletust olla. Nt sai dressid, et nendest reklaampostitus teha ja kandiski ainult ühe pildistamise aja. Või kreemipurgikesi saadeti mitu
Ma siinkohal ei räägi spordiriietest, sest neid saab ta vist tõesti selliste hunnikutega, et ongi tutikad. Aga kreemidest – kui mulle firma saadab kotitäie asju, siis ma pean AVAMA ja proovima ju kõiki, isegi kui ma näiteks kirjutangi lõpuks vast kolmest lemmikust vms 🙂
Aga teoreetiliselt võib olla ju tegu toodetega, mis firmad on lihtsalt kingituseks saatnud mitte koostöö raames.
Jah, teoreetilselt küll võib nii olla. Mina lihtsalt spekuleerisin teemas kaasa blogija seisukohalt, et kuidas minul asjad käivad ja on, ega mina ei tea, kuidas tal 😀
.. proovimiseks saadetud toodete kohta oodatakse ju tagasisidet – kas proovimine ja tagasiside andmine polegi siis tööna kvalifitseeritav?
Et keeegi sulle midagi proovimiseks saata tahaks oled sa ilmselt enne tööd teinud… minu postkasti kyll midagi prooovimiseks ei saadeta… huvitav miks ? Äkki selllepärast et ma pole sellleks midagi teinud? Eivõiniiiolllla?see mida igaüks müüb on müüja endaasi- kui ei meeldi, siis ära osta .. Mis siin keerulist?
aga eestlase lemmiktoiduks on alati olnud teine eestlane 😉
Sorri, ma ei saa praegu mitte midagi aru, mida sa öelda tahad. Proovimiseks saadetud toodete kohta oodatakse tagasidet, loomulikult. Aga kuidas ma saan anda ausat tagasisidet, kui ma ma toote UUE ja kasutamata olekus müügile panna saan. Selles on minu küsimus. See, et keegi mulle (blogijatele) midagi tasuta saata tahab, kõlab sulle nagu SEE oleks mingi boonus elus või :D? See on töö, mille eest makstakse ikka päris raha, mitte kreemituubiga.
Minu meelest Liisbet tahabki öelda, et see, et sa asju proovid ongi juba töö. Ja selle töö tasuks on see, et saad toote endale ja seda katsetada. Kui sobib ja meeldib, siis ongi ju super kui ei meeldi siis tee mis tahad sellega.
Jah, ja mina tahan öelda, et kui toode on UUENA müügil, siis kuidas ja mida sa üldse katsetasid :D?
Aga äkki saab blogija kaks ühesugust toodet, avab ühe ja katsetab. Teise, avamata toote, müüb aga maha. Sest mida sa ikka kahe ühesuguse tootega peale hakkad.
No olles ise ka blogija, kellel väga palju koostööpartnereid, siis ei ole ma IIAL saanud kaht ühesugust toodet (kui üks just pole välja loosimiseks). Nagu reaalselt, never 😀 Oleks imelik, kui tema nüüd kõigilt topelt saaks. Aga noh, äkki saab siis 😀