Apollo saatis mulle hunniku raamatuid, millest pooli pole ma veel jõudnud kättegi võtta, aga mõned on juba läbigi loetud. Eile lõpetasin raamatu “Mees” ja ma ütlen kohe, et see raamat tekitas minus palju mõtteid ja ma isegi ei tea, kas häid või halbu. Samas öeldakse, et kui raamat üldse mõtlema paneb, siis on juba hea raamat. Noh, sellisel juhul, vist oli hea?
Kui nüüd üdini aus olla, siis esimese 50 lehekülje pärast olin ma kindel, et see on lihtsalt kõige igavam raamat maailmas. Ainuke põhjus, miks ma lugemist jätkasin, oli lootus, et no ÄKKI läheb paremaks ja no jumal tänatud, lõpuks nagu läks ka. Mis mulle siis ei meeldinud? Esiteks see, et raamat hüppas siia-sinna. Ma ei saanud nagu mingit pilti selle Jesperi elust kokku, sest noh, ma ei teadnud temast ka enne mitte midagi. Raamatus oli umbes nii, et elasin kesklinnas, siis läksin aussi, kus üldse tööd ei olnud, samas töötasin toidupoes ja ükskord meil osteti riided kõik poest ära. Nagu… oota! Ma ei saa midagi aru. Kus sa töötasid? Millal? Kellena? Ja et olukord veel segasemaks teha, mainib ta vahepeal midagi sellist, et “kui me Balilt tagasi tulime, siis me läksime Hiiumaale, mis on Eesti Bali”. Eee… millal sa sealt Aussist tagasi üldse tulid? 😀
Ma saan aru, et see vist ei peagi olema nagu mingi elulugu, et nüüd tegin seda ja siis seda ja toda, aga no kui ma juba loen, siis ma tahaks täpsemalt teada. Mulle ei meeldi nii, et ma midagi aru ei saa. Ala ühes kohas oli kirjas, et “oleksime äärepealt saatnud suure summa võltsmaaklerile, aga õnneks saime aru, et ta pettur, sest ta tegi oma emailis ühe reetva vea!” ja siis räägib suva asjast edasi. Mis vea, ma küsin? Mis vea?!
Üldse tekitas mulle selline suht… puine tekst mulje, et ma loen mingit väga pikale venitatud koolikirjandit. Ei mingit särtsu, ainult tuim “tee, mis sind õnnelikuks teeb, siis sa oled edukas” huinamuina, mida iga inimene teab või kuulnud on. Sorri, Jasper! Ma tahan enda loetud asjades elu näha, midagi, mis kaasa tõmbab.
Kuigi jah, raamatu lõpp tõmbas mind kaasa küll. Leht, lehe haaval läksin ma aina rohkem närvi, kriipsutasin lauseid raamatust alla ja lugesin Maigretile ja Kardole ahastavalt juttu ette. Põhimõtteliselt tekkis mulle tunne, et see Jasper on terve elu elanud koos mingite naiskoletistega, kes ühest küljest aina vinguvad, manipuleerivad naisi, elavad suures deprekas, sest naised aina nõuavad ja midagi vastu ei anna. Kohe kui mees arvamust avaldada julgeb, siis enam süüa ja seksi ei saa, sest naised treenivad mehi abituteks. Lausa nii abituteks, et raamatus oli kohe kirjas, et kui Jesper ise kunagi “kööki eksis” hakkas ta nahaga vorsti järama ja pahaks läinud jogurtit lürpima. Kuidas küll üks mees nii abitu on, seda ma aru ei saa, eriti kui ta veel mingit söögivärki peab. Muidugi see võis olla ENNE seda söögiasja, ma ütlen, ajaperioodid on nii sassis seal raamatus, et aru kohe ei saa midagi.
Veel oli välja toodud, kuidas naised ei taha otsustada ja alateadlikult tahavad kõva venda, kes tema eest kõik ära otsustaks, sest see on normaalne elu naisele ja mehele. Ma ei tea, võib-olla mõnele ongi, aga kuidagi maru üldistav jutt, kuidas naised on abitud (kuid samas mõrrast) printsessid ja mehed nende lollakad, treenitavad, ustavad koerad.
Aga et mitte nüüd päris maha seda raamatut tampida, siis kindlasti soovitan selle raamatu osta naistel oma meestele, kui teile tundub, et ta on kuidagi deprekas. Kohe pikk peatükk on seal mehelt-mehele, mis soovitab kuidas ja millal sääraste probleemidega abi küsida ja julgustab seda tõesti ka tegema. Paljud ju arvavad, et abi palumine on nõrkus, mida ta kohe kindlasti ei ole.
Lisaks oli seal soovitus oma mehega rääkida ja küsida, mida ta tunneb. Nii casual soovitus, aga no ise jäin küll mõtlema, et millal ma siis küsisin. Et mida tema tunneb ja arvab ja tahab. Selle pärast tegingi eile nii, et saatsin Kardo lapsi magama panema ja ise samal ajal koos Maigretiga süütasime tagahoovis küünlaid ja tegime väikse pikniku. Nii tore oli juttu puhuda ja õues külitada, lihtsalt kahekesti, ilma et peaks kõrv kikkis kuulama, kas lapsed ikka magavad või mis värk on.
Muuseas päris mitme koha peal, kus mina ahastavalt kriiskasin, et no KUULA, mis siin kirjas on, siis Kardo lihtsalt ühmas: “No aga ongi nii ju.” kuigi mina olen veendunud, et no absull ei ole. Seega võib-olla olen ma sellele raamatule selles suhtes vale sihtgrupp, et mul pole konkreetselt munnigi. Kes teab 😀 Mul isegi kahju, et see raamat mulle väga ei meeldinud, sest Jesperist endast jäi raamatust selline tsilli venna mulje, kes oma raamatu üle ise nii uhke on ja kohe nõme minust niimoodi oma arvamust siin kuulutada, et ei meeldinud. Seega, mai tea, lugege läbi, äkki teile ikka meeldib! Tenerifel võin anda ka, ega ma teda Eestisse tagasi ei lohista.
23 kommentaari
Üks paremaid raamatuid, mis ma lugenud.
Ülihea kink mehele.
Sa oled siis vist päris vähe raamatuid lugenud 😀
Jõudsin lugeda mõned read peatükist NAISED vms ja siis ma mõtlesin samuti, et mis monstrumnaistega see mees kokku on sattunud. Et kõik naised nutavad ja on nõudlikud ja tahavad, et mees nendega koos koguaeg oleks jne. Samas mees tahab VABA olla ja SEIGELDA (naised ei taha). Ja siis ta kirjutab, et on raske suhet leida? Eeh wtf… ma loen edasi igal juhul ehk saab rohkem aru mis toimub 🙂
Kui veel midagi loed, siis loeks hea meelega veel sinu lõbusaid raamatuarvustusi. 🙂
Sellistel tegelastel on jah see viga, et kirjutades raamatut/artiklit, tahavad nad kangesti kategoriseerida ja paika panna. Kõiki inimesi. Oma kogemuse alusel. Ja see ei tööta, sest inimesed on erinevad, vaid baasvajadused on samad (Maslowi püramiid). Nemad aga üritavad just neid baasvajadusi eristada (a’la naised ei naudi seksi nii palju kui mehed või korraliku praadi süüa, mehed ei taha üldse seltskonda või suhtlust) ja kõiki muid asju samastada (kõik naised…kõik mehed). Aga tegelikult on nii, et kui baasvajadused täidetud (kõht täis, turvaline olla jne), siis on iga inimene ise nägu.
Mulle nii meeldib Su eelviimane lõik :D.
Ise jäid ka mõtlema, millal viimati mehe käest küsisid, et mida tema tunneb – selle mõtte peale saatsid ta lapsi magama panema ja hakkasid samal ajal Maigretiga piknikku pidama ja küünlaid põletama:D:D.
Sorry, tähenärimine on mul selline kole harjumus :P.
ära aja vihaseks mind oma raamatute teemaga 🙂
mul pole mitte midagi enam lugeda.. olen kodus haiguslehel, voodis, tõsta ja füüsilist koormust kehale hetkel lubada ei tohi!!
Hommikul tellisin Apoolost endale mõned raamatud, homme peaksin kätte saama, saadan mehe smartpostist tooma 🙂
MA TAHAN KA LUGEDA!!!!!!
Muideks, mu viimane loetud raamat oli Marilyn Kerro oma… mu mõtted on siiani laiali sellest loetust.. pani sügavalt kõigele mõtlema!!!
Ma kasutan ka iga õhtu enne magama minekut elisa e-raamatut ja see on ÜLI hea! Tõmba! Alguses on veel tasuta ka.
Issand ma ei kujutaks oma magama jäämisi ilma elisa raamatuta ettegi enam ? või noh, nii kui vaba hetk on, löön telefonist raamatu lahti.
Ma ei saa muffigi aru. Naised tahavad kõva venda, keda abituks treenida? Ja siis naised ise on abitud? Kõva mees sööb köögis pahaks läinud jogurtit? Whaaat?
Ma olin sama segaduses 😀
Hahaaaa 😀 selline see nende mõndade meeste loogika on 😀
Ma olen minu sarjadest lugenud “minu dublint”, mulle meeldis, soovivad.
Jesper Parvest tean ma nii palju, et kusagil naistekates vist kunagi näinud ta mingeid kirjutisi sellest kuidas naised tegelt tahavad ürgmehi ja pla plaa, pullshit and stuff. Siis lugesin läbi ta raamatu “Minu Bali” sest noh kaasa see mulle pandi ja lennukis teel Balile oli igav ka ja siis ma lihtsalt lugesin. Kokkuvõtvalt, minu arvates on Jesper Villu Parvet vol2. See igasugune stereotüüpne möga mis selliste suhtenõuandjate meeste suust tuleb on nii vastik ja üdini ära tüüdanud. Need mehed ongi sattunud ehk õnnetul kombel mingite naiskoletiste otsa ja nüüd defineerivadki suhteid ja kõiki naisi läbi selle. Kurb ausalt. Noh kui Jesper kirjeldab seda mida naine tahab ja tunneb ja ootab tema arvates siis mina ennast sellega samastada ei saa.
No samas mulle tundus, et selle Mariga on tal väga hea, ilus ja pikk suhe (va see, et koos tuleks olla sama palju kui lahus, et siis on hea :D)
Jah selles Bali raamatus ta kirjutas küll sellest, et Mariga on hea suhe ja Mari on hea naine, aga jällegist jäi häirima see üldistus, et tema mehena peab olema oma naisest eemal ja saama oma aega, aga Mari naisena tahab kogu aeg olla siis Jesperiga koos nagu need naised ikka on, sellised klammerdujad. Siis tekkis jälle siuke vastik trots, et noh ma naisena ikka tahan ka oma aega ja sõbrannadega olla ja no tean et kõik mu sõbannad ka ikka sellised kes ei jaksaks mehega kogu aeg koos olla. Noh võta näpust. Mulle tundub, et inimesed tõmbavadki endale mingeid teatud sorti vastassugupoole esindajaid ja ma ei tea mis nende Jesperite ja Villudega juhtunud on suhetes 😀 noh vähemalt Mariga siis on rahul 😀
Ma loen praegu tema “Minu Bali”t, olen keskele jõudnud..päris hästi kirjutatud muidu, aga….mees kes mediteerib, joogatab ja palvetab? 😀 ma vist liiga oldschool 😀
Mul ei ole selle vastu midagi, kui mees mediteerib, joogatab ja palvetab – andku tuld, aga ma tahan, et sellest oleks kirjutatud kaasahaaravalt. Kas “Minu Bali” on kaasahaaravam?
Mitte väga, kirjutab pigem endast ja enda mõtetest – mitte sellest, et misa see Bali siis endast kujutab. Kahjuks pettusin..
Vali raamat oli küll väga tore ja lahe! Vahetevahel on veidi liiga spirituaalne jutt, mis peaks jääma inimese sisse, aga muidu täitsa lahedaid lugusid leiab!
No Bali raamat üldiselt nii segane ei tundu, kui see viimane raamat tal. Pole küll just eriti huvitav aga siiski…loetav 😀
Ah, nii igav mul ka pole, et midagi loetavat lugeda, valin pigem põnevamaid asju 😀
Lugesin tema raamatut Balist, lootes saada häid soovitusi, et kuhu minna jne – nagu tavapäraselt ikka taolistes raamatutes on. Kuid sellest polnud tilkagi kirjutatud. Ei mingeid soovitusi, raamat algas halaga kuidas Eesti on pask ja eestlased on nõmedad. Läbi oli näha, et mees ise on oma elus läbi kukkunud. Lausa vihastasin, et oma aega veetsin sellise tobeda raamatu peale ja et mingi kirjastus selle üldse trükki lasi.