Käisime üks õhtu Maigretiga õues istumas ja kuud pildistamas. Meie tagahoovist saab välja väikesele vaateplatvormile, kus on mega kõrge kaljunukk, all ookean. Päris mõnus oli seal istuda, laineid kuulata (sest pimedas hästi ei näe) ja juttu puhuda. Mingi hetk hakkasime kaamerast pilte vaatama, see oli see päev, kus me JÄLLE vaalasid vaatamas käisime ja pärast rannas lõbutsesime. Pilte oli palju ja nad olid jube eredad. Ühel hetkel kuuleme samme, mis meist umbes kahe meetri kaugusel seisma jäid. Tõstame pilgu, aga ainus, mis me näeme, on inimese kujutus, silmad on ereda valgusega nii harjunud, midagi aru ei saa. Kas see on mees või naine? On ta näoga või seljaga meie poole? Mida ta tahab? Ütlen ausalt, ma oleks napilt südari saanud, sest see oli täpipealt nagu mingi õudusfilmi algus. Tüdrukud istuvad ja kihistavad, kuni tuleb kirvemõrtsukas ja lööb nad mättasse.

See kuju seisis ja vaatas meid umbes 5-6 sekundit, liikumatult. Siis lihtsalt kõndis pimedusse ära.

Ma olen elus palju Criminal Mind’si vaadanud, seega ma olen juba niisamagi inimestest möödudes aeg-ajalt kindel, et mõni inimene hoiab keldris ahelates vange ja keedab nende nahast iga reede seepi. Seega kui SELLINE asi veel juhtus, siis no shit et ma tundsin end kui ma oleks konkreetselt surmasuust pääsenud.

Mõelda vaid, kui see OLIGI kirvemõrtsukas. Kõnnib tema ringi, naudib loodust ja siis näeb, et pimedal kaljunukal istuvad kaks tüdrukut. Kedagi teist pole. Keegi ei kuuleks meie karjumist! Eriti hea on see, et tüdrukud ei märkakski liginemist, sest nood vahivad kaamerat. No nagu maast leitud ohvrid! Tuleb siis lähemale, nuga juba käes, valmis suskama, kuid siis tõstan mina pea, kaamera ekraani valgus valgustab mu nägu, ta vaatab mu morta ja… “sitta kah,” lööb ta käega ja läheb koju ära.

And I will live another day! :D 

Jaga: