Mul on täna väga hea päev olnud, aitäh küsimast, aga teil? Sain kõik oma käigud käidud ja vastuseks ühele kommetaatori küsimusele, et kas on ka valus see depinali, siis ma võin öelda, et ei olnud ta miskit. Jah, kuigi ei leidnud endale pimedat Ukraina vanamutti, siis jäin väga rahule Beauty Plaza ilusalongis Kailiga. Kuigi ma esiti arvasin, et see ei ole väga toiming, mille käigus ma hullult lobiseda tahaksin, siis ma võin öelda, et terve aja me just juttu rääkisime. Imelik vist oleks pigem tõesti vait olnud olla, sest noh, inimene ikka näpib sind siit-sealt ja et olukord vähegi mugavam oleks, siis võib juttu puhuda küll.

Pärast deppi seisin maja ees ja hakkasin endale taksot kutsuma, kui mulle meenus, et ma ju lubasin endale lõpetada selle aastaga selle paksuks emiseks olemise ja seetõttu vaatasin ma mapsist, et kui kaugel see arst mul ka asub. 900 meetrit. No jeesus, eks ma ikka võtsin jalad selga ja panin padavai arsti poole ajama. Väike asi ja väike vahemaa, aga see on vahemaa, mille ma enne oleks raudpolt taksoga läbinud. Nagu rasvunud emisele kohane.

Arsti juures hakkas jälle pihta üldine šokk teemal: “tal pole ju tervisekindlustust!”. Reaalselt inimesed on nii pabinas, nagu ma oleks vähemalt ilma käte-jalgade ja peata kohale tulnud. Hakkas juba registratuuris pihta.

“Eee, ma ei näe, et teil oleks täna aeg kirjas.”

-“Noo, ikka peaks olema, mulle tuli email ja puha.”

“Ei, siin ei ole mingit sellist aega kirjas….” jäi ta mind tuhmi pilguga vaatama, et pööra nüüd ots ringi ja pane minema.

*Näitan emaili, tema trükib midagi arvutisse*

“Aaaaa! Issand, aga teil pole ju tervisekindlustust!”

-“Jah, ma tean seda.”

“Aga siis te peate ju…maksma!” ütles ta lause lõpu nii tasakesti, nagu see oleks vähemalt olnud sama dramaatiline, kui et nüüd ma pean oma visiidi eest endale otsaette peenise tätoveerima või kolm kukke väikelaste silme all ära kägistama.

-“Eee, jah, ma tean. Just nagu eelmine kord.”

“Kaua teil siis kindlustust olnud pole?” ahastas tädi letis. “Siis tuleb ju alati maksta!”.

Ma hakkasin lõpuks naerma. Kas ma tõesti olen Eesti ainukene tervisekindlustuseta inimene? Vist küll, sest kui ma kabineti ukse taha istusin, pistis keegi pea uksest välja.

“Tere, kas Treimann?”

-“Jaa, tere-tere, olen Treimann.”

*Lööb ukse pauguga kinni*

Kaks mintsa hiljem avab uuesti ukse: “Kuulge, aga teil pole ju kindlustust!!”

-“Jah, ma tean…”

“Te peate siis visiidi eest maksma!”

-“Jah, ma tean…”

*Lööb ukse pauguga kinni*

Lõpuks sain mina ka kabinetti sisse, kus hakkas JÄLLE pihta.

“Nii, tulite spiraali kontrollima jah? Oott…OOODAKEEE… Teil pole ju…”

-“Jah, mul ei ole tervisekindlustust, jah, ma maksan selle eest ise,” pistsin ma juba naerdes vahele. “Kas teil ei käi siis kunagi ühtegi tervisekindlustuseta inimest, et see nii üllatav on?”

“Ei, ikka käib.” vastas arst mega rahulikult. Miks nad siis kõik nii traumeeritud olid mu haigekassa puudumisest, seda ma ei tea.

Arst vaatas mu üle, kõik oli kenasti korras. Sain ennast isegi ära kaaluda (68.3kg, issand) ja hakkasin juba ennast välja sättima, kui arst hüüds, et oodake nüüd, võtke arve ka. No selge, võtsin siis arve, mille peale vaatas ta mulle sügavale silma sisse ja rõhutas aeglaselt: “See tuleb ära maksta. Registratuuri!”.

See tõesti kõlas juba, nagu ma käiks seal iga kolmapäev “külma arvet” tegemas ja muudkui käis spiraale kontrollimas, ilma, et ma nende eest kunagi maksaks. See isegi seletaks natukene seda, miks kõik mind nagu pidalitõbist kohtlesid.

Olenemata sellest, et ma olen üks tervisekindlustusta elukas, olen ma suutnud aasta esimestel päevadel olla nii produktiivne olla, et olen Mari trenni pannud, Lende muusikatundi kirja pannud, registreerinud Mari 4-aastase tervisekontrolli ja pannud ka endale aja perearstile, et saada tervisetõend (“Kas te teate, et teil pole tervisekindlustust?”), mida on mul vaja selle jaoks, et ennast autokooli kirja panna minna. Regasin ennast täna ära ja 22. jaanuarist hakkan ma käima Autom Tallinna Autokoolis. Ahjaa ja jaanuari lõpuks panime endid kirja ka kohtumisele Eesti Asendusperede Liiduga, et arutada natukene seda, et ehk saaksime meie ka mõnda last aidata ja talle pere pakkuda, kui kellelgi seda vaja minema peaks. Sest noh, meil on siin üks eriti äge välja pakkuda.

Ah, mul pole enam aega siin pikalt lobiseda, sest ma sain endale eile Wii mängu, kus mul on mingi “eratreener”, kes on mulle tänaseks ühe trennikava koostanud ja minu töö on ainult enda kann diivanilt lahti ajada ja see ära teha, sest… miks ka mitte?

Kuidas teil endil tänane päev kulges? Ma tunnen ennast kuidagi võimsalt. Karvutu ja tervisekindlustuseta, kuid võimsalt ;)

Ps! Ei, palun ärge hakake mulle pakkuma viise, kuidas ma endale tervisekindlustuse saaks. Ma hakkan endale nüüd ise palka maksma ja saan selle vast uuest kuust. 

Jaga: