peaks blogi kinni panema….?

…sest mul vist pole piisavalt paks nahk? Ma olen ajaga õppinud jälestama sõnapaari “paks nahk”. Öeldakse, et see peab igal blogijal olemas olema, muidu peab kirjaneitsi ametist loobuma. Muidu ei olla võimalik iseenda mõtteid ja tundeid inimestega jagada, sest paksu nahata võtad sa negatiivse vastukaja sinu enda olemusest liiga hinge ja kukud kuskile musta auku.

Tegelikult kaudselt nõustun, aga teisest küljest tahaks jõuetult iniseda, kui keegi jälle seda paksu naha juttu ajab. Huvitav, päris elus, kus ma ka samamoodi inimestega suhtlen ja jagan enda tundeid ja olemust, ei nõua keegi mult paksu nahka. Muidugi päris elus ei jäta mulle keegi anonüümseid kirju ka värava taha postkasti. Okei, ÜKS kord üks skiso jättis mulle kunagi käsitsi kirjutatud kirju, kuidas ta mu surma ootab, aga see oli nii dramaatilise ja halenaljakas, et polnud selle jaoks vaja isegi mitte keskmist nahka, paksust rääkimatagi. Haige inimene, las kirjutab, kui huvi pakub. Kuna ma ei reageerinud, siis ta enam ei viitsinud, ning läks kedagi teist ahistama. Ja nagu muinasjuttudeski – kui ta surnud pole, jätab ta siiani enda vihakirju inimeste postkasti.

Aga ma ei saa aru sellest jutust, mida ma ka enda kohta kuulnud olen. Et kui pole piisavalt paks nahk, siis vot ärgu olgu blogija. Üks bogija, kes kuskil kommentaariumis kirjutas midagi sellist, et Mallul tulevad need hood periooditi, et ühel hetkel on mustas masenduses ja nii eee…haavatav ja kassib, teine hetk jälle nagu ei ole. Ta küll otseselt nii ei sõnastanud ja eks ta võib enda arvamust täpsustada, aga ma sain nagu aru sellest nii, et kui sul pole piisavalt paks nahk (öäkk), et 24/7 olla tugev, ükskõikne, humoorikas, lõbus ja enesekindel, siis pane heaga pillid kotti ja blogi lukku, sest noh, järelikult see pole sinu jaoks.

Võtsin kohe selle aja ja otsisin selle lõigu üles, loodan, et ma kedagi ei pahada selle tsitaadi välja toomisega, lihtsalt konkreetselt see lõik minus neid mõtteid tekitaski:

Mallukas on minu jaoks ka ehe näide sellest, et ongi mindud natuke liiga kaugele, nii kaugele, et ei tulda tegelikult enam hästi kriitika (ja ka vastiku mõttetu pasarahega, mida paratamatult tuleb!) toime, aga samas tagasi ka ei tõmbuta, et oma pere ja tervist hoida. Tal käivad need mental breakdownid periooditi ja lainetena. Selles juhtumis mina ei süüdistaks mingeid TEISI, vaid ikkagi inimene ise elab oma elu. Asi ei ole ju ainult blogijates, kes äkki kuulsusega ja seeläbi ka kriitikaga (ka sõimuga) toime ei tule, vaid üleüldse igasugustes kuulsustes. Kaua sa kirjutad vastu, et ärge sõimake või ärge tehke nii või ärge tehke naa. Kohane ise. Muuda midagi, näiteks teemasid, tõmbu tagasi, kui ikka selle tähelepanuga päris toime ei tule. Seda on ka paljud suured kuulsused teinud. Ma ei näe sellises aja maha võtmises midagi halba.

Arvestades, et ma isiklikult ise enda elu elan ja eeldatavasti ka sellega seetõttu kõige rohkem kursis olen, siis tahaks sellise kamajura lugemise peale jõuetult ohata. See on ju puhta rumal jutt! Ma saan muidugi aru, et mitte keegi teine pole ennast vist veel blogimaailmas nii “paljaks” võtnud, kui mina. Keegi teine pole oma isiklikku elu nii avameelselt letti ladunud ja mitte keegi teine ei saa ka ette näidata nii palju lugejaid, mis omakorda tähendab seda, et võimalus mingi ussi blogisse sattumisel on 10x suurem, kui enamikel väikestel blogijatel.

Muidugi on kena mõelda, et ooo, ma olen nii äge ja eriline blogija, minu kommentaariumisse “plankton” ära ei eksi, mina olen vot niisugune ja minu lugejad on ka sellised, sest vot mina olen nii äge, hea ja mõnus. Mõneti peab see paika, sest iga inimese blogisse eksivad ära ka palju neid, kes ongi blogi autoriga sarnased – samad arvamused, sama mõttemaailm. Seega on tore ju sellistega oma kommentaariumis arutada. Mul olid ka alguses blogis jube palju selliseid. Paraku, mida rohkem rahvast kuskile tuleb, siis satub sinna sekka igasuguseid. Nõnda siin ka. Ja üldiselt ma ütleks, et ma tegelen sellega päris hästi. St, oman seda kuramuse paksu nahka, mida siin niiväga nõutakse, kuigi ma ei saa aru miks. Miks on kuidagi vale vahepeal murduda, kas me mitte kõik ei tee seda? Vahet pole, kas paneme blogisse kirja või ei pane, aga meil KÕIGIL on hetki, kus on tunne, et kurat, midagi ma ei oska ja millegagi ma hakkama ei saa ja kõik läheb muudkui perse ja üldse vastik kass. Kas ma eksin? Kas pole mitte igaühel? Ma eeldan, et ikka nagu on, eksole.

Ja kuna ükski tunne ei kesta igavesti, siis käivad ka need periooditi ja lainetena. Enamasti on hea, aga vahepeal on sitt. Kas see mitte elu pole? Et kui ma tõesti ei suuda ALATI olla tugev ja emotsioonitu, siis ma peaksin “tagasi tõmbuma, et oma peret ja tervist hoida”. Kas ma peaksin siis elamise ka ära lõpetama, sest ma järelikult ei saa sellega hakkama. Kujutate ette. Mõni päev on hea tuju, mõni hetk on paha tuju, tuleb ja läheb lainetena – väga ebanormaalne! Kuidas julgeb?! Peaks vist pere kamaha jätma, mõni päev nad käivad mulle kõik nii ajudele, aga teine päev tahaks pooleks kallistada ja musitada. Võib-olla peaks enda vaimse tervise pärast lihtsalt minema jalutama, ehheee. Nalts!

Üldse ei eita, et mul on olnud madalpunkte, nagu öeldud, kõigil on. Aga mitte kunagi ei ole need madalpunktid alguse saanud mingisugusest kommentaarist või millestki, mille vastu “paks nahk” aidanud oleks. Kõik sellised pahad tujud tulevad ikka millestki, mis enda elus toimub ja vot sellisel “haavataval” momendil on lihtne lasta ennast mõjutada ka suvalisest sitast, mis sinu pihta loobitakse. Mis siis, et tavalisel päeval pühiksid sa sita maha ja elaks edasi, ainult natukene sitasena, aga mis seal ikka.

Ma olen ju ka ainult inimene ja minu enda meelest võrreldes enamike inimestega on mul see kurikuulus paks nahk täitsa olemas. Ei taha siin nüüd enda saba kergitada, aga ma olen kindel, et enamik inimesi nutaks iga päev looteasendis, kui nad saaksid enda kohta lugeda igasugust jama, mis netis liigub. Eile kirjutas Paljas Porgand väga kena postituse, kus ta toob välja, miks on raske blogijatel olla “mina ise”. Sest kohe, kui sa enda päris mina näitad, hakatakse seda maha tegema ja see tegelikult ON kohati keeruline. Kes ikka tahaks, et kõiki su eluvalikuid kritiseeritakse ja naeruvääristatakse. Olgu sul see kuradima nahk nii paks, nagu jalaseenega vanamutil Stroomi rannas, või õhukene nagu juuksekarvake, ega MEELDIDA ei saa see kellelegi. Okei, tegelt vist igasuguseid imelikke on, mõndadele äkki meeldib, ma ei tea.

Mina näiteks ei kavatse blogimisest loobuda. Eriti veel selle pärast, et ma mõnele ei meeldi, või selle pärast, et mul mõnikord vesi üle pea kokku jookseb ja ma dramaatiliselt kokku varisen. Ma võiksin tegelikult oma varisemised privaatselt ka ära teha, kas see teeks mind siis tugevamaks inimeseks, või oleksin ma selle võrra parem tugeva inimese teeskleja?

Mul pole üldse probleemi oma elu teiega jagada. Mul pole kahju näidata enda päris mina, vahet pole, kas vahepeal on see positiivne ja tore, teisel hetkel looteasendis halisev nukker kuju või kohati mõtlematu ja taktitundetu tõbras. Seda viimast, tunnistan ausalt, ei tahaks ma isegi näha, aga noh, ma saan ainult proovida, lõpuks olen ikka inimene oma vigade ja sigadega. Ja mulle meeldib olla nii aus ja siiras ja haavatav ja kõike seda, sest ma päris elus ei julge üldse selline olla 😀 Kümnetele tuhandetele netis olla võib, aga kui suurt pingutust nõuab minult nende tunnete sõnadesse panemine, te ei kujuta ettegi.

Seega, nagu ütleva laulusõnad: mina jään. Ma jään olema mina ise ja mul jääb üle ainult loota, et see mina ise ajas paremaks läheb. Mul on juba kõriauguni sellest, et aus ja otsekohene peab ilmtingimata võrduma kellelegi halvasti ütlemise või haiget tegemisega, kuigi ma vanasti ka ise aktiivselt sama taktikat kasutasin. Vaata, ma kunagi rääkisin sellest, et ma mõtlen kõik oma tunded läbi ja üritan aru saada, miks nad mu sees on. Ja iga kord, kui mul tekkis tahtmine kirjutada kellestki konkreetsest inimesest naeruvääristav postitus “mis on ainult konstruktiivne kriitika ja eelkõige NALIII!” mõtlesin ma välja, et ma olen lihtsalt kade ja mul pole oma ajaga paremat teha. Rohkem inimesi võiks selle peale tulla, siis poleks kellestki meist paksu nahka vaja 😉

Pille kirjutas ükspäev nii hea postituse ja kuigi ma tundsin, et vahepeal saan ka mina seal “pragada”, siis pani see mind ometi mõlema, et jah, miks ma EI peaks iga reklaampostituses teada andma, et see on reklaampost, ega see mul tükki küljest ju võta! Ja tõesti on naljakas, et kõige rohkem kurdavad eetilisuse puudumise üle kõige ebaeetilisemad inimesed ja pidevates ärapanemistes kõige suuremad ärapanijad ja solvuvad kõige suuremad solvajad ise. Nagu mulle meeldib korrutada, teiste juures häirib ikka see, mis tegelikult alateadvuses enda juures ei meeldi.

Nüüd see paneb mind mõtlema, et kui mulle ei meeldi, et mulle öeldakse, et ma ei tule selle blogivärgiga hästi toime, et kas ma siis ise hinges tegelikult tunnen, et ei tulegi? Teate, ausalt, mõnikord HARVA jah, tunnen küll, et ei saa hakkama, aga mõistusega saan aru, et kui mina ei saa, kes siis üldse saab. Ma olen ju Mallukas, kallid sõbrad 😀 Nahk on osade kohtade pealt paks nagu Soome mammi tagumik, teise kanni pealt õhuke nagu kevadine jää. Loodan, et ma teile ikka nii sobin.

Be cool!