LAPSED

ma olen õnnelik

28. detsember 2017

Me käisime eile Lendega aastasel arstivisiidil… Ei, oota. Me ei olnud aasta otsa arstivisiidil. Aga noh, saate aru küll. Kahju, et lapsi muudkui kontrollitakse, aga lapsevanemaid mitte. Meile näiteks hilinesime eile arstile umbes 25 minutit. Täitsa võimatu, aga ma hilinen pea 99% ajast IGALE POOLE ja ma muidugi ei õpi ka sellest midagi, vaid rahumeeli hilinen ikka ja jälle uuesti. Ma küll mõtlesin, et valetaks arsti juures, et me arvasime, et arst on 12.30 asemel 13.30 ja et me mitte ei hilinenud pool tundi, vaid oleme nii head vanemad, et tulime pool tundi varem. Kedagi aga meie valed ei huvitanud, lihtsalt Lents vaadati kibekiiresti üle ja asi ants.

Esimest korda elus (!!!!!) sain ma teada, et mu titt on oma arengus õigel maal ja polegi neli miljonit aastat teistest maha jäänud. Reaalselt nagu, need, kelle lapsed on alati õigel ajal olnud “õiges” arenguetapis, need vist ei mõista mu eufooriat, aga mul on tõsimeeli vahepeal tunne, et Lende on geenius ja ma peaks lähipäevil saama mingi medali “universumi kõige suurem geenius”, mis Lendele anda. Ma lihtsalt pole sellist asja enne näinud, et aastane laps päriselt kuulaks sõna, saaks aru, mis ma räägin, ütleks sõnu(!!!) ja näitaks näpuga asjadele (mari hakkas seda umbes 2a hiljem tegema :D) ja LAULAKS! Saate aru, et Lende hakkab unisena ümisema “mõmm-mõmm, mõmm-mõmm” täpselt õige viisiga.

Lisaks oskab ta öelda tiss, papa, emme, aitäh, see, kuts (kutsu).

Nagu… Ma mõistusega tean, et see on tavaline, aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, et lapsed nii vara hakkavad asju tegema. Kuidas see võimalik on, ta on ju alles imik?! Nagu… ta alles sündis? Kuidas ta nii tubli ja armsake mul on? Ja huvitav, mida ma siis Mari ajal nii teistmoodi tegin, et tema ei hakanud rääkima? Või kas asi oli üldse konkreetselt minus, vaid jõuame jälle selle “iga laps areneb omas tempos” jutuni?

Üldse… Mari on ka nii nunnu ja armas mul. Reaalselt muidugi ebanormaalne on see, milline paganama röövik ta on, aga samal ajal on tal nii suur süda, ta on alati hästi rõõmsameelne ja üllatavalt sõnakuulelik. Et no kui ma mõnikord kuulen, kuidas väiksed tüdrukud võivad olla parajalt ära hellitatud printsessid ja “diivad”, siis Mari on küll…jah, ära hellitatud, aga tal tundub õnneks sellest üsna suva olevat ja ta saab kenasti jutust aru, ei taidle ega kemple, teeb nagu palutud. Nii tore on temaga kompromisse teha, et “kui sa selle ja tolle ära teed, siis on võimalik saada mida SINA teha tahad”. Ja ta saab kenasti aru, ei kuku nutma ja jonnima, vaid on üks vahva kaaslane, kellega koos tsillida.

Muidugi võib see ka nii välja näha, et ma palun Maril asjad kokku korjata, mille peale ta naerab deemoni häälega ja jookseb minema. Variant üks on karjuda, et kurat, mida sa siin lollitad, kuula kohe ema sõna ja hakka koristama. Variant kaks on rääkida, et emme saab aru, et sa tahad mängida ja mürada ja KUI sa oma asjad kokku korjad, siis hakkame mürama ja mängima. Tavaliselt see töötab.

Eile just arutasime, et vaata öeldakse, et lastes on nii palju elurõõmu ja energiat ja iga asi ja emotsioon on sada korda suurem kui täiskasvanutel, et kuhu see ometi kaob. Mina tean. See kaob sinna “istu rahulikult!”, “ära jookse!”, “mida sa kisad?”, “kui sa kohe jooksmist ei lõpeta, siis lähed tuttu!” vahele ära. Enamus inimesed muud ei tee, kui ainult kamandavad ja mölisevad, mõni ime, et täiskasvanueaks on elurõõm ammu surnud, eksole :D

Imelik, et mul nii ägedad ja toredad lapsed on, arvestades, milline ebaadekvaatne tont ma kohati olen.

vaadake vaid seda tegelast. kurja näoga pistis pirukat…

…kuni jäi magama :D

Mõni ime, et ma veel sadat last tahan. Okei, paari kindlasti! Ma vist Kardole ei hakka seda veel rääkima, sest muidu ta teeb endale ise köögikääridega vasektoomia :D:D Eks Kardol on selle lapsemajanduse sees raskem, kui mul, sest ma olen ise ka vahepeal nagu kolmas laps siin. Meie majas on kindlasti nii, et mina luban absull kõike teha, Kardo ohkab ja siis pärast on VÄIDETAVALT tema see, kes selle jama ära koristama peab.

Õnneks kasvab talle väike koristusabiline, sest Lende näiteks käib juba praegu 20 korda päevas vetsus vaatamas, et äkki oleks tarvis vetsuharjaga natukene potti kraamida. Enamasti ei ole, aga no natukene võib ju ikka seal susserdada ja moe pärast ka sinna midagi poetada. Eile poetas ta sinna südamerahus minu uhiuued Sony klapid.

Jumal olgu tänatud kodukindlustuse eest.

Täna mõtlesin ma proovida ise lima tegemist. Ei tea, kas peaks Mari koju ootama, või läbustan lihtsalt üksi oma lõbuks terve maja ära pva liimi ja tärklisega?

Lõpetuseks õhkan hardalt, et küll see eluke on mul ilus ja tore.

Kardo polnud selles küünelakkimises just parim, aga mis sa ära teed, kui preili palub :D

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

28 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Miriam 29. detsember 2017 at 09:25

    mitte halvaga… pole minu elu aga Mari osas, kuulsin teatud kohast et Mari raseduse ajal olevat sa joonud/suitsetanud ja said ta üldse selle pärast et arst ütles et veel üks abort ja vb ei saa üldse enam lapsi. On see tõsi? Külajutt? ET igatahes nii mõnedki vaatavad viltu sellele et sa ütled et ei tea miks Mariga nii läks, kuigi tegelikult tead väga hästi et see mida sa teda oodates tegid on arvatavasti selles süüdi. Võid privaatselt vastata kui tahad. kui ei siis las olla. Mari on armas ja tore ja kordan et ei ütle seda halvaga, aga kuna mitmelt poolt seda silmanud ja kuulnud siis on endal peas küsimärgid tekkinud.

    • Reply Mallukas 29. detsember 2017 at 10:53

      Tere, mul ei ole põhjust sulle privaatselt vastata, sest kui sellised külajutud liiguvad, siis vastan neile hea meelega avalikult. Ma olen tegelikult ka maininud, et tõepooolest Mari oodates raseduse alguses tegin suitsu (häbiväärne), aga mingisugust “peale aborti ma lapsi ei saaks” juttu ei ole küll olnud :D

      Ei tea muidugi, kas selles on põhjus Mari aeglasemaks arenguks või mitte, aga no see jutt on küll ikka kõvasti üle paisutatud.

      • Reply N33 29. detsember 2017 at 13:12

        Abortide arv ei mõjuta rasestumise võimalikkust. Küsige ükskõik milliselt naistearstilt. See kas keegi on või pole teinud aborti ei tohiks olla mitte kunagi mitte kellegi teise asi. Lapse arengut see kohe kindlasti ei mõjuta. Olen autistliku lapse ema. Raseduse ajal ei tarbinud tilkagi alkoholi, ei suitsetanud ja elasin väga tervisliku elu. Mariann, meie erilised lapsed kasvatavad meid paremateks inimesteks, nad on tulnud meie ellu põhjusega. Ei ole Sina ega mina süüdi selles, et meie pudinad on erilised. Küll aga me oleme õnnelikud, et meil on sellised erilised pudinad. Külamooridele soovin ainult head ja loodan, et Teie kõigi elu oleks algusest lõpuni ainult ideaalne.

  • Reply Anja 28. detsember 2017 at 18:51

    Maadlen juba 4 aastat (hetkel olen 18) väga raske ärevushäirega ning tunnen, et jaksu hakkab väheks sellega maadlemiseks jääma. Saaks kasvõi paar päeva normaaselt end tunda ja rahulikult telekat vaadata või lugeda – vot see teeks õnnelikuks :)

    • Reply Mallukas 28. detsember 2017 at 19:14

      Oi, jõudu sulle! Be cool!

      • Reply Anja 28. detsember 2017 at 19:30

        Aitäh, seda ikka vaja :)

  • Reply Kaire 28. detsember 2017 at 18:46

    Lastes ongi õnn jaiga lapsega on oma õnn. meie esimene laasp hakkas mööda tugesid käima natuke alla 5 kuud. Olime mega õnnelikud ja uhked ja veel uhkemad kui 7 kuune juuba oma jalal ringipäterdas aga……. Keegi ei märganud siis öelda, et vanemad, kus on teie silmad. Kui laps ei käputa, siis jääb selg nõrgaks ja kui ikka laps pudelis ka paigal ei püsi, siis tegi võib olla hüperaktiivsusega. Aga õnnelikud oleme ikka ka nüüd kui see mees on 18 ja 2 meetrit pikk ja saab endaga hakkama ja eduliselt, mis siis et ideid tuleb uksest ja aknast. Oleme ünnelikud, et meie teine laps laulis omas keeles kõigest, mis õues nägi ja teeb seda siiani. Talle on lihtsalt antud selline Jaan Tätte anne, no mis teha. ja eile olime ünnelikud, sest meie 8 aastane eriline piiga hakkas suud matsutama ja nii oleme 2 päeva lusikast süüa proovinud ja müni amps tuleb büreega juba välja ;) ja ehk saame nii lutipudeli ära jätta. Lapsed ongi need, mille pärast liigutame müüre ja purustame arvamusi. Päikest ja kasvamist ning nautimist lastega.

  • Reply kersti 28. detsember 2017 at 18:44

    sinu lapsed tunduvadki ja ongi toredad,kuna nad ju jaljendavad oma vanemaid……….

  • Reply kersti 28. detsember 2017 at 18:41

    endal 4 last..onnelik,samas murelik tihti,

  • Reply Carry 28. detsember 2017 at 18:26

    Jah, olen küll õnnelik. Ei saa küll väita, et elus on kohe 100% kõik nii nagu tahaks, aga sellegi poolest olen õnnelik selle üle, mis mul on.
    Ilusat tulevat aastat ka teie perele!

  • Reply Katu 28. detsember 2017 at 17:36

    Mul samamoodi esimese lapse puhul läks päris pikalt see rääkima hakkamine koos mõningate iseärasustega, millest nüüd välja kasvanud. Suur oli imestus, kui teine laps nn õigel ajal (ja isegi kiiremini kui nn keskmine laps) jutustama hakkas.

  • Reply Liis 28. detsember 2017 at 14:48

    Ma olen ka enda peagi pooleaastaseks saava poja üle. See on tegelikult samal ajal puhas rõõm ja meeletu kurbus, kui kiiresti beebiiga läheb.

  • Reply T. 28. detsember 2017 at 14:36

    Lugesin just raamatut “Liikumapanev jõud: mis meid tegelikult motiveerib”. Väga lihtne ja arusaadav lugemine, nagu TedX talk, aga… lihtsalt raamatu kujul :D Seal oli väga lihtsasti ära selgitatud, miks ei tohiks kasutada seda “kui nii, siis naa” kombinatsiooni, see lihtsalt tapab igasuguse omaalgatuse ja kire lõpuks, sest inimesed hakkavad alateadlikult asju tegema ainult selleks, et “siis järgneb see”. (Raamat on küll vormis – kuidas motiveerida töötajaid organisatsioonis – aga seal on ka alapeatükk kuidas neid meetodeid võiksid rakendada lapsevanemad ja need, kes laste-noortega töötavad). Soovitan sulle lugeda ja täitsa kuulaks, mis sa arvad sellest raamatust.

  • Reply Anna 28. detsember 2017 at 14:02

    Mul on räme kadeduseuss sees praegu. Eks võitis mäkist loosiga MacBooki, aga mina mitte! Ma ei usu, et ta seda isegi kasutama hakkab ? Kus on õiglus, ah?

    /saan nüüd rahulikumalt eluga edasi minna

    • Reply Vaike 28. detsember 2017 at 15:37

      Ma lugesin mitu korda ja mõtlesin, et miks olla mingi mäki burgeri peale kade. Lõpuks jõudis kohale :D

  • Reply Helen 28. detsember 2017 at 13:36

    Olen ka õnnelik, kuigi esimene kasvav beebi mul praegu olemise mega halvaks teeb. Ei saagi aru, kas tahaks ropsida või süüa või mõlemat korraga. Aga see kõik ei murra rõõmu ja hea on vaadata, et ka mees on sama elevil või kohati enamgi. Nii et kuidas saakski õnnetu olla ?

  • Reply H 28. detsember 2017 at 13:20

    Ma vist julgen ka löpuks väita, et olen õnnelik. Elasin mittu aastat halvas suhtes ning ei suutnud alati oma elus seda head kylge näha, sest igakord kui röömustasin voi naeratasin sai eks sellest valesti aru ja armukadetses vaga kovasti(ega naine ei saa ju muidu naeratada, kui tal kedagi teist pole). Nyyd, lastega yksi elades, elame kyll palju kehvemalt, kuid palju õnnelikumalt. Elu on paganama raske, aga vähemalt ma julgen olla õnnelik oma jurakate yle.

    • Reply Mallukas 28. detsember 2017 at 13:22

      Kahju, et sul selline minevik on, aga põhiline on see, et nüüd õnnelik oled. See võttis kindlasti palju julgust ja tahtejõudu, et lahku minna ja edasi läheb ju kõik ainult paremaks. Kehva mehega pole ka mõtet vireleda.

  • Reply Ma 28. detsember 2017 at 12:50

    Ma olen õnnelik küll, aga praegu tundub, et mul hakkab süda pahaks minema ja see mulle küll ei meeldi. Tahaks pomelot ja mäkki! Saab vä?

    • Reply Mallukas 28. detsember 2017 at 13:02

      No rasedusega selline värk kaasneb jah :D

    • Reply Ma 28. detsember 2017 at 13:04

      Kena oleks, kui ma oleks üks nendest, kellel ei kaasne! :D

  • Reply L 28. detsember 2017 at 12:41

    Loen su postitust oma kahepäevase tütre kõrval ning mõtlen paratamatult, et olen ikka õnnelik küll. Üleval korrusel magab poja lõunaund. Kuigi uus elukorraldus veel harjumatu siis süda on rahul. ? ilusat vana-aasta lõppu sulle Mallukas!

    • Reply Mallukas 28. detsember 2017 at 12:45

      oooo, need algusepäevad uue titaga on niiii ägedad. suurem tundub kohe suur inimene ja väiksem nii uus ja värske ja pehme! Ma olen kade! :D Ps! Palju õnne beebi sünni puhul!

      • Reply L 28. detsember 2017 at 18:25

        Kahjuks on jah 2 haiglapäeva minu armsast pisipojast teinud hullemat sorti suure marakrati ? õnneks on suurem laps abis vennaga mängimas.
        Tänud õnnitluste eest!

  • Reply Eveli 28. detsember 2017 at 12:34

    Vasektoomia köögikääridega?
    Deem,sind tahaks päriselus kunagi kohata,nii hea huumor lihtsalt.
    Praegu olen õnnelik küll.

    • Reply Mallukas 28. detsember 2017 at 12:39

      Ma päris elus olen palju vähem naljakas :D

      • Reply Innukas 28. detsember 2017 at 13:43

        Ei usu ? sounds.like.my.cup.of.tea

  • Reply Ann 28. detsember 2017 at 12:19

    Mina võin öelda, et olen küll õnnelik :) mul on üks laps, 4a tütar. Hirmsasti tahaks veel ühte, aga mees boikoteerib ??