Ma hakkasin ükspäev mõtlema sellele, et iga jumala päev on kellegi jaoks eriline ja elumuutev. Isegi olen sellistes momentides olnud, et imestan, et kuidas saab võimalik olla, et inimesed jalutavad rahulikult tänaval, teevad oma igapäevaseid asju, naeravad, räägivad sõpradega, loevad rahulikult raamatut ja siis olen mina, kelle elu muutub, kelle jaoks aeg seisab ja kelle jaoks on kuidagi eriline päev.
Ah, ma ei tea, kas ma oskan seda üldse sõnadesse panna, aga no näiteks. Kui ma Lendet sünnitama läksin, siis sõitsime me taksoga ITK’sse. Autot vuhisesid mööda, inimesed kuulasid bussipeatustes muusikat, mõni tegi sporti, kolmas scrollis bussis telefoni. Aga mina, mina läksin ju OMA LAST SÜNNITAMA! Kuidagi nii sürreaalne oli see, et kogu selle igapäevase maailma sees olen mina oma erilise päevaga.
Kui Lende poolenesti juba siia ilma sündinud, kuid täitsa välja pressimiseni oli vaja oodata uut valu, siis tähendas see 30 sekundilist “ootepausi”. See oli lihtsalt ebareaalne tunne, et ma olen kuskil haiglavoodis, üks laps poolenesti välja hängimas, nii valus, kogu keha tahab, et ma pressiks, arst keelab pressida, süda taob meeletult, kuumalaine, iiveldab, mõtlen korraks, et issand, niimoodi ma vist suren, kui äkki pilk eksleb õue ja ma näen naisterahvast haigla eest mööda jalutamas. Rahulikult. Tal pole kuskile kiiret. Ilm oli ilus, las siis inimene jalutab. Ja ma jõudsin isegi mõelda, et kuidas see võimalik üldse olla saab, et miljonid inimesed eksisteerivad koos ja elavad nii eraldiseisvaid ja idividuaalseid elusid, et ei teagi, kui teistel on need ERILISED päevad. Mõnikord isegi meetrite kaugusel sinust.
Või näiteks kui mu papa ära suri. Ma kõndisin Sidney tänavatel, teel töölt koju. Mul oli plaanis õhtul peole minna, tuju oli hea, samm oli tempokas, kui ma sain emalt selle kõne. See oli lihtsalt…Mul oli tunne, et maailm variseb kokku, aga keegi peale minu ei näe seda. Nad ei saa aru, et maailm on kokku varisenud ja kildudeks, nad kiirustavad ikka kuskile edasi ja neil pole õrna aimu ega huvi, et kuskil maailma teises otsas suri ära üks siirate siniste silmadega papa.
Kui palju on meie ümber inimesi, kelle jaoks just täna on see ERILINE päev. See muidugi ei pea olema negatiivne, see võib olla ka imeliselt positiivne! See võib olla lapse sünd, see võib olla su pulmapäev, kihlumise päev, see võib olla uus töökoht, see võib olla uus pere lemmikloom, see võib olla hea uudis, see võib olla kohtumine vana sõbraga. Neid erilisi hetki, kus sa oled nii elevil ja ei suuda naeratamist lõpetada, neid on nii palju!
Kui te tänaval pilguga otsite, siis ma garanteerin, et te leiate kellegi, kes naeratab. Ma peaaegu alati leian ja naeratan talle vastu, sest äkki on täna TEMA ERILINE PÄEV ja mulle meeldib mõelda, et siis ei pea see inimene tundma, et see päev kuidagi teistele märkamatu ja tühine on. Tobe, ma tean 😀 Aga nii ma teen, käin ja naeratan mööda linna.
Samamoodi tuleks silmad lahti hoida nende suhtes, kelle maailm on just täna kokku varisenud. Ma kunagi olin bussis naisega, kes üritas kõigest väest nuttu alla suruda, aga ta ei saanud. Pisarad voolasid silmist, nutt tahtis lausa jõuga välja tulla ja nii ta, vaeseke, seal bussis sellega võitles. Täna läheksin ma tema juurde ja küsiks, kuidas ma aidata saan. Toona ma miskipärast ei julenud seda teha. Ja ega tihtipeale ei saagi keegi võõras midagi teha, kui ainult märgata seda, kui kellegi elu täna muutus. Kui kellelegi on valus. Kui keegi on kellegi kaotand. Lihtsalt et näidata, et… meil on kõigil kunagi maailm kokku varisenud ja varsti hakkab parem.
Silmad lahti, eks!
Millal teil viimati selline päev oli?
50 kommentaari
Appi, kui ilus postitus! Ja samas ka kurb. Aga ilus.
Minul on täna pulmapäev vääga eriline päev 🙂 peale 10 aastat kooselu ja nüüd juba 9 aastane tütar olemas ,otsustasime ka abieluranda sõuda 🙂
tänane päev saab olema supper vinge 🙂
Olen ühistranspordis nutnud ja ütlen ausalt, et mina ei tahaks kui keegi tuleks mult küsima seda mis juhtus. Ma tõepoolest ei näe mõtet hakata võõrale inimesele seda seletama, sest pole olnud ka midagi sellist konkreetset nagu et keegi oleks ãra surnud vaid pigem teistsugused olukorrad. Kuid seda pole küll tähele pannud, et keegi põlastavalt vaataks. Ma usun et pigem inimesed on lihtsalt kohmetud või nad tihtipeale ei mõtlegi midagi. Ma mõtlen ise ka vahel ikka väga diibilt, tegelt suht tihti ja siis aju nagu tahaks sõlme minna sellest kõigest, et see maailma olemus ei jõua kohale kuidagi. Samas aga kui mul endal on halb ja kulgen tänaval siis viimane asi millele ma mõtlen on teised inimesed, pole kunagi murdnud pead selle üle et kõik maailma inimesed peaksid kõigi teiste muredest ja rõõmudest osa saaa. Inimestel on oma elugagi nii palju tegemist. Toon võib olla ühe mitte kõige parema näite, aga nt mõni selgeltnägija kes teiste elusid oskab lugeda ja tunnetab kui kellegil on midagi halvasti või hästi siis pigem tundub see väga kurnav ja keeruline elada pidevalt teiste võõraid elusid ja sellega seonduvaid emotsioone läbi.
See oli varsti juba 15 aastat tagasi, kui tööl olles sain kõne, et minu abikaasaga on juhtunud õnnetus ja ta lamab teadvusetult haiglas. Minu töö ei olnud selline, mis eeldas kellast kellani kontoris kohal olemist ning pooleli ei olnud midagi olulist- pigem olin tegemas nn ajatäite ülesannet. Tööpäeva lõpuni oli jäänud alla kahe tunni ning mu ülemus, kes oli seda kõnet isegi pealt kuulnud, teatas minu palve peale varem lahkumise kohta, et tööpäev lõppeb kahe tunni pärast ja ma varem lahkuda ei tohi ning et üleülse isiklikud kõned jäägu töövälisele ajale (helistati tööle lauatelefonile ning ma ei oleks saanud kõnele vastates isegi mitte teada, et tegemist on isikliku kõnega). Seal ma siis istusin edasi ja kontrollisin laekumata arveid ning mõtlesin, et inimene, keda ma kõige enam armastan, võitleb oma elu eest, aga mina istun tööl ja ajan taga mingeid 100krooniseid maksmata arveid nagu mitte midagi ei oleks juhtunud. Ega mu ülemuse jaoks ju ei olnudki midagi muutunud või muutumas, aga minu jaoks oli.
Mallu, sa oled lihtsalt imeline 🙂
Oh see tunne on nii tuttav, elan seda igal hommikul läbi. Kõik kiirustavad hommikuti tööle, kooli. Tean täpselt, mis kell keegi stardib, kuid minul pole kuskile kiiret. Veel mõni aasta tagasi olin ka üks nendest, kes kiirustas tööle ja pärast tööd koju. Nüüd olen päevad läbi haige lapsega kodune ja meie aeg möödub kodus, kiiret pole kuskile, olen justkui teises maailmas.
Väga ,väga diiip! 🙂
Armas lugemine…but Sydney! 🙂
Eestipäraselt siiski Sidney. Sa ei kasuta ju ka Helsinki või Riga, eestlased kasutavad ju ikka eestistatud versioone Helsingi ja Riia.
Ma olen ka ühistranspordis nutuga võidelnud, aga pisarad seda enam jooksid. Inimesed vaatasid, kes kuidas. Mõni uudishimu, mõni hämmingus, mõni kaastumdega. Endal nii nõme ja samas nii valus. Mul isiklikult poleks midagi lahke sõna vastu olnud. Ise vist ei tihkaks võõra juurde minna, kuigi südames tahaks väga lohutada.
Ps! Üliarmas ja eriline postitus, super!
Selle jutu peale meenus päev, mil arvasin, et mu elu on purunemas kildudeks ja süda tahab valust lõhkeda. Nimelt olin just ultrahelis saanud teada, et mu lapsega (olin tol korral 24.ndat nädalat rase) on väga kehvasti ja tavaliselt saadab ta sellise diagnoosi puhul kohe raseduse katkestamisele haigla ülapoolele. Liikusin siis edasi sealt ja ma isegi ei mäleta kuidas ma sinna teise osakonda sattusin. Mind pandi palatisse, kus oli teisigi rasedaid naisi ja ma lihtsalt nutsin seal suurest valust. Keegi ei julgenud küsima tulla et milles asi või lohutada. Ootasin siis mitmeid tunde seal ja võtsin vastu otsuse, et EI ma ei katkesta seda rasedust. Ka arst oli lõpuks nõus koos minuga ka looteveeuuringu (oli tehtud mitu nädalat enne juba) tulemused ära ootama. Need päevad mil ma lõplikku tulemust ootasin olid hirmsad. Kõik ümberringi rääkisid, et sa oled noor ja küll saad kunagi lapsi…(ja ikka, et katkestaksin, kuna pole ju põhjust haiget last siia ilma tuua).
Ja siis lõpuks saabus see kaua oodatud päev, mil sain tulemused teada. Lapsega oli kõik korras!!! Sündis ta küll pisut enneaegsena siia ilma, aga õnneks oli tugev ja tubli.
Praegu on mu kodus täiesti terane ja nutikas, ilus ja armas 4-aastane tütretirts. Olen nii kuradima rõõmus, et tänapäeva tehnika siiski eksib ja nii kuradima õnnelik, et jäin oma otsusele kindlasks.
Aitäh, nii ilus lugemine ilusasse päeva!
Ja, vahel mõten ka mina nii. Samuti mõtlesin nii, kui oma lapsi olen sünnitanud. Kuna ma olen hiiglasuur loomafänn ja kui kuskil abivajajat ja haiget looma näen, siis minul pisarad jooksevad. Üldse tulevad pisarad mul liiga kergelt silma. Olin just poes, kui ema helistas ja ütles, et nüüd on meie koer puhkab (isssand, praegugu piserdan!) Jah mõistus saab aru, et loom oli vana ja haige ja väeti, kuid truu sõber, kes oli meie kõrval niivõrd kaua, ei lasknud mul seetõttu pisaraid tagasi hoida. Püüdsin võidelda pisaratega. Jooksin letid läbi ja kassas võitlesin ikka tugevalt, et mitte kõva häälega nutma hakata… Inimesed tulid vastu. Keegi sädistas sõbrannaga, teine kiirustas kuhugi, kolmas askeldas leti taga, neljas kulges rahulikult oma igapäeva toimingutes. Ise mõtlesin, et kuidas nad saavad nii rõõmsad olla, kui MINUL on nii kurb sündmus. Tahtsin sel hetkel nii väga nende rõõmsate inimeste nahas olla ja mitte sellist kurbust taluda.
Ma oma kommentaaris ütlesin küll, et praegu elu tundub justkui liigagi paigal ja üldsegi mitte muutumises, aga siis meenus kohe see mingi tarkusetera: ” Isn’t it funny how day by day nothing changes byt when you look back everything is different.” Nii ongi. Ka peale pikki näiliste muutusteta perioode on tagasivaatamise hetkeks elu ikkagi kuidagi salamisi muutunud, et kõik tundub teisiti.
Jalutasin täna lapsega poodi. Tuli üle tee ja samal ajal peatud üks auto valgusfoori juures. Auto roolis oõev naine naertas nii mõnusalt. Vb oli temal just see eriline päev! Pani ennstki muigama 🙂
Oleme täna vist ühel lainel ja mõtleme samu mõtteid. Jalutasin hommikul lastega õues ja tõesõna, just need samad mõtisklused olid mu peas. Meenutasin oma elust aegu ja hetki, mil mu elu muutus ja tundsin, mismoodi see hetkel nagu üldse erilises muutumises ei ole, vaid kulgeb oma teadmata sihis omasoodu. Sarnaseid mõtteid mõtlesin ka suvel sünnitama sõites ja seal palatis valutades. On tõesti veider mõelda viivuks, et ok, mina lähen nüüd sünnitama, aga kuhu need teised kõik lähevad, mida teevad, mis see nende elus muudab jne. Ja haigla ümber oli kõik nii vaikne, rahulik ja laisk olustik. Mind tegi lausa rahutuks, et kõik nii rahulik oli, samal ajal kui minu tuhud tuure kogusid. Tormisemad ja väikse vihmasabinaga ilmad on minu mõistes head sünnitamise ilmad :D, sest siis on tunne ,et vähemalt loodus justkui mõistab ja elab kaasa, õhus on elektrit ja ärevust ja pinget jne. Ah, ma olen raseduse ajal ka mõelnud, et nii-nii imelik ikka. Samal ajal kui ma kõhus last kasvatan, teised elavad sootuks teistsugust elu. Sõnadena kirja pandult pole nagu midagi erilist, aga just see mismoodi kõik endale tundub.
Meenutasin täna veel ka aega, mil töökohta vahetasin. Ei suutnud enam tööl rõõmuga käia, samas ei tahetud üldse, et sealt lahkuksin ja hakati rääkima, et oh, mis sust ikka edasi saab, kuhu sa edasi lähed jne. Selles maha trambitud usus ma seal tiksusin veel mõnd aaega. Kuni ühel hommikul tegin otsuse lahkumisavaldus lauale panna. Polnud õrnematki aimu, mis edasi saab. Läks veel paar kuud, enne kui see minu otsus reaalselt jõustus ja see vabanemise tunne oli tõeliselt hea! Mul oli mingi sisetunne, mis aimas, et ees on midagi paremat ja see minu samm toob kaasa suured muutused mu elus. Tabasin tolsamal ajaperioodil ära, et olen just nüüd ja praegu muutuste harjal ja see tunne oli väga elustav. Tahaks varsti jälle midagi sellist tunda, aga olen tähele pannud, et taolist elu muudatust ise väga püüdlikult ja natuke nagu sunniga tekitada ei ole päris see. See laine saab nagu alguse kuskilt millestki spontaansest, millest sa ise ini haaratud saad, et selle tõusuga kaasa lähed ja ise juurde genereerid.
Rääkides kurbadest asjadest, siis omal pole õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) väga pikka aega midagi nii kurba olnud, kuid oma suurema lapse pealt taban aeg-ajalt küll ära, et nii… täna on tema jaoks mingi märgilisem päev, mil ta midagi mõistis, mil ta millegi üle nii kurvastas, mil miski temas murdus ja mida ta jääb alatiseks mäletama. Ja siis üritan asja heastada, kuidas oskan ja suudan ning loodan ,et ka see jääb talle koos selle mingi murdumisega meelde.
Vot kui naljakal hetkel sa sellise kirjutise tegid. Just üleeile mõtlesin samamoodi. Sain teada, et olin saanud tädiks ja mu süda täitus suure uhkustundega. Mida paar päeva endaga kaasas kandnud olen. Ja samamoodi vaatasin tööl kliente ja liikluses teisi inimesi. Mitte keegi ei tea, et selline uhkuse tunne on mu südames ja mulle ei lähe korda ka, et nad ei tea, sest see on minu suur-suur tunne. Olgugi, et jah, sõpradele hõikasin seda kui mäe otsast, et minuni on jõudnud selline suursugune au.
Palju õnne!!
Aitäh sulle selle postituse eest. See võttis praegu kokku minu arusaamatud mõtted, mida tundsin just natuke aega tagasi mere ääres üksi nuttes, kuna suutsin just täna enda suhte jälle katki teha. Istusin autos, pisarad voolamas, kuidas ma jälle suutsin ennast ja enda suhte sinna olukorrani viia. Samal ajal üritasin ennast lohutada, et kõik teised päevad kui mul on kõik hästi, on nii palju neid, kellel nii ei ole. Äkki siis läheb ikkagi see ka üle, äkki ikkagi homme ma saan juba rõõmustada ja õnnelik olla, et minu kõrval on siiski keegi olemas ja ta annab mulle andeks. Praegu lihtsalt vaatan kella ja ootan, et jõuaks kätte juba õhtu. Ma lihtsalt loodan, et õhtul ta kuulab mu ära ja me saame enda asjad korda. Et ma ei peaks homme ega ülehomme või üldse teadmata ajani kahetsema enda lollusi, mis viisid suhte purunemiseni.
Väga ilusasti kirjutatud-märgatud, aitäh sulle Mallu!
95. aasta 22. veebruar pidin 2. klassi plikana kooli ekskursioonile minema kui ema jalutas koera ja see end lahti tõmbas ja autosid taga ajama hakkas, rihmapidi rataste alla tõmmati.. Ja ma pidin kuidagi hakkama saama, teisi lapsi vältisin, nad ei teadnud, mis mul viga on.. Kuidas ma toime tulin ei tea siiani, korra oli ka ekskursioonil tore tunne, sest sai suure hobuse seljas sõidetud, nagu oleks kõik hästi. Koju tagasi tulles vajus kogu raskus taas peale…
Muidu olen loomult rõõmurull, kes lihtsalt ilusast ilmast, kaunist loodusvaatest, esimestest lumehelvestest, päikesepaistest või lainetavast mereveest lihtsalt südamest rõõmustan, plaksutan käsigi, hõiskan ja käed üles tõstes tahan justkui kõike seda ilu kallistada, tänada päeva tema rõõmu kinkimise eest… Igatahes..! Praegugi on selline ilm, et kutsub õue..? Ja siis ma käin ringi ja naeratan laialt, sest kohal olla ses hetkes on nii hea! Mõttes teen hundirattaid ja kukerpalle, kui loodus lubab siis ka otse murul või lehtede kuhilas ja pillun neid.. Kui on keegi veel kaasas, et rõõmu jagada siis on eriti hea, siis on…lihtsalt kõike rohkem!
Aitäh, et sain jagada seda emotsiooni! Kallistan!
Sa nagu oleks minu paari päeva tagused mõtted kirja pannud. Ma olen ka nuk tihti sama moodi tundnud ja mõelnud.
Viimane elu raputamine ol
Viimati raputas elu mind, kui üks väga kallis inimene helistas ja ütles, et juhusliku kontrolli käigus avastati tal munasarjavähk. Vajusin lihtsalt põlvili maha ja ahmisin õhku. Ma vist pole elus jumalat palunud. Kusjuures kõige õõvastavam asja juures oli see, et paar kuud varem (seoses viljakusraviga) käis ta arstil ja kõik oli korras. Operatsioon oli ette nähtud munajuhade nn. läbipuhumiseks. Ärgates öeldi talle, et kõik lõigati välja. Algasid kõige pikemad kaks nädalat. Selle möödudes saime head uudised. Nad said sõralisele jaole! Mina nutsin õnnest. Tema jaoks aga oli lõppenud kõik. Ühelt poolt elus, aga teiselt jällegi surnud. Tema suurimaks sooviks oli saada veel üks laps. Naised. Neiu on kõigest 31 ja oleks äärepealt teise ilma läinud. Hoidke oma tervist ja käige regulaarselt kontrollis!
Misasja?! Lähed ühele protseduurile ja tehakse hoopis midagi muud?
Jah, saan aru, et selle plaanitud protseduuri käigus avastati munasarjavähk. Kas enne ei oleks pidanud protseduuri pooleli jätma, patsiendi narkoosist välja tooma ja talle olukorda selgitama?
Ma ei usu. Ausalt, ei usu, et selline kõike hõlmav operatsioon võeti ette nii, et patsient isegi ei teadnud.
Mäletan selgelt päeva,kui peale 6aviljatust ja.mitut ivf sain teada, et ootan last. See tunne, mida kirjeldad, kestis nädalaid. Kõik tormasid kuhugi, elasid oma elu ja siis olin mina – pisikese kasvava Sipsikuga 🙂
Vastandiks õnnele on need 5 korda, kui mu rasedus on katkenud. Kui terve mu maailm kisendas valust, siis samal ajal muu maailm kulges omas tempos edasi..
Minu elu muutus 2012 aasta märtsis igaveseks. See oli üks tavaline päev, mitte kuidagi eriline. Töölt tulles haarasin lapsed ja kiirustasin bussiga haigla poole, kus meil oli aeg kinni pandud laste neuroloogile, kuna mu 4-aastane poeg ei kõndinud samamoodi nagu teised. Mis seal ikka, lapsed on ju erinevad, küll ta suurena samamoodi kõnnib nagu kõik teised. Ega seal meile midagi väga ei räägitud, lihtsalt seda, et on kahtlused ühe haiguse suhtes jne. Saadeti edasi Tartusse uuringutele. Aga sel samal õhtul, kui lapsed juba magasid, istusin ja triikisin pesu ja mu süda ei andnud ikka rahu, et mis kummaline haigus see olla saab, et arst oma kahtlusi isegi välja öelda ei tahtnud. No tuli mulle siis appi doktor Google, kes andis mulle esimese otsingutulemusega täppis diagnoosi. Neid sümptomeid ja ravi ja prognoose lugedes… minu maailm lihtsalt varises kokku. Ilmselgelt polnud see ju mingi reaalne diagnoos sel õhtul, aga sisimas ma teadsin, et just sellele arst vihjas. Edasi suundusime Tartusse ja saime selle lõpliku diagnoosi peale pikki uuringuid, mis kahjuks küll oli täpselt seesama, mida dr. Google tol õhtul ennustas. See tunne, mis sind valdab, kui sa mõistad, et sinu pisike laps on ravimatult haige ja sa ei saa mitte kõige vähimatki teha, et seda kuidagi muuta… seda tunnet ei sooviks ma vaenlaselegi. Järgmisel päeval tööle minnes oli maailm minu jaoks jäädavalt muutunud. Oli siis ja on siiani. Mitte miski polnud peale seda enam endine, aga inimesed me ümber olid samad, minu väike poeg oli sama. Tema jaoks polnud midagi muutunud, tema elas oma väikese poisi elu rõõmsalt edasi. Minu süda oli lõhkemas, aga elu lihtsalt kulges edasi. Inimesed käisid poes, rääkisid telefoniga, sõitsid autoga, ajasid tänaval juttu, naersid, kiirustasid kuhugi. Minu käed olid külmad, pea valutas, pisarad lihtsalt voolasid, minu maailm seisis ja tunneli lõpust ei paistnud kübetki valgust. Pimedus. Kurbus. Külmus. Imelik, kuidas midagi sellist nagu lihtsalt teadmine, saab mõjutada nii palju. Reaalselt oli kõik ju sama, mis varem. Füüsiline maailm polnud muutunud, keegi polnud ära surnud. Minu jaoks oli muutunud kõik. See on see päev, mis jääb mulle elu lõpuni meelde.
Ma ei oska isegi midagi öelda… Ma soovin sulle ainult jõudu ja pisikesele palju tervist. Saadan head mõtted teele ja soovin teile ainult ilusad ja naeru täis päevi. Sa oled väga tugev naine ja imeline ema, te saate hakkama!
See oleks jube hea raamatu pealkiri, see sulejooks on ikka nii sorav – sa vòiksid mõelda raamatu kirjutamise peale, sest see tuleks sul lihtsalt väga hästi välja. Ma arvan, et see lööks rivitult ja pakuks tugevat konkurentsi meie unne jäänud kirjandusmaastikule, muidu Andrus ja Mihkel koguaeg ruulivad nüüd Jesper ka. Sinu raamat on veel puudu, päriselt!
Eile öösel. Läksime noormehega lahku, see tegi mulle väga haiget, kuna ta väitis, et meeldin talle ja kõik on hästi (mis on ka tõsi, ei mingit tüli ega kiskumist), aga ta ei näe sellel suhtel ja tunnetel seda forever together perspektiivi. Olin juba silmad paiste nutnud, istusin trammi, et koju sõita. Ma isegi nägin, et inimesed märkasid, et olen nutetud silmadega. Istusin seal nagu mingi kokkukukkunud mullavare, samal ajal näen ümberringi kuidas inimesed kulgevad õhtuvahetusest koju, skrollivad telefonis, istuvad restoranis. Ja keegi ei tea, et ma just suren praegu sees. Jalg jala ette, et koju jõuaks. Täpselt nii tundsingi nagu sa kirjutasid – nagu näeks seda olukorda kuskilt eemalt pealt: inimesed sebivad ja kulgevad ning siis olen mina seal keskel ja mõtlen kuidas homme tõusta ja edasi elada.
Sa saad hakkama, ole tugev :)!
Nii ilus mõte tänasesse päeva, aitäh ? Ja silmad lahti, eks!
Nii kenasti kirja pandud see sul, väga mõtlemapanev.
Mina kuulsin paar päeva tagasi, kui oma lapsi magama panin, et üks meie tudengist naabripoiss nutab südantlõhestavalt suure häälega teiselpool meie seina. Küll oli raske kuulata, aga no mis mul teha, kui olin üksi kodus. Õnneks oli kuulda, et ta majanaaber oli ka seal ja vahepeal rääkis temaga.
Iga inimene elab oma isikliku kasti sees oma tunnete ja mõtetega. Oleks tõesti tore, kui inimesed märkaksid teisi rohkem ja rõõmustaksid/kurvastaksid koos.
Mina olen ka see inimene, kes vahel peale emotsionaalseid kohtumisi/juhtumisi oma rõõmu (paaril korral ka pisaraid) varjata ei suuda ja tänaval mööda jalutajate arvates vb ogaralt naeratab. Mõni naeratab vastu, enamik vaatab pigem imestunult.
Minul meenub kaks erilist päeva.
Esimene neist oli 29 juuni. See oli päev kui sain teada, et minu 9 nädalane rasedus on peetunud. Alguses kabinetis justkui unes, siis hetk hiljem juba pisaraid tagasi hoides verevõtu kabinetis ja siis seistes oma auto taga ITK parklas, nuttes ja kogu kehaga seda valu kogedes. Mõnes hetkes oled 100 protsenti kohal ja tunned seda iga keha rakuga-see oli see hetk. Järgmine päev aborti tegema sõites vaatsin üht valgusfoori juures seisvat rasedat ja mõtlesin kui eriline on olla tema. Mina olla oli sel hetkel ka väga eriline, seda oma piiritus valus ja kurbuses.
Ja teine hetk oli augusti keskel, päeval kui sain rasedustestil taas kaks triipu. See eriline rõõm ja väike hirm tähistasid minu unistuse taastäitumist. Õnneks ei ole see eriline tunne enam pärast seda päeva kadunud ja kannan seda erilisust loodetavasti endas veel mitu kuud.
Palju, palju õnne sulle! Lapsed on lihtsalt… oeh, armastus noh! (L)
Minu viimane väga eriline päev oli ilmselt minu pulmapäev augustis ? Aeg mu ümber justkui seisis, sest ma olin oma õnnemullis. Aga kui hakata üldisemalt mõtlema, siis olid väga toredad ja muretud ka üle-eelmise nädala lõpp kui sõbranna ja lastega koos paari päevasel minipuhkusel käisime. Eelmise nädala sügistööde päev aias koos abikaasaga…need olid sellised lihtsad ja pealtnäha üldse mitte erilised aga väga toredad päevad kus ei olnud üldse muremõtteid. Erilisi hetki, kus on põhjust õnnelik olla, on tegelt niiiii palju ❤️ Aga võrdluseks…viimastel päevadel kisub kõik kuidagi nihu ja tõesti on raske olla ja tunda rõõmu. Et olen ilmselt pigem see nutuloru keset päikesepaistelist päeva…
Aga nagu öeldakse, ega mõnikord peab halvemaid päevi ka olema, muidu ei oskaks neid “tavalisi, aga muremõteteta” päevi hinnata 🙂
Minul oli hiljuti kaks sellist päeva. Esimene, kõige erilisem päev oli 31.08.17 kui sain teada, et olen lõpuks rasedaks jäänud, olime õnne tipul! Teine eriline päev oli 19.10.17 kui ma sain teada, et rasedus ei arene ja tuleb katkestada… Raske oli pisaraid tagasi hoida, arsti juurest ära minnes hoidsin silmi maas, et keegi ei näeks seda valu ja kurbust, mis mu silmist peegeldus…
See oli väga raske päev nii mulle kui mehele.
Oi, tunnen kaasa. Ma mäletan ka seda tunnet, kui enne Lendet ootama jäämist üks rasedus ka peetus. Kui ma teada sain, siis ma tormasin lihtsalt õue ja soovisin, et maa mind alla neelaks, sest ümberringi oli inimeste tavaelu, aga ma tahtsin lihtsalt pikali heita ja nutta… Aga tead, kui seda poleks juhtunud, siis mul poleks praegu Lendet ja Lende on NIIII armas nunnupall, et kui tema saamiseks tuli selline õudne asi üle elada, siis elasin. Ma luban, juba varsti hoiad sina oma nunnut beebit ka käes ja mõtled, et ta on kõige perfektsem inimene maailmas!
Eriliselt heast päevast ei oskagi näidet tuua. Aga selle aasta algul pidin elustama oma isa ja peale seda oli nii raske koolis (12.klass) käia, sest mingi raske tunne surus kogu aeg peale, kui teised lõbusalt elu elasid. Näiteks enne vene keele tundi helistasin emale ja ta rääkis, kuidas isa haiglas jälle eketrit sai, sest süda on liiga nõrk. Ma tahtsin sinna samasse vene keele klassi ette ära surra ja nii ebaõiglane tundus, et teised vaid mõttetu vene keele pärast oma pead peavad vaevama.
Samas ei teagi kunagi, mis kellegiga kuskil meie kõrval juhtunud on. Suvel oli sõbranna tavalisest vaiksem tööl, ent ei midagi hullu, et see veider tunduks. Järgmine päev mainis, et tegelikult oli ta vanaema ära surnud. Ja mina olin siis ju eile istunud tema kõrval teadmata, mis torm tegelikult tema sees tol päeval käis.
Jah, nii see ongi, et tegelikult me ei teagi, mis teiste elus toimub, kui me ise ei küsi 🙁
Minul oli täpselt see sama tunne, kui ma sünnitasin. Ja ma mõtlesin, et kell on juba seal maal, et teised vaatavad kodus telekat, söövad õhtust jms… ja ma tundsin sellist igatsevat tunnet, nagu tundsin teismelisena (mina elasin maal, külas, ja kujutasin igatsevalt, kuidas laupäeva õhtul Tallinnas on põnev, tore, miskit teha).
Ma tahtsin ka tavalist hetke (selleks ajaks olin juba tuhutanud 12 tundi), olla kodus ja vaadata telekat. Selle asemel oli minul minu eriline päev, eriline tunne ja üldse mitte tavaline. Nüüd ma mõtlen tagasi sellele ja tundub naljakas. Mina tahtsin keset suuri valusi lihtsalt ära minna telekat vaatama.
Mhm! Ma tean täpselt seda tunnet 😀
23.mai.
Pärast seda ei ole miski enam endine.
Aga see võõra inimese rõõmu märkamine on võimas laeng küll.
Appi Mallu, sa oled nii hea inimene!!! Lugesin ja nutsin.
Olen täielikult selle poolt ,et märkame , märkame enda ümber mis toimub aina rohkem ja rohkem . Sest olen kogenud ,kui vaadatakse põlglikult lausa kui sul on pisar silmis . Selle asemel võiks küsida ,mis teil juhtus või kas kõik korras , isegi kui see inimene täpsemalt ei soovi rääkida siis sa tead ise et oled vähemalt küsinud ja tundnud huvi . Ja see sama võib ka selle kurva inimesele tähendada palju .
Jaa, see on nii imelik, et miks üldse tuleb inimesel pähe nutvale inimesele silmi pööritama hakata. Stagnaaja värk – emotsioonid ikka koduseinte vahele!
Täpselt , stagnaaja värk nagu . Emotsioonid ja tunnete ning probleemide välja näitamine on patt ! ,,Saage üksi hakkama kõik ,, ,umbes nii nagu oleks see värk .
Istusin ka mõned nädalad tagasi bussis niimoodi 😀
Muidugi võis selles sinukirjeldatud olukorras olla tegemist tõelise probleemiga aga mina näiteks olin lihtsalt natuke peast rase ja pillisin sellepärast et ei jõudnud enne bussi väljumist juua osta sest järjekord oli nii pikk :’D
Armsalt naljakas 😀 😀 😀
Mul oli eile. Kõik kammis ära. Nagu KÕIK. Sõitsin tööle ja tahtsin nutta. Tööl tahtsin nutta. Tundsin, et ei suuda midagiii teha, kuigi midagi polnud otseselt ka juhtunud. Mega enesehaletsus. Ja vaatasin ka neid inimesi ja mõtlesin, et kuidas nad teevad praegu kõike seda, mida nad teevad. Olin kade, et neil on kõik hästi – aga tegelikult ju ei pruugi. Naljakal kombel oleme me tihtipeale oma suurte rõõmude ja muredega üksi.
Aga – ma otsustasin rääkida oma sõbrannaga, kes mu olukorda mulle natuke teisest perspektiivist näitas. Sai korda. Läks üle. Ja siis ma olin ise ka see “normaalne inimene”, kes käis poes või vaatas kodus telekat. Tegelt ei midagi erilist, aga uskumatult hea tunne oli peale seda “kokkuvarisemist” olla just see tavalise argipäeva elanik.
Aga ma mäletan ka neid päevi, kus kõik särab. Tegelikult võib see ju olla ka su sünnipäev või lihtsalt megahea uudise päev. Aga peaasi, et neid päevi jääb tulema 🙂
Mul oli eile täpselt see sama tunne ja täna juba on kõik okei. Naljakas ?