niisama lobajuttu maast ja ilmast ja jõuludest

Mul on täna nii mitu erinevat teemat mõttes, et räägin neist kõigist. Esiteks: Tenerifel on meil jäänud veel 11 päeva. Ainult 11! Ühest küljest ma tean, et see aeg liigub nii kiiresti, et kohe varsti oleme juba kodus, aga ma ei ole kindel, kas see rõõmustab mind või mitte. Tegelikult on siin ju üle kuu oldud ja koduigatsus on vähekene peal küll, samas on siin ka hea ja tore. Igatahes plaanime me veel siin oleku aja jooksul teha paar rannapäeva lõuna pool, rentida sõpradega auto ja sõita põhja avastama. Me tahtsime veel üles otsida ühte basseinikohta, kus on lastebassud ja värgid. Noh, kui ma siin normaalset mänguväljakut ei leia, siis las lustivad siis lastebasseinides. Neid tundub siin kõvasti rohkem olevat. Reaalselt ei ole näinud ühtegi mänguväljakut, kus oleks rohkem asju, kui üks väike liumägi ja kiik.

Koju minek tundub jällegi nii… absurdne. Nagu me oleksime seal aastaid tagasi elanud. Kerli saadab mulle siin vahepeal pilte mu kodust ja ma iga kord mõtlen, et issand. Kas mul nii ilus kodu ongi või :D? Nii armas ja kutsuv ja mõnus noh, kuidas saab siis seda mitte igatseda?

Kerli käis jälle Hansaplandis, et mu elutuba jõulurüüsse panna, aga ma teen rohkemate piltidega postituse veel 🙂

Samas koju jõudes on elu jälle teistmoodi, kui enne oli. Mari, kes pole JUULIST SAADIK lasteaias käinud, saab nüüd lõpuks uues rühmas alustada. Lisaks sellele, et see lasteaed on meie majast kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel, on seal rühmas ka logopeed. Enne ma kogu aeg mõtlesin, et nojah, ei tea, mis see logopeed Mariga teeb, kes hädavaevu natukene räägib, aga ma ei tea miks, on ta siin hakanud täiega rääkima, nagu ma mainisin. Ja kui söömas käime, siis igaks juhuks korrutab: “aitäh, grasias, tänkjuu!” 😀 See teeb mind lihtsalt nii õnnelikuks, et selle röövliplika sees on tegelikult üks viisakas ja armas ja sõbralik tüdruk. Eks näis, mis see logopeedi abi temaga veel teeb, minu meelest on ta juba praegu lihtsalt nii tubli ja asjalik preilike. Ja no need tema jutud ja loogikad on lihtsalt nii naljakad, et see oli küll väärt ootamist. Näiteks vaatas Mari ükspäev raagus puud, mõtles ja ütles: “Puu sai otsa…” :D.

Mari on paljajalu, sest mänguhoos kukkus üks jalanõu ookeani…

Samamoodi hämmastab mind igapäevaselt Lende. Esiteks hakkas ta siin samme tegema, millest ma juba rääkisin. Ja siis ta hakkas nagu rääkima või nii. Sõnu. Ma tean-tean, et see olla “tavaline”, aga minu jaoks on küll täitsa ebanormaalne, et AASTANE laps ütleb “papa”, “mämm-mämm”, “emme” (väga harva) ja “aitäh”. Hiljuti hakkas ta näpuga ka näitama ja nüüd me muudkui käime ringi ja korrutame talle: “see on padi, see on tekk, see on õde, see on issi” jne. Eile kiskus ta mu pluusi ja näitas mu tissi peale. “See on tiss” ütlesin ma talle. “Tsss” vastas ta. Ma mõtlesin, et no see ei saa ju olla võimalik, et ta päriselt tahabki tiss öelda, sest noh, kuidas ta peaks seda oskama?! Ta on ju alles AASTANE laps!! Teate, jumal tänatud, et mul Mari kohe tavalise arengukiirusega ei olnud, arvestades, et ta mul veel esimene laps ka, oleksin ma vist kohe kuskile maailmarekordite agetuuri helistanud ja nõudnud, et mu aastane geeniusimik kuskile marmorisse raiutud saaks. Või oleksin ma siis just arvanud, et see on tavaline? Ja nüüd, kui ma TEAN, et võib minna ka hoopis teistmoodi ja need sõnad võivad vabalt hakata tulema näiteks kaks aastat hiljem, siis selle pärast see tundub nii utoopiline? Ma ei tea, aga no minu emasüda on küll uhkusest purunemas!

Kõikide muude asjadega on ka nii, et kuidagi jube hästi läheb. Tahaks öelda, et tööalaselt läheb hästi, aga ei ole nii, nagu “päris tööl”, et näete, sain selle või teise projekti valmis. Kuigi see on mega hea tunne, siis minu töövõidud lähevad rohkem sinna alla, et sain järgmiseks aastaks ühe suurema lepingu, mis rohkem sisse toob. Jehhuu, annaks nüüd jeesus, et me ükskord selle paganama maja soojustuse ja fassaadi tehtud saaks, siis poleks enam nagu üldse millegi üle viriseda.

Oma filmidebüüdi nägin ka ära. Just nii palju, kui seda siin treileris näha, on ka filmis, aga no ikkagi äge ju, et mind kuskile filmi üldse kutsuti ja võtteõhtu oli ka jumala äge. Kuigi veits oli küll selline tunne, et omg, kõik on nii kuulsad ja ägedad ja siis olen seal mina, et nagu… miks ometi 😀

Tahtsin veel teha postituse, et mida ma jõuludeks tahan, aga sellega läks nii, et ma unustasin ära. Reaalselt mul oli mingi 2-3 asja küll peas valmis mõeldud, aga no ei suuda ma neid kuidagi meelde tuletada. See vist ongi näide, et polegi midagi vaja. Selles suhtes, et kui midagi vaja on, siis ma ostan ju ise ja tahan need ise valida. No näiteks on mul uueks aastaks vaja märkmikku, aga ma tahaks midagi ägedat. Eks ma saaks hakkama igasugusega, kui ka keegi lambist kingiks, aga no ise valida oleks ikka parem. Peakski netis veits surfama (võite soovitada ka). Siis tahaksin ma teha nii, et vahetan oma kööginõud kõik ühe suure ja korraliku komplekti vastu. Et olekski mingi hunnik asju, mis kõik sobivad kokku ja on ilusad ja ühesugused. Mitte mingi 2 taldrikut siit komplektist, viis teisest, üks kolmandast, nagu mul on. Ja tassid peavad olema suured! Ja nugade-kahvlite komplekti tahaks ka. Näiteks selliseid, aga ma ei tea, kust selliseid saada, sest need pildid ma leidsin Alist, aga noh, äkki on kuskil Eestis ka müügil ilusaid. Mul on mingi needus, et teelusikad lihtsalt kaovad kuskile. Igatahes, kui teate soovitada, siis soovitage heaga.

Kardole mul üks kingiidee tuli, aga see on selline väike asjake, ega tal pole ju ka midagi vaja. Laste kinkidest ma juba rääkisin, see maja on ka olemas, siit leidsin mööbli ka sisse. Krt, üldse need kingid ja värgid on kuidagi nii koormavad. Et nagu ühest küljest tahaks kõigile ju head meelt teha, aga teisest küljest on lihtsalt õudne see ringi jooksmine ja mõtlemine, et issand, talle on olemas, talle veel pole jne. Seega läksin eriti lihtsat teed ja tellisin enamikele sõpradele lihtsalt sellised jõulumunad Karola käest. Ta eelmisel aastal meie perele kinkis nimelised ja kuna need mulle väga meeldisid, siis mõtlesingi, et selline väike kingitus on ju jumala armas. Sorri sõpsid, et ma nüüd “üllatust ” rikun, aga vahet pole vast väga 😀

Kaudselt olen ma endale jõulukinke teinud juba sellega, et endale uue diivani ostsin. Endale kõlab nagu teised seal istuda ei võiks, aga oh well. Igatahes tundub see mulle juba ideaalne, mis siis, et ma sellel istunudki pole. Üldse tekkis mul siin kaugel mingisugune pesapunumise vajadus, mistõttu ma seal “mööbeldan” ja asjatan, ilma, et ma ise sealgi oleksin. Uus diivan, tellitud on ka uued kardinad ja vaip. Laua ja toolid lasin ka uuenduskuurile viia – lapsed on selle ikka väga ära retsinud oma guaššide ja muu sellisega. Votex saatis meile uued voodipesud, Textelle aga uued käterätikute komplektid vannituppa, pluss uued padjad ja tekid ka. Eks ma kunagi näitan ka neid, kui ma juba neid ise ka nautida saan. Ei jõua ära oodata, sest siinne voodi ei ole pooltki nii mugav, kui enda oma ja kohalikud padjad on ka nagu mingid pikad peenikesed ja imelikud vorstid.

Alustasin seda juttu sellega, et ei taha vist väga koju tulla, aga nüüd, kaks tundi hiljem, on koduigatsus juba päris suur. Loodame, et meie tulekuks lumi ka veel maas on, seda tahaks küll näha 🙂