Kas te teadsite, et 18-26 november on üleeuroopaline jäätmetekke vähendamise nädal ja sel aastal ongi teemaks asjadele uue elu andmine, selle asemel, et vajaminevaid asju uusi soetada. Ma usun, et tegelikult on enamik meist sellega kokku puutunud, nõnda ka mina.
Näiteks uue mööblieseme ostmise asemel vana üles tuunida ja ära värvida. Seda olen ma vist küll sada korda teinud. Okei, olen mõnikord ka värvimist vajavaid asju taaskasutusest soetanud, aga mõte on ikka sama. Et ei osta poest uut, vaid kasutad midagi ära, mis juba olemas on.
Kunagi lasin ka vanale diivanile uued katted õmmelda. Eks see on ka omajagu kulukas, aga kui diivan iseenesest meeldib ja hea on, siis annab uue polstri ja kattega sellest midagi täiesti uut tekitada. Sellest kirjutasin ma SIIN.
Lisaks proovin ma alati poes käia oma kotiga .Parem on muidugi riidest kott, aga tegelikult on ju ka kilekoti taaskasutamine sada korda parem kui nende ära viskamine. Kilekotte kasutan ma kodus ka prügikottidena, selle asemel, et osta spetsiaalseid prügikotte. See tundub tegelikult lausa puhta mõttetu, sest kilekotte tekib majapidamisse nii ehk naa, seega on mõttekam need kokku voltida ja kappi panna. Ma tihti unustasin poodi oma kotti kaasa võtta ja nii neid tekkis koju terve hunnik, aga siis torkasin igasse käekotti kilekoti, lisaks paar vankritaskusse ja nõnda on suurem tõenäosus, et ei pea endaga iga kord uut kilekotti koju tassima.
Tenerifel olles võtame nüüd ka alati poodi oma koti kaasa. Kilekotid on siin poodides jube nadid ja lähevad kiiresti katki, seega shoppavad enamik inimesi oma kotiga. Teate ju küll, need tugevamast materjalist poekotid, mis meiegi poodides olemas on. Poes pannakse kotile tempel ja edaspidi saad muretult samaga poes käia.
Imelik on aga see, et kui ühest küljest on siin Tenerifel inimesed nagu rohkem taaskasutuse radadel (noh, näiteks see koti asi), siis teisest küjest hämmastab mind siinne suhtumine taarasse. Siin on küll siin-seal neid taarakonteinereid, aga kuna taara eest panti tagasi ei saa, siis enamikke need ei huvita ja pudelid visatakse lihtsalt muu prügi hulka. HEAL JUHUL – täiesti tavaline on siin näha pudelihunnikuid lihtsalt maha visatuna.
Kohalik eestlane rääkis, et nende maja juures oli tühermaa, kuhu inimesed olid harjunud prügi viskama. Ühel hetkel hakkas linn selle üle muret tundma, sest päris kole vaatepilt on ju suur prügihunnik keset linna. Mis te arvate, kuidas see lahendati? Eks ikka ehitati sein selle prügihunniku ette ja mure kiirelt lahendatud…
Eks kindlasti mängib siin ka rolli see, et väga palju on turiste, kes oma puhkuse ajal ei viitsi mingi taaramajandusega tegeleda, aga kohalike sõnul ei suhtu ka siinsed püsielanikud sellesse teemasse kuigi tõsiselt. Prügi visatakse maha ja ei tehta teist nägugi. “Koristajal peab ka tööd olema,” naeravad nad.
Isegi koerasitta koristatakse siin nii, et pühitakse see lihtsalt tee kõrvale. Nii ongi palmialused sitahunnikuid täis ja kedagi see ei heiduta. Alles ükspäev nägin, kuidas meil maja ees üks suur koer kangi KESET TEED maha pani ja omanik rahumeeli edasi jalutas. Hüüdsin talle, et “sorry, you forgot your shit!”, aga ta ainult naeratas, kehitas õlgu ja andis mulle teada, et ei oska inglise keelt, ise minema kiirustades.
Parim oli veel see jutt, kuidas üks oli näinud inimest, kes korjas oma koerasita üles, pani selle kilekotti ja viskas siis sellesama kilekoti samasse maha. Vot sulle siis lopsu.
Üldse tundub mulle, et siinkandis oleks ka väga vaja sama algatust, mis meil kodumaal on – teeme ära. No nii väga häirib see, et siinse imeilusa looduse sees on nii palju sodi ja rämpsu ja prügi.
Kiituseks pean ütlema, et selles suhtes see taaskasutus siin töötab, et näiteks oma kasutu mööbel viiakse maja ette ja siis teised soovijad võivad selle endale võtta. Soomes pidi ka sama süsteem olema, võiks Eestisse ka jõuda. Aussis oli ka sama asi ja ülipaljud said endal terve kodu niimoodi ära sisustatud. Tore ju – endal vaja pole, aga miks siis ära vista, kui äritseda ei viitsi.
ÄRA OSTA UUSI ASJU!
Nii lihtne on osta uusi asju. Uskuge mind, ma tean, kui tore on see tunne, kui sa saad minna poodi ja osta midagi uhiuut, mis tekitab hea tunde. Ma olen ise sellega väga kimpus olnud, lihtsalt seetõttu, et vanasti ei olnud mul kunagi seda võimalust ja kui see võimalus tekkis, oli lihtne sellega üle piiri minna. Samas on võimalik pea kõike saada kasutatuna, ning see ei ole sugugi halvem. Ise asjadele uue näo andmine on nii äge tunne. Palju ägedam, kui poest saadav asi, mida igaüks endale osta saab.
Kaltsukad on minu meelest väga ägedad kohad, kust võib tõelisi pärle leida. Ka siin Los Giganteses pidi üks olema. Ma tahtsin minna, aga vanemad võtsid mu võtmed kaasa ja nüüd ma olen täna siin kodus natukene lõksus. Aga noh, eks aega veel on see koht üle vaadata ja kindlasti teen sellest ka teile postituse.
Kui teil midagi üle on, siis saab neid näiteks viia Taaskasutuskeskusesse, riideid ka näiteks H&M’i kogumispunkti. Facebook on täis gruppe, kust saab lihtsa vaevaga oma asjadele uued huvilised ja lisaks on ka palju MTÜsid, kes sinu asjadega palju head teha saavad. Lihtsalt tuleb need üles leida.
Jäätmetekke vähendamise nädala raames on avatud lehekülg www.jäätmed.ee. Seal kuvatakse infot, millised avalikud üritused selle nädala jooksul toimuvad, samuti püütakse sinna panna kirja kõik lasteaiad/koolid, kus üritusi toimub ja mõnele lapsevanemale on ehk lihtsalt põnev vaadata, kas tema lapse lasteaias/koolis ka midagi toimub. Lisaks on sel lehel muud jäätmealast infot, mida kohati on interneti avarustest raske leida. Mis puudutab näiteks riidekonteinerite asukohti, siis hõlpsalt leiab infot www.kuhuviia.ee. Sealt leiab jäätmejaamade asukohad jms, piisab kui trükid sisse, millest vabaneda tahad ning ta kuvab kaardile vastavad asukohad. Taaskasutamine on kerge!
Jagage teie ka nippe, kuidas teie asju taaskasutate ja viiele kaasarääkijale on ka auhind – pakkuda on 3 hugbag võrkkotti, millega saab poest vilju osta ilma väikseid kilekotte kasutamata ja ka kaks bambusest korduvkasutatavat kohvitopsi.
Mul oleks väga tore teie nippe lugeda ja saladuskatte all võin öelda, et ma tean, et ka Henryl on selline postitus lähiajal plaanis, mida ma ei jõua ära oodata! Teiste perede harjumused ja nipid on ikka huvitavad.
Ps! Keskkonnaministeeriumi FBi lehel on käimas ka mäng, kus võib võita jalgratta. Lihtsalt jaga nendega pilti sellest, kuidas ja mida sina taaskasutanud oled.
42 kommentaari
Meil kodu lähedal viskab keegi sitajunnikotte tee äärde. Mitte paar, vaid terve teeäärne põõsaalune on neid kotikesi täis.
-Paljud riided, mänguasjad ja isegi toidunõud on meie käes teisel/kolmandal ringil sugulastelt saadud.
-Raamatute jaoks on raamatukogu ja raamatuvahetus.ee 🙂
-Poes käin alati oma koti ja väikeste kottide puuvilja/juurvilja/pähklite jaoks
-paber ja papp läheb meisterdamiseks, täis soditud paberid kaminasse
-klaaspurgid ja pudelid kogun ja viin ämmale, kes on nende üle väga õnnelik
-konservipurke ja wc-paberirulle kogun millekski, ma ei tea veel milleks
-Taarat tekib meil väääga vähe, sest kasutame klaasist veepudeleid ja poejooke üldjuhul ei tarbi.
-Plastmasskarbid on mitmendat aastast uuesti kasutuses toidu sügavkülmutamise jaoks.
-Lapse riietega on mul süsteem:
1. Väga ilusad/praktilised riided panen kõrvale tulevastele lastele
(suuruse järgi jaotatud kastidesse)
2. Ülejäänud korralikud riided annan ära lasterikaste perede liitu
3. Plekilised/katkised riided õmblen ümber või võtan kaltsuks
-Enda riietega on mul süsteem:
1. Müün fb grupis
2. Jagan sugulastele-sõpradele
3. Ideaalses maailmas õmbleksin ka neid ümber
4. Viin kaltsupoodi
-Mehe riietega süsteemi pole, sest probleemi pole- ta kannab neid lihtsalt väga kaua ja kehakaal ka ei muutu nagu mul ja lapsel ?
*Paber ja papp läheb ahju pöletamiseks.
*Poes üritan võimalikult palju käia oma kotiga.
* Riided ostan kaltsukast.
* Asjadele üritan taaskasutust leida samuti enda ja lapse riietele mille annan ära.
*Taara läheb taaraautomaati.
*Klaas purgid ja pudelid ootavad igaaasta uut hoidist/moosi/mahla.
*Biojäätmed komposti
Ma korjan maast juuksekumme! Suurem osa neist olen ehk isegi maha pillanud, sest just kodu tänavalt leian neid kõige rohkem. 😀
Köögikappides on kuivained kõik klaaspurkides (hapukurgi purgid jne). Ostame alati mitme kilo kaupa ube/läätsesid/pudrukraami ja siis valame purkidesse ümber, et oleks mugav kasutada. Pmt sama, et käiks kuskil poes oma pakendiga ostmas, sest poodi jõuavad need toiduained ju samuti suurtes pakendites.
Poes käime riidest kottidega.
Mehe tööpaberid saavad alati teiselt poolt täis joonistatud.
Riideid ostame kasutatult või väga kvaliteetseid, et kestaks kaua või saaks järgmisele edasi anda (eriti lapse riided, jalatsid).
Hiljuti ostsin omale Klean Kanteen metallist joogipudeli. Külm vesi on päev otsa külm ja kuum tee päev otsa kuum. Mingi nutikas pudel selline. Muidu kandsin vana plastpudelit kaasas oma veega.
Külmutatud marju ostsime vahepeal plastikust karpides, kuna polnud muud varianti. Nüüd kasutame neid samu karpe edasi, et toitu külmkappi panna või kuskile kaasa võtta.
Raamatuid ostan väga tihti just kasutatuna ning viin peale lugemist jälle kuskile heategevuspoodi tagasi.
Vannitoas on meie puust hambaharjad kenasti vanades moosipurkides.
Üks mu lemmik tekk on siiamaani kasutusel, kuigi selle ostis mu ema siis kui mu vanem vend sündis üle 30 aasta tagasi ning ka kõigi teiste vendade-õdedega on sama tekki kasutatud.
Südamelähedane teema! Mina olen võtnud suuna teadlikuma tarbimise suunas. Hetkel on mul käsil missioon tarvitada ära kõik pesu- ning kosmeetikatarbed, enne kui uued ostan. Ja kui tuleb see õnnis päev kui see juhtub, olen võtnud eesmärgiks hankida jätkusuutliku pakendiga kosmeetika! Riideid pole ma endale ammu ise ostnud (sõbrannade vana = minu uus) ja kui siis ikka kaltsukast (va jalanõud ning pesu). Olen hakanud jälgima, et tegu oleks ka kvaliteetse materjali ning mugava riideesemega, et asi ei istuks mul aastaid kapis ning leiaks ainult kaks korda kasutust. Vanad rõivad viin kas ühte vahvasse tasuta kaltsukasse ja hiljuti viisin kasutud esemed just H&M’i kogumiskasti. Üritan vähendada ka toidupakendite tekkimist, aga hetkel on see kaootilise elustiili tõttu kohati pisut raskendatud, kuna pole tihti aega ise süüa teha. Vähemalt lahtiste juurikate ostmiseks pole ma juba ammu kilekotte kasutanud, lohutus seegi. Vabal ajal unistan maale elama minekust, et ma saaks lõpuks omale kauaigatsetud kompostikasti..
Mul on sama missioon! Duššigeelist olen juba lahti saanud ja asendanud selle ilma pakendita seebiga.
Käime poes kaasa võetud kilekottidega. Vahel saab võetud ka neid pappkaste, mis poel üle jääb ja pannakse kasutamseks klientidele. Eks need ka kodus leiavad uue kasutuse 😀 Ei pane igat puuvilja õukesse kotti. Taara viime taarapunkti.
Oii, Hugbage sooviksin hirmsasti! Taaskasutuse teema on väga südamelähedane, sest ma lihtsalt vihkan uute asjade ostmist. Vihkan, kui kodus on mõttetuid riideid, ebavajalikku jura jm asju, mida ei kasuta. Seega mõtlen alati läbi, mida osta. See aasta on näiteks plaanis kõikide kogunenud klaasist küünlatopsikute sisse teha vanavanematele kingiks täitsa isetehtud küünlad 🙂 Vanad klaaspurgid leiavad alati kasutust muidugi uute hoidiste tegemisel, aga ka näiteks kuivainete hoiustamiseks – eriti vahva, kui purgid ära kaunistada! Riided saavad ka alati pigem parandatud/ümber õmmeldud, kui ära visatud.. sest poest jälle uut ilusat asja leida on kõigele lisaks jubeee tüütu! Viimase põneva taaskasutusnipi avastasin hiljuti Nipiraamatust, seal oli õpetus, kuidas narmendavad kingakontsad taas akrüülvärvidega ilusaks teha; seda nippi plaanin lähiajal katsetada.
Meie kodus on suur osa mööblist kellegi vana ja meie uus – ehk et tuunime palju mööblit. Peamiselt kapid, aga ka lapsevoodi ja diivanid. Mõned asjad ootavad oma uue kuue saamist. Enamik asju oleme tasuta saanud sugulastelt, kes neid ise ei vaja ja viskas muidu ära.
Samuti taaskasutame riideid. Lapsele oleme palju saanud tuttavatelt, aga ka ise kaltsukast ostnud. Beebidele on palju ilusaid, suurematele keerulisem leida. Vahel boksidega taaskasutuspoodides on kasutatud riide hind euro võrra odavam vaid uuest. Siis ikka ostame uue. Aga muidu ka endale olen mitmeid asju kaltsukast saanud. Mehele kahjuks mitte.
Prügi natuke sorteerime ja poes käime tihti enda riidest kotiga. Kui ununeb, ostame kilekoti, mis läheb prügikotiks, eraldi prügikotte ei osta. Kõik poest saadud korralikud kilekotid hoiame alles ja taaskasutame.
Taaskasutame ka beebitoidupurke ja paljusid muid purke ja pudeleid, mida toitudega saab. Beebitoidu omad sobivad hästi küünlatopsideks, kui ära kaunistada 😉
Väga äge oleks saada bambusest kohvitopsi 🙂 Olen mitu tükki sõpradele juba kinkinud!
Oo täpselt minu teema. Elan sellist elu, kus taaskasutuseks ja sorteerimiseks väga vajadust polegi ehk samm edasi- ma ei tekita prügi ning ostan asju võimalusel ainult korra. Harrastan kapselriietumist ehk oman umbes 20 riideeset(v.a pesu) mida siis omavahel sobitan, kõik on ostetud kas sekkaritest või firmadelt, mille asjade vastupidavuse kohta olen eelnevalt uurinud ning pesu pesemises olen ettevaatlik ja palju eeltööd teinud, et riided võimalikult kaua ilusad püsiksid. Pesen hambaid puidust hambaharjaga, mis looduses laguneb. Kilekotte ei kasuta ammu enam, alati kannan kaasas seljakotti milles on ka üks riidest kott. Ostan kuivaineid biomarketist pakendivabalt või võimalusel papppakendis, nii ei vea koju palju plastikut. Pesen juukseid juukseseebiga, mis tuleb papist pakendis ehk ei pea jällegi plastpudelite näol tekitama prügi, mis ei lagune. Tegin endale ise korduvkasutatavad pesukaitsmed, kasutan juba aastaid menstruaalanumat ehk päevade ajal ei tekita ka jäätmeid, majapidamist ning riideid puhastan dr.bronneri seebiga mis on 100% loodusesõbralik, ei kasuta käte kuivatamiseks paberit, toidu panen klaasist karpidesse mida loodetavasti kunagi uuesti soetama ei pea, raseerijaks kasutan vahetatava žiletiteraga raseerijat et ainult žileti saaks ära visata, mitte terve raseerija. Meiki eemaldan puuvillasest kangast lappidega, kõrvu puhastan ka riidega, et vähendada ühekordset mõttetut prügi. Mul on ka koer keda ma toortoidan ning kaka koristamiseks on biolagunevad kotikesed. Viingi umbes iga kahe nädala tagant ehk prügi välja, mis ongi ainult toiduga seotud pakendid. Prügi lihtsalt ei teki kui seda teadlikult vältida. Paberi ja papi suunan vanapaberisse ning pudelid viin ka muidugi ära, kuigi neid tekib ka väga harva sest joon ainult vett oma klaasist veepudelist ja harva ostan midagi ja siis ka klaasis, et kindlustada pudeli ümbertöötlemine. Mulle väga meeldib selline elu ning tunnen, kuidas teen planeedile ja iseendale head nii käitudes. Muidugi võib see natuke ekstreemne tunduda, kuid sellise elustiiliga harjub väga kiiresti. Mul on ka hästi jäärapäine elukaaslane, kes alguses sellele kõigele väga imelikult vaatas kuid nüüd käib taimeriga dušši all, et liigselt vett ei kulutaks ja pakkus välja mõtte ise oma biolagunevaid jäätmeid komposteerida 🙂
On sul nõu anda, kuidas pakendivabamalt kuivaineid saada, kui elan väikses linnas ja biomarketit ei ole?
Kõik muu kodumajandus käib meil umbes samamoodi nagu su kirjelduses :), aga toidupakendeid ikka tekib.
Kustuta jah kommentaarid edasi ära, aga kõiges pole kohane kirjutada kõigil: mõjub koomilisena N: kui ka BonBon pesust rääkida võtaksid
Sorri, ei saa aru, et miks see koomiline oleks, kui ma kirjutaks BonBon pesust :D?
Eks noorinimene peab omal nahal tundma ja õppima reklaami liialdusi, lubadusi. ERITI kosmeetika osas.
Kõige parem kainestaja on tühi kõht või rahakott ja vastutus pere ja laste ees. Osadel see vastutustunne siiki lonkab kõvasti. Siis on lood kehvad ega selline ka looduse säästmisel ennast koomale ei tõmba ka.
Nii mis on minu osa :
* taara läheb automaati.Raha kogusse mille eest käin reisimas. Igal aastal.
* Oma koduümbruses korjan sodi üles ja olen see inisev tädi kes mahaviskamist nähes sunnib viga
parandama ja toriseb alati ega sa venelane pole kes oma kodumaapeale sülitab. Muide see aitab !
* kilekotte vajan prügi jaoks ja suuri tuha transpordiks. See on korduvkasutuses kevadeni.
* mul on küll uus mööbel mis kulub-nagu diivan voodid aga ka palju taaskasutust detailide ja väike
mööbli näol. Tegin tiiru majapidamises ja leidsin pärispalju asju- Lampe, peegleid, kelli, aiatoolid,
riiulid, lillepotid, postamendid, korvid, kummut, kirjutuslaud, dokumendi organisaator-riiul, kovilaud,
pesukorv, puidust ribikardin, seinapilte jne KÕIK Samaariast omanäolised ja vahel ka ise uuendatud
või omanäoliseks tehtud.
* Garderoobi vajasin palju korve, hankisin ühemõõdulised kinga ja saapa karbid katsin need huvitava ja
interjööriga sobivas toonis paberi või kangaga. Kangaga kaetud on eriti tugevad. Soovitan laste
mänguklotside jaoks. katta tuleb nii väljast kui seest. Mul kangaid lademes, kes ostma peab mõelgu
parem vana sitsi seeliku peale. vaja ka tapeediliimi-kui taas jääb järgi mõtlen kas vajan mõnd lisa karpi ?
* igasugu sarnased topsid, purgid, karbid – hoiustamiseks. youtube on ideid täis. Pliiatsite, sokkide,
trussade, lõksude, kummide, patareide, jne pudi-padi hoiustamiseks. Mu enda lemmikud on sama
firma jäätise karbid. Paraja mõõduga ja kandilised. on musti, beeze, läbipaistvaid.
* Paber ja papp läheb ahju.
* Rõivad -korralikud-kingin annan ära.
* Klaspurgid kasti ja sügisel maale kus need täituvad moosiga. 🙂
* Toitu ei osta rohkem kui täna homse jaoks, nii ei teki jääke. Või kui siiski pistan sügavkülma. Kui ei
viitsi poodi minna vaatan esmalt äkki saab miskit sealt ära teha.
* kõige olulisem- organiseeritus ja selle pidamine annab sulle ülevaate mid vajad tegelikult. Seadsin
endale reegli kui ma aasta jooksul riide eset ei kasutanud- pole vaja alles hoida. On muidugi erandeid.
nagu karnevali kostüümid ja suusa riided jne. teate küll.
Kokkuvõtteks vanusega uute asjade järgi soovid vähenevad.Kõike pole vaja katsetada ja parim reklaam
on hea sõbranna soovitus v.a (kui ta pole just mõne ketiga liitunud) 🙂
Palun venelast nõukogude tiblaga mitte segamini ajada, neil kahel on suur vahe ja see ei küsi rahvust. Mul on palju toredaid venelastest sõpru, mitte keegi neist ei viska prügi maha. Kunagi oli ka venelasest peigmees, kes maja ees suitsu tehes tõi koni tuppa ja viskas ahju, kui selleks mõeldud purki miskipärast omal kohal ei olnud, maha ei visanud mitte kunagi. Samamoodi käituvad mu venelastest naabrid. Kõik kenad inimesed ja viisakad. Ühe teismelise naabripoisi sõber kord viskas koni maha, palusin tal sõbralikult seda edaspidi mitte teha ja pole teinud ka. Siiamaani teretame tänaval.
Väga palju asju ostan järelturult ja suur osa laste riietest käib meil suguvõsas ühelt-teisele ja otsaga tagasi ning sama lugu ka suuremate mänguasjade ja kasvõi võrevooditega. Kui lähen kodust poodi, siis võtan riidest poekoti ise kaasa ja need kilekotid, mis nii ehk naa tekivad, neid kasutan prügikottidena. Ei osta asju odava hinna tõttu, et äkki ühel päeval on vaja (no nt veekeedukann…lapsed on juba sellest east väljas, et neile vett keetma peaks ja teed juuakse meie majas võibolla 2 korda aastas. Kohvimasianst saab ka kuuma vett ja niisama ei näe mõtet, et see olemas oleks.
Toiduga on nii, et kui üle jääb, siis mätsin järgmisel päeval miskit uut sellest kokku, et oleks jälle uus ja põnev, kui niisama nö eilset soojendada ei taha. No nt ülejäänud makaronidest “millega iganes” saab teha järgmisel päeval mõne huvitava ahjuvormiroa, kui lisada miskit veel lisaks, teha peale juustune kaste jne.
Lapsed koguvad koolis patareisid ja teeküünlaümbriseid, aga selle kampaania kohta ma võiks öelda, et tegelikult rumalalt tehtud kampaania või õigemini on see suunatud selles eas lastele, kes hirmsasti tahaks osa võtta ja seejuures suurelt panustada, Me nt ei ole iial nii palju küünlaid põletanud, kui nüüd antud kogumise raames. Positiivne on see, et need ümbrised jõuavad õigesse kohta siis, aga ütleme nii, et kunstlikult tekitatud tarbimine, mille juures on ärakasutatud võistlushimulisi lapsi.
Pakendimärgiga taara jõuab kõik sinna, kuhu see viia tuleb ning purke kasutame korduvalt ja korduvalt hoidiste tegemiseks. Kui ei tee ise, siis viime vanaemale, kes ikka miskit sinna sisse vaaritab.
Ma kasutan puuviljadega kiju tulevaid väikseid kotte kassi liivakasti puhastamiseks, et hea kohe ära visata. Samuti kilekotte kasutan prügikotina. Ja taaskasutusest soetan palju vajaminevat, täna leidsin just ideaalse küünlajala ja toolikatted 🙂
Tegelikult siiski tasub osta prügikotte, kuna neid müüakse biolagunevast materjalist, isegi maxima müüb. Tavalistest kõvasti etemad siiski. Vahepeal olid ka mingid ökod poekotid, kuid need lagunesid ju kohe ära ja enam ei ole näinud neid.
Riideid väga ei osta. Kõik saadud nö teiselt ringilt ja edasi lähevad uuesti kellelegi kasutusele. Kaltsud kasutan kodu koristamisel ära. Prügi sorteerime samuti. Ma ei nimeta end väga suureks tarbijaks. Isegi autoga üritame võimalikult vähe liikuda. Väikese linna võlud ?
Mina käin alati enda kilekotiga poes ja lihtsalt oootan kannatamatult et see katki läheks, et saaks lõpuks riidest koti kasutusele võtta, aga neid kilekotte on niiiii palju mida kasutada ? aastas kaks korda teen kodus tühjenduse ja viin ebavajalikud ja korralikud asjad Tallinna Puuetega inimeste kotta kus käib korjandus, et aidata puuetega inimeste peresi ? taarat kogun ka ikka tavaliselt ja aaa plastik topsid millel on kaaned ka, need viin enda vanasse kooli, käsitöö klassis, et sealsed lapsed saaksid kokanduse tundide järel nendega endale koju süüa viia ? nüüd vist sai kõik kirja ?
Poes koguaeg sama kotiga käin. Ei osta uusi.
Viin regulaatselt klaasikonteinerisse tühjad purgid ja pudelid.
Käin poes riidest kotiga koguaeg.
Mina käin poes enamasti enda kotiga, olen vanale mööblile uued kuued andnud, soetan osa riideid kasutatult – eelkõige lapsele, kes tihti suurusnumbrit vahetab. Viimati tegin katkise klaasiga pildiraamist kööki meelespeade ja heade mõtete tahvli 🙂 Mõtlen sageli, kuidas juba olemasolevaga oma ideid teostada, kuna hetkel on ka rahaliselt veidi kesisemad ajad.
Mina käin poes oma kotiga. Kui kotti pole, võtan kasti- neid on maal edaspidi niikuinii tarvis. Riideid ostan nii kasutatud kui uusi- sõltub muidugi hinnast- niisama 100seid asju uuena ei osta- lepin pigem kasutatud riietega. Alles eile parandasin oma ja lapse jopet, et ei peaks uut otsima hakkama. Taara korjan kokku ja vahetan rahaks 😀 Prügi sorteerin. Purke kasutan ise(moose teen) ja pakun ka teistele, kui keldris kitsaks jääb 🙂 Väikseks jäänud riided müün/annan edasi. Poes keeldun väikestest kilekottidest, kui neid tahetakse hapukoore/kohukeste/ kodujuustu/ riiete/ keemia jms ümber panna- no mida ma nendega teen!?
Kuna kunstiannet ja stiilitaju on mulle õige vähe antud, siis ei viitsi ma reuse’iga mässata- lihtsam on anda asjad kellelegi, kes oskab ja tahab uue elu anda.
Eestis ei saa tänu kehvadele ilmadele seda “viin mööbli prügikasti kõrvale ja keegi saab kodu sisustada” süsteemi kasutada. Lisaks on eestlastel see piinlikuse tunne, et ei julgeta võtta. Ja vist prügimajandus ei luba ka prügikasti kõrvale oma mööblit vedelema viia.
Kortermajade puhul ikka jäetakse asju prügikasti kõrvale vahest. Isegu esimesse üürikodusse sai nii asju leitud 🙂
Mina käin alati poes oma kotiga või ei võta üldse kotti, ka siis kui enda kott maha ununeb. Samuti ei osta uusi riideid vaid parandan rohkem vanu(niikaua kui võimalik) ning kui asju jääb üle, siis pakun neid kellelegi, kellel võiks vaja minna.
Minu arust need igasugu blogi postitused erinevatest kaupadest just soodustavad seda ületarbimist. Teie blogijate leib tegelikult ju ongi igasugu pahna (sorri, aga minu jaoks enamus mõttetud asjad mida pole eluks vaja) reklaaminine ja müümine. Yhesõnaga tarbime vähem ja ärme lähme igasugu reklaamiga kaasa, eriti nyyd jõulude ajal peaks sellele rohkem mõtlema 🙂
Jah, nõustun, et soodustavad küll. Samas on see minu töö erinevaid tooteid proovida ja neid tutvustada. Kui ma seda enam ei teeks, siis poleks meie perel enam sissetulekut. Mõistusega inimene mõtleb ise, mis talle huvi pakub ja mida tal vaja on. Mina ainult edastan oma arvamuse.
Mina olen üks neist, kes ostab prügikotte, sest poes käin ma ratastega ostukotiga. Väikeseid puuviljakilekotte kasutan aga kassi liivakasti puhastamisel. Kui mul vahepeal kassi ei olnud, siis viisin kolleegile, kellel on koer.
Riideid kannan korduvalt 😀 Ma olen muidugi see, kes tahab kogu aeg uusi hilpe, õuuuudne… Nendest, millest tüdinenud olen, annan kas sõbrannadele, viin Magda misjonipoodi või räbalamad lihtsalt H&M-i.
Hea taaskasutus on kasutuse ennetus. Ehk siis
– ei tasu võtta igasugustest blogide jm kohtade mängudest, kus nänni jagatakse
– ei ole vaja kellegi hõike/soovituse peale kohe poodi joosta ja asju ostma hakata
– selle asemel, et kapata kaltsukatesse asju ahnitsema, võiks oma kodus olevad asjad üle vaadata, ehk annab ka neist midagi taas kasutada 😀
– enne millegi järele janunemist proovi, äkki oskad ikka peedist pesumasinale trumli teha, ehk siis – võibolla ei ole sul vaja seda uusimat moppi-lappi, võta lihtsalt vanad dressipüksid ja voilaa – taaskasutus ja uue ostu vältimine ühes.
jne
Jäätmete vähendamiseks on inglise keeles 5R-s ehk järgnevas järjekorras:
1. refuse – keeldu ( nt on sul vaja seda kõrt klaasist joogi sisse või läbipaistvat kilekotti sokkide ümber? jne),
2. reduce – vähenda (Sinu poolt välja toodud enda kotiga poes käimine, suur võimalus kilekotide vähendamiseks on osta puu/juurvilju oma kotiga (kui ise ei viitsi õmmelda, siis nt eesti firma Hug bags))
3. reuse – taaskasuta (asjadele uute omanike leidmine, mööblile uue elu andmine, pakenditele uue elu andmine jne. internet on ideid täis)
4. rot – komposteeri (väga paljude perede prügikast sisaldab suures hulgas toidujäätmeid, millel oleks märkimisväärselt parem koht kompostihunnikus (vms kohas) kui prügimäel)
5. recyle – sorteeri ja vii kogumiskastidesse (pakend, klaas, papp jne)
Ja alles siis tuleb landfill ehk prügimäele.
Tegelikult neid samme jälgides saab üpris kiiresti oma prügikasti poole tühjemaks ning pole neist keeruline kinni pidada. 🙂
Eestis räägib sellel teemal palju nullkulu blogi, kuid tegelikult on inglise keeles väga palju põnevat materjali (zero waste nime all). Ei tasu kohe ära ehmuda neist, kes on suutnud oma tarbimise miinimumini viia, iga väiksemgi asi aitab ning on samm paremuse poole.
Sa oled viimane inimene sel teemal rääkimaks. Ei tea hullemat kulutajat ja priiskajat kui sina. Oled oma postitustes 10001 korda öelnud kuidas sa jälle millestki tüdinenud oled, ära viskad, ära kaotad jne jne. Kasvõi su viimane diivaniost või sada erinevat vankrit titele. Sa ära tule rääkima taaskasutusest.
Seda enam peaks ma sellest rääkima, et endale ka meelde jääks 🙂 kui ma asjadest tüdinen, ei ole ma neid siiski kunagi ära visanud. Vankritega oli ka nii, et vahetasin neid, mitte ei visanud mittemeeldivaid ära 😀 mis mu viimase diivaniostuga oli? Ei tohi osta või?
Asi ei ole vist niivõrd selles kuidas vanast asjast vabaneda (ütled et ei visanud oma vankreid minema) vaid põhiliselt ikka teadlikus tarbimises. St võimalikult mõistlikus tarbimises. Pean nõustuma, et Su elustiil muidu ei tundu selles suhtes väga loodusthoidev. Isegi kui välja jätta see, et toodetest kirjutamine on Su töö. Aga samas ongi selles praeguses tarbimiskultuuris üliraske kainet mõistust säilitada ja mitte joosta koguaeg vōidu iga trendi ja reklaamlubaduse jne järgi. Tean küll seda tunnet et kui ma veel selle käekoti ka saaks vot siis ma oleksin täiega äge…aga noh…tuleb järgmine ja järgmine ese mida tingimata vaja on ja see ei lõppegi kunagi kuni ise aru ei saa, et see ralli asjade järgi tegelikult ei annagi kunagi mingit rahulolu tunnet.
Ma ei olegi üritanud väita, et see vankriralli kuidagi mõistlik oleks olnud, aga ma pole ka kuskil ennast titueleerinudki maailma kõige loodussõbralikumaks ja teadlikuks tarbijaks. Postituses rääkisin väikesest sammudest, mida ise teen ja õhutan ka lugejaid kasvõi mõnda väikest asja tegema. Mis selles siis halba :)?
Ei see on väga tore, lihtsalt natuke veider, et samas blogis sellised ühest äärmusest teise postitused.
Heh, me elame kortermajas ja jätsime oma vanad tugitoolid koridori, et kuni keegi netiavarustes märku annab, et tahab neid endale, sest uued toolid ei jätnud kahjuks vanadele enam ruumi, aga juhtus nii, et läksime hoopis üllatuslikult naabrite juurde külla ja seal siis leidus inimene, kes juba tulles oli neile silma peale pannud ja nii need toolid oma uude koju juba järgmisel päeval vurasidki 🙂
Ma kasutan palju netigruppe, et panen mingi tavaari kokku ja kes esimesena kohale suudab ennast vedada, see saab endale. Mis selline segasem kraam on, selle viin Uuskasutusse (näiteks riided, mida ei viitsi eraldi üles pildistama hakata ja ühele pildile ei mahu). Ise šoppan täie mõnuga sekkarites ja korraldan sõpradega “gölamuuriturgu”, kuhu siis igaüks oma tavaariku kohale veab ja mis alles jääb, see viiakse autoga Uuskasutusse 🙂
Sellel mööbli maja ette jätmisel on ka oma varjupool, vähemalt siin, kus ma praegu elan. Paljud kasutavadki seda “mööbel maja ette ja “ära anda!” silt peale” meetodit, et oma kodu rämpsust puhtaks saada. Majade ette jäetakse reaalselt asju, mis on katki või kulunud; mille jäätmejaama viimise eest peaks ise teatud tasu maksma, aga lihtsam on ju maja ette poetada ja heategevust teeselda. Kindlasti leiab hulk mööblit sedasi endale uue peremehe, aga väga palju kola vedeleb seetõttu ka lihtsalt tänavatel – vihm sajab diivanile peale ja voila, ongi ront valmis.
Jah, seda muidugi küll jah. Aussis ma sellist asja ei täheldanud, õue viidi ikka kasutuskõlblikud asjad 🙂
Saksas ma ei pannud ka tähele, et keegi rämpsu maja ette oleks tassinud. Seal tulevad naabrid ütlema ka, kui midagi ikka liiga kaua juba tänaval vedeleb.
Minu korteriperemees pani tänavale katkise pesumasina ja peale sildi, et ei töötsa, sobib varuosadeks. Läinud oli üsna varsti.