Täna on siis meie viimane päev Tenerifel. Nii palju töötlemata pilte, nii palju kokku panemata videosid, nii palju mõtteid ja emotsioone ja mälestusi. Tõesti äge, et mul see mõte tuli kuueks nädalaks Tenerifele pageda. Nagu oleks kogu elu pausinupule pannid ja tulnud sooja kätte akusid laadima. Kuigi ma vihkan seda väljendit “laen akusid”. Persse, ega ma taskulamp ei ole.
Igatahes ma ütlen ausalt, et Tenerifel on hea, aga mõte kodust teeb mind kohe väga-väga õnnelikuks. Ainukene asi, mis mind õnnelikuks ei tee, on see, et ma tean, et meil on ees pea seitsmetunnine lennureis kahe rüblikuga, kellest ühte ma saan veel heal juhul tegevustega lõbustada, aga teine tahab ainult KÄIA. Juba teel siia siiberdasin ma pidevalt edasi-tagasi mööda vahekäiku ja lõbustasin Lentsu. Ütleme nii, et see pole eriti mugav seal kitsastes oludes ringi ukerdada, aga mis sa hädaga ära teed.
Niru on ka see, et me jõuame Helsingisse kell 00:30, mis tähendab seda, et lapsed on lennukis juba ööunne jäänud. See omakorda tähendab seda, et nad saavad korraliku mitmetunnise powernapi teha ja sellisel juhul võime väsinuna hotellituppa jõudes unest ainult… und näha 😀 Muidugi on variant, et me keerame laste unegraafiku peapeale ja nad magavad lennukis väga hilist lõunaund ja siis on meil mingigi võimalus nad hotellis magama saada.
Ah, mis ma ikka põen, eks läheb nagunii nagu ta läheb ja tuleb see “imelised” 24 tundi lihtsalt üle elada. Ma enne siiatulekut ka põdesin, et kuidas ja mida, tegelikult oli natukene tüütu ja raske, aga no welcome to life with kids, eksole 😀 Hämminguga pean tõdema, et Mari on täiesti imeline reisisell ja temaga pole pea üldse mingit probleemi. Käib ringi, räägib inimestega, lõõritab laulujuppi ja sööb, mida ette antakse. Mis sellisega kurta? Lendekene aga tahab oma äsjaavastatud supervõimet, kõndimist, harjutada. Kes teda keelata saaks, ise ka harjutaks, kui just nii ägeda asja ära õppinud oleks.
kõik, enam ei suuda pakkida
Asju on kuidagi nii palju ja lapsi on kuidagi nii palju ja käsi on kuidagi nii vähe ja aega tundub kuidagi nii vähe. Natukene on kurb, et otsa sai see “paus”, aga meie armas-kallis kodukene… ei jõua ära oodata! Niiet kõik sõbrakesed, hoidke pöidlaid pihus, et lapsed käituksid viksilt ja viisakalt ja et me lennukiga alla ei sajaks. Muuseas, kõige ohvriterohkem lennuõnnetus oli just … Tenerifel 😀 Õnneks see oli päris ammu, 1977 aastal, aga selles hukkus üle 500 inimese. Tore, et ma seda eile teada sain, tänks, Emma 😀
Kodu, siit ma tuleeeeeeeen.
9 kommentaari
See lennuõnnetus toimus seal vist kahe lennuki kokkupõrkest lennuväljal. Alla mu meelest ei sadanud midagi. Mitte et see lohutaks 😀
Alla ei sadanud jah. Probleemiks oli räme udu, lennukid ei näinud teineteist jaaaa startisid. Peale seda võeti kasutusele karmimad regulatsioonid.
Hukkus pea 600 inimest (583)
Põhja lennujaamas.
Üks kohver koos istmega lapsele. Just paarpäeva tagasi ringles netis või fb-s II sama teemaga reklaam. Seal siis iste üleval kus sang ja pikendatav käepide, mille ümber kinnitus see riidest iste. Nägi välja nagu lapse kandekotte-püksid. Siis ei pööranud selle tähelepanu. Praegu meenus aga ei suuda leida teist.
http://www.getdatgadget.com/wp-content/uploads/2014/05/Ride-On-Carry-On-Travel-Child-Seat.jpg
No kui sa juba seal pilvedes oled lennukiga, siis raputa natuke lund ka pühadeks alla ?.
Kas lund siis ei ole? Lõunas juba pikemalt lumi maas.
No Läänes saab sopamemme teha.
Jap põhjapool väga vähe lund. :/
Idas ka lumi))
Tartus on täiesti lörtsi-poriralli, nii et ma ei tea, millest sa räägid. 😀