Ma nüüd kohe ütlen ette ära, et ärge pealkirja puhta kullana ka võtke ja mind AA’sse kirja pange. Mul on lihtsalt viimasel ajal tekkinud tugev alkoholiprobleem ja kui ma ütlen probleem, siis see probleem seisneb selles, et ma mitte üks teps ei suuda midagi juua. Mitte, et see nüüd tegelikult maailmalõpp oleks ja ma siin iga päev poolvägisi endale pudeli viina alla suruks, et jumala eest alksiga jälle sõbraks saada, aga no ma lihtsalt ei oska seletust anda, mis põhjusel ei kannata ma enam mitte mingit alkoholipoegagi silmaotsas.

Kodus olin ma suur veinisõber ja eks ikka aeg-ajalt sai sõbrannaga seda kuskil hea söögi kõrvale mekutamas käidud. Ma teadsin, et Hispaanias on vein jube odav ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma ükskord siia jõuan ja hakkan veini sisse valama. Esimesel päeval siin poodi minnes ostsin kohe, nagu ehe alkass, 7 pudelit. Mitte, et mul oleks need plaanis kohe endale sisse valada, aga noh, nii odav oli ja küllap ära kuluvad.

Koju jõudes panin kaks valget pudelit külmkapi ukse sisse sahtlisse, kust nad kohemaid välja varisesid ja köögi veinist üle ujutasid. Ühe valge kasutasin toidu tegemiseks (ja mingi klaasi jõi vist Kardo ka ära). Alles jäi neli pudelit punast veini. Mis te arvate, kas need neli pudelit istuvad veel uhkelt köögis või jaa? Vastus on, jah. Konutavad. Hüüavad mu nime, aga ma lasen igno.

Mitte, et ma nüüd siin tilkagi joonud ei oleks. Emmaga käisin väljas, jõime mitu kannu sangriat ja peale seda tahtsin ma veel vähem alkoholi näha, sest ma oksendasin kenasti terve päeva ja selline pull võtab ka kõige suuremal veinisõbral punase veini isu ära. Eriti kui sa oled pika päeva seda üritanud endast suu kaudu välja saada :D

Kui me Kardoga väljas käisime, siis me jõime ikka natukene sangriat ja sidra, mingil imekombel ma järgmine päev ära ei surnud, aga ma jõin ikka väga tublisti vett ka vahele ja kohe kui tekkis tunne, et siit edasi võib inimene juba purju jääda, jooksin koju ära. Kogu aeg oli silme ees õudus, et mõte, kui ma päriselt kogemata nii palju sisse kulistaks, et järgmine päev paha olla oleks. Jumal halastas ja ei olnudki.

Eile käisime Maarjaga õhtul kahekesti väljas. Teised jõid juba kodus rummikokse, ma lihtsalt EI SUUTNUD. Nagu vägisi aja seda jooki alla, no lihtsalt ei taha. Ühe jõin poolikult ära, siis proovisin jälle väikse sidraga “õnne”, ikka kohutav. Siis jätsin enda piinamise järele ja jõin lihtsalt cocat, see vähemalt oli joodav ja ihu lasi seda alla ka neelata, ilma, et ma sellist nägu teeks, nagu ma bensiini jooks.

Ja saate aru. Täna hommikul ärkan TUUMAPOHMELLIGA, nagu oleks öö läbi kuskil jooki tinutanud ja pidu pannud. Ei mina ei tea, mis juhtunud on. Kas see on mingi vanuse värk või? Et ei suuda enam neid pohmelle üle elada, isegi kui oled ülivähe joonud? Ma isegi eile halasin, et no nagu rase oleks, et keha lihtsalt KEELDUB selle jamaga leppimast. Aga no ma ju tean, et ma ei ole, seega ei oskagi ma midagi muud arvata, kui seda, et võin vist heaga ennast sellest “no võta ka üks koks” teemast eemale hoida ja hakkan näiteks metaanfetamiini süstima, sest mingi lõbu peab ju inimesel siin ilmas olema ka, kui isegi tilkagi juua ei saa, ilma terve päeva zombistumiseta.

Või siis noh, lihtsalt enam mitte jooma. Ma lihtsalt ausalt nii väga vihkan oksendamist, et ma selle nimel juba võin edaspidi selle proovimise ka vahele jätta, aga no kas kellelgi on ratsionaalseid põhjendusi, miks ma just siia sattudes enam alkoholi ei kannata? Vanus? Kliima? Menopaus?!

Jaga: