Suur aitäh Lotta, et viitsisid teha blogijatele ägeda jõulukalendri, kus iga päev mingi uus teema blogimiseks ootamas. Paljud teevad ka seda väljakutset, kus iga päev väikse video teed, aga no siin ma võin neid videosid teha, aga üles laadimisega on nii palju raskusi, et ei hakka isegi jamama sellega. Rõõmustan lihtsalt Lotta kalendri üle. Ma tahtsin juba eile kaasa lüüa, aga jäin hoopis kogemata Lendet magama pannes ise ka põõnama ja nõnda kadus mu õhtune blogimise aeg sootuks ära. Mis seal ikka, teen siis takkajärgi.
EESMÄRGID
Päris huvitav mõttekoht, mis on mu eesmärgid. Lühiajaliselt võiks öelda, et mu eesmärgid Tenerife ajaks oleks võimalikult palju raamatuid lugeda, ma olen sellest kohutaval kombel puudust tundnud. Hetkel olen lugenud paari lastekasvatus teemalist raamatut, Raua eestlaste raamatut, Minu Tenerifet, Minu New Yorki ja ühte jubedat raamatut Bali vanglast. Kas kedagi huvitaksid ka raamatuarvustused? Apollo saatis mulle paraja paki raamatuid, mul siin lugemist on küll ja veel!
Ma tahan ka, et ma suudaksin adekvaatsemalt kasutada väljendit: “mul on kiire”. Tead kui tihti ma Eestis Marile ütlesin, et mine küsi issilt, mine tee issiga, emme teeb praegu tööd. Nagu, jeesus kristus, kui raske on siis töö tegemine (blogimine või töötlemine) pooleks tunniks lõpetada ja lapsega lihtsalt mängida?
Nii äge on see, et siin on see kuidagi nii sisse kodeeritud, et töö ei ole nii oluline, lapsed on olulised ja nendega koos on palju toredam tegeleda, kui tuimalt klaviatuuri toksida. Mis siis, et laps võib ju natukene oodata, aga eks ta on oodanud piisavalt ja ei tee ma ju midagi nii kiireloomulist, et ei saaks nüüd lapsega palli loopida või peitust mängida. Siin näiteks on kohalikud sellised, et pere ja lapsed tulevad ALATI enne tööd. Töö on tavaliselt viies või kuueski, sest enne tulevad veel sõbrad ja hobid ja muud põnevad asjad 😉 Imelik, et siin on seda palju lihtsam teha, kui Eestis diivanile kerra tõmmatuna. Igatahes tahan ma praegust mina Eestisse ka tuua ja ma loodan, et see õnneks läheb. Mulle on vist tõesti tundunud, et lastele hunniku asjade ostmine on neile kuidagi nagu huvitav ja põnev tegevus, aga tegelikult mängisime me eile Mariga jumala pikalt kiviga jalgpalli, ehk siis, pole neid asju nii väga vaja ka, kui ma ise ainult rohkem valmis mängima olen. Õnneks on Kardo alati selline olnud ja eks mul on temalt palju õppida 🙂
Üldse te ei kujuta ette, kui palju Mari meil siin rääkima on hakanud! See on täiesti uskumatu, kui palju ta lobiseb ja kõike meelde jätab ja iga päevaga muutub tema jutt aina sisukamaks ja tublimaks. Ta on minu käest juba kaks korda “miks” küsinud, ma arvasin, et meil ei tule seda aega mitte iial 😀 Aga no tõesti nii tubli on mu Marikene siin – muudkui käib ringi ja tervitab kõiki “hola!” ja kui poes midagi saab, siis tänab müüjat “grasias!” ja restoranis kui toidu saab, siis ütleb ikka “thank you!”. Mul on kuidagi seda nii raske seletada, sest kõik sõnad tulevad nii korraga ja ootamatult, aga nüüd igatahes suudab Mari ennast 90% ajast arusaadavalt väljendada, või noh, vähemalt meile arusaadavalt, kõik sõnad veel ei tule nii hästi välja, aga eks kõik tuleb omal ajal.
Eestis ootab teda ju uuest aastast ka logopeediga varustatud tasandusrühm, kus areng kindlasti kiiremini tulema hakkab. Mida ma tahan aga meelde jätta iseendale ja mis on eesmärk omaette, et kõiki väikseseid asju tuleb alati hinnata. Võib-olla see Mari kõneprobleem mulle selle võimaluse just andiski, sest noh, ma poleks iial muidu uskunud, et ma suudan nii väikeste sõnade üle, nagu “EMME” olla NII õnnelik. Mõelda vaid, mari oli mingi kaks ja pool, kui ta esimest korda oma esimese “emme” ütles. Võrldusena siis Lende, kes päris tihti seda ütleb, kuigi enamasti kutsub ta mind “papaks” 😀
Aga nüüd võtan ma iseenda sõnasabast kinni ja kahman raamatu kaasa, ning lähen basseini äärde. Mari seal midagi toimetab ja tahab arvatavasti seltsi, minu pekk seevastu tahab aga praadimist. Kui saab veel paar lehte raamatutki lugeda, siis on juba eriti õnnestunud päev!
Ps! Meie maja kõrval toimub täna 19-24 mingi mega pralle, kus saab veini ja tapaseid mekkida, keskööl ilutulestik ka, can’t wait!
Rääkige oma eesmärkidest, on teil mõnda?
11 kommentaari
Mu eesmärgiks on esialgu jõuludeks veidi elamist koristada. Lastega koos see üsna keeruline ?
See miks küsimise periood on väga tüütu:) Mul tuli muie igastahes…. et varsti saad tunda seda?
Minul on eesmärk oma toitumishäirega lõpuks perearstile minna. Muudkui lükkan edasi ja otsin vabandusi.
Kõige lühem vastus on leida tasakaal oma elus toimuvas.
Püüan olla tänulikum, alandlikum ja kriisiolukorras keskendun olulisele. Kui vaja võtan aega, eemaldun, rahunen ja otsustan, ütlen, vastan kui emotsioonid ei ole enam laes. Liig tulisust püüan hoida vaos.
Hädas olles räägi ! Siis teab ja saab lahendus sinuni jõuda. Selleni jõudmine polnud lihtne. Kuidagi oskasin elujamades end ikka süülisena tunda. See ei olnud asi millega esineda. Ma ei mõistnud et süütunne tekitab häbitunnet, mis ei lase olukorrast teada anda. Ma ei mõistnud,et abi võib olla sõnast, infost mida mina ei tea, uuest vaatenurgast, ideedest, peidusolevatest võimalustest. Nüüd on mu eesmärk märgata olukordi ja jutuks võtta ning aidata oma tedmistega. Kas või sellega, et oma lugu rääkida ja teinegi rääkima saada.
Mul on olnud palju erineva kaalu kategooriaga eesmärke. Mõned on suured- aja ja rahamahukad, suure riskifaktoriga, kus tuli palju selle nimel ohverdada. Mõned on lühema-ajalised. Mõnede teostatavus sõltub teisest inimesest. Mõned on elukestvad. Minu lapsepõlve kodus oli nii, et kogupere oli allutatud ema tahtmistele ja unistuste täitmisele. Enamasti asjad – auto, suvila, kasukas, jne. Ta tegi ise ka kõvasti tööd seda ma ei eita aga ta kunagi ei küsinud meilt mida meie eelistame.
Minu eesmärkide kõrval on ka mu pere unistused ja soovid, see oli minu õppetund kodust. Mu üks sihtidest on soe südamlik pere kus on usldus, tähelepanelikkus, kus tühja pärst ei näägelda ja leitakse igas olukorras kaitset ja toetust, innustust , lohutust.
Teine idee oli luua oma pere traditsioonid. Väikesed , argised- mida võibolla esmapilgul ei pea millekski.
Iga õhtune KOOS söömine, kenasti kaetud lauataga koos vestlustega päevast ja plaanidest edaspidi. Minu lapsed ei teadnudki selle erilisusest, kuni sõbrad kes vahel ka meile sattusid tegid mulle koplimente selle kohta. (A’la kas te igapäev õhtustate nagu restoranis?)
Kõige selle juures mõtlesin enesele selgeks, et mitte kiirus ja nüüd ja kohe täitumine pole oluline vaid teekond ja võime seda teekonda koos nautida.
Vanusega soovid muutuvad ja tahtmised vähenevad. Noorena unistad oma kodust ja perest ja vahepeale jääb palju mis on mõjutatud su sõpruskonnast, elustiilist, ambitsioonidest ja kui tervis hakkab lonkama siis muutub soov hea tervise järele üha tungivamaks. See ei ole enam lihtsalt viisakas soov , vaid uue tõelise sisuga vajadus. See on miski mis piirab sind sihtideni jõudmast. See kõik võib juhtuda palju varem kui oled arvanud ja kole äkki- mitte tasapisi. Suure iluaia loomine on välistatud kui tõsta ja kükitada ei saa. Tuleb taas keskenduda sellele mida ma saan teha, mitte sellele mida enam ei saa. Lähen maalikursusele, teen käsitööd ja kavatsen veel keeli õppida.
Nii ilusti kirjutatud! 🙂
Ma sooviksin arvustist raamatust ” Mees otse ja ausalt”. J. Parve.
Mul tuli pisar selle “emme” peale. 🙂
Ma tahtsin lihtsalt kirjutada, et mul on nii hea meel lugeda, et Maril hästi läheb. Mu heal sõbrannal on umbes sama vana laps, kes hakkas ka väga hilja rääkima, vist Marist hiljemgi, ja ilmselt seetõttu on Mari mulle väga südamelähedaseks saanud — ikka otsin postitustest vahel vihjeid, et kuidas tal läheb 🙂
Aga üldiselt ma arvan, et emaks olemist peabki õppima, nagu kõiki teisi asju. Ka siin ei saa teiste vigadest õppida, vaid peab ikka ise kõik läbi katsetama. Ent ma usun, et lapsed on tegelikult väga paksu nahaga – meie küll mõtleme, kuidas me kõike valesti teeme (ja noh teeme ka), aga tegelikult meie lapsed ei eeldagi, et me ideaalsed oleme. Ja neile polegi ideaalseid vanemaid tarvis. Mis ei tähenda muidugi, et me parema poole ei peaks püüdlema — ja muidugi tasub selliseid eesmärke seada, et rohkem aega oma lapsele. Lihtsalt ma usun, et sa oled tegelikult kogu aeg väga tubli olnud, ehk ei tundnud alguses väikelapse psühholoogiat nii hästi. Ja eks ikka kõigil tuleb ette aegu, kui ei viitsi-jaksa-jõua lapsega mängida ja siis püüame seda kuidagi kompenseerida. Noh, Kardol võib-olla mitte 😀
Igal juhul soovin teie perele palju head ja ilusat pühade ootust!
Hetkel on mu suur unistus ja eesmärk minna oma poegadega reisile. Nad on juba koolilapsed, seal räägitakse paludes, basseinist ja lendamisest. Aga nemad pole seda kogenud, sest mul pole lihtsalt 3 inimese reisiks raha. Aga olen selle eesmärgiks võtnud ja pisitasa kogudes ehk saame reisile enne, kui nad suureks saavad.
Mu eesmärk on ülr nelja aasta lõpuks juuksuri minna ja end käsile võtta 😀 (mitte et ma mingi rasvane oleks aga naisena ei tunne end siiski) eeamärk on ka vähendada seda telefonis passimise aega.ja eesmärk korter lõpuni remontida 😀
Hakkasin ka paar päeva tagasi lugema (loe 3last ei ole andnud seda aega et pühenduda raamatule nii et sellest midagi aru ka saad) ning kuna väikesest peale on meeldinud mulle lugeda siis raamatut kätte võttes ja sellesse süvenedes oli tunne nagu oleks jälle laps:) Selle aasta mis on minu jaoks olnud kuidagi mitte normaalne (tulekuke aasta ju) võtan kokku selle et kõigile kes väärivad tunnustust minult ja minu perelt ka saavad selle väikse villase soki paari vms(tavaliselt ei tee kingitusi peale laste kellegile) .Tahan neid kõiki kuradeid tänada südamest et nad on selle sitase aasta minuga koos üle elanud.Eriti mu abikaasa kellele ausalt öeldes peaks andma medali sest…nohh pole olnud just kõige parem naine oma vingumiste ja kapriisidega…Aga nad kõik on mu kõrval ! Meil hakkas jõul tänasega poisid läksid kuuse järgi ja mina vabanen kõigest mis on kola-laste toad said korda mänguasju jäi vähemaks ja jep vaatan nendega JÄLLE Home Alone’i. Ja sulle Mallu aitähh et oma postitustega hoiad mind õhtuti/harva päeval lugemis lainel kui raamatu jaoks pole aega! Ja aitähh et sinu blogi kommentaariumis ei pea ma mängima preilnat vaid saan väljendada oleneb sellest kui shit tunne on …või teistpidi kui vikerkaareline kõik on:) Ilusat jõuluadvendi aega sulle ja su lastele ja husbendile!Juhuuu