Eile kuulsin kahest kohast, et ma olla võlts inimene. Noh, arvestades, et kumbki nendest ei ole minu sõbrad, vaid puhta võõrad inimesed, siis ei tohiks nagu vahet olla. Ma kuulen üldse igast imelikke asju enda kohta ja kõike ei saa südamesse võtta. Mingi (peast segane) tüdruk käib aeg-ajalt mind erinevates kommentaariumites “laibajalutajaks” kutsumas. Võta nüüd näpust, mis ta sellega arvab, või mõtleb. Ja kas on ka vahet.

Igatahes nagu ma mainisin, siis ma tegin eile Kardole selle romatilise pikniku ja kuna ta pani lapsi kauem magama, kui ma arvasin, siis istusin seal õues küünlavalgel ja mõtlesin omaette selle “feik” olemise teemat. Esiti tundus mulle, et võltsiks olemisele olen ma ikka väga kaugel. Selles suhtes, et võlts on minu meelest inimene, kes etendab üht, aga elab teist elu. Ala, et ma kirjutan, et mul on elu nii ilus ja tore, aga tegelikult on nii raske ja sitt. Kas see üldse oleks võlts? Enamus inimesed on vist sellised, kui aus olla. Mina aga olen alati kirjutanud ja rääkinud oma elust täpselt sellisena, nagu see on. Kui on hea, siis ütlen nii. Kui on sitt, siis ütlen, et on sitt. Kui on kurb, siis halan. Kui on rõõmus olla, siis juubeldan.

Teine variant “võlts” olla on vist see “tahab olla ema theresa” jutt, mis ma kuulnud olen. Et see, et ma aeg-ajalt kedagi aitan (või suunan teisi aitama), et see on feik. Et ma tegelikult pole ju selline inimene. Ma siis jäin mõtlema, et kas oli mõeldud seda, et ma tegelikult ei aitagi kedagi (kõik lood on välja mõeldud :D), või et lood on päris, aga ma tegelikult EI TAHA neid aidata. Et ma nagu läbi ussi emmi ja suure põlastuse teen neid postitusi, sest noh, ma tahan ju klikke! Ma juba kujutan ette, et kirjutan südantlõhestava loo, kuidas ala mingi koduloom vajab rahalist abi, et ellu jääda ja siis tegelikult arvuti taga sisisen läbi hammaste, et kuradi peni, sure juba maha, viitsin ma jee sulle seda raha koguda.

Igatahes, nii päriselt ei ole :D

Lõpuks mõtlesin välja, et mis osa see feik paistab. Äkki see, et ma olen justkui nagu lõhestunud isiksus. Et võin teinekord öelda pahasti ja käituda nõmedalt, seega olen justkui munn eks. Ja nüüd siis see sama munn tuleb ja hakkab kedagi aitama ja head tegema. Tundub küll feik jah, kui selle külje pealt mõelda :D No ja emm olen ma nagunii, sellest ma sain ka eilsest arutelus Meiekäopesa Miiu blogi fbis aru. Sest tuleb välja, et see, et ma Olybeti reklaamisin, on surmapatt. “Uus low” nagu öeldi. Sest noh, kõik mu lugejad on ju nii lollakad, et kui ma ütlesin, et võitsin 50€ panusega 115€, et nüüd kõik lähevad hasartmänge mängima ja/või kiirlaene võtma ja see on juba minu süü. Eetiline minust oleks loomulikult sellised koostööpakkumised persse saata, aga no, raha ju ei haise, nagu öeldakse.

Ei tea mina, kas ma olen siis selle pärast ebaeetiline munn, feik või midagi kolmandat, aga nagu ma olen ennegi rääkinud, ei saa ma kõikide oma lugejate eest vastutada. Mina teen oma tööd ja lähtun oma eetikapiiridest. Ma ei soovitaks kunagi kellelgi võtta laenu või minna kasiinosse oma rahaprobleeme lahendama. Küll aga ei ole mul midagi selle vastu, kui ma kirjeldaksin näiteks oma lõbusat pokkeriõhtut kuskil kasiinos, see pole minu jaoks probleem ega ebaeetiline. Muidugi ma tean, et on igasuguseid lolle (ka minu lugejate seas), aga no… mis teha. Kes on nii rumal, et oma probleeme laenude ja hasartmängudega lahendada tahab, see teeeb seda olenemata sellest, kas ma kirjutasin, et sain Olybetis 50€ panustada või mitte. Aga see on konkreetselt minu arvamus ja vaade mu elust ja tegemistest. Eks igaühel on õigus arvata, mida tema soovib ja muidugi on ka õigus arvamust avaldada. Naljakas on aga see, et mina nende arvamusvaldustele reageerida ei või, sest muidu olen ma ju jälle see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada ja keelan ristirahvast suurt blogijumalannat kõnetada :D Heehheee.

Igatahes tahan ma jõuda selleni, et meil kõigil on oma paremad ja halvemad päevad. Mõni päev ajab kõik närvi, lapsed kisavad, koer sittus tuppa, telefoni ekraan läks katki ja siis keegi kirjutab mulle küsimuse, mida mult on sada korda küsitud. Ega see inimene ju ei tea, et seda mult aina küsitakse ja tema ei tea seda ka, et kas mul on sitt tuju või mitte ja võib saada mingi närvihaige värdja vastuse, et no persse õpi googeldama, mis ma olen sul mingi ori vä?!???!?! Ja siis teine päev vastan samale kirjale sajaesimest korda tavalise vastusega, mille ma ise talle välja googeldan ja üldse pole mingi emm. Nagu, ma ei ole mingi erand. See, et ma aeg-ajalt kellelegi raha korjan, ei tähenda, et ma istuksin päevad läbi kuskil piiblit lugedes, palvetades ja katkuhaigete jalgu pestes. Ja see, et ma aeg-ajalt kuskil head teha proovin, ei tähenda, et see oleks minu katse panna teid arvama, et ma olen jube hea ja armas inimene, vaid ma lihtsalt…. aeg-ajalt olengi :D

Ma eile sain aru, et minus on ikka mingi eriti emm külg täiesti olemas. Näiteks mõistsin ma, et ma olen keskmiselt viimased kümme aastat oma elust enda lihase emaga suhelnud mölisedes, närvitsedes, toru ära visates ja ülbitsedes. Kogu aeg rääkisin Kardole, et issand jumal, mu ema ajab mind niiiii närvi selle ja tollega, kuni Kardo eile ütles, et sa ajad arvatavasti teda ka, vaata, kuidas sa suhtled temaga, aga ta ei taha sinuga lihtsalt tülli minna ja selle pärast kannatab selle ära. No ja kui ma hakkasin selle üle natukene mõtlema, siis sain aru, et jah. Ma tõesti mingit vimma kannan ta vastu ja kuna eesti rahvas pole läbirääkija rahvas, siis olen mina vimma kandes alateadlikult otsinud iga tema sõnast ja teost midagi negatiivset ja seetõttu pea alati ka negatiivselt vastu käitunud. Mõelda vaid. On ikka rahvus, ei mõtle, ei aruta, ei räägi! Vahi heategijat, eks.

Kellelgi on süüa vaja? No worries, ma kannan!

Lapse prillid läksid katki? Ei ole hullu, hangime uued?

Vaja koju mingit kraami? Küllap leiame!

Suhtle emaga normaalselt? Aa ei, ma ei saa, mul on lapsepõlvest lahendamata issued, mida ma ei lahenda mitte kunagi, vaid lihtsalt elan oma elu passiiv-agresiivselt teda igal sammul rünnates.

#ups.

Koju lähen, peaks ema välja viima ja suud puhtaks rääkima. Uskumatu muidugi, et ma enda käitumist kunagi kõrvalt näinud ei olnud. Küsisin ka Kardolt, et miks sa mulle varem ei rääkinud, kui halvasti ma käitusin. “No see tundus suht loogiline, et sa ise ka aru saama peaks,” vastas ta õlgu kehitades. Ja mida rohkem ma mõtlesin ja analüüsisin, hakkas mul mu emast rohkem kahju. Mõelda vaid, kui palju ta meie ja Mari jaoks teinud on. Ja tänutäheks ma viskan iga asja peale toru hargile nagu pubekas ja mölisen nagu vana mutt. “Miks sa ÜLDSE mulle rääkisid, nüüüd ma tunnen ennast nii halvasti!” halisesin ma Kardole.

Ehk siis me jõuame selleni, et täitsa vabalt võin ma siin eitada, et ma ei ole feik ja ma ei ole võlts ja ma ei ole tegelikult halb inimene, aga sama vabalt võib selguda, et ma OLEN küll, aga pole seda lihtsalt enne märganud. Igatahes edaspidi lubas Kardo mind kursis hoida, kui ma munn olen. Isegi kui see “tundub loogiline, et ma ise ka aru saama peaks”. Sest ma vist ei saa :D

Samas ma lohutan ennast sellega, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Ja minu tänane (ja eilne) on küll hea olnud, sest nii paljud teist tulid teiste aitamise vaibiga kaasa ja tänu teile saavad nii paljud pered see aasta jõululauale süüa, kõhud täis, kingid kuuse alla, tuppa sooja ja muud säärast. Kolm inimest muuseas anonüümselt soovivad annetada sama palju kui mina, seega saame ka rahaliselt rohkemaid aidata. Ma alguses mõtlesin, et toon kõik kenasti välja, kes abi said, aga neid on nii palju, et ma tõesti ei jõua isegi. Kes aitavad, need teavad ise ka, keda ja millega aitasid. Ja kes abi said, need märkavad seda ka kindlasti ja on natukene õnnelikumad. Äge ju!

Igatahes, sellised “olen emm hea inimene” ülestunnistus tänasesse päeva. Palun armastage mind ikka edasi, sest kui midagi siin maailmas mulle meeldib, siis on see see, et ma inimestele meeldin. See pidi kalade tähtkuju üldvajadus olema, ei tea :D

ma kaugustest oma südametunnistust otsimas

Jaga: