KURB ON OLLA

kurb on olla

18. detsember 2017

Teate, mis on kuidagi jube rõhuv? Iga jumala kord, kui ma kedagi aidata proovin, siis lõpuks tuleb alati selline tuim kurbus peale. Et…isegi kui saab aidata ja inimesed ongi jälle kõik nii ilusad ja head, siis kuidagi raske hakkab. Keeruline on leppida sellega, et maailmas on nii palju inimesi, kellega juhtuvad hirmsad asjad. Mis me siin maailmast räägime, Eestiski. Ja kui ma nendega räägin ja seda kirja panen, et teilegi neist rääkida, siis ma lähen alati kuidagi nii sügavale enda sisse, et…Mida ma sellises olukorras teeks? Kuidas ma edasi elaks? Millest ma rõõmu tunneks? Ma lausa nagu TUNNEN seda ahastavat ja nöörivat valu, mida ma ainult arvan, et nad on tundnud. Ja siis ma mõtlen, et okei. Saime raha kokku. Aga mis siis? Laias laastus ega see väga paljudel juhtudel suure pildi olukorda ei muuda. Ikka on inimesed haiged ja ikka on vanemaid, kelle süda jääb elu lõpuni valutama.

Kui ma täna nägin seda Inglite aja videot väikesest poisist, kes õnnetuse tagajärjel halvatud on ja on voodisse aheldatud, siis hakkas aina tulema. Mida tundis tema ema, kui ta nägi, et ta poeg on viga saanud. Mida tundis Jürgeni ema, kui ta sai kõne, et ta väike poeg uppus? Milline valu võis olla nende südames, kui arstid neile diagnoosi ütles. Kuidas tunneb ennast väikese Joanna ema, kui ta teab, et tema tütar kunagi talle isegi ei naerata? Mida tundsid need vanemad, kelle väike laps vankriga tiiki lendas ja kelle elu jäi nii üürikeseks, et nad ei saanudki kunagi teada, mis oleksid olnud tema esimesed sõnad.

Lihtsalt, ma ei tea. Ma ei suuda, ma ei suuda mõeldagi. Ja tõesti, nad peavad kõik olema tugevad inimesed ja kindlasti oskavad nad rõõmu tunda ka kõige väiksematest asjadest, mida me kõik harjutada võiksime, aga mulle ei mahu pähe, miks osad inimesed peavad selliseid asju läbi elama? Miks? Mis kuradi “õppetund” see on?

Mulle väga meeldib aidata, ausalt. Aga mõnikord voolab see kurbus nii üle minust, et raske on hingata.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

38 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Sirts 22. detsember 2017 at 10:09

    Täpselt minu mõtted ja emotsioonid, ma vahest loobungi vaatamast, mitte et ma ei hooliks, vaid ma lähen liiga selle valu sisse, et reaalselt tunnengi seda ängi ja kurbust ja valu, see on niiiii valus….oeh raske kirjeldada…. mul on aegajalt raske mõnest loost välja tulla, vaid see jääbki tükiks ajaks mulle ketrama ja ma nagu unustan ära, et mul on tegelt ju kõik nii hästi….olene tegelikult maru tänulik :)

  • Reply Kiks 19. detsember 2017 at 17:40

    Mina vist vaatasin ainukesena Jussi videot naeratusega näol? Mind ei tee kurvaks tema hetkeolukord. Miks? Kes vähegi pisarate vahele videot tähelepanelikult vaatas, pidi ju ometigi nägema, et Juss liigutas oma jalgu mitu korda, kui tema isa varbast näpistas või kõdi tegi. Kas see pole mitte suurepärane? Ta on veel nii väike ja praegu suudab ta puudutustele juba reageerida!! Natukenegi õiget abi ja minu arvates täitsa reaalne, et ta varsti esimesed sammud teeb :) mul oli nii hea meel!

  • Reply SIGRIT 19. detsember 2017 at 14:54

    Väga kurb oli tõesti seda abitut ja nutvat last näha.endalgi pisarad lihtsalt jooksid ja piisab sellele pisikesele mõelda kui juba jälle kisub nutt peale.vaatan oma 1.5 aastast last ja ei taha sellist saatust kellegile.mix peavad inimesed nii palju kannatama eriti pisikesed.??????

  • Reply Asiile 19. detsember 2017 at 09:07

    Antud postitus sobib nii hästi ka minu mõtetega. Tunnen end täpselt sama moodi ja see on jube. Juhtusin eile vaatama selle poisikese lugu ja pärast oli tükk aega nii halb olla. Eriti hulluks teeb asja see, et ka minu laps oleks võinud aasta tagasi jääda ivaliidiks sünnitramua järel. Nii ma siisn mõtlengi, et mida ometigi saaksin ma ära teha, et näidata enda tänulikkust, et mulle kingiti terve laps ja seal samas aidata teisi vanemaid, kellel ei ole nii hästi läinud. Eks raahaline pool olek paljuski abiks, aga vaimselt ei suuda võõras küll aidata.

    Samas aga tekkisid ka minus väga vastakad tunded, et miks peab iga aasta enne jõule selline trall käim, miks peab inimeste tunnetel nõnda mängima? Miks ei võiks olla normaalses koguses teiste inimeste aitamist terve aasta läbi? Ehk see on isekas, aga usun, et väga paljud inimesed elavad neid saateid ja lugusid väga raskelt üle. Kas selle pärast, et keegi on õnnetu pean ka mina end õnnetult tundama? Kas raha kinkimine teeb minu enesetunde paremaks, ei tee ju, sest ikka mõtlen sellele, et ka mõni minu lähedane võib vähki haigestuda või üks minu lastest invaliidiks jääda. Jõulud peaksid ju olema rõõmustamise aeg, mitte selliste muremõtete veeretamise aeg. Ehk minu point on see, et tegelikult võiks terve aasta märgata ja aidata, mitte 1, 2 korda aastas seda inimestele laviinina kaela sajatama.

    Ma loodan, et keegi ei pahanda minu jutu peale, soovin kõigile ilusaid jõule ja märgakem ning aidakem aasta läbi :).

    • Reply Jane 19. detsember 2017 at 14:03

      Mulle teevad sellised asjad kohutavalt haiget. Piisaks ju loost endast. Miks on vaja näidata lapse pisaraid ja vanemate valu? Kuradi ajakirjandus. Kui inimene soovib, aitab. Ei ole sellist draamat teha vaja.
      Alles oli juttu sellest seitsme aastasest poisist. Annetasin ka niisama, ilma õudsate videoteta. Täna lugesin summadest ja abist, mis temani jõudis. Jaa puhkesin taas nutma.. õnnest, et meil nii palju häid inimesi ümberringi on. Aitäh neile ja hoidkem ikka kokku!

      • Reply Mallukas 19. detsember 2017 at 14:57

        mis summa Jürgen kokkku sai :)?

        • Reply Jane 19. detsember 2017 at 20:37

          64000 oli kopikatega ?

          • Mallukas 19. detsember 2017 at 21:28

            kui äge!

    • Reply Sirts 22. detsember 2017 at 10:16

      väga hästi öeldud, tunnen ka, et kuidagi rõhuv on kõik see kurbus, mis siin jõulude aeg telesse paisatakse, tahaks nagu õnnelik ja rõõmus olla, aga kuidagi süümekad tekivad, kui kõike seda valu ja kurbust vaadates, teiselt saan aru, et kui ei räägita, siis ei osata ka aidata… aga mul lihtsalt lõikab lihast ja luust läbi laste kurbus ja pisarad ja valu…..jube vastakad tunded

  • Reply Kadri 19. detsember 2017 at 01:11

    Ma olen ka peale seda saadet nii emotsionaalne. Isegi und ei tule. Aga see pani mind natuke mõtlema, et ma pean ka oma lapsele korraliku turvatooli ostma kui raha selleks kokku saan. Siis veel tekkisid selline hirm, et mis siis kui minu lapsega peaks selline asi juhtuma.

  • Reply Triin 18. detsember 2017 at 23:04

    Minul läks seda raamatut vaja?Ehk aitab Sind ka?
    https://www.apollo.ee/aitaja-vari.html

    • Reply Monika 18. detsember 2017 at 23:46

      Oi, ma pean seda hetkel kohustuslikus korras lugema…üsna kehv raamat on, väga raske on sellest aru saada.

  • Reply Kätlin 18. detsember 2017 at 22:57

    Minul on ka ääretult kurb :( Terve päeva rõhub, süda on paha, pea valutas. Mõtted tiirlevad ainult selle poisikese ümber. Annetuse panin kõhklemata teele. Mida veel teha saaksin, et seda pisikest kuidagigi aidata :( Et saada tagasi oma hingerahu. Mul pole ühtegi muret enam. Tõesti pole. Kui enne oli, siis ma ei mäleta enam nendest ühtegi, sest no need ei olnud probleemid võrreldes, mida see pere peab läbi elama. Kohutav. Kohutavalt kurb on lihtsalt olla. Pisaraid ei suuda tagasi hoida. Klimp on kogu aeg kurgus. Oma lapsi olen täna kallistanud, musitanud, tänanud, kiitnud, kaisutanud rohkem kui muidu. Ma südamest loodan ja palun Jumalat, et see väikeseke saab kunagi liikuma. Tal ju jalakesed liikusid, kui isa kõdistas! Ta peab saama lihtsalt liikuma Jumal, peab…
    Kunagi oli sul postitus, et mida te kardate. Siis esiteks kardan ämblikke, vargaid, mõrtsukaid jms. Kuid kõige rohkem kardan olukordi, kus mitte miski ei aita. Ei aita ka maailma raha. Pean siinkohal silmas just mingit ravimatut haigust. Või haigust millele ei ole ravi. Kõik muu on ületatav. Kõike saab lahendada, aga vot tervis on see, mida tihti ei saa rahaga parandada.Ole sa või maailma rikkaim inimene.
    Seega peab imedesse uskuma ja mina tahan uskuda, et see väikseke paraneks! Mitte ükski laps ei tohiks olla sellises olukorras.

  • Reply K 18. detsember 2017 at 22:39

    Mina ei julgenud seda saadet vaadata..aga ühes fbki grupis jäi silma, et lapse vigastused olid sellised nagu oleks ta istunud turvatoolis nägu sõidu suunas – just sellised vigastused võibki laps selliselt istudes saada.. nii võib pisikesega juhtuda isegi siis kui auto sõidab 60km/h ja toimub laupkokkupõrge.
    Kui sa ei taha, siis ära avalda mu kommentaari, aga ehk oleksid nii kena ja teeksid koostööd Laps turvaliselt autos mtü omanikega.
    Kahjuks VÄGA paljud panevad aastased lapsed kui nad on hällist välja kasvanud näoga sõidusuunas tooli- mis on VÄGA OHTLIK ja võib sama kurvalt lõppeda või veel hullemini.
    Tunnistan, et ise 2 aastat tagasi panin ka oma 1 aastase lapse sellisesse tooli TEADMATUSEST! Sest keegi kuskil ei räägi sellest (v.a turvahällide fbki kinnine grupp), isegi Ülemiste beebipoes keegi ei rääkinud mitte midagi kui soovisin aastasele lapsele tooli osta!
    Kuna sinu blogi loevad paljud emad, siis oleks see nii hea kui ka nemad oma teadmatusest selliseid valesid oste ei tee! Sellega päästaksime nii mõnegi lapse elu!

    • Reply Mallukas 18. detsember 2017 at 23:12

      Laps oli seljaga sõidusuunas õnnetuse ajal, aga loomulikult on SSS tool palju ohutun igal juhul.

    • Reply A 19. detsember 2017 at 13:07

      Tõsi ta on, et sellise juhtumi valguses tuleks kõigil ka esmaabikursusel õpitu üle korrata. Sellises olukorras tuleks esmajoones otsida üles tulekustuti ja suitseva autoga tegeleda. Siis hästi ettevaatlikult vaadata üle kannatanud. Isegi kui keegi neist ei hinga, tuleks säilitada kaine mõistus, võimalikult vähe neid liigutades aidata nad autost välja ning alustada elustamist. Selliselt ei suuda väga paljud inimesed käituda ja asi pole oskamatuses või lolluses vaid isiksusetüübis. Emasid kes suudaksid külma ratsionaalse mõtlemise säilitada olukorras kus oma laps ei hinga on vähe. On neid kes kivistuvad ning ka need kes satuvad paanikasse. Tagantjärgi tarkusest võiks ju ka pakkuda, et kindlasti poleks tohtinud last läbi juhiukse kuidagi “välja tirida”, oleks ehk kahju palju väiksem, aga mis sellega ikka enam peale hakata? Kallistasin enda last ka selle saatelõigu ajal pooleks, väga kahju on väikesest poisist.

  • Reply Mirru 18. detsember 2017 at 22:37

    Oeh, ka mina poetasin pisara, kui väikese poisi videot vaatasin. Panin ka omapoolse annetuse teele. No nii kahju kohe. Eriti raske oli seda vaadata, sest mul endal sama vana poiss kodus ja ma näen tema pealt kuidas ta naudib jooksmist, ronimist, minu kallistamist, rääkimist…oeh..jälle tuleb pisar ? Väga loodan, et saab terveks.

  • Reply Evelin 18. detsember 2017 at 22:29

    Väga julm on ikka elu. Eriti jõuetus ja vihaseks teeb see et haigekassa juhid topivad endal taskud raha täis aga abivajajatele raha ei jagu. Lihtsalt masendav.

  • Reply Helge 18. detsember 2017 at 22:25

    Sellised saated ja lastevanemate tugigrupis, kus käin, kuuldud lood, panevad mu alati mõtlema, et kuigi meie elus on raskusi ja katastroofilisi aegu, tunnen, et mul on ju tegelikult kõik väga hästi. Neil hetkedel ma tõesti tunnen, et mu saatus ja elu ei olegi täiesti persekukkunud, sest neil peredel on ju kohutavalt raske, võimatu on endale isegi ette kujutada, mida nad läbi elavad.

  • Reply Oksana 18. detsember 2017 at 22:09

    Tere. Ma nägin seda lugu tänu ühele kommentaarile su postituse all. Mul pisarad lihtsalt voolasid, mõtlesin et ei suuda lõpuni kuidagi vaadata, kuid siis ikka silmanurgast piilusin ja.. muudkui nutsin. Kuid siis selle lapsukese isa rääkis et ta reageerib valule ja kõdile jne, liigutab jalgu ja käsi, vähe küll, aga ta liigutab neid. Ma loodan südamest et kuna ta veel nii pisike siis taastub ilusti kõik ja saab täiesti terveks.

  • Reply Liisike 18. detsember 2017 at 22:05

    Täpselt minu sõnad ja mõtted siia kirja pandud, ma täna lihtsalt tunnen,et mul on raske hingata ja ma ei saa aru miks see kõik nii läheb!?
    Ma täna sain aru,et olen maailma kohtuvam ema üldse, sest kust kurat ma võtan julguse oma nunnude laste peale vihastada ja kuri olla! Mis inimene ma selline küll olen? :(
    Tuleb ju rõõmu tunda,et kõik on hästi!!

  • Reply Sannu 18. detsember 2017 at 22:02

    Nii kurb oli tõesti, nii lapsest kui vanematest, pisarad voolasid. Kui endal juba nii valus oli vaadata, siis tõesti, mida tundis sel hetkel ema. Aga nii armas perekond oli, väga tublid vanemad ja super nunnud lapsed. Poiss oli eriti nunnu ja vapper, ta tuleb sellest tasapisi välja aga vajab abi! Kurb oli vaadata, et emme ei saa isegi oma pojakest ise sülle võtta ja teda lohutada. Miks küll?
    Pisike abi läks teele ja ka kõik teised saavad anda oma panuse, et abivajajate elu paremaks muuta.

  • Reply Mi 18. detsember 2017 at 21:59

    Ma tean mida sa tunned.. alles ükspäev olin poes, tsillisin kassajärjekorras ja pilk jäi ühel vanemal mehel pidama. Vaatasin ta ostukorvi Ja siis ma mõtlesin, et miks ta üksi poes on, kas tal on üldse kedagi kellega koos jõule veeta, ta tundub niiii kurb aga samas südamlik ja tore. Lihtsalt lambist tuli selline mm hoog? peale. Errrriti kurvaks teevad mind hüljatud kassid-koerad. Oehh :( ja jälle hakkasin kõigele kurvale mõtlema. Mõtlen küll, et ole rõõmsam, ära loe/vaata/mõtle nendele asjadele AGA kuidas ma siis ei mõtle..

  • Reply Kats 18. detsember 2017 at 21:58

    Väikese Jussi lugu läks nii sügavale hinge, et pisarad tulevad ka seda kommentaari kirjutades. Keegi meist ei ole selliste õnnetuste eest kaitstud :( Need vanemad peavad ikka nii tugevad olema, et sellise asjaga hakkama saada. Aga tänu sellele, et sina, mina ja veel paljud ei ole empaatiavõimetud mölakad on nendel peredel kasvõi korraks tunneli lõpus valgus.

  • Reply Olemas 18. detsember 2017 at 21:55

    Sa oled hea inimene, sellepärast ka empaatiliselt tunned neile kaasa. Niimoodi kellelgi eluloo sisse minna võid aga teha endale liiga. Raske on jääda kõrvaltvaatajaks, aga see on nende tee mida käia.
    Olen abistaja ametipeal, mul on olnud korduvalt magamata öid. Aga olen seda mõistnud, et igale inimesele antakse nii palju kanda, kui nad kanda suudavad. Õppetund on see tõesti, mitte alati vajalik, aga on. Üks hea asi, mida nad vähemalt näevad, on sinusugused abistajad, kes on neile toeks kui neil on raske. Nad poleks heade abistajatega muidu kunagi kohtunud.
    Olen aru saanud, et minu kliendid on tohutult tugevad inimesed! Osad on juba tugevad või kasvavad tugevaks läbi raskuste.

    Ja ära arva, et sinu heateod ei ole abiks. On! Abiks juba praktiliselt, enam aga vaimselt. Inimesed näevad seda headust, koguvad enda “positiivsuse taskusse” kogemusi juurde ja näevad läbi selle maailma natukene helgemalt. Tunnevad, et nad ei ole üksi. See on nende tee mida käia, aga tugi on neil olemas.

  • Reply Carry 18. detsember 2017 at 21:47

    :(((
    Vahel on tõesti nii kurb teiste pärast..

  • Reply Marju 18. detsember 2017 at 21:44

    Vaatasin ka ning lihtsalt pisarad hakkasid voolama. Ise mõeldes kui lihtsalt võib kõik puruneda, võtsin ja kallistasin oma poisse ja ütlesin kui kallid nad mulle on. Sest mitte kunagi ei tea mis võib ette tulla.

    • Reply Mallukas 18. detsember 2017 at 21:47

      Ma ka krabasin enda röövikud kaenlasse ja lihtsalt hoidsin neid. Mõnikord on lausa hädavajalik istuda laps süles, nuusutada ta juukseid, paitada ta põskesid ja mõelda, KUI PAGANA ÕNNELIKUD me oleme, et me seda teha saame.

      • Reply J 18. detsember 2017 at 22:24

        Jaa, mu 11-kuune tuleb ikka mitmeid kordi päevas ja tahab lihtsalt kaisutada ja siis jääbki kogu ülejäänud maailm seisma, sest siis me lihtsalt kallistame ja ma korrutan mõttes, kui õnnelik ma olen, et ta mul on ja et ta on terve ja õnnelik. Minu laps on terve minu maailm ja kindlasti on Juss seda ka oma vanemate jaoks.

  • Reply Kerli 18. detsember 2017 at 21:44

    Mina näiteks ei suuda selliseid asju ei lugeda ega vaadata sest ma lihtsalt hakkan nutma, alati kerin edasi kui miskit sellist on. Kui tulid esimesed kodutunde saated siis ma lihtsalt ulusin teleka ees. Endal on kaks last ja ma lihtsalt ei suuda mõeldagi mida inimesed tunnevad kui nad oma lapse kaotavad:(

    • Reply Mallukas 18. detsember 2017 at 21:46

      Raske on jah, aga mulle kirjutatakse teinekord otse, et abi saada ja no kuidas ma siis ei loe või ei aita, sest nii kahju on.

      • Reply Kerli 18. detsember 2017 at 21:49

        Loomulikult see kõik mis sa teed on väga hea! Mõnikord mõtlen, et võiks väga külma südamega olla. Äkki siis oleks kergem?

  • Reply Gerly 18. detsember 2017 at 21:42

    Ka mina tahaks oma empaatiavõime mõnikord välja lülitada. Ja ma pole isegi seotud nende lugudega…Ma ei saa isegi suhestuda kuna mul pole selliseid kogemusi õnneks elus. Aga aeg-ajalt hakkab nii pagana valus kellegi teise elus toimuva pärast.

    • Reply Mallukas 18. detsember 2017 at 21:45

      Ei tea jah, et kas parem oleks olla empaatiavõimetu mölakas, või pidevalt nii palju kellegi teise kurbust endast läbi lasta.

  • Reply Jane 18. detsember 2017 at 21:41

    Kalli!
    Ma iga kord mõtlen sama, kui mõne lapsega juhtub midagi sarnast. Teinekord jätan uudisnupukese lausa lugemata, sest ei suuda. Aga eks see üks pea liiva alla peitmine ole, sest asi ise ei kao. Ja mul on nii nii kahju…

    • Reply Mallukas 18. detsember 2017 at 21:43

      Jah, ma ka ei suutnud näiteks seda videot lõpuni vaadata. Ja see tekitabki veel rohkem kurbust, et mina panen video kinni, ei pea enam vaatama, aga kellegi jaoks on see igapäev ja see ei ole halb uni, millest saaks ärgata ja mõelda, et oeh, jumal tänatud!

  • Reply Liis 18. detsember 2017 at 21:39

    Ma pole samuti ammu nii palju nutnud kui telekast näitas seda väikest poissi kes halvatud. Lihtsalt nii kahju väiksest :( miks selline julmus peab elus olema.

    • Reply Mallukas 18. detsember 2017 at 21:40

      Ma tõesti südamest ja siiralt loodan, et kuna ta on nii pisike, siis paraneb ka usinamalt ja et ta juba varsti-varsti suudab kõike, mida teised temaealised. Lootma peab!