Ostsin koju uue diivani. Vana oli 310 cm lai, uus pidi olema 330 cm. Mõtlesin, et okei, vb on jah natukene suur, aga pole hullu. Ongi hea kõigil laiutada, eksole. Toodi diivan kohale, Andre isegi sõitis oma isadepäeva ajast meile, et aidata diivan sisse tassida ja kokkugi panna. Kerli saatis pildid ka, et milline siis välja näeb. Vaatan mina pilte ja mõtlen, et kuidagi naljakas, et vana diivan, 310cm laiusega on selline:

Ja uus diivan, laiusega siis 330 cm, on selline:

Et midagi ei tundu ju nagu õige olevat, või mis, onju :D Küsisin naise käest, kelle käest diivani ostsin, et kuule sa ise ütlesid, et on 330 ja koduleht, mis sa andsid, seal on ka 330, aga vaata neid kahte pilti ja ütle, mis sa arvad sellest värgist. Kerli mõõtis ära, diivan on hoopis 280 cm lai. Ehk siis nagu jah, pool meetrit siia-sinna, mis ma üldse virisen, eks :D

Olukord on ise aga nõme, sest müüja on tegelikult hästi tore ja tuli mulle täiega vastu, tõi selle isegi ise kohale. Kerli passis kodus, et eelmine maha müütada ja uus vastu võtta ja nagu öeldud, Andre ka sõitis spets selle jaoks kohale ja…Noh, värv mulle meeldib, selline rohekas-sinakas sobib kenasti meile tuppa. Ja olla Kerli sõnul mugav ka. Ja müüja sõnul kvaliteetne ka. Aga no 1000€ eest saada midagi, mis on POOL MEETRIT vales mõõdus, juhtub vist küll ainult minuga. Müüja oli nõus selle apsaka peale diivani tagasi võtma või mulle soti alla tegema. No ma ei teaa-aa-aaa-a-aaaaa. Siis peaks hakkama jälle uut diivanit otsima ja kõiki solgutama, et kuule mine pliis tassi mu diivanit. Aga noh, tahaks ikka suuremat diivanit, kui see väike diivanibeebi.

Miks sellised asjad minuga juhtuvad :D ?! Ja mida nüüd teha?

Teine feil on vähemalt naljakas. Nimelt kirjutas mulle fbi üks kohalik inimene siitkandist, kus me asume. Tegi juttu ja rääkisime natukene söögikohtadest jne, tundus, et ta tahab meiega sõprust teha. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni ja ütlesin, et mingi õhtu võiks ju siis kahekesti veinile minna.

Vaatan, et kurat, puikleb, et õhtuti tööl jne, aga ütles, et ta teine pool on õhtuti vaba. Ma kostsin kohe, et no väga hea, Kardo saab ka siis kellegagi õlle jooma minna, kui su mees üldse nõus on.

Palun arvake, mis ta nüüd vastas…

“Eee, mul on ikka naine. Ma olen ise mees.”

Nagu, nime ma ei vaadanud (ja ei olnud mingi Mati või Kaspar ka, et kohe aru saaks, et mees) ja profiilikal oli nii mees kui naine, aga naine ees ja mees kuskil 35 km tagapool, seega ma EELDASIN, et mulle kirjutab naine. Mulle kirjutavad mehed ainult tavaliselt selleks, et öelda, et ma persse käiks või midagi, seega ma kohe laksust arvasin, et see on naine.

Muidugi tore, et ma kohe võõraid mehi KAHEKESTI veinile kutsun. Ei, see pole üldse imelik, mkmm… Ma kujutan ette, kuidas ta oma naisele rääkis, et kle ärme ikka selle Mallukaga kokku saa, see on mingi imelik, hakkas kohe esimese asjana sebima.

Jaga: