Umbes alates sellest ajast, kui Mari sündis, hakkasin ma ootama, kuni mina saaksin ka kodus kuulda neid kurikuulsaid “lapsesuu” pärle. Eks ikka aeg-ajalt inimesed jagasid humoorikaid asju, mille peale ainult lapse mõistus tulla võib ja minu meelest oli see nii äge, et no kohe ei jõudnud ära oodata. Ma mäletan, et me Kardoga kunagi lamasime paarikuuse Mari kõrval ja arutasime, et juba aasta pärast me äkki kuuleme ta esimest sõna ja saame lõpuks teada, milline hääl tal on. Koos juurdlesime, mis võiks olla väikse Mari esimene sõna.
Seda, et meil selle esimese sõna kuulmiseks veel keskmiselt kaks aastat ja kolm kuud läheb, seda ei osanud me küll toona mõelda, aga seda pikem oli ootamine. Muidugi selle aja sees ta TEGI igasuguseid naljakaid asju, aga seda tegemist on palju raskem sõnadesse panna, kui lihtsalt vestlust edastada eks.
Kõlab nagu ma oleks hüsteeriliselt lihtsalt seda ühte asja oodanud, aga no tõesti nagu ootasin ikka omajagu. Mulle endalegi meeldib nalja teha, aga mõtle, kui äge on seda veel teha koos oma lapsega. Nonii ja nüüd – kõigest NELI aastat ootamist (peab vist paika, et lapsed õpetavad vanematele kannatlikkust) ongi mul kodus üks naljanina. Mul vahepeal on küll selline tunne, et Marist tulebki raudselt mingisugune stand-up koomik, sest näha on, et talle endale meeldib ka esineda ja laulda ja noh, nalja teha. Muidugi meeldib seda teha vast enamikele temaealistele, aga no tore on ju näha, kuidas lapsel on lõbus ja endal on ka naljakas.
Seetõttu ma olengi ka viimasel ajal jaganud ka teiega Mari naljakaid ütlemisi ja mõttekäike. Eelkõige muidugi seetõttu, et need kuskile kirja jääks ja ehk kunagi Marilgi huvitav ja naljakas lugeda oleks, aga teisalt seepärast, et need tõesti teevad mulle palju nalja ja tunduvad sellised toredad ütlemised, mis võivad teiste päeva ka korraks lõbusamaks teha. Eile aga üritas mulle üks naisterahvas selgeks teha, et ma ei tohiks Marist kirjutada, sest noh, ta ju käib teraapias, seetõttu on ta üks õnnetu erivajadusega laps, kellest oleks hea, kui üldse juttu ei tehtaks?
Tead juhul kui sul on Mari erivajadusega laps siis pole üldse mõistlik tema üle nalja visata blogis. Tegelt peaks lastel ikka mingi õigus privaatsusele ka olema. Ma lahkun siis siit lugejate seast sest muidu saan ma sadu sõimu kirju. Vabandust aga nii on! NB ma olen kurb ei ole õnnelik sellise jama üle. Laps kes saab teraapiat ja siis naerame kõik suured inimesed. No tegelt?
Ma olin ausalt üllatunud sellise kommentaari üle. Kujutate ette, üks võõras naisterahvas on lausa KURB, sest kõik naeravad minu erivajadusega lapse üle.
Mõistaksin sellist kommentaari, kui mul oleks liikumispuudega laps ja ma lisaksin netti videosid, kuidas ta kukub, ise kommenteerides, et hehe, vaadake seda venda, üldse käia ei oska, issand, nii naljakas! Me siin kogu perega naersime nii, et pisarad voolasid, on ikka laps!
Või ma filmiks, kuidas ma sunnin vaimupuudega last matemaatilisi võrrandeid lahendama ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis jällegi, naerame kogu perega ta ümber kambas ja lisame selle video veel netti, et sõbrad-sugulased, tulge naerge ka, vaadake kui loll ta on!
Vot need oleks sellised näited, mille kohta ma saaksin aru säärase kommentaari jätmist, tõesõna ei ole ilus nalja visata kellegi üle, kes on pandud mingisugusesse olukorda, milles ta haigus või olukord ei võimalda hakkama saada.
Aga Mari, minu Mari…Saate aru, ta teeb meelega nalja! Jah, tal on kõnepuue, mis tähendab seda, et ta kõne oli hilistunud. See määrati talle sellel hetkel, kui ta üldse ei rääkinud. Sellest ajast peale on ta aga muudkui edasi arenenud ja me oleme jõudnud punkti, kus ta räägib nii palju, et ma saan temaga (küll algelisel tasemel) asjadest rääkida, neid omavahel arutada ja no tõesõna, naerda ka. Mitte selle pärast, et ta on kõnepuudega, või selle pärast, et ta käib teraapias – sest ta on üks naljakas tüdruk, kelle puhas maailmavaade meie sõnadesse hämmastab mindki. Ja see ajab naerma ja on naljakas, ausalt. Olgu ta siis puudega või ärgu olgu, mis siis? Kas ma peaksin teda keldris hoidma ja tema tegemistest mitte juttu tegema, sest ta ei suvatsenud areneda täpselt samas tempos, kui teised lapsed?
Kas te olete kunagi mõelnud, kui haige väljend on “kõht läheb lahti”. Mari näppis mingisuguseid münte ja tahtis ühte suhu proovida panna. Ma ütlesin, et ei maksa, sest see on must ja siis võib kõht lahti minna. Te oleksite pidanud Mari nägu nägema, kui ta hakkas mõtlema, mis moodi selle mündi suhu panekust ta KÕHT LAHTI läheb. Õudusega pani ta mündi kohemaid lauale ja kui nägi, et Lende hakkab selles suunas liikuma, krabas ta mündi, viskas selle kööki, ise ahastades: “Ei Lende, ei tohi lahti minna!!”.
Ja kogu see “anna peksa” jutt on ju tal endal ka puhas nali. Ta kõkutab seda öeldes ja mõistab väga hästi, et ta teeb nalja. Jah, okei, võib-olla mina täiskasvanuna ei tohiks selle üle kunagi naerda ja seda lauses kasutada, sest see pole ju ÕIGE sõna, aga no mis ma teha saan, kui vahepeal ikka ütled midagi lapsega naljaga kaasa. Ka eilne postitus sündis sellest, et see oli lihtsalt nii naljakas, kuidas me siin last ähvardame, et kui asju kokku ei korja ja sööki ära ei söö, siis peksa ei saa. Ei, see tähenda seda, et me seda talle päevast päeva korrutame ja muudkui sellest räägime. Lihtsalt eile rääkisime, naljakas oli, tahtsin kirja panna.
Aga näete, selgub, et on inimesi, kes sellest lausa kurvaks lähevad, et ma oma lapsest räägin. Sest noh. Erivajadustega ju.
Millest ma siis rääkida võiksin? Hmm…Okei, naerda ei või. Ei tema üle, ega temaga koos, see on vist siililegi selge, sest muidu me naerame siin puudega lapse üle. Nüüd takkajärgi saan aru, et ma poleks tohtinud ka jagada seda, mismoodi Mari “põdral maja” laulu valede sõnadega laulab, sest vaene erivajadusega laps lihtsalt tahtis ka laulda, mis siis, et ta õigesti ei oska, aga mina, õudne lapsevanem, panin ta valed laulusõnad netti teistele naermiseks üles.
Siinkohal tekib küsimus, et kas need vanemad, kelle lapsed EI ole erivajadusega, kas nemad tohivad oma laste naljakaid ütlemisi jagada, või on tegemist ka sellisel juhul alaealiste laste mõnitamisega? Või kui Mari läheb nüüd sinna komisjoni tagasi, kus talle see puue määrati ja öeldakse, et enam ei ole puuet, kas peale seda kuupäeva on ka mul õigus jälle Mari nalja jagama hakata?
Teate, mis mind kurvaks teeb. Et sellised inimesed, kes ilmselgelt noh, päriselt omal moel tahavad kaitsta ja seista erivajadustega laste (ja ma eeldan, et üldse) inimeste eest, ei mõista, et kui nad oma kaitsmisega liiale lähevad, eraldavad ja toovad nad need lapsed veelgi enam välja. Ideaal oleks ju, et kõik saavad omavahel läbi ja kõik oleme üsna võrdsed inimesed, aga siis kujutan ma seda kommentaari autorit oma lapsega mänguväljakul olemas: “Kalle, lõpeta kohe selle ratastoolis poisi nalja üle naermine! Ta on ERIVAJADUSEGA!”. Või: “Kalle, väga ebaviisakas on Mari nalja üle naerda, tal oli kaheaastasena diagnoositud kõne hilistumine!!!”.
Ma olen seda sada korda rääkinud, aga räägin veel – Mari ei vaja teiste inimeste poolt tõesõna mingisugust erikohtlemist. Jah, tal võib vaja olla logopeedi ja eripedagoogi, aga ta on tegelikult ikkagi üsna tavaline laps oma lolluste ja viguritega. Aga ta on see laps, kes on valmis kõiki oma asju teistele jagama, ta tänab alati viisakalt, kui ta midagi saab (hetkel lausa kolmes keeles, sest ta ei tea, mis keelest inimene parasjagu aru saada võib). Ta on esimene, kes kisab: “ettevaatuk!” kui ta näeb, et Lende on kuskile (Mari meelest) ohtlikku punkti sattunud ja on alati valmis ütlema “pole hullu!” kui midagi valesti läheb. Sest kammoon, pole hullu ju 🙂
62 kommentaari
Selle kõht lahti jutu peale pidin ka ikka seletama, et päriselt tuleb pepust vedel kaka välja. Algul laps ehmatas ikka kõvasti ära ega soovinud tal kõht lahti läheks ?
Tead, sellel samal teemal on üks raamat kus üks isa kirjutab oma elust, ja tal on kaks puudega poega. Ma ei mäleta täpselt mis aga pigem ikka vaimupuudega või mingi sündroomiga poisid. Ja siis kuidas on nii et kui tavaline laps teeb midagi naljakat siis kõik naeravad aga kui tema lapsed siis vaadatakse õudusega et miks ta vaese puudega lapse üle naerab. Tegelikult ei ole ju vahet milline laps kausitäie putru pähe valab aga ühel juhul on justkui ok naerda teisel puhul mitte.
Mari on nii nii nii tore ja armas ja naljakas tüdrukutirts ja minu arvates on see “erivajaduse” diagnoos talle täiega üleliiast. Inimesed ei saa tänapäeval enam terminist erivajadus aru, sest iga väiksemgi probleem lapsel rühmitatakse erivajaduse alla. Tegelikult on Maril ju kõige lihtsam probleem: sõnad jõudsid temani natuke hiljem kui teistel lastel. See ju ometigi ei tähenda, et ta on mingi katkine laps, kes naljast ega end ümbritsevast maailmast üldse aru ei saa. Ta on tõesti tark ja armas tüdruk ja minu arvates on väga õige, et sa ta ütlemised kirja paned, et need ka talle hiljem rõõmu teha saaksid. Go mallu go!!!
Appi. Mine loe kusagilt üle, mida erivajadus tähendab. Esiteks – see ei ole diagnoos. Teiseks – erivajadus ei võrdu “katki, huumorisooneta, ei-saa-maailmast-aru”. Ja kolmandaks – kõnelise erivajadusega lapse kõne probleem ei seisne selles, et “sõnad jõuavad temani hiljem”. Probleem avaldub erinevates kõne valdkondades (sõnavara, grammatika, süntaks, tekstiloome, hääldus).
Ma usun, et paljud teavad mida see tähendab (kõneline erivajadus)
Ja see ei ole erivajadus
Kõnelises selles ei teha lihtsalt vahet grammatikas jne.
Ma tean väga hästi mis see on kuna mul on ka see
Minu jaoks ei ole see erivajadusega laps kui ta ei oska nii hästi kirjutada või rääkida
Ma loodan, et te saade minust aru ??
Minu kuue aastane riputas vannitoas ujumise riideid kuivama ja hüüdis meela häälega “Kallis…kallis”. Mina köögist hüüdsin vastu : “MH??” Laps vannitoast “Kallis….kallis..ega sa (pikk paus) shampooni ei ole unustanud?” Mina ei saanud ikka midagi aru… Laps hüüab siis jälle vannitoast “Kallis….kallis..ega sa (pikk paus) shampooni ei ole unustanud? Äre muretse, saame hakkama” … ja siis ma tabasin ära – HÕISSSAHHH Durexi reklaamid Youtube’i vaheklippidena… 🙂 Palun vabandust, aga sellest saab küll perekondlike koosviibimiste õhtu nael.
Sinu suhtumist pooldan igati. Mari on väga vinge tüdruk 🙂
Muidugi sa peaksid oma lapsi keldris kinni hoidma ja nende kilde mitte jagama, sest muidu sa ju kummutad selle arvamuse, et kõne hilistumisest on võimalik välja kasvada ja et kerge puue ei pruugi olla igavene 😀
Mõned sellised teemad on isegi täiskasvanute puhul tabud.
Minu näide:
Olen eluaeg kõva koperdis olnud. Sellest võiks raamatu kirjutada, kuidas, kuhu, mismoodi ja mille otsa ma kukun. Või mis koha enda kerest ma järjekordse koperdusega ära risusin. Ma oskan ülihästi treppidest alla kukkuda, vahet pole, kas lähen parajasti üles või alla. Ma jään maas vedeleva otsutšeki taha “kinni” ja kukun, nii et põlved katki. Hakkan millestki üle astuma, koperdan selle otsa hoopis ja olen jälle kummuli.
Kõik sõrbrad ja pereliikmed viskavad mu kulul musta huumorit (ma isegi muidu esimesena) kui kuskil on kas või kaheastmeline trepp või kõrgem lävepakk. “Vaata, et sa end vigaseks ei kuku jälle!”, “Ettevaatust, suur oht! Ma kordan – suur oht!”, “Tõsta kure kombel jalgu, muidu on jälle nina mullas!”, ” Oi, kellegi juuksekarv on põrandal, R…., ole nüüd hästi ettevaatlik!”
Ja siis ma kukungi hästi tasakesi ja ettevaatlikult ja see ei ole kunagi märkimisväärselt ohtlik, aga naljakas on küll.
Millalgi selgus, et mul on tegelikult seljanärvide kahjustus ja mu jalad ei tee väga koostööd. Nad saavad aru küll, mida aju käsib neil teha, aga koostöö jääb kehvaks. Kui ma teadlikult jalgu tõstan, siis on kõik ok, aga niisama ringi tölberdades ei mõtle ju vahetpidamata igat sammu teadlikult ette. Nii et ma ei ole niisama hajameelne koperdis, asjadel on põhjus. Mina ise ja enamus mu lähikonnast ei lõpetanud musta huumorit, aga üks mu sõbranna küll. Ta iga mu kõikumise peale/millegi tõstmise peale/kuskile mineku peale/pikema autosõidu pärast ajab silmad suureks, läheb näost kaameks ja ütleb nutuse häälega: “Aaaga R…., mõtle nüüd oma seljale! Kas sa ikka saad/tohid/suudad? Kas arst lubaks? Äkki ikka peaksid opile minema?” Ma saan aru, et ta muretseb mu pärast, aga ta võtab elamise lõbu ära. Ma saan omkahjustatud närvidega vabalt elada veel kaua ja kui enam ei saa, siis võtan midagi ette. Ma ei pea ette surema, et nüüd mul on selline viga ja elu on mõttetu ja kurb. Kui tegu oleks väga tõsise asjaga, siis oleks teine lugu, aga äärmustesse ei peaks ka siis langema. Vaata või Kai blogi! Pöördumatu pimedus, aga nii eluterve must huumor. Nali ja naer aitab raskematest asjadest kergemini üle saada või neid taluda.
Jaga ikka neid Mari lugusid, neis on näha tema mõnus areng ja lapsemeelne huumor on täpselt sama, mis teistelgi lastel. Kui mõni sellest aru ei saa, siis on tal naljapuue, nutame koos tema pärast…
Ma luban ka vahel oma lastele peksa anda. Huumor käib elu juurde. Ja mul suva, kui kellegi arvates on see “vuih”. Mul on eluterved ja rôômsad lapsed, sh mu puudga laps. Amen to that!
Ka meie ootasime, et laps kõnelema hakkaks.
Nüüdseks 2 aastat kõneteraapiat saanud ja oleme kurja vaeva näinud. On ta viie aastane ja TA RÄÄGIB!
Ta teeb nalja, ta oskab arutleda teemade, ta mõtleb kaasa..
Mul on nii hea meel!
Ja ka mina tegin järelikult puudega lapse üle nalja, kui alguses need valed sõnad ilmusid või kasutas midagi väga vales kontekstis.
No, nii armsalt ja õigesti sõnastatud postitus! Mari on tubli väike preili ja mis sellest, et rääkimine veidi hiljem selgeks on saanud. ?
NB ! Ma ei ole düsgraafik mu klaviatuur on raskelt vigane = puudega. 🙂 🙂
Ma tunnen umbes kahte, ei kolme inimest kel puudub täielikult huumorisoon ja vahel ma mõtlen siis, et kes on siin suurema puudega, kas need keda pole iial naerama pahvatamas näinud või minu erivadusega noorsand oma isemoodi oleku ja vahvate tedlikult tehtud repliikidega ??? Mul on neist surmtõsistest kivikujudest kole kahju. Ega nad ise ju näe end sellisena, nii et pole vahet vist. Aga sellega kaasneb ka just see millest kirjutad – inimene ei näe eluvärve ja tõlgendab seda kiusu mõnitamise ja jumal teab veel millena.
Neid minu jaoks imelikke arvamusi olen ikka ja jälle kuulnud. Võtan seda kui selle inimese eluvõõrasust või kogemuse puudust ega püüagi teda paikka panna.
Ega see teda teiseks muuda. Mõtlen vaid ära telli endale sellist elu õppetundi mis paneb sind asju ümberhindama läbi isikliku valu ja mure. Samas on see talle võibolla ainus viis elult midagi olulist äraõppida.
Pole võimalik võidelda kogu maailma lolluse vastu. Kuigi vahel tahaks juukseid katkuda , mida asja suust välja aetakse ?!!
Olen ka kuulnud lauset mis küll oli mõeldud kiitva tunnustusena- et me oleme alti imetlenud et sa kohtled teda nagu tervet last võtad alati endaga igale poole kaasa ja pidevalt seletad talle elu asju lahti…. ei peida teda…
… eee ma pole tõesti mitte kunagi arvanud et keegi nii üldse mõtleb . Mind võttis see tummaks. Ma ei teadnudki varem et selliseid mõtteid mõeldakse. Minu jaoks ei olnud see mingi teema.
SIIS näiteks märkasin haletsemist saatuse ja lapse üle. Taaskord ei saanud ma aru miks nii ? Ta on mulle TÄPSELT sama moodi kallis ja armas ja rõõmu toov kui terve laps. Lihtsalt need rõõmud on vahel teistlaadi aga enamasti ikka samad nagu iga lapsega. Miks üldse peab arvama et me elu on kuidagi masendav või nutune.
Me reisimenii palju kui võimalik ja neis tekivad tal uued emotsioonid ja teadmised ja tõukavad alati teda arengus jõuliselt edasi- alati. See ongi meie üks “ravi” viise, mille ise olen avastanud. Kasvab ensekindlus ja teadlikkus, on avatum uuele ja millegipärast on mujal nõus proovima toite mis kodus ei tuleks kõneallagi. Igasugu muud mahategijad kerigu kuu taha. Ma tean ja näen ise mis mu lapsele on parim.
Mul on alati rõõm kuulda Mari võitudest ja naljadest ja usun et ka enamikel teistel lugejail. Pole midagi parata, usu sa kuuled elujooksul veel palju totakaid arvamusi.
Jõudu janalju ning lõbusat elu teile ikka lätkuvalt.
NB! Muide minu ttar kui oli pisike viskas ka end mu põlvedele ja LUNIS armsa häälega tahan peksa. Naerma ajas ja imestama ka, kust selline sõmakasutus ?
Minu meelest on Sul eluterve suhtumine! Minu laps on poolasiaat ja me pole üldse ühte nägu. Ma kuulen kord nädalas vähemalt võõrastelt küsimusi lapsendamisprotsessi kohta(nad arvavad, et ma lapsendasin ta :D) ja ma muud ei teegi kui heidan meie üle nalja. Sa (ja Kardo) oled just ainuõige inimene otsustama kas sa teed oma pere üle ja koos nalja või ei. Igatahes sa oled tore ja naljakas ja vahva sõnavaraga naine. Jätka nii 🙂
1 prantsuse koomik on kirjutanud reaalselt naljaraamatu oma kahest sügava puudwga lapsest. Natuke kurb oli vahest et nii on läinud aga jube naljakas oli ikka.
Kas sa mäletad mis selle raamatu pealkiri oli või kes see autor oli? Ma kunagi lugesin seda ja see oli hästi lahe raamat ning tahaks uuesti lugeda aga pealkirja ei mäleta… Kui ma ei eksi siis ilmus see Loomingu Raamatukogus?!
Laktoosi ja gluteenitalumatus on isiksuseomadused või? Või et nagu väljamõeldud probleem? Kuule arene ausalt.
Väga eluterve suhtumine. Erivajadus ei tohiks vôrduda eriliselt kohtlemisega. Nad on vôrdsed teistega, vähemalt nii peaks olema. Ise töötan intellektipuudega lastega ja me oskame kôik üksteise kulul nalja visata ja ka iseenda üle naerda. Mingi mulli sees lapse hoidmine on tema väärkohtlemine.
Peace.
Eeeem… mu arust rebivadki kõik lapsed enesele teadmata kildu ja vanemad peaaegu kõik jagavaid neid seikasid kas fbs, sõbrannaga telefonis või emaga messengeris või kusiganes. Mul on selle kommentaari kirjutajast lausa kahju, sest tal puudun huumorisoon 😀 ja Mari hiline kõneareng ei ole mitte kuidagi seotud laste naljakate väljaütlemistega ju?! Äkki ta arvab, et teised 4-aastased filosofeerivad või arutavad päevapoliitilisi teemasid? 😀
Ma olen ikka täiega hämmingus…mul poleks pähe tulnudki sellisest vaatenurgast Marit vaadata/ temast mõelda.
Inimesed ei tea lihtsalt sõnade tähendusi..nad ei saa aru, mida tähendab üks või teine diagnoos. Et kui on kirjas ERIVAJADUS..siis on põhimõtteliselt KÕIK! Läbi ta ongi..”oh sa vaene invaliid”.. jne
Ei saada aru, et vaimne puue EI võrdu kõne puudega.. kui puue on, siis on VIGA ja muud polegi.
Mina kannan prille, tavalisi miinus klaasiga prille. Mul on ka erivajadus ja minu abivahendiks on prillid. Miks siis mulle kaasa ei tunta? Aa..liiga levinud probleem onju…
Ühesõnaga Mallukas… soovin sulle kannatlikust, mitte su lastega seoses vaid selliste inimestega, kes jätavaid sääraseid kommentaare.
Proovi sellest üle olla. Muidugi pole see mitte mingi nurga alt vaadates aus ja eetiline väikese lapse kohta nii öelda. Tegelikult mitte kellegi suhtes. Kahjuks on selliseid inimesi meie seas palju, enamasti nad oskavad seda küll hästi varjata.
Maril on areng kõne osas olnud lihtsalt aeglasem natuke. Temasuguseid on palju. Kõigi nende laste vanemad pole julgenud puuet taodelda just selliste hinnangute ja eelarvamuste tõttu. Tagajärg on see, et laps saab vähe abi. Eriti suur on probleem Tallinnas, kus enamikes lasteaedades pole logopeedi. Ainus variant on ise maksta või küsida perearstilt saatekiri logopeedile. Perearst saab suunata mõned korrad, väga heal juhul 15-20 korda aastas, kui raha jagub, kuid sageli on see lapse jaoks vähe. Logopeedi juures teraapias käimine on kallis.
Puude taotlemine sellises olukorras ongi hetkel kõige parem väljapääs, kuidas oma lapsele vajaminev abi tagada.
Muide, alates 30natest, eriti massiliselt 50 eluaastatest, muutub puude või töövõimetuse taotlemine väga popiks ja ihaldusväärseks. Selle saamiseks ollakse nõus võitlema.
Erivajadus ei ole puue. Meil kõigil on oma erivajadus. Toon nâite kõige lihtsamal moel: kui meie asutustel oleksid ratastoolis inimeste jaoks ehitatud kaldteed, siis pole enam erivajadust. Sest nad ei vaja enam lisa abi. Kui me arvestaks kurtidega ja pöörduks näoga rääkides inimese poole, sest enamus kurte loeb suult, siis samuti ei ole neil enam erivajadust, sest nad tulevad toime. Erivajadus on tekitatud ûhiskonna poolt kunstlikult, sest kõik peaksid olema justkui ûhesugused, sama arenguga. Milline see ûhiskond siis oleks?Miks peab erivajadusega inimene üldse 21.sajandil tegelema pseudoprobleemiga,et kas on sobilik naera, nutta või joosta virtuaalses maailmas. Kôik tundub justkui jube ülekohus, kelle jaoks??? Ehk see,kes otsib probleemi on samuti erivajadusega, ometi ta võib kirjutada ja postitada.
Ülekohus on see kui me erivajadustega inimesi isoleerime!
Ma pole kunagi sõna võtnud, aga seekord sattudes peale sellisele absurdsele mõttele, et ãrme nãita erivajadustega last- isoleerime âra. Keskaeg ei ole enam!
Ma olen ise nâinud, kuidas minu ûle viie aastane vend, kes mitte midagi rääkinud, hakkas rääkima. Me ei kohelnud teda kui erivajadusega last. Ta lihtsalt oli aeglasem oma arengus.
Praegu on ta täiskasvanud inimene ja pole mitte ûhtegi mãrki, et tal oleks kunagi sellises olukorras olnud.
Tere. Ma arvan et äkki see inimene oli kurb sellepärast et Mari on “erivajadustega ” mitte tema nalja üle? Ei teagi, ei saanud nagu päris hästi aru et millest see kurbus tuleb. Mina loen heameelega kõiki põrutusi kui aega leian, ja eriti neid mis puudutavad lapsi.. kohati saan isegi nii mõndagi kõrva taha panna, naljad on samuti üliägedad 🙂 Kõigile kindlasti ei saagi meele järgi olla, see inimene on siis üks neist.
Minu poja on ka erivajadusega, kuigi otsest diagnoosi veel pandud ei ole. Meil on ka koos alati väga vahva olnud ja naljasoont on talle ikka kuhjaga jagatud. kurb on kuulda kuidas keegi halvustab last ja/või lapsevanemat sellepärast. No kas ikka peab oma suu avama kui miskit mõistliku sealt ei tule. Jõudu meile kes me julgeme naerda koos oma päiksekiirtega 🙂
Küll sa oled tubli, et nii hästi negatiivsete inimestega toime tuled. ?Selliseid inimesi leidub iga inimese ümber kes igast asjast mingi negatiivse killukesegi üles otsivad ja sinul tuleb tegemist teha kahjuks palju rohkemate selliste inimestega. Jälgin teie tegemisi juba ammust aega ja rõõm on selle lapse arengut jälgida. Niiet edu teie perele teie tegemistes. ?
Õel oli laps haige ja õde küsis temalt, kas tal on kõht lahti. Pani käed kõhu peale, vaatas murelikult ja ütles, et ei ole.
Selle naisterahva muret ma ei jaga.
Küll aga mainisid, et Mari läheb peagi jälle lasteaeda – kas ta seal teistega (mitte oma pereringis) suheldes saab ka aru, et peksa andmine ei ole tegelikult müramine ja nali
teiste laste ja õpetajate jaoks?
Alles hiljuti oli ühe tuttava rühmas lugu, kus lapsevanemad tulid kaebama, et nende laps ropendab, no kohe ikka jubedate sõnadega (suguelundid, kuradid, raisad – kõik lendasid, kas ta neist ise üldse aru sai…). Õpetaja siis püüdis selgitada, et lasteaias talle neid küll pole õpetatud, et “kas õpetaja Anne (või mis iganes nimi) räägib selliste sõnadega? Kas õpetaja Maire kasutab selliseid inetuid väljendeid lastega rääkides?” Jne. Lõpuks tuli välja, et kust laps seda jama kuulis – mõistagi ikka kodust! Lapsevanem ise ei pane vahel tähelegi, näiteks kui pärast kurnavat päeva koju tulles sajatab ja ropendab – laps kuuleb ju seda kõike. Või kui vanemad omavahel kisuvad – mis sõnu nad omavahel suheldes kasutavad. Ma ei usu muidugi, et sa ühelegi õpetajale krasse lähed kargama, pigem tahan öelda, et 4-aastane laps ei pruugi veel aduda kust maalt on nali ja kust maalt enam ei ole okei.
Meenub ka asju oma lapsepõlvest, mille kohta ema meile algklassieas ikka seletas – mis jutud-naljad hoitakse pereringis ja teistele ei räägita.
Mari tegelikult ütleb seda “peksa” asja ainult mulle ja Kardole, niiet ju siis saab aru, et meie nali 🙂
Ohh, meil on reeded lapsepeksu päevad. Ükspäev kisas poes- täna on reede ja algab lapsepeks. Ohh neid muutide lõugasid mis vajusid .
Aga kahjuks on viimasel ajal kõik kuidagi üle võlli- lastega ei tohi koos anerda, iga õues vabalt kõndiv kass tuleb ruttu “päästa”, haukuv koer on stressis ja kohe hoikodusse. Inimesed vist oam koduses elus nii õnnetud, et vaja valiste asjadega tegeleda, siis ei pea oma probleemidega tegelema?
😀 no see ju tegelt jummala hea kiusamisvastane vahend vähe suuremast peast Maril. Üritab mõni tüüp koolis kiusata ja ütleb et peksa ei taha saada vää. Ja siis Mari rõõmsalt kilkab vastu, et jeee, hakkame jah peksma ning tormab tüüpi kõditama 😀 No sorri, aga nii jubedalt ajas naerma…
Te Kardoga olete mõlemad väga vahvad vanemad oma lastele. Ma olen täiesti kindel, et suuremast peast on su laste sõbrannad oi kui kadedad, et te nii lahedad vanemad olete. Ära muretse selliste “heasoovijate” pärast, usalda oma sisetunnet ja tee asju nii nagu sina ise õigeks pead.
Mul tuli kohe meelde seik lasteaiast, kus siis kasvataja rääkis meile lapsevanematele koosolekul, et eks igaüks ise teab, kes kuidas kodus räägib ja mida teeb..meie teame seda ka suht üksikasjalikult ja eriti esmaspäeviti :D. See teema tuli jutuks peale seda, kui üks meie rühma kutt söögilauas karjus:”Võtame!” ja tõusis kruus käes püsti ja seda eriti peale puhkepäevi.
Et siis jah,suurem osa lastest ei oska hoida nö perekeskseid saladusi)).
Just seda ma silmas pidasingi! See taju, mida kodust välja viia ja mida mitte on paraku üsna ullike veel algkooli lõpunigi.
Ma arvan, et siin on asi pigem selles, et tegu on väikese lapsega. Paljudel meist hakkab veidi piinlik, kui vanemad sugulaste ees räägivad meie totrustest, mida lastena korda saatsime. Eks üks asi on see, et seda räägitakse lähedaste seas ja hoopis midagi muud on internetis sellest rääkimine. Võib-olla seda naist tegi kurvaks asjaolu, et kurjad inimesed võivad lihtsalt irnuda ja ilkuda väikese tüdruku üle internetis ja aastaid hiljem on see kõik endiselt nähtav.
Kõik inimesed ei ole kahjuks sama seisukohaga nagu sina. Mind teeb alati rõõmsaks väikeste laste toredad ütlemised ja heietamised, sind ka. Aga on neid, kes ei salli midagi ilusat ja toredat ning leiavad viise, kuidas maha teha (sinu Mari puhul tema veidi aeglasem kõneareng).
Parim lahendus on lihtsalt mitte välja teha ja ikka elada oma elu edasi täpselt nii nagu oskad ja vajalikuks pead, eks kõigi pilli järgi tantsida ka ei saa!
Jumala eest nh, ega me keegi pole oma erivajadusega lapsega selliste inimeste eest kaitstud. Nad ongi ise täiesti erivajadusega, kes vajaks psühholoogi ja käitumisõpet. Taoliste inimeste arvamusele ei tasu mitte kuidagi reageerida. Neid oli, on ja jääb. Kui ma iga kõõrdpilgu endasse laseksin, siis…. Ka minu tütar on kõnehäirega, no ja mis siis, kas sulgun koju? Vastupidi, me käime kõikvõimalikel üritustel, ta käib erinevates ringides jne. Ma olen ta üle uhke, et ta nii vapper on ja kusjuures on tal väga palju sõpru. Nii et pea püsti ja saada nad naeratusega viisakalt persse( “ole nii ilus ja palun mine persse!”)
Eluterve laps:))) rohkem maalähedust kôigile!
??♀️
Ma juba mõtlesin, et kes-kus-mis ja et midagi tõsist kuskil…
Chillax ja lase edasi! ??neile “liialdajatele”
Ma ütlesin oma 4-sele et ära nii rohkem tee, emme läheb närvi ja tema selle peale et “ mina ütlen siis, mine nüüd närvist ära”?
Usun, et kui ta nii ütlekski, siis ma läheksingi ruttu närvist ära, sest see on ju nii naljakas
Mulle nii tohutult meeldib kui sa lastest kirjutad, alati loen õhinaga Mari naljade üle. Mu õe laps hakkas samuti hilja rääkima, nûûd täpselt samasugune laps nagu kõik teisedki temavanused. Pea püsti ja edasi!
Mul on tugev tunne, et kui ma oleksin tänapäeval laps, siis mul oleks ka 100 erinevat diagnoosi., alustades ADHD ja lõpetades bi-polaarsusega ja ilmselt nii mõnelgi mu tuttaval oleks asperger ja autism ja kindlasti oleksime ka kõik laktoosi ja gluteenitalumatud 😀
Selline tunne on, et kõikide lastel on midagi viga ja kellel ei ole, siis see on vähemalt indigo või lihtsalt printsess… Täiesti jaburaks hakkab kiskuma. Mari on tubli ja tragi tirts. Minu lapsepõlves poleks keegi sellest midagi erilist arvanud, et ta pisut hiljem rääkima hakkas. See oli normaalne, et inimesed arenesid erinevalt, olid erinevate huvide ja erinevate isikuomadustega. Normaalne on nagunii tugevalt ülehinnatud 😉
“Tegelt peaks lastel ikka mingi õigus privaatsusele ka olema.”
Kui irooniline, et selle kommentaari autoril on endal profiil avalikke pilte täis, kus enam-vähem igal pildil mingi laps (ilmselt tema oma) poseerib…
Vist tohid ainult hala kirjutada ? et KUI RASKE elu ikka erivajadusega lapsega on.. oh aidake palun
Ärgem unustagem, et RIIK on süüdi! 😀
Kahju sellisest inimesest tõesti, meie loeme igaljuhul hea meelega Mani* nalju ja elame kaasa kõigile teie tegemistele ja ettevõtmistele. Pead püsti ja õnnelikku jõuluaega kõigile.
Mulle meeldib väga Marist lugeda, mul ka pool aastat noorem kõnepuudega poiss ja need kõne rõõmud hiljem tulnud, samuti nagu Maril. Nagu copy paste meie laps 🙂
Lugesime hiljuti Pipi Pikksukka unejutuks ja teie Mari on nagu ehtne Pipi – suure südamega ja nii naljakaid krutskeid täis. Tore, et sa oskad ka tema olemust meile nii koomiliselt edasi anda.
Me ei kujuta ette ka, kui paljud täiesti tavalised lapsed käivad koolis õpiabis ja logopeedi juures ja see on TÄIESTI normaalne. Ma ei saa aru, kuidas saab üldse midagi sellist arvata, et laps, kes ei räägi kohe aastaselt soravat juttu, on automaatselt erivajadusega ja sildistatud. Leian, et meil täiskasvanutel oleks aeg sildistamine lõpetada ja olla toetavad ja teha koos pulli. Maailm pole ju nii halb ka, et nalja ei tohiks mõista.
Selle kommentaari autor on ise erivajadusega. Nii halb öigekiri ja nii idiootne sisu. Silmad ja aju jooksevad verd!
😀
Mulle meenus sellega kuidas üks kallis sugulane laulis põdra maja lool seda kohta kus jänes lävel seisma jäi hoopis järve ääres seisma jäi. See nali siiani päevakorras tolle sama lapsega kes nüüd juba suur neiu on.
Peamegi oma lähedastele ja lastele õpetama enda üle naermist kõige paremas mõttes. See on nii vabastav! See ju ei olnud halvustav ja teeb aastaid hiljemgi tuju heaks kui lastega nende tehtud nalju meenutad. Mulle teevad mu lapsed palju nalja.
Vahest äkki sellepärast võibki lastel jääda mulje, et nende üle naerdakse halvustavalt kui ei oska ise enda üle naerda. Palju solvumist ja tülisi on vähem kui on see oskus. 😉
Ma arvan ka, et see isend oli selline “ma olen kõigile ja mittemillelegi toeks”. Ma olen täheldanud, et kui inimene on liiga “kaasatundlik ja kõigi eest väljas”, siis on ta tegelikult tihti teistpidi väga kitsarinnaline ja mõistmatu.
Minumeelest on Mari üks äärmiselt vahva pätu ja nii tore on tema nalju lugeda 🙂 Nii et jätka samas vaimus ja las koerad klähvivad, kravan mingu edasi 🙂
Mallu ära tee välja Mari on üks äge väike marakratt ja minule küll meeldib lugeda mis vahvaid nalju ta teeb ja mida räägib 🙂 tahaks isegi mäletada neid kõiki naljakaid asju mida plika paari aastasena suust välja lasi niiet mina ootan huviga mari uusi etteasteid et neid lugedes päeva vähemalt üks naeratus tuleks 🙂
Mari on niii vahva neiu ja tõesti on tema arenemist ning tema naljakaid ütlusi tore jälgida. Aitäh, et neid meiega jagad. 🙂
Minul on poiss mõni päev Marist noorem ja kõne seis on täpselt samal tasemel. Pole kordagi mõelnud, et mul on erivajadustega laps. Tänapäeval käib paraku sildistamine nii vabalt.
Tule taevas appi ütleks selle peale! Mina arvaks just vastupidi, et kuna Mari teoreetiliselt on erivajadustega laps ja hakkas nii hilja rääkima, seda toredam ju, et viskab nalja, et tal on oma maailmapilt kujunenud ja et sul on võimalik neid toredaid hetki jagada ka meiega. Ma oletan, et sa ju ei jaga ainult sellepärast, et kõik naerda saaksid (kuigi seda ka, sest Mari on tõesti humoorikas), aga sellepärast, et need on naljakad, toredad ja sulle kindlasti uhked hetked, kui näed kui palju Mari on arenenud!
Ja väga tõsi erivajadustega laste või isegi täiskasvanute kohta. Töötan välismaal suures poes ehk näen palju puudega inimesi ja mitte kunagi ei suhtle nendega teistmoodi kui mõne teise kliendiga.
Oeh, on alles inimesi ilma loodud… Mari on maruvinge väike rüblik ja Sina suurepärane ema! Ühes hästi toimivas peres peabki nalja saama ja mina olen küll tänulik, et Sa neid pärle meiega ka jagad 🙂
?
Ah igasugu jobusi ju kommenteerib,ei maksa tähele panna lihtsalt?
Ja kõik on vahtraõis ja maikuu vihma lõhn ja hea.
Aga sinna pole midagi parata – mis siis, et ma kaks korda päevas vähemalt seda uskuda ei suuda ja selle üle ahastan – et osad inimesed on mitte ainult mõnikord (nagu kõik), vaid enamik aega napakad.
Kusjuures, neid sinu Mari kilde lugedes ma mõtlesin iga kord et huvitav millal keegi selle ette võtab ja ütleb et see pole eetiline.. Mitte et mina nii arvaks, aga kuidagi nägin ette et sellest mingi probleem kokku keerutatakse.
Ja selle eelviimase lõiguga nõustun ka vägagi. Need, kes üritavad kaitsta inimesi kel mingisugune erivajadus, aga ei mõtle sellele et see nad just esile toob. No kuidas see peaks panema inimese tundma, et ta on normaalne, kui keegi teistele kõrva sosistab et “ära tee seda, ära tee toda, ta on erivajadustega”..
Sina aga jaga neid kilde edasi, tõesti on naljakad, lapsesuu on ikka lapsesuu 😀
Leidsid ka, kelle kirja peale emotsionaalseks muutuda. Kirjutaja ise on kõrvalekaldega… Õigekirjast pole halli aimugi. Minu meelest ei tohiks talle üldse postitamise õigus ära võtta ja tagasi kooli saata: täiskasvanu inimene ja nii rumal… Kunagi, kui Sa vana ja kortsus oled, tee oma blogist Marile raamat ja usu, paremat kingitust emalt lapsele ei ole… 🙂
Tead, me oleme kõik mingist otsast kõrvalekaldega 😀
Jaa. Ma pigem olen ebanormaalne, kui normaalne olla tähendab igav olla. Olla teistega üks ühele sarnane, ei. Mari on omanäoline. Nii ongi õige. ❤